Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Vestlus emaga. Kuna mu vanemad olid jätkuvalt Rootsis, leppisin emaga meili teel kokku, et õhtul räägime Skype'is. Olin emadepäeva puhul pidanud koolis rääkima, mida mulle meeldib emaga koos kõige rohkem teha. Rääkisin, et kõige toredam on see, kui ema jälle üle pika aja koju jõuab ja mulle voodisse hea tööd tuleb soovima. Siis ei tähenda see üldsegi tegelikult magama minemist, vaid hoopis pikka lõbusat jutustamist kõigest, mis vahepeal juhtunud, on. Mina mõnusalt teki all ja ema voodiserval istumas. Meil on mõlemal nõnda palju rääkida, et isa tuleb lõpuks ukse peale vaatama, millega me seal õige tegeleme. Ja kui juba isa jutustama hakkab, ei lähe kaua aega, kui ka vanaisa kohale ilmub. Sest isal ja vanaisal on palju asju, mille üle nad alatihti vaidlema lähevad. Näiteks vaidlevad nad selle üle, mismoodi tuleks aidata lapsi, kellel ei ole piisavalt süüa või mida peaks tegema, et jää gloobuse üleval otsas ära ei sulaks ja jääkarud ära ei upuks. Kogu jutustamine venib tavaliselt nii pikale, et mina jään emaga enne magama, kui nemad vaidlustega ühele poole saavad. Hommikul saan ärgata ema kõrval. See meeldib mulle ka hirmsat moodi. Kui ma seda kõike olin klassijuhatajale rääkinud, leidis õpetaja, arvas, et mul on väga tore perekond. Ise ma arvasin täpselt samuti. Kas sa oma emale pidupäeva puhul õnne oled saanud soovida? Päris õpetaja. Ma teen seda õhtul Skype'is, siis on emal rohkem aega, ütlesin. Ja nüüd oligi õhtu ning ema helistas. Kiirustasin arvuti taha. Emale. Kas sa tead, et me tegime vanaisaga luuletuse ja see ripub meil klassis seinalehel paiskasin kohe esimese uudise välja. See on teist küll väga tubli ja luuletus on emast. Ei üldsegi mitte ühest põrsast hoopiski ennast vastu kuuske sügab. Kui nõnda ma loodan, et see põrsas on vähemalt korralik ja kombekas Muidugi, aga lihavõttenäidendist sain ma koera mängida. Ema, kui ma saan väga hea tunnistuse, kas me siis ei võiks koera võtta? Taaniel boike. Ära hakka jälle kauplema. Ema kiirustas teemat vahetama. Kas te vanaisaga sööte ikka tervislikult kapsast ja porgandit, peeti kaalikat ihado sulle ainult praemunakotlette ja moosipalle ei anna. Minu meelest ei olnud kotletilise moosi pallides midagi halba ning õnneks sõime neid vanaisaga üsna sageli. Emale ütlesin siiski, et vanaisa keetis hommikul mannaputru. Kullakesed. Mul on tõesti teie üle hea meel. Ma ei hakanud täpsustama, et mannapudruga hommik jäi umbes viie nädala taha. Ema jätkas küsitlemist. Ega sa koolis enam kakelnud ei ole. Sügisel oli sul pahandusi. Üldsegi mitte klassijuhataja pani meid Jörgeniga istuma teineteisest nii kaugele, et isegi kui hirmsat moori tahaks talle virutada, siis lihtsalt ei ulata. Ja vahetundidel ei ole ka selleks alati aega. Mida te vahetundidel teete? Mängime Rolandi ja Martiniga, päti ja võmmi. Üks päev panime Martini vetsuluku taha. Ometigi kogemata aga sohki tegi ta ka. Ema masseeris oma laupa. Olgu peale Taaniel, peaasi, et sa kuulad vanaisa sõna ei hakka talle vastu ja aitad teda majapidamistöödes. Sa oled juba piisavalt suur poiss, et kodus abiks olla. Muidugi, ma aitan teda eilegi aitasin. Väga kena. Kuidas sa teda aitasid? Sokke aitasin otsida. Sokk. Otsida. Nojah, vanaisa lemmiksokke, tead neid ruudulisi, ta ei leidnud neid kusagilt. Kus need sokid siis olid? Ta enda jalas, aga me ei näinud, sest vanaisal olid tuhvlid ka jalas. Magama minnes, kui vanaisa sussid ära võttis, siis tulid sokid välja. Ema näis mõtlevat. Ma ei saa nüüd hästi aru, milles sinu abi täpsemalt seisnes. Ma otsisin kõik sahtlid läbi, isegi isa kirjutuslauasahtlites siin tühjaks. Taaniel. Emalaksas peopesaga lauale. Ma olen 1000 korda öelnud, et isa lauasahtleid ei tohi puutuda. Saad aru, see oli lihtsalt hädavajalik. Vanaisa muretses oma sokkide pärast nii väga. Hea küll, Taaniel, ma arvan, et lõpetame tänaseks, muidu hakkan mina teie ja kogu meie kodus elamise pärast kohutavalt muretsema. Seda sa küll ei pea tegema, meil on vanaisaga kõik hästi. Mis sa mulle Rootsis tood? Vaatame seda. Tervita vanaisa meie poolt. Musi. Me lõpetasime kõne, natukese aja pärast ilmus tuppa vanaisa, kes tahtis teada, kas olin saanud emadepäevaõnnitlused üle anda ja kas emal oli ka hea meel, et mul see tähtpäev ikka meeles oli. Ma arvan küll, et ta rõõmustas. Ütlesin pika mõtlemise järel. Võib-olla kõige rohkem sinu ruuduliste sokkide üle. Raamatu Taaniel teine kirjutel Kadri Hinrikus esites Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma. Käsis piinaviloo.