Olles juba tutvust teinud kuulsate Alt ja tenorsaksofon ristidega kutsume täna kohtumisele džässmuusika silmapaistvat rolli mänginud sopran ja baritonsaksofonist-id. Ja kunagi flööt kuulub paljude saksofonimängijate varustusse siis püüame tänasesse saatesse mahutada ka mõned kõige tuntumad flöödimängijad. Alustades sopransaksofonist märkigem kohe, et selle pilli teerajaja oli Sidney Pežee jäädes mitmeks aastakümneks peaaegu ainukeseks tuntud sopransaksofonist. Yks praegu kõlab tema mängitud köghini suveaeg ja et selle kauni pala kuulamist mitte häirida, jätanud pikema jutu pärastiseks. Aastail 1897 kuni 1959 elanud Sydney Pežee oli oma kolleegide hulgas mitmes mõttes erand. Alustanud klarnet distina, nagu paljud teised New Orleansi muusikud, kes endale džässis nime tegid, leidis ta peagi, et sopransaksofon klarnet-ile kõige lähedasem pill on viimasest väljendusrikkama ja tugevama tooniga ja sel põhjusel kasutas ta klarneti asemel üha rohkem sopransaksofoni. Kuni viimaks mängiski ainult viimast. Sydney Pežee oli ka üks esimesi USA džässimuusikuid, kes kiindus Euroopasse aastail 1929 kuni 35 kontserdile helistada ka Saksamaale kus veel Hitlerit võimul polnud, kes džässi ja neeger muusikuid ei sallinud, samuti Poolasse ja nõukogude liitu. Kolmekümnendail aastail puhkenud majanduskriis sundis teda elukutset vahetama. Ta hakkas Rätsep paks, pöördus aga esimesel võimalusel muusika juurde tagasi ja asus pärast teist maailmasõda alatiseks Pariisi elama. Seal Pariisi lähedal taga suri. Sidney Pežee oli oma mängu väljendusrikkuse poolest omal ajal võrreldav vaid Louis Armstrongiga. Saksa fonistidest saavutas taolise väljenduse alles kolman Hopkins. Oma 1939. aastal mängitud palaga Body and Soul. Sidney Shell oli esialgu väga vähe järeltulijaid. Sopransaksofon polnud instrumendina kuigi populaarne. Seda mängisid altsaksofon, institutsiooni otsis ja Don reetmen. Hiljem said tuntuks ka Charlie Barnett ja vudi hõlman kes mängisid sopransaksofoni vaheldumisi teiste pillide esimene Altia tenorsaksofoni ka teine altsaksofoni ja klarneti ka. Tundub, et Paanet eelistas sopransaksofoni vaid siis, kui tahtis huumorit või mingid mitte tavapärast kõla pakkuda. Tunderikkamad soolod mängis ta ikka kas alt või tenorsaksofoni ka. Ühe omal ajal tähelepanu äratanud episoodi leidsin Paaneti palast punktoni tõkkepuu. Siin on tegemist sopransaksofoni ja trompeti dialoogiga, milles viimane esimest kajana Sydney Pežee kõige otsesem järeltulija on 1928. aastal sündinud bob ulber kes tegelikult kaks aastat vanameistrilt ka klarneti ja saksofonimängu õppis. Kuulsin teda New York repertuaari Company nime kandva kollektiiviga Moskvas ja Varssavis ja veendusin, et tegemist on tõepoolest esmaklassilise muusikuga. Huvitav on. Ta kasutab tavalise sirge klarnetikujulise instrumendi asemel suhteliselt harvanähtavat kõverat sopransaksofoni, mis ulatub mängides umbes pintsaku keskmiseni ööbini. Kuulake Bob Wilberilt üht bluusi improvisatsiooni mängitud üheksa aasta eest. Nagu varem mainitud, jäi Sidney Pežee kauaks oma sopransaksofoni üksi. Teised muusikud eelistasid jämedamaid Pille Alt tenor ja baritonsaksofoni moodi viis sopransaksofon John koltrein, kes 1961. aastal plaadistas viisikese muusikalist helisev muusika näidates, et ka selle pisikese saksofoniga saab midagi