Anu Kaal, kui oluline on olnud teile nimi, mille ta abielu kaudu saite ja kas tal ei olnud hetkekski tahtmist jätta endale oma neiupõlve nime. Ei olnud, öeldakse, nimi oli küll huvitav, võib olla, mis see oli kindlam Saaremaa nimi ja, ja noh, niisugune nimi, mis jääb meelde aga kuidagi minu jaoks nagu liiga pikk ja kohmakas. Ja ma ei tea millegipärast mulle see Anu Kaal kõla nagu, nagu meeldis rohkem ja ja kuna see oli nii ammu, siis tee ja, ja on jäänud. Kas teil on oma nime pärast kunagi elus ebameeldivusi olnud, et teisse suhtutakse mingi eelarvamusega? Ükskord Kiievis konkursi ajal. Kui mulle öeldi, et noh, et tase on, pole viga, et oleks võinud olla vähemalt vene nimi. Et noh, on seal ka, anti kohe mõista, et oleks võinud vähemalt siis abielluda venelasega. Aga tähendab jumala pärast, minul ei olnud see ebameeldiv, vaid lihtsalt, et noh, see on niisugune. Ainukene kord, kui on selle pärast olnud nagu mingit etteheidet, eks ole. Ma ise ei leia, et ma peaksin selle nimi pärast kuidagimoodi häbenema ja ma ei usu, et ma oleksin sellele nimele häbi teinud. Kui tihti on teid elus peetud Mati Kaaluabikaasaks? Igasuguste abikaasaks aga tihti noh, ühesõnaga sugulaseks ja mul on püütud suruda tema rahakaarte näiteks, et miks ma ei taha neid vastu võtta. Aga muidugi neid kaalusid, noh nagu te olete nüüd uurinud, eks ole, nad tulevad ju väga mitmelt poolt ja ja mind on tahetud, nagu minu teatakse, et minu isa on, eks ole, saarlane arvatud, et ma olen tulnud sellest samast suguvõsast, kust on pärit Aira Kaal. Aga ei, mina olen ka oma abikaasa järgi ja need on Järvamaa kaalud. Ja sellele on niisugune omamoodi ajalugu. Kui ma nüüd ütlen, siis natukene teile, kui ma rääkisin, aga võib-olla majandusega minu meelest Andis oma koka sellele mõisnikule, ühesõnaga kust need kaalud tulevad ja sai vastu jahikoera kokapojale mardile pandi siis alles perekonnanimi ja see oli goal, eks ole, Järva nagu selle murde järel. Nii et kunagi minu ämm väga hoolega uuris neid sugupuid. Ja vot sealt tuli üks niisugune fakt, mis iseenesest on päris huvitav. Kui palju te üldse peate ennast saarlaseks ja milliseid Saurlasele iseloomulikke joonidendas märkate, kui te ennast kõrvalt vaatate? Teate seda on väga raske teha, ma arvan, et seda, seda võiksid öelda teile teised inimesed, kes ma olen mingisuguste niisuguste saarlastele iseloomulike joontega või mitte, ma ei usu, et seda saare jonni minus nüüd nii noh, alla kriisutamisest väärt on võib-olla nihukest püsivust ja natukene ikka on jah, et vaevalt et sealt nii väga palju halbu iseloomujooni oleks tulnud. Kas te üldse arvate, et teil on mõni joon, mõni iseloomuomadus, ilma milleta teil oleks kergem olnud elada? Kindlasti? Kindlasti minu ülitundlikkus niisugune, mis, mis mind õudsalt segab elada. Öeldakse kuskilt mõne alati me loeme neid horoskoope ja tavaliselt nad on vabandustega üsna rumalad, aga kunagi kusagilt ma sain ühe niisuguse jällegi mingi saba kus on öeldud, et skorpion, eks ole, seal november sean aeg, kus looduses kõik hääbubki sureb ja sellegipoolest tuleb ellu jääda, et vot sellepärast võib-olla skorpion on niisugune niisugune võitleja ja tundlik ja noh, niisugune noh, lihtsalt eks ole iseenese eest väljas ja, ja võib-olla sellepärast no takiks solvab rohkem kui teisi, et, et kui enne teda on kaalud, eks ole, mis juhtuvad seda viljasaaki ja kõike seda, seda, seda