Täna sellepärast eeskätt, et kui me vaatame Venemaa arenguid nüüd peale seda, kui nõukogude impeerium lagunes ja Venemaa hakkas ennast iseseisva riigina üles ehitama ja võrdleme neid arenguid sellest siis momendist lähtudes, mis oli 90.-te aastate alguses Venemaa, milline see meeleolud, millised poliitilised jõud milline ka avalikkuse või ajakirjanduse tase, hoiakud ja kõik muud siis valitsesid ja võrdleme seda olukorraga Venemaal praegu siis tuleb tunnistada, et Venemaa näol on tegemist ühe vähese riigiga kaasaja maailmas, kus demokraatia on teinud väga tugevat, et vähikäiku ehk on toimunud üsna selge taandareng. Ja need seisukohad või ka need poliitikud, kellele mõeldaks tagasi 90.-te aastate alguses või keskpaigas tunduksid täiesti unistuslikute kaasajal. Ja selline just suund on kindlasti, mis on olnud ärevust tekitav mitte ainult Eestile, vaid kogu maailmale. Nii et võib öelda, et Venemaa on iseennast kaotanud ja võib öelda ka, et lääneriigid on kaotanud võitluse demokraatia eest Venemaal. Noh, eks demokraatia, neis peetav võitlus on pidev, kuid kindlasti on lääneriigid teinud üsna arvukalt vigu juba ka samas nii-öelda headel aegadel. Ikka vigu tehaksegi headel aegadel tihtipeale ja teiselt poolelt. Ta on tõesti Venemaa silmitsi üsna ühelt poolt suurte probleemidega siseprobleemidega, mis on vaikselt, aga pidevalt kasvanud aga kuna neid probleeme nüüd kaetakse järjest rohkem sellise agressiivse impeeriumi taastamisele suunatud poliitikaga, mis on ka arvestades kontrolli, mida Venemaa keskvõim omab massimeedia üle, praeguseks hetkeks muutunud ka valdavaks ideoloogiaks paljude inimeste jaoks on seetõttu populaarne. No teie ettekanne kannab pealkirja, et Venemaa uus lähivälismaa poliitika Putini võimuletuleku järel, mille poolest õieti erineb Jeltsini presidendiks oleku ajal Venemaal arendatud lähivälismaa-poliitika? Sest ma arvan, et tegelikult noh, kui rääkida, et teatud mõttes üldsuund oli ka Venemaal Jeltsini ajal CDd, tülitati oma mõjuvõimu taastada, kuid kuid siiski oli sellise impeeriumi ülesehitamise ettepanekut pärit ainult poliitikute sellisest äärmuslikes ringkondades. Putini nüüd siis suur muutus on esiteks see, et, et see agressiivne impeeriumi ülesehitamisse poliitika on muutunud nüüd Venemaa ametlikuks ja ainuvalitsevaks poliitikaks kõige kõrgemal riiklikul tasemel. Ja teine siis muudatus on kahtlematult see, et seda poliitikat veetakse nüüd tuginedes nendele kasvavatele nafta dollaritele ja nafta või energiamüügitulus saadavatele dollaritele järjest ka sihikindlamalt üles. Ja kolmas võib-olla joon on see, et järjest rohkem rolli pööratakse majandusele Ma loetlen siin viimase kuu uudis pealkirju Eesti saatkondadega Moskvas loobiti põlevate signaaltõrvikutega Zarenkov rääkis Peterburis natsismi taassünnist Eestis. Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütleb, et Moskvale teeb muret eestivenelaste olukord ja Venemaa president Vladimir Putinil manitsevad taas Eestit ja Lätit vähemuste õigusi rääkima. Kas tegemist on niisuguse totaalse rünnakuga Eesti elektrisuunas, mis erineb võib-olla siin aasta-kaks varasemast? Noh, põhimõtteliselt see jutt on ju käinud kogu aeg, küsimus on selles, et et kas võetakse üles see siis vana plaat, mis on vähemuste olukord ja natsismi taassünd, see on olnud ühelt poolt, et tõesti ju väga vana plaat, mida käiatud nii kaua, et ega seda ühelt poolt keegi nagu väga tõsiselt ei võta ja minema teab, et ta seda tõsiselt võtta, see on pigem selline retooriline vastus erinevatele süüdistustele, mis aga et ikkagi siiski ka läänest Venemaa enda suunas kostavad. Teine aspekt selle juures on aga ka see, et teatud aladel loomulikult on Venemaa aktiivsus märkimisväärselt kasvanud, eks tegevust tõhustanud ma vaataksin just sellist asja nagu võitluse ajaloo pärast. Kui me vaatame kas või viimaste kuude jooksul Venemaal ilmunud raamatute hulka, mis on pühendatud, et Eestile ja Lätile, siis see on aukartust äratav. Ehk üks raamat tuleb lausa teise järelvaatajat iga kuu viimasel ajal juba. Ja on alanud väga selge rünnak, mille osaks on ka uued dokumentaalfilmid ja muud sellised asjad, mis kõik siis püüavad näidata Eestit, et ühtepidi lõhestunud ühiskonnaga ja teiselt poolt siis äärmised sellise tõesti natsismi taassünnivõistlust puha, milliseid neid väljendit siis siis seal kasutatakse. Et selles suhtes on võib-olla varasematel erinevad Venemaal selgelt rohkem ressurssi