ära teha. Kuus aastat hiljem suri koltrein kõigest 40 aasta vanusena kuid tema eeskujul hakkasid paljud tenorsaksofonist hitt sopranit mängima. Artšižep, Farrow, Sanders ja Sam Rivers olid neist tundma tuimad. John koltreeni sopransaksofoni mängus. Toon siinkohal näiteks 1961. aastal mängitud improvisatsiooni spirituaali teemale. Kuna pala on tervikuna ligi 20 minutit pikk, siis peame piirduma vaid katkendiga. Eeloleval suvel 50 aastaseks saav Steve Leisi on üks neid väheseid, kes alustas Brant saksofonist ja on selle juurde ka jäänud. Teine huvitav fakt on see, et ta jõudis Dixilan stiilist otsekohe vabasse džässi tegemata läbi vaheastmeid Pi eri kujude näol. Leonard föderi arvates sai John koltrein oma huvi sopransaksofoni vastu pärast seda, kui ta stiibleisid oli kuulnud. Nagu beeži asus, khaleesi püsivalt Euroopasse elama Downi juba viimased kaks aastakümmet vanas maailmas. Kuulake tema soolod mäel Voldroni palas Kristiansundi kajakad, millest ta paar korda kasutab oma leiutatud eriefekti. Selle asemel, et pilli sisse õhku puhuda, imeb ta sellest õhku välja ja tekitab sellega kummalise heli. Muidugi selle võttega liialdamata. Populaarsematest sopransaksofonist idest olgu mainitud veel Deiw liibmann ja multiinstrumentalist Roland köök John kontreini mõjul kiindus sopransaksofonist tenorsaksofonist Steve maakas. Seni kuulatud muusikutest kõige noorem, alles 45 aastane. Tema mängu iseloomustab järgnev katkend läri korjeli palast. Kutse kõrgemale teadvusele. Mida see iganes tähendabki? Teeksin suure vea, jättes nimetamata võimshorteri tenorsaksofon Eesti, kes sai tuntuks appleigija mail Stavise ansamblite kaudu on aga asutamisest peale seega 13 aastat üks tooni andvaid muusikuid populaarses ansamblis Weather Report. Kuna tegemist on niinimetatud fusiooni muusikaga, mis taotleb maksimaalselt elektroonilisi tehiskõlasid, siis kasutab Shorter sageli elektriliselt muundatud instrument. Ühtlasi väldib ta viimasel ajal džässis tavapäraseid pidevalt esiplaanil olevaid soolosid põimides oma mängu lühemate või pikemate fragmentidena ansambli üldisesse muusikakangasse. Kuulake üht katkendit, võrrel reporti 1982. aastal valmistatud Elbeelt sopransaksofoni võimshanud. Minnes baritonsaksofon ristide juurde, tuleb märkida, et nende hulgas oli kuni 40.-te aastate keskpaigani praktiliselt konkurentsitult oksvalitsejaks Tiuk Wellingtoni orkestrimuusik Harri Khani, kes elas aastail 1910 kuni 1974 ja veetis selle aja alates 16.-st eluaastast ühesainsas kollektiivis Wellingtoni orkestris. Viiekümnendail aastail läks Moody baritonsaksofoni kuiv kähisev toon. Harry Khani armastas kõlavat tüseda tooni ja demonstreeris seda sageli ka Ellingtoni laulvate palades, nagu näiteks petlik leedi. Enne baritonsaksofoni populaarsuse tõusu oli Harri Khani kõrval vaid üksainus arvestatav baritonsaksofonist temast aasta noorem Broni kas seejuures, kes oli särav Goodmani stiilis klannetist pühendusega hiljem üha enam baritonsaksofoni-le ja paistis silma sel pillil Dixilen stiilis palade mängimisega siinkohal tema soolopopulaarsele teemale suid Chabraun mängitud 1944. aastal. Pudi hõimani orkestri kaudu sai tuntuks baritonsaksofonist sööshalov andekas muusik, kes suri tuberkuloosi 33 aasta vanusena. Tema vanemad olid omal ajal Venemaalt välja rännanud, tema tegelik