Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Me ajame vanaisaga asju. Söö kõht korralikult täis. Meil on linna peal täna kõvasti asju ajada. Vanaisa laadis taldrikule kolm praemuna singiviiludega. See lõhnas imehästi. Kuid sellegipoolest oli mul raske silmi lahti hoida. Minu meelest oli kogu askeldamine laupäeva hommiku kohta liiga varajane. Vaatasin vanaisa, kes oli kampsuni selga ajanud ja seisis närviliselt laua kõrval. Esiteks me peame minema kaubamajja, et osta sulle uued püksid. Sa oled kõikidest vanadest välja kasvanud. Su ema ei andesta mulle kunagi, kui saadan su koolitunnistuse järele, kukepükstes. Haukasin suude sinki. Riidepoodides käimine oli igav. Siis peame hunniku laenatud raamatuid raamatukokku tagasi viima. Need ma olen juba kokku pakkinud. Ilmtingimata peame jõudma postkontorisse ja saatma emale rootsi järele, tema õhtukleidi. Ta on seda juba 100 korda meelde tuletanud. Tagumine aeg on käes. Ta peab kolme päeva pärast sellega pidulikule õhtusöögile minema. Ja siis peame läbi käima ka toidupoest midagi süüa osta. Meil on kapid tühjaks saanud nagu suure nälja ajal. Vanaisa kahmas mu ninal taldriku. Kui olin viimase raasu suhu pistnud. Säti nüüd ennast valmis. Õues oli kevad lõpuks ometi hoo sisse saanud. Päike paistis, murusturritasid välja paiselehed, puud olid lehte läinud ja õhk linnuvidinast paks. Vantsisime kesklinna poole, vanaisal kaenlas Scott tema õhtukleidiga, minul virn raamatuid. Sakkoe kui panni, piilitajaid osutas vanaisa taevasse. Neid aetakse sageli pääsukestega segi, aga piiritaja kõht on must, mitte valge nagu pääsukesel. Kõmpisime edasi. Me võiksime teha. Kes ringi ja läbi pargi minna? Vaatame, kas meie rohelindil on pesa sama kastani otsas, kus möödunud aastal suundusime parki. Kas sa näed? Juubeldas vanaisa nagu vana head tuttavat kohates. Ta on oma pulmarituaaliga algust teinud sabaata, kuidas isane emast pesaserval toidab. Kas pole tore? Muidugi oli tore. Nägime veel käosulast punarinda, väikest kärbsenäpi, ohakalindu ning hulgaliselt rasvatihaseid, Varblaseid, vareseid ja tuvisid. Kas sa tead, et metsvint elab meil rohkem kui inimesi? Päris vanaisa põõsaste vahel, luusidest, prillid ninal. Kui meid, eestlasi on siin umbes miljon siis metsvint on paar miljonit paari. Kujuta ette Ma püüdsin ette kujutada, kuid tasapisi hakkas minu õhinat kärpima raamatukuhi mäe otsas üha raskemaks muutus. Kas me läheks nüüd edasi? Annaks ehk raamatud raamatukokku ära? Panin ette. Vanaisa lausa võpatas. Muidugi me peame tõttama. Meil on jube palju asju täna ajada. Tõstame tempot. Vanaisa kiirustas paigalt, mul oli tegemist temaga sammu pidada. Seisata. Mõtlesime veel ainult ühe korra, kui vanaisa tähelepanu köitis koduvarblasepesa, mis oli ühe akna alla maja krohvi sisse peidetud. Küll linnukesed ikka nutikad. Kas sa ei leia? Leian, lõõtsutasin vastuseks. Raamatukogust sain hinge tõmmata ja käed raskest koormast vabaks. Olime valmis asjatoimetustega jätkama. Järgmine päevakorrapunkt oli mulle uute pükste leidmine. Kaubamaja oli inimestest ja lasteriiete osakond pükstest pingul. Esimene paari, mida jalga proovisin, oli liiga lai ning teine liiga kitsas. Kolmandate pükste kohta. Ta ütles vanaisa, et näen nendes välja nagu balletitantsija Estonia laval. Neljandat paari, millega müüa välja ilmus, keeldusin jalga proovimas, sest need olid roosad. Mida Te õieti otsite? Päris müüa Piredalt. Me otsime tumedaid viisakaid pükse, millega Taaniel teine võiks paari nädala pärast tunnistuse järele minna. Püüdis vanaisa kannatlik olla, pühkides ise samal ajal suure taskurätiga higi. Öelnud siis kohe märkis müüa ja tõi püksid, mis sobisid suurepäraselt. Saime kaubamajas tulema ja võtsime suuna postkontori poole. Õhk oli muutunud täitsa suviseks. Ja tänavatel jalutas inimesi, kelle seelik lõppes umbes sealsamas, kus algaski vanaisa nööpis kampsuni eest lahti. Mis sa arvad, kui lisaksime sammu, teeksime väikese ringi, hüppaksime läbi aianduspoest. Mul oleks hädasti tarvis paari suuremat lillepotti ja natuke väetist. Pärast kaubamaja tralli ei tundnud ma ennast sugugi enam kõige tarmukamalt. Aga leidsin siiski, et väikese ringi võime ju teha. Aianduspoodi oli just tulnud kaupa. See tähendab, et vanaisa sukeldus ülepeakaela erinevatesse taimedesse istikutesse seemnetesse, sibulatesse mulla ja väetisekottidesse, kaste kannudesse, lille pritsidesse ning rotti mürkidesse. Mina lükkasin käru, kuhu vanaisa üht-teist tarvilikku sisse loopis. Hiiremürgi võiks