ja tegutsetakse suurema sihikindlusega, mis loomulikult eeldaks ka ka meie poolt tegelikult selle töö tegemist, mida me noh, niikuinii tegema peaksime ehk oma oma ajaloo uurimist ja tutvustamist. Kas niisuguses olukorras te peate õigustatuks seda joont, mida Eesti on juba väga pikki aastaid viljelenud, nimelt et Moskva rünnakutele otseselt ei vastata ja näiteks Riigiduuma avaldusele ei reageerinud? Aitäh Ma arvan, et see, et, et me ei reageeri igale sellele noh, nagu asjale, mis Venemaa poolt tuleb, kas tuumatasemelt poliitikute vähemalt see poliitika on õige seda mõtet jätkata. See ei tähenda aga seda, et, et me ei peaks reageerima. Nüüd jälle oma vahendeid kasutades sellele samale propagandarünnakule, mis, mis tuleb lihtsalt, mitte selleks, et hakata tegema vastupropagandat, vaid rohkem rääkima oma ajaloost. Ma arvan, see on asi, mida me ikkagi kuidagi häbenema teha. Eesti elab ikkagi kuidagi mingisuguses väärsus kompleksis ja arvab, et meil ei õnnestu oma seda ajalugu kellelegi selgitada. Ja selle tõttu seetõttu oleme me tõesti tegelenud sellega tunduvalt vähem kui me, kui me tegelikult peaksime. Meil on olemas ajaloolased, meil on olemas terved uurimiskomisjonid, kelle raportid on olemas. Need on tarvis tõlkide, nagu öeldakse, teise keelde, mis laiematele hulkadele arusaadav alates siis raamatutest, dokumentaalfilmidest ja lõpetades mängufilmidega. See on see ülesanne, millega riik peab tegelema. Ja see on tegelikult kõige selgemalt parem vastus ka sellele sellele kisale, mis, mis aeg-ajalt kostub. Teiselt poolelt anname endale aru, et lihtne näitab ka, milline eriti raevukas lärmamine, et me oleme suhteliselt õigel teel, sellepärast et näed, kui selliste eriti suurt kisa tehakse, siis teeb Eestiga midagi õieti ja ma arvan, et meie tegevust nii-öelda nendel aladel, mida Venemaa peab oma lähisvälismaaks nüüd teise taseme lähisvälismaaks omal ajal olime ka meie lähisvälismaa on loomulikult üks tegur, mis on Moskvat kõvasti häirinud ja seda mitte sellepärast, et me seal tegutsevaid tunnile tundub, et meie tegevus seal on edukas, ilmselt. Ja lõpuks Eesti kaitseväe juhiks valitud kindralmajor Ants Laaneots on öelnud, et peamine oht Eesti julgeolekule lähtub Venemaalt ja eile Riigikogus Eesti välispoliitika ülevaatega esinenud välisminister Urmas Paet seda väidet ka otseselt ümber ei lükanud mistõttu eakamad inimesed on minu käest küsinud, kas Eesti peaks kartma otsest sõjalist ohtu Venemaalt. Nüüd lähima viie aasta. Jookse, kui räägitakse sellisest asjast nagu sõda või sõjaline rünnak, siis on juba vana maksiimi mõttetera, tahad rahu, valmistu sõjaks. Aadi tuleb selleks, et hullu ja selliseid asju ei juhtuks, tuleb alati kõige hullemat karta ja selleks valmistuda ja selles suhtes on, on kindral Laaneotsa meeldetuletus, ma arvan, igati asjakohane. Vene armee on tugevnemas, suurema osa nendest naftadollaritest läheb jõustruktuuride eriti armee ülesehitamiseks, mitte mingi tega, infrastruktuuri või muudeks investeeringuteks. Ja ühel hetkel, kui Venemaa väga vabalt seista olukorra ees, kus ta avastab, et üles ehitada seda armeed on ta jätnud täielikult hooletusse omaenda riigi. Ja ühel hetkel võib Venemaa seest olukorra eeskuju, ainukene, mis tal olemas on, ongi armee. Ja sellised olukorrad on nüüd eriti ohtlikud, sest et siis võib tekkida lihtsalt juba möödapääsmatu vajadus seda armeed ühel või teisel kombel rakendada. See on olnud ju tegelikult ka põhjus, kui me analüüsime teise maailmasõja noh, aluseid või miks miks, kas või Saksamaa agressiivset käitumist, et ühel hetkel seesama ülesehitustöö viis Carmeelesitest viiskisse pidigi viima loogilise lõpplahenduseni. Ja seda tuleb karta ja noh, mis köidab, noh, suurem probleem. Alates seda Venemaa sõjalist ülesehitust on tõesti see, et ta ei kuluta raha sinna, kuhu ta peaks kulutama kaasa arvatud muuseas energia energia siis väljade või nafta ja gaasiväljade arendamisele. See on ikkagi investeeringud, mida tuleb teha 10 15 aastat, et neid pole tehtud. Ja vaadates praegust Venemaad, tundub, et neid ka ei tehta. Mis tähendab, et ühel hetkel võivad rahulikult olla meil olemas uhked gaasitorud aga gaasi, mida sinna sisse lasta ei ole enam nii lihtne kätte saada. Tegemist on niisiis olukorraga, millest peab üha rohkem ja valjemini rääkima ja selleks on siis ka täna olümpia hotellis toimuv konverents kaotatud Venemaa. Tänan teid intervjuu eest. Mart Laar. Aitäh.