nimi oli Sergei Tškaalov plaadistanud enne kauamängiva plaadi ilmumist. On temast säilinud soolod hästi lühikesed nagu ka järgnev mängitud pudiorkestris 1948. aastal Washingtoni palas sidruni Drops. Tõeliselt populaarseks tegi baritonsaksofoni Cherie malligan, kes paistis silma 1949. aastal loodud Mailis Davise väikeses orkestris jahedalt džässialuseid rajavas kollektiivis. Praegu 56 aastane Mallegan on loendamatuid kordi valitud kõikvõimalikel ringküsitlustel parimaks baritonsaksofonist yks ja küllap mitte asjata, sest tema tehnilised võimed, improvisatsiooni talent ja väljenduslik veenvus on liitunud harvaesinevaks muusikaliseks tervikuks. Temal on raske valida üht näidet, sest kõigepealt on tema salvestatud palade hulka tohutu ja teiseks näitab ta end meistrina väga erineva iseloomuga palades aeglastest ballaadidest kuni kiire tempoliste Virtoossete numbrid. Teni valisin ühe viimastest ja kuna džässmuusikud tõelist taset näitab kõige paremini esinemine kontserdilaval, kus midagi enam parandada ega siluda ei saa, nagu stuudios siis kuulakem ühtšerimaligani soolot kontserdilt kaarnegi hoolist. 1975. aastal ta. Kirjutatud tööni palasid. Enamik baritonsaksofonist on alustanud klarneti, hiljem instrumenti vahetanud praegu 61 aastane Silbein oli neljakümnendail aastal JFK Johnsoni ansamblis altsaksofonist ja läks hiljem üle paritonile. Vahest seetõttu on tema mängus säilinud õrnem laulvam kvaliteet, mida märkame näiteks Bill Evansi palas Valls debile mängitud peni Coulsoni orkestris. Hilisematest baritonsaksofon instidest on suuremat tähelepanu äratanud Adams, roni kiuuber, Nick Prinjola ja John sööman. Pepper Adams sai tuntuks John siia meil Louise bigbändist ja käis sellega esinemas ka NSV Liidus. Siinkohal aga Pepe Adams ühes väiksemas koosseisus Stanley tõrjentaania oktetis Johnhansi palaga. Ristimine. Inglast John Sherman on viimasel aastakümnel peetud Euroopa parimaks baritonsaksofonist, yks ajakirja džässfoorum ankeedid on selle kinnitajaks. Baritonsaksofoni kõrval harrastab taga klarneti ja sopransaksofonimängu. Niisiis eelistades äärmusi kõige madalamaid ja kõige kõrgemaid, Pille. Möödunud kümnendi alguses plaadistada Prahas koos vaatslav Sachtniku orkestriga slaid Hämptoni süüdi B ja S, millest ongi pärit järgnev lõik. Enne kui minna flöödimängijate juurde, tuleb veel lisada, et Euroopa baritonsaksofon eestidest äratas varem eriti suurt tähelepanu 1976. aastal surnud Lars küll liin ning ka Gustav Broomi orkestri kauaaegne liige Joseph Audes. Nüüd aga flööti flöödimängijad. Kuni 50.-te aastate teise pooleni ei kasutatud džässmuusikas flööti ühest küljest tema nõrga heli tõttu. Alumine register ei kosta teiste pillide seast üldse välja ja selle päraski, et flööt ei anna hõlpsasti nii individualiseerunud tooni kui teised puhkpillid. Seonaga džässis ammune tava, et muusika olgu tuntav juba oma toonist. Esimese probleemi kõrvaldas võimenduse kasutuselevõtt, teise puhul tuli aga appi jaheda džässi moodi minek. Siia sobis flöödi, mahe, veidi külmavõitu tämber suurepäraselt. Kui varem oli klarnet iga saksofon eesti kohustuslik dubleerimisi instrument, siis nüüd tuli selle kõrvale ka flööti. Klarnetit peaaegu juba tahab poolegi tõrjudes. Esimese flöödimängija au pärib endale saksofonist Cherom Richardson. Praegu 63 aastane