küll ostmata jätta, siis oleks meil lootust, vähemalt ühelegi koduloomale. Ema ei pruugi sellest teada saada. Porisesidendamise heldus, röögatas vanaisa. Mis kell on? Me peame postkontorisse jõudma, enne, kui see kinni pannakse. Sinu ema peab õhtukleidi kätte saama, muidu oleme kadunud. Vanaisa sööstis käruga kassasse. Jagasime kõik ostetud kraami kahe peale ära ja lasime sörki postkontori poole. Minu käe otsas tolknemas nüüd lisaks pükste pakile kott kahe rõdukasti ja ühe veepritsiga ning vanaisa traavis mu kõrval ema õhtukleidi kolme hüatsindi potti ja suure kastekannuga. Postkontorisse jõudsime kaks minutit enne selle sulgemist. Noormees leti taga oli just lahkumas. Pidage kinni, hõikas vanaisa juba eemalt. Kui te tahate meie elu päästa, siis saadate ühe õhtukleidi nüüd Samar Rootsi. Vastasel juhul pean ma sinna ise kohale ujuma. Vana isanaaldus, rinnuli letile. Me hingeldasime, olime higised. Noormees taganes kaugemale. Mis ometi lahti on? Kas teid aetakse taga, kas kutsun politsei? Esialgu mitte politsei ja kiirabi ja tuletõrjevõite kutsuda meile siis kui too õnnetu kleit õigeks ajaks Rootsi jõuan. See oli mõistagi ilmne liialdus. Aga igatahes toimis hästi. Noormees võttis mult koti, libistas suurde karpi vanaisa kirjutas aadressi, kuhu pakk oli vaja toimetada ning maksis arve. Hingasime kergendatult. Nüüd läks küll napilt. Rõõmustas vanaisa, kui jälle tänaval olime. Meil sinuga lähevad asjatoimetused nagu lepase reega. Ma olen nii näljane, et võiksin su kastekannu ära süüa. Soigu siin lillepottide koormal nälja vastu leiame. Abi ongi ju jäänud veel ainult toidupoes käia. Vanaisa reipus ei paistnud raugevat. Leppisime kokku, et toidupoe kammib ta üksinda läbi. Mina sain voli kõigi kompsudega pargis pingil puhata. Sirutasin jalad pikalt välja. Mõnus oli. Õhus lõhnas toomingate järele. Mõned kajakad tiirutasid eemal, kaks rasvatihased keksisid üsna lähedal. Vanaisa oli rääkinud, et kui hästi tasakesi paigal püsida võib juhtuda, et tihane lendab su kingale ja hakkab kingapaelu nokkima. Ootasin kannatlikult. Ent enne kui tihane mu kingapaelte kallale sai asuda, lendas kohale vanaisa, suur toidukott näpus. Ta õngitses söögipakkide seast välja kaks pitsatüki, kumba soovid. Üks on singiga, teine kanaga. Võtsin singivitsale hambad sisse. See maitses oivaliselt. Pitsa lõhn näis meeldivat ka kajakatele. Nad triivisid lähemale ja üks neist oli lausa nii julge, et maandus meie kõrval pingil. Vanaisa harutas rahulolevalt oma lõunasöögikarbist välja. Vaata Taaniel, seal kaugemal on seitse kuldnokka. Ja kevad on. Ma ei saanudki teada, mis selle kevadega oli. Sest edasi vanaisa ei jõudnud. Suur paks kajakas meie pingilt startis süstikuna paigalt, napsas pitsatüki vanaisa sõrmede vahelt ja spurtis täie hooga kaugustesse. Terve parv temasuguseid röövi nägusid valjult kisades kannul. Vanaisa kargas küll püsti ja tegi katsevargale järele kahmata, kuid temal siiski õhkutõusmine ei õnnestunud. Pitsa oli jäädavalt omanikku vahetanud ning lendleb puulatvade kohal. Vanaisale jäi tühi karp. Küll linnukesed on ikka nutikad. Meenus mulle vanaisa hommikune tõdemus, ent jätsin selle targu ütlemata. Vanaisa oli silmanähtavalt nördinud, nii et ma andsin poole oma singi, pitsas talle. Kodutee kõmpisime maha, vaikides. Enam ei pälvinud tiivuline vanaisa tähelepanukottide ja kompsudega koju jõudes olime surmani väsinud. Alles siis, kui sinised hüatsindi potid said aknalauale sätitud ja me moosi saiadega keha kinnitasime, tuli vanaisale jälle elu sisse. Ikkagi oli päev igati edukas, laskus ta kohvitassiga rahulolevalt tugitooli. Mitmed pakilised asjad õnnestus korda ajada ja üks kajakas rajakas sai kõhu täismissa, hing veel tahad. Olin vanaisaga nõus. Sa võiksid nüüd veel korra oma uued püksid jalga panna. Lasma haige Ta on, kui Toreza nendes välja näed. Pane valge särk ja pintsak ka. Ma küll hästi ei viitsinud, kuid ei hakanud vastu põrisema. Kadusin teise tuppa ümber riietada. Mul läks jupp aega. Mis sa teed seal nii kaua, tule juba lagedale. Hõikas vanaisa. Ma tahan naa, kuidas Taaniel teine oma tunnistuse järele läheb? Ootan moedemonstratsiooni põnevusega. Ma siis tegin talle moedemonstratsiooni. Lõin ukse valla ja ilmusin lagedale ema Picaspitsidega õhtukleidis. Olime postkontoris pakid sassi ajanud ja minu uued viigipüksid rootsi saatnud. Vanaisa sulges silmad. Raamatu Taaniel teine kirjutel Kadri Hinrikus esites Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma, siis Tiina Vilu.