Kõigepealt toob see sõna igale kuulajale kindlasti meelde viiuli valulise igatsuse ja ennast unustama hõiskamise priimashi käes. Privasham dirigent, solist ning orkestriliige ühes isikus. Tema kõnnib oma viiuliga publiku hulgas, peatub ühe või teise juures ja mängib saladuslik tume pilk kuulajale suunatud. Seal kummaline elamus. Sind otsekui kallatakse muusikaga üle. Seal jääb su külge veel siiski, kui Brinasson juba teise laua juurde läinud. Alles pikkamisi toibud ja suudad jälle haarata kõike toimuvat. Kuulda seda, et Primera pole üksi. Väsimatult saadab teda orkester, teine viiul, Alt klarnet ja sindel. Nende pillide mängijad on sageli samuti virtuoosid. Tänase saate esimese poole muusikalise osa sisustavadki Simply Salist elemerbalok ja mustlasorkester Sandor Jarokka juhatusel. Käib ringi pessa Araabias suur Mustlas, Harr. Jõekäärus täna õhtul maas, nii hele laagri tuli lõkkele. Nii rõõmus, unise puhketund keskstepitähistaeva helgis. Ja miski looduslapse und ei sega. Räbaldunud telgis. Nüüd aga kirjab tule loit veel vaipasid ja vankri veel. Raudpajas vudinal keep toit ja pere vestleb rahumeeli. Salk hobuseid keskvälja, sööb Suur Karu telgi taga magab seal vasar alasile. Löö. Nii kodune on laager praegu. Kuid homme juba koidu aegu. Taas liigutakse rännuteel. 150 aasta eest, kui Puškin need värsid kirja pani vastasid nad väga täpselt mustlaste elulaadile kogu Euroopas 50 aasta eest, samuti praegu ainult osaliselt. Rohkesti mustlasi on mõnekümne viimase aasta jooksul omaks võtnud paikse eluviisi saanud hariduse ja hakanud tööle sellele vastaval erialal. See on ühtaegu loomulik, rõõmustav ja natuke kurb ka. Sellega kaob mustlaste omapära ja romantika. Nad muutuvad teiste sarnaseks. See on nagu suitsu, tarede ja koogu kaevude romantika. Ilus, aga tagasipöördumatu. Tänapäeval on siiski veel küllalt mustlasi, kes on oma tuhandeaastased või vanemadki tavad peaaegu muutumatuna säilitanud. Ja jutt selles saates tulebki rohkem nendest. Mustlasi on ikka ümbritsenud mingi salapärane võlu. Kaua ei teatud sedagi, kust nad õieti pärit on. 15. sajandil hakkasid äkki Euroopa teedel liikuma kirevad veokid sagima tõmmud inimesed, kes ennustasid Paristasid hobuseid ja kaubitsesid. Keegi polnud meist varem midagi kuulnud. Lühikese ajada levisid nad väikeste gruppidena üle kogu Euroopa. Ühed pidasid neid muistsete egiptlaste järeltulija, yks teised punasesse merre uppunud vaarao kaaskonna päästnud riismete järglasteks. Kolmandat mõtlesid välja veel mõne muu loo. Läks sadu aastaid, enne kui mitmete alade teadlased selgeks tegid, et mustlaste algkodu oli Põhja-Indias, kust nad enne kümnendat sajandit ära rändasid. Iraani Armeenia kaudu jõudsid nad Kreekasse ja sealt türklaste pealetungi eest põgenedes valgusid üle Euroopa. Eriti rohkesti jäi neid elama ka Kagu-Euroopasse, Balkanile, Rumeeniasse, Moldaavias, Ungarisse. Läbi aegade. Võõraste rahvaste hulgas jäid mustlased ikka iseendaks, säilitasid oma keele, kombed ja rändleva elulaadi. Las ühine meil olla köik peavari priius, leiva lõik, meie vaesusega, Harroiu. Eks elani, kuis lustib meel. Koos lahkume siit koidu eelmeil pole kindlat kodu vaja. Löö laulu, nii et kajab stepp. Käi ringi külades, kui sepp või nagu karutantsitaja. Päeval rännuteed õhtul laagri ase telkide ja lõkketulega. Nii on see ikka olnud. Millega veeta aega, kui õhtusöök on söödud, lõke pole häda veel kustunud ja uni ei tule. Siis astuvad oma õigustesse muinasjutud, muusika ja tantsud. Mustlaste muinasjutud on tulvil poeesiat, jääb piiritu vabaduse tunnet. Inimene peab olema loomulik, mitte ahistama end igasuguste seaduste tõketega. Mustlane tuleb ja läheb, kui tahab, armastab ja vihkab, keda tahab. Kui mustlanna tantsib, siis on ta üleni tantsust haaratud. Mustlase laul tuleb südamepõhjast. Selles on ühtaegu uljust, hoolimatust, kirge ja igatsevad nukrust, samuti Pilli helides. Aga see, mida üldiselt tuntakse mustlasmuusikana. Mida tänases saateski kuuleme, on mustlaste muusika teistest rahvustest kuulajate jaoks. Need säärdasid ja horod, mida mustlasorkestrid mängivad, ei kõla laagrilõkete ääres, vaid külaväljaku-il, kõrtsides, kohvikutes, restoranides. Saardas on saanud nimegi Ungari sõnast Saarda, mis tähendab kõrts. Tempo ja rütm on Ungerlastelt ülevoolavalt tundeline, meloodiaga kaldub mustlaste poole. Ja pole ka midagi imestada. Rahvapillimehed olid Ungaris suuremalt jaolt kõik mustlased ja nii on see praegugi. Eks vaata kuud, kesk pilvepiiri. Nii rahulikult pillab ta säält oma sätendavaid kiiri ühtviisi üle koguma. Ta naeratades vaatab üles ja kergelt uduhõlma. Vau. Nüüd on ta teise pilve süles juba kaugemale kaob. Kes astub üles taeva õue ja suudab kinni hoida kuud. Kes vaatab armunud piiga põue ja keelab ära, ihka muud neid asju, meie võim ja voli ei muuda. Mustlaste vastu on alati tuntud huvi, aga neid on ka peljatud. Kõik nende juures tundus olevat teisiti kui teistel inimestel, ei seadusi, ei usku, ei kohustusi, ei moraali. See, mida võõrad ei märka, ei tarvitse jaga veel puududa. Mustlaste seadused ja moraal ei langenud lihtsalt ümbritseva rahva omadega alati kokku. On ju aegade vältel enamikus riikides mustlasi rohkem või vähem tagakiusatud. Sellest siis niisugused vahedki. Mustlased omavahel olid väga ausad, aga teisest rahvusest inimeselt varastamist ei peetud mingiks patuks. Keda saapi Ta ja kelle tagant võib varastada, seda pidasid mustlased kohtlaseks. Aga kohtlast bet võis igaüks, kes oli nutikam. Mustlannade peamine teenistusala oli ennustamine, kaardipanemine ja käevaatamine. Neile omistati seetõttu üleloomulikke võimeid. Mustla nad ise ka ei usu, mingisse maagiasse. Leib on leib ja ennustamine, annab leiba. Aga ennustused vahel täide lähevad. See näitab ainult head inimeste tundmist, oskust pisimaidki hingeliigutusi märgata ja nendest vajalikke järeldusi teha. Mis on küll aidanud mustlastel sellel teiste hulka laiali pihustatud rahval ikka säilitada oma keelt, ehkki nad väga kiiresti õpivad kõnelema ümbritseva rahva keelt. Kuidas küll läbi sajandite moekarusselli on mustlannad siiani suutnud truuks jääda oma laiadele kirendavatele, seelikutele ja pika narmalistele rätikute. Ja mis vägi see on, mis sunnib paljusid paikse eluviisi ja kindla töökohaga mustlasi Ki kevadel siiski elamise jälle vankrile, aga võib olla ka autole kolima ja rändele asuma. See rännukirg peab olema midagi väga ürgset. See on ühtekuuluvustunne kogu loodusega. Täis elevust on vana noor aeg enam viibida ei lase ja lahkumas on mustlasvoor. Käed kähku vaipu kokku seavad jo vankrid, rännutelke veavad siin füürgabele sikusarv, seal eesleid korvidega liigub, kus musti mudilasi kiigub ja kannul kõnnib rahva parrot kõik läbi, isegi karri kriiskav klaas, Gudruseid ja litreid kiiskab täis kirevust on igate. PÄEV kuldab räbalates kehi raudkette rebides keskemehi käib Masa jalgne Mesikäpp. Naa puhiked, metsik laul ja kära, kõik rõkkab, kõik on häälest ära, kõik aina pulbitseb. Ja keeld.