nagu hindavad ja kaaluvad, et siis temal on vastukaaluks nagu raskem. No kas see on aga mingi loogika title nagu või noh, nagu võiks mingi niisuguse järelduse teha. Ma just tahtsin küsida, et ega ta ometi selle tähemärgi poolest ka kaal ei ole, siis ma oleks mul kaks. Põhjust siin olla, no näete, see on jälle üks niisugune asi, et kunagi aastaid tagasi oli kohutavalt moes horoskoopide otsimine ja ja siis käis keegi mees, kes siis noh, ühesõnaga nii ühes kui teises klubis ja noh, inimestele nagu tutvustas neid märke ja ma juhtisin kahel korral niisugusele tema tema loengule peaaegu tahtmata. Ja sama mees ütles mulle kahel korral, et teie ei ole ju skorpion, te olete ju tegelikult, ma ei tea, mispärast, nagu kuulute rohkem sinna kaalutlustel, mitte mitte nime pärast. Jumala pärast. Te ütlesite, et olete tundlik, öelge, kas te olete ka ühiskonna asjade suhtes väga tundlik ja mis on see, mis teile praegu meie sellises ümbritsevas elus kõige rohkem südamevalude? Ma ütleksin, et võib-olla see hoolimatus teiste inimeste suhtes on kõige valusam see niisugune noh, ühesõnaga täitsa võiks öelda peale astumine teistele, et endale hea oleks. See teeb hirmsat Kui te peaksite koostama sellise elu edetabeli, seadma asjad tähtsuse järjekorda oma omaenda järgi siis kuidas ta need kõige olulisemad asjad tähtsuse järgi reastaksite? No nähtavasti see on inimesel alati seotud mingisuguse momendi ja hea ka. Ja viia just nimelt praegu on minu jaoks kõige tähtsam minu ema ja minu lapselapsed. Ma tahaksin mingisugust mingisugust väikest reisi saada oma jaoks ja ülejäänud aja olla ikka seal nõmme, aiakesed lasteaia emaga ja minu unistuseks on vot just niisugune reis, vot niisugune korralik reis, korraliku giidiga, raske reis selles mõttes, et noh, et, et ma olen sunnitud vaatama ja kuulama, tähendab sunnitud selles mõttes, et noh, tähelepanuga, mida ma ise tahan mitte jumala pärast, nii et mind pannakse kaubamaja ees maha ja öeldakse, et vaat, et nüüd on kuus tundi aega. Lisaks saate ühte niisugust Hollandi või Inglismaa või niisugust niisugust mõistud reisi, ütleme nii, kuigi ma olen eluaeg armastanud niukseid eksootikat ja alati näha no nihukest huvitavat loodust ja kõike seda, aga praegu ma lihtsalt tunnen vot nihukest jäänu mingisuguste niisuguste huvitavate muuseumite ja jäävad niisuguste noh, arhitektuuri ja mingid linnad vanade linnade pärast. Ma ei tea, see on võib-olla niukene ajutine momente. Praegu ma tahan. No näiteks üks niisugune oleks jah, mõõda mööda hollandi kanaleid sõita ja vot tervet seda Amsterdam ja ja neid kõiki neid Beneluxi maid vaadata ja no eks näeb, võib-olla sanan kunagi rikkaks ära minna. Aga milline peab teil tuju olema siis kui te võtaksite, ütleme, seljakotti ja ja telgi ja sõidaksid jalgrattaga kuskile täiesti vaesesse väiksesse maha jäänud Eestimaa paika. Kas see juhtus ammu viimati? Ja kahjuks kahjuks seljakoti jalgrattaga küll aga ma ei ütleks, et mul peaks selle jaoks mingi eriline tuju olema, ma arvan, võib-olla, et kui oleks niisugune keegi, kes ütleks, et nii nüüd tunni aja pärast on start, kott olgu pakitud, eks ole, et ratas on korda tehtud siiski vaid ei peaks seda tegema. Ja siis ma olen täiesti nõus minema. Muidugi ühesõnaga loomulikult need võimed on jäänud talli väiksemaks, kui nad olid. Ja aga siiski noh, nii niukene füüsiline liigutamine ei ole mulle kunagi olnud ebameeldiv. Mulle meeldib käia näiteks näiteks siin mu lähedased inimesed võivad tunnistada seda, et ma lähen silikaat näiteks maha ütlenud, sõida nüüd edasi, ma tulen jala koju järele. Ma lihtsalt vajan, ma tahan käia. Kas te tunnete teie elus on praegu midagi oluliselt puudu? No mul ei ole turvalisust tuleviku suhtes, võib-olla see on see, mis mind aga häirib, seal võib olla palju öelda, sest no selge, mul on töö praegu ja, ja noh, tegevust jätkub siia ja sinna, aga ma nagu ei nõustu, et ma ei kujuta niuksed turvalisusele. Võib-olla see mida te teate oma viimase aja suurimaks õnnestumiseks, ükskõik mis rindel kodurindelt ringes. No ma ei oska öelda, muidugi on suurim õnnestumine, mul on võib-olla niukseid väikesi asju paar tükki olnud, näiteks üks oli see, et nüüd oli muusikakoolide ja konservatooriumi ettevalmistuskursuse vahel niisugune väikene lauljate võistlus. Minu kelti tuli seal teisele kohale, noh, see näiteks on minu jaoks üks, üks niisugune rõõm. Kersti, kes Eesti ala ja vaat niiviisi ei räägita siin, õigus. Certi Aladolijaietuna ta tuli sellele sellele kohale nagu, eks ole. Teist aastat järjest just jälle nimelt teiseks. Ja et üks aasta enne seda veel veel tuli üks tüdruk. Võistlus toimus Tartus, siis mulle natuke teeb rõõmu see, et ilmselt päris valesti vist neid ei õpetajalt, mingi järjepidevus, nagu nagu on sellest olemas. No ja siis kahtlemata õnnestumiseks või kuidas vähemalt minu jaoks väga suureks niukseks. Elamuseks oli 200 Travjaatasin, mida juhatas Neeme Järvi, noh, ma ütleksin täitsa julgelt, et see oli meie teatrist sajandi show heas mõttes. Aga ei, ma üldiselt ei arvata neid sõnu, aga aga see tõesti oli, niivõrd pidulike liigutas. See Traviata on nüüd vana 20 aastat sellest esietendusest möödus 20 aastat ja see oli 200. etendus siin majas. Ja kui me tegime 100. etenduse, siis me jagasime ka nahk kahe peal olete vahel seda nagu pooleks. Kui me tegime 150., siis me tegime ka seda niimoodi ja nüüd selle 200. selle sõnaga kolm on see, mida armastab jumal, eks ole, me tegime ka niimoodi ja mina olen iga kord teinud nagu seda, seda, seda tagumist poolt või teistpoolt sellest ooperist. Ja siin on nagu ka mingisugune omamoodi see, nagu ütleks noh, mingit kokkuvõte, ühesõnaga ring on täis saanud, aga ma ei oska seda seletada, aga see on mingisugune niisugune noh, niuke, emotsionaalne tunne või niukene. Ja vot see tegi mulle mulle palju rõõmu, ma olen tõesti õnnelik, et ma olen saanud vot see 20 aastat laval olla sellega, panna punkti sellele, sellele peole ta partiile ja, ja noh, et see tõesti nii ilusasti noh, minu jaoks kui ja piletid olid välja müüdud juba ammu. Ise niisugust asja näiteks saalis, eks ole, tullakse saali etenduse lõppedes ja pakutakse köigile eranditult publikus pokaal, šampust, no see ei ole, see ei ole nagu ma räägin seal sajandi sõu, see ei ole igapäevane käsi jääb meelde isegi klaaside mälest Ma lugesin just paar päeva tagasi Margarita võitjate intervjuud, favoriidid öelge, kas te üldse kuidagi tahate seda kommenteerida? See, see, see ei olnud teie suhtes väga heatahtlik ja mind lihtsalt huvitakse tagapõhja, et mis, mis põhjus on tal olla, ma ei tea, õelt. Näiteks siin ajakirjanikele kontrollida fakte alati öeldakse, et enne, kui sa teed otsuse, koolera mõlemad pooled. Sellegipoolest ma jään iseenda juurde ja ütlen, et reeglina ma oma pesuga siin kodus