Kella 300 uudised on kuulatud ja seal Avisaade jätkumas, kui stuudiokülaliseks on akadeemik Endel Lippmaahärra Lippmaa. Ma meenutan, et oli aeg, millal nimetati, et Lippmaa, see on esimene Eesti akadeemiline dünastia. Sest teie isa Theodor Lippmaa oli akadeemik. Teie olete akadeemik, aga samal ajal me meenutame seda nõukogude aegsed ideoloogiad ega eriti nagu ei tahetud seda, et jätkuks haritlas kond siiski haritlased pidid saama nagu täiendust pidevalt töölisklassist. Kuidas teil õnnestus siiski nendes suhteliselt tõrjuvates oludes saavutada selline tippteadlase karjäär? Selle tõrjumisega on asi nii et teistel oli võib-olla mõningaid soodustusi. Aga kui oma tööd osata, siis oli võimalik edasi jõuda küll teda pudi muidugi tegelikult oskama. Kas see, et nagu kodus koos emapiimaga tuli huvi teaduse vastu peab teie puhulgi? No peab muidugi sellepärast, et ma ju väikese poisina olin juba ikka laboratooriumis ja lugesin raamatuid ja olin sunnitud näiteks päris tõsiselt õppima võõrkeeli selleks et neid raamatuid lugeda osata, mida ma lugeda tahtsin. Nii et see sundis mind loomulikult asjadeks, mis muidu võib-olla poleks toimunud. Aga kuidas oli see võimalik, et teie isa, kes oli seotud Tartu ülikooliga ja teie oma noorpõlves ja ka praeguses elus olete seotud Tallinnaga? No see oli seotud sellega, et tõsi küll, ma sündisin Tartus ja isa oli botaanikaprofessor, seal elasime botaanikaaias. Aga kuna ühel järjekordsel Nõukogude-poolsel õhurünnakul Tartule meie koduotsa sai ja minu vanemad ja õde samuti, siis. Ma asusin Tallinna, kus elasid mu sugulased. Mul polnud Tartus enam midagi järel. Jah, aga praegu on nii mitmedki imestunud, et kui tänavu aasta veebruaris oli Tartu Ülikoolis keemia osakonnas keemilise füüsika korralise professori valimised, siis härra Lippmaa võttis sellest osa. Ja, ja ma arvan, et ma tegelikult ka seda teen edaspidi, tähendab ma arvan, et meil on vaja asjalikul tasemel õppetööd ja kuna meil on ikkagi väga korralik baas küünilise füüsika alal Tallinnas ja Tartus olemas, miks seda siis mitte teha? Ma arvan küll. Ja ma lootsingi ainult sellele pühenduda. Nii et praegune tegevuspoliitikaga oli tingitud väga mõtlematust poliitikast nende inimeste poolt, kes ennast loevad elukutseliseks poliitikuteks, ma tõesti ei soovinud poliitikas aktiivne olla, vaid ma tahtsin tegeleda tõesti ainult keemilise füüsikaga, see on õige. Nii et praegu on muidugi mul topeltkoormus, see on tõsi. Ja liikusid ja tegelikult ka spekulatsioonid, et kuna ülikooli rektorit hakatakse valima, et üks võimalik kandidaat võis olla ka Eieiei sellel polnud küll mingit mõtet, miks ma peaks rektoriks tahtma hakata kumu oleks vektor, siis ma ei saaks miskit keemilist, füüsitab teha rektorina rektaride. Seda plaani pole mul mitte iialgi olnud. Aga praegusel hetkel te juhite keemilise ja Põlise füüsika instituuti direktorina oletega samas labori juhataja ja seda küll ja milline on teie nägemus üldse hetke teaduse olukorrast, sest kui ka seal avi saatekülalisteks olnud teadlased on väljendanud oma suhtumist, siis on see pehmelt öeldes väga-väga eitav, sest valitsus ei leia raha, seda raha lihtsalt ei ole, ei ole. Ja kui ma nüüd päris täpselt meenutan, siis vist viis protsenti on tsiviliseeritud maailmas koguproduktist see osa, mida eraldatakse haridusele ja teadusele meie riigieelarves. Tänavu oli see osa 2,5 ja prognoosid tulevaks aastaks on hoopis tagasihoidlikud. Ja ma võin seda kommenteerida. Viis protsenti on nüüd muidugi väga suur protsent, see ei ole harilik. Näiteks Saksamaal on see protsent mingi 2,9, kusjuures sellest