muusik, mänginud juba sopran alt ja tenorsaksofoni võttis ta neile lisaks flöödi ja paistis peangi silma sellegi pilli suurepärase valdajana. Tänu oma mitmekülgsele on Jerome Richards on olnud väga paljudes eri koosseisudes muuseas ka seoses Pepper Adamsiga mainitud satsioon siiami Louise orkestris mida tema tegutsemise ajal hinnati parimaks bigbändiks džässmuusikas. Sealt ongi pärit järgnev maitseproov Cheram Richardsoni mängust balannad äreli Tšaiv samba. Tavalise niinimetatud suure flöödi kõrval kasutatakse ka selle pilli erikujusid kõrgelt kilkavad väikest ehk Piccolo flööti ja Sumera kõlaga Altflööti või koguni üsna haruldast bassflööti. Silmapaistev flöödimängija, Frank Guess, omaaegne kaundveisi orkestri tenorsaksofonist praegu 61 aastane, kuulake bassflöödikõla, tema mängitud teema lõigus Brati palast 87. tänav. Silmapaistvatest saksofonistidest flöödimängijatest saame päris pikka nimistu Patšenk José flati sahibshab Leoraid, Erik dolfi, Erik Dixon ja paljud teised. Meenub ka Charles Lloyd, kes mängis 1967. aastal Tallinna džässifestivalil ja demonstreeris kõrget klassi nii hästi tenorsaksofoni kui kahvlöödil. Kuulake temalt improvisatsiooni lõikuda oma palast, mille pealkiri on Richard kolmandalt korruselt. Ta vist pole vaja lisada, et kokkulangemine mõne siinse kolmanda korruse Richardiga on puhtjuhuslik. Džässis on flöödimängijad võtnud kasutusele niinimetatud ülepuhumise erilise kõlaefekti, mis seisneb selles, et mängule imisetakse kaasa unisoonis või oktaavi või ka kahehäälset harmooniat taotledes. Sealjuures tekkivate ülemhelide abil võib saada mulje isegi enamast häältest. Esimestena kasutasid seda efekti juba 50.-te aastate keskel, muust ja Saibshab hiljem eriti edukalt rassaan Roland köök. Mainitud tehnika meistriks kujunes ka 60. aastal esile kerkinud Jeremy Stig 1942. aastal sündinud muusik, kes on spetsialiseerunud ainult flöödi-le. Peale ülepuhumise kasutab ta mõnikord eriefektidena ka instrumendi klappide klõbinat ja sügava hingamise kahinat. Tuleb tunnistada, et Stig oskab osavasti, ka need mitte muusikalised helid oma muusikasse sulata toda väikese näitena fragment ta oma palast alguses. Majanduslikult kõige menukamaid flöödimängijaks peetakse 1930. aastal sündinud Ferby männi, kes flöödi juurde jõudis klarneti ja tenorsaksofoni kaudu. Küllap on tema edu põhjus peale selle lihtsa asjaolu, et ta on väga hea flöödimängija ka see, et ta on õige mees, taipama publiku maitse muutusi ja nendega kaasa minema. Nii paistis ta omalajal silma bossanova paladega. Samuti oli ta esimeste hulgas rokilainele lülitada duma. Järgnev ongi väike näide viimati mainitud valdkonnast. Roisteri pala New Orleans. Kolm viimast suurt nime, džässi flöödimängijate hulgas on Schubert loos luudhabakinjaatseerimis njuuton. Kõige vanem neist on esimene, kes sügisel saab 45 aastaseks lõpetamegi tänase ülevaate Hubert loosiga, kes muide pole sugugi ainult Tšassiga seotud. Ta kuulus viis aastat Metropolitan ooper orkestrisse ja kolm aastat New Yorgi filharmoonia sümfooniaorkestrisse ning Von plaadistanud Mozarti, Bachi, Stravinski Ravelljateiste teoseid. Prince'i Johnsi orkestris mängis Hubert loos kaasa, kui lindistati muusikat teleseriaalile Iron said ja tänaseks punktiks saabki teema meloodia. Sellest seriaalist flöödisolist on Schubert loos.