kahe koma üheksast protsendist umbes kaks kolmandikku on rakendusteadused ja arendustööd mis toimuvad muuhulgas ka firma laboratooriumites ja nii. Ja üks kolmandik on akadeemiline teadus, millest pool toimub ülikoolides ja pool toimub akadeemia tüüpi asutustes näiteks maks, plankesel showst ütleme on üks Nis on saksa Teaduste Akadeemia, aga seal on teisiga niisugusi asutusi, nii et see on umbes. No Eestis on see protsent tõesti väiksem, ta oli 2,54 protsenti ja nüüd uues eelarves on langenud 1,9 protsendini. Seega loomulikult on ebapiisav. Ja mis teine halb asi on, et uues eelarve projektis esineb üsna suur raha raiskamine. Nimelt tegeleb, tegeldakse suurel määral sääsekurnamise ja elevandi nuumamisega nimelt samal ajal, kui väga hoitakse, kui ülikoolidele antavat finantseeringut on nii miljonite ja kümnete miljonite kaupa antud väga problemaatiliseks uurimisotstarveteks raha ministeeriumitele kusjuures pole mingit kontrolli, kuidas raha õieti kasutatakse. Need akadeemilised uurimisasutused tegid ikkagi läbi tõsise rahvusvahelise kontrolli töö kvaliteeti teede üle. Aga need ministeeriumite finantseeringud lähevad jumal teab kuhu täiesti kontrollimatutesse laboratooriumites ja kas nad tegelikult mingit efekti annavad, on enam kui kahtlane. Nii et selles mõttes ma leian, et täiesti lubamatu on see, et ei kontrollita Ta samadel alustel ja sama tõsidusega kogu teadust. Normaalne on see, et rakendusteadus Ja akadeemiline teadus läbib samasuguse tõsise noh, niisuguse rahvusvaheliselt. Niimoodi, et Saksamaal igal pool Ameerikas, Jaapanis tehakse igal pool ning nüüd meil seda kahjuks tehakse ainult väikese osa ka teadusest ja teine suur osa on täiesti kontrolli vaba. Niimoodi me jätkata ei saa. Me peame ellu tooma selle teadusseaduse projektis esineva teadus-arendusnõukogu, kus tõepoolest siis vaadatakse teadust ja arendustöid tervikuna ja kõik on võrdselt kontrolli ja juhtimise all. Nii nagu see kõigis arenenud riikides on. Näiteks meil käis siinjuures just Saksamaalt delegatsioon, pundas ministeerium fushing, see kureerib ja valitseb kogu uurimistööd, nii akadeemilist kui rakendusliku. No meil on praegu süsteem, et Teaduste Akadeemia kureerib oma allasutusi ja instituute nagu teaduspotentsiaali tõstmine kultuuri ja haridusministeerium, siis püüab nagu haridust kõige laiemas mõttes külvata. Kas selline? Noh, eraldiseismine on praegu? Ei noh, see on väike mure, ega nad nii väga eraldi polegi, me juba rääkisime siin, kuidas professuurid esinevad akadeemia ülikooli vahel, aga ma küsiksin, kes juhatab geoloogiliste uurimistööde tegemist, kes juhatas, tähendab? Ütleme kalamajanduslike, kes juhatab hüdrometeoroloogiliste uurimistööde tegemist nende taga või kes juhatab informaatika-alaste uurimistööde tegemist, ma mõtlen informaatikafondi, kes juhatab innovatsioonifondi kaudu toimuvate uurimistööde tegemist. Minu arvates mitte keegi mingit kontrolli vastutust ei ole ja sellepärast mõtlengi, kes juhatab põlevkivi instituudi tööd ja kontrollib selle kvaliteet kes meilt soovis raha saada, isegi konjunktuuriinstituut, kes juhatab konjunktuuriinstituudi töökontrolli Meil on armutult kontrollimatuid organisatsioone, kus on kontroll ehitusinstituudile. Ma võiksin jätkata seda loetelu pikalt ja pikalt. Ma väidan, et meil on vaja tõsist organisatsiooni selles küsimuses ja me peame kogu seda asja vaatama tervikuna. Me peame samadel alustel jälgima nii akadeemilist kui rakendusteadust ja me peame tõesti suunama raha sinna, kus tulemused tõesti olemas on. Sest kahjuks, mida ebakompetentsem teadlane, seda kõvema häälega ta raha nõuab? Vähemalt midagi peab ju olema tugev hääl just nimelt, kuna tal teadvuse jaoks aega ei kulu, siis reeglina on tal hirmus palju aega ringi jooksmiseks lisamiseks. Aga milline on teie nähes teie nägemuses siis see organisatsioon, mis peaks juhtima nii teadust kui ka haridust? See on teadust, haridust ja arendustöid, rakendusteadust, tehnikat, see on seesama teadus- ja arendusnõu kogumisteaduse korralduse seaduse projektis sees on, see tuleb valmis teha ja tõesti efektiivselt tööle panna. Nii et midagi leiutada pole vaja, lihtsalt on panna. Seesama asi, millest ma algul rääkisin, et ükskord tuleb seadused valmis ettevalmistatud seadused vastu võtta ja neid ka täita. Ja aga ikkagi nüüd tuleva-aastane Eesti riigieelarve ja see 1,9 protsenti. Kas te ei näe siin siiski ohtu, et väga palju, mis ei ole jõudnud endale kõva häälega raha juurde hüüda kipub välja surema? Täiesti õige, sellepärast ma leiangi, et olukord on ebanormaalne, sest mis praegu toimub selle 1,9 protsendi peale, mis on hädapärast piisav akadeemilise ja ülikooli teadusele, ütleme akadeemiline üldmõttes, kuna ülikoolid on ju akadeemilised organisatsioonid ikkagi peale trügivad praegu väga ägedasti. Parimal juhul rakenduslikud, kui neid üldse teaduslikuks saab nimetada institutsioonid ja tahavad sealt midagi omale saada. Sellepärast selle 1,9 protsendi kaitsmiseks ja suurendamiseks ma peangi nii vajalikuks kehtestada selge kontroll nende teiste institutsioonide üle, mida ma mainisin ainult sel juhul on võimalik raha otstarbekas kasutamine. Ma siis saan aru, lihtsalt suurendada seda üht koma üheksalt, pole mingit mõtet, kui samal ajal jätkub sealt aadrilaskmine asutustele, kes minu arvates ei vääri üldse mingit finantseeringut. Kuna minu arvates mõne tegi nendest töö, on täiesti mõttetu. Nii et ma saan aru sellest, et akadeemik Lippmaa ei ole praegu sellised surmakrambid, et kui üheksa 1,9 protsenti see ei suurene siis teadus ei pruugi välja surra, kui toimuks nagu teaduses. Sisene ümberjaotamine, me peame hakkama eraldama teadlasi ennast teadlasteks nimetavatest isikutest. Neid viimaseid on palju rohkem. Siin on ka probleem muidugi kõrgkooli õppejõududega, sest ei ole ju mingi saladus, et professori palk langeb ähvardava kiirusega tavalise sekretäri palga. Kuidas, kuidas, kus on korraliku sekretäri palgaga professori palgad pole ollagi, see korralik sekretäri palk on kolm korda kõrgem, vähemalt. Muidugi, see, mille peale ma ka lootsin, et seda hakata kummutama, sest tõepoolest firmades sekretärid saavad fantastilisi summasid, aga samal ajal meie professorid, kelle ajupotentsiaalis nakkab, võib kahelda, võib ka mitte kahelda, sest on ka juttu olnud selles, et teaduslik kraad on devalveeruma. Kuid ikkagi võtame, et ta on tõsine teadlane. Ja riigil ei ole raha selleks, et tõsta nüüd õppejõudude palkasid. Selles ongi asi, meil peab olema parem selektsioon. Meil on ennast teadlasteks lugevate inimeste arv liiga suur, Eesti ühiskond ei suuda seda kanda täpselt nagu meil on liiga palju riigiametnikke. Ja meil on väga paljusid niisugusi, noh. Riigilt raha tahtvaid isikuid ikka väga palju. Selliseid kaane, Nuia, järelikult siin on vaja ikkagi esmajoones seada kord majja. Ja see on üks väga tõsine ülesanne, lihtsalt raha juurde palumine minu arvates asja ei lahenda. Seda on ka vaja, aga teisest küljest on ka selge, et kui on suur rahapuudus, kui ikkagi pensionid on olematu, elatusrahad on väikesed, inimesed on tõesti masendavast kitsikusest, tihtipeale siis niisugusel juhul lihtsalt kasutades kõiki oma sidemeid ja oskusi raha endale krabada on minu arvates lihtsalt amoraalne. Ma tooksin lihtsalt näite. Ma olin väga hämmastunud, kui ma märkasin, et Meie akadeemia vana valvur on kuidagi hästi palju tööl hakanud käima, et milles on asi? Selgus, et tal oli hiljuti olnud operatsioon, ta sai selle tõttu raske operatsioon, ta sai vähem palka selle tõttu ja ta ei jaksanud välja osta oma briketti. Ja ta siis oli, töötas teiste eeskätt saada natuke rohkem raha. Noh, ta on üsna vana inimene, kena inimene. See illustreerib meil kujunevat olukorda niisugustes olukordades täis egoistina käitumine ei ole õige. Ma arvan, et neid lõputuid Strasbury vahet kolamisi tuleb piirata, raha raiskamist tuleb piirata ja tuleb ikkagi kogu rahva käekäigu eest hoolitseda selle tõttu oluliselt suurendada teadusele minevat protsenti minu arvates võimalik ei ole. Mida saab teha, on seda protsenti? Paremini. Ma ei arva, et õige on kahe ja pooleprotsendist finantseeringut vähendada. See ühe koma üheksale protsendile minek on muidugi vale, aga vaat suurendada näiteks viieni teda ka isa. Sest me elame ikkagi reaalses ajas ja reaalses ajas. Ei, ei, ma ei kahtle selles, et teadlaste hulgas on väga kompetentseid inimesi, kes on suutelised seda tegema ja võtma selle raha ära. On see aga moraalne Magahtlal, sest kellelt raha ära võetakse, siis kõige vaesematele ära, tähendab loomulikult nüüd ma küsin, on see moraalne, ma väidan, ei ole, see on amoraalne tegu ja ma ei saa seda propageerida. Saates oli ka juttu sellest, et ähvardab Eestit ajude äravool, sest kui see palk on ikka sedavõrd vilets, nagu me räägime, siis on loogiline, et kui sa oled väärtuslik inimene, saab, võib töötada välismaal, saades selle eest palju väärtuslikumat, tasu ja väärisemat tasu, kui sa saad eestist aga tühja kohta loodus ei salli, tähendab kes tuleb asemele? Täiesti õige ja sellepärast ma ütlengi, et on vaja tegelikult teadlased nendest eraldada, kes ennast teadlaseks loevad. Me peame loomulikult hoidma inimesi siin Eestis peab olema töövõimalusi andekatel noortel aga selleks on vaja võrratult rohkem raha kui praegu. Praegune riigieelarveteaduse jaoks on ju naeruväärne seal sisuliselt elatusraha maksmine, pool on palk sellest eelarve summast ainult mingi kolm ja pool protsenti on aparatuur ja kaheksa protsenti on materjalid. Normaalne on, et aparatuuri ja materjalide summa on kaks korda suurem palgaosast. Et selleks, et töötada saaks. Praegune suhe tähendab seda, et töötamist kui niisugust üldse ei ole eeldatudki seal ainult mingisugune noh, töötu abiraha. Siin oli ka selliseid spekulatsioone, et kuna meil on elatustase võrreldes idanaabriga ehk Venemaaga kõrgem, siis selle tühimiku hõivatud tegelikult täita. Idast meile kui läände välja rännanud teadlased. Seda nad teevadki. Kas neid vähe on siin kohta otsimas lugematul hulgal? Tähendab, kas teil on ka kohe konkreetseid fakte, et näiteks ka teie Instituudi uksest tundunud sisse mõni idateadlane ja tulevad mis seal sinust, noh see mulle muide uudiseks, sest ma mõtlesin, et me elame sellise spekulatsiooni tasemel praegu, kui see juhtub, nii, tulevad, see on juba vanem, ta on ka tänapäeval, seda on juhtunud juba viimased pool tosinat aastat. Et idast tulevad teadlased meile tööd otse loomulikult kui kartul. Sest see oleks nagu siin mingil määral nendele hüppelauaks, sest siit on võimalus, võivad taas edasi minna, lähen. No ei noh esiteks, meile tuleb mõned väga andekad tõesti maailmaklassi teadlased, kes on eestlased ja tulevad Venemaalt ära, see on väga positiivne nähtus ja siis negatiivse nähtusena meile tulevad Venemaalt need, kellede kvalifikatsioon ei ole ütleme, Ameerika turul piisav. Siis tuleb leppida, kehvema ka, sest noh, jõud ei kanna suuremat tükki. Aga siin omad, ometi tekib sinuga selline väikene konkurents, sest kui teil on nüüd valida teadlane, eestlane, teadlane, noh, on ta venelane või juut. Aga siinses hakata saate ju valida juba tegelikult selle teadlase taseme järgi. Jah, saan küll, aga teisest küljest ma olen eestikeskse. Mõtlemisviisiga ja ka eestikeskse suunitlusega Koonderakonna liige. Ma ei saa ajada niisugust objektivistliku poliitikat. Ma arvan, et me peame oma kodanikke eelistama. Kui see vahe nende teadmistes ei ole mitte mäekõrgune No jov erandid on elus alati võimalikud, aga sellegipärast, ma arvan, me peame esmajoones tagama töö oma kodanikele. Jutt oli teadusest juttu oli rahast, mida on teadusele ja haridusele eraldatud ja mida kavatud kavatsetakse eraldada. Kuid kas Eesti teadusmaailma mastaabis on üldse konkurentsivõimet? Absoluutselt praegu juba tuleb Eesti teadusesse väga märgatav lisasumma välismaalt kahte teed, esiteks uurimistoetustena niinimetatud grantidena ja teiseks muidugi uurimislepingutena kus, mida tehakse nii akadeemilistele, asutustele kui ka firmadele. Ja see osa, mis niimoodi juurde tuleb, summasid on vägagi märkimisväärne. Nii et muidugi on konkurentsivõimeline Eesti teaduse tasemel pole häda mitte midagi. Ta on paljudel aladel isegi kõrgem kui Põhjamaades, nii et ma ei ole üldse pessimist. Kuidagi. Kas see väide, et investeerimine teadusesse, see on ukse avamine tulevikku? Ilmselt teie olete sellega kindlalt nõus? Juhul, kui tegemist on tõesti teadusega, on see jutt haige kui teadus. Kui aga tegemist on ennast teaduseks nimetava tühja jutupesaga siis on see vale. Nagu elus ikka, esineb mõlemat. Seda ma täiesti ka usund ja siin peab ilmselt teiega 100 protsenti nõustuma. Kord peab majja saama, kuigi antud momendil vist raske on näha praeguses valitsuses neid persoone, kes seda korra majja panevad või äkki on teil mõni persoon siiski silma? Kusjuures ei ole, aga noh, mis sest siis lugu on? Midagi pole igavene. See on kõik õige, seda enam, et praegune segadus valitsuses on siiski noh, päris suureks kujunenud, sest peaministri külaskäigud välismaale on sagedased. Ja kui härra Jaak Allik umbes aastapäevad tagasi meenutas seda, et kui peaminister hakkab väga tihedalt välismaa vahet sõeluma siis see võib tähendada valitsuse tagasiastumist või hukku. Ilmselt aeg näitab ka seda, kuivõrd nüüd härra Alliku sõnadel võib olla. Tõepõhi ikka sõnu ma ei tea, aga kuna meil praegu on teatavasti võimalik ühe valitsuse sisse moodustada veel kolm valitsust, kes on otsustusvõimelised, kuna eriti seal täiesti pretsedenditu olukord maailmas, kus võetakse vastu niisugune otsus, et üks kolmandik valitsuse koosseisust võib teha seadusjõulisi otsus, määrusi, järelikult 15-st saab moodustada kolm valitsust, Nendest võiks ühe kuhugi Strasbury või nii panna. Et kui seal on kergem kokku tulla, eks ole. Ja ühe võiks veel kuhugi, kus tihti käiakse panna. No ma ei tea, kus just meeldib, ühe võiks ju, võiks ju nalja hämmingus, ühe võiks ju nalja pärast Tallinna ka jätta. Või kuhugi mujale Eestisse kustest passib, eks ole, ja noh, ma ei tea sinna moe, piiritusetehase juurde või või kuhugi, eks ole, kus on sobiv koht ja ja olekski kolm valitsust, et mõni ikka on ehk koos ja nagu öeldud, ega ei oleks üldse paha idee hakata lugupeetud ministritele. Ka Eestis veedetud päeva eest päevaraha maksma, see stimuleerib nagu tõsisemalt, aga mitte välismaal viibitud päeva eest. Jah, see suurendab paratamatult tema isikliku riigikogust, sest see ei ole ju mitte mingisugune saladus, et päevaraha välismaal on küllaltki prisked ja eks neid nende päevadega ikka jääb järgi ka, kõik ikka ära ei kulu. Härra Lippmaa, kui me nüüd rääkisime sellisest valitsuse võimalikust vahetumisest, kas võiks teha ka täna mõningaid spekulatsioone, milline oleks valitsus, kes võiks tulla lähiaegadel? Ei või ma ei spekuleeri iialgi. Ja nüüd ta tooks teile ühe paralleeli. Juhul kui toimub mingi muutus ärimaailmas firmad ühinevad või jagunevad siis juhul, kui see operatsioon toimub korralikult ja professionaalselt, siis kuuleb sellest ajakirjandus alles pärast toimumist. Järelikult mina niisugusi küsimusi ei kommenteeri ega vasta. Sest minu arvates on Lääne poliitikud veel üks väga levinud vastus kommentaari just ma olen seda korra täna olete kasutanud ja see on see, mis ilmselt meie poliitikutel vähemalt noortel poliitikutel veega puudub, sest tahetakse olla noh, ajakirjanike ja uudishimulike vastu nagu viisakamad. No oletame siis jaa, muidugi katsetasin täiesti teadlikult teist korda veel, kuigi mu komments jäi meelde ja ma olen täiesti kindel, et härra Lippmaa, teie nüüd sellise libeda tee peale ei lähe, et hakata kommenteerima. Kohvipaksu pealt. Või ennustama veel hullem, kui see ei ole kohvipaksu pealt seda vähem. Sõnaga ma päris kindlasti ei aruta neid asju. Me olime praegu siiski hariduse juures ja ma tahaksin veel kord jätkata hariduse ja eriti kõrghariduse teemat. Kas see, mis toimub praegu Eestimaa kõrgkoolides, nõndanimetatud kõrgkoolireform, on teie pilku ja nägemist mööda just täpselt see, mis on vaja. Fon küll, asi on ju selles, et seal tohutu pikk tee, mis on vaja läbi käia ja nagu öeldakse, iga kevad on mudane algul ja ega see, mis toimub algul, kui sodi talvine sodi hakkab minema voolama ei ole kõige meeldivam, sest siis ta tõuseb eriti pinnale. Ja on eriti segav, eks ole. Ja noh aga see on paratamatu, teisiti suve ei tule. Nii et selles mõttes ma olen optimist küll lihtsalt üle elada ja mõista, et areng nõuab oma aja ja oma lõivu automaatselt ei parane midagi, sest et meil on vaja oluliselt tõsta taset nii hästi ülikoolides kui uurimisinstituut siis kui kõikvõimalikes laboratooriumites, konsultatsioonifirmades, tsink, tankides ja kus tahes. No ega see tekitab tõsise sotsiaalse probleemi, sest et see tähendab suure arvu töötute varem teadlastena töötanud inimeste tegid kuhu nad peavad minema. Järelikult ei saa see protsess olla väga kiire. Ja samal ajal produtseerime uusi teadlasi. No ütleme, mitega teadlasi, haritlasi ikkagi juurde, teadmata kas nendel on ka tegelikku rakendust või mitte, sest oleme ausad. Võib-olla kaunistab see firmat, kui tal on kõrgharidusega sekretär, aga minu arvates see on siiski rahva raha raiskamine. Sekretär ei pruugi olla. Haridus, selles ma kahtlen, ma arvan, pruugib olla küll ja peab olema esiteks mida peab oskama korralik sekretär no vähemalt poolt tosinat keeli. Ta peab oskama neid kõiki arvutis trükkida kõikvõimalikel viisidel. Ta peab suutma selles värgis ise orienteeruda, ta peab tundma väga paljusid inimesi ja mõistmani teadust kui poliitikat, kui äri, kui kõike muud selleks, et teha noh, point menta tähendab kokku leppida kokkusaamisi või neid tagasi lükata või esitada vabandusi või mitte oma Sheffi üles leida või mitte ja nii edasi aetakse, et need nõuded on väga kõrged, kui see kõrgharidusega ja on küll ma ei kujuta hästi ette, asjatundlik sekretär saaks olla ilma kõrgharidust, noh ma arvan, et see ei ole teostatav, aga kui me esitame need nõuded, mis üldiselt maailmas esitatakse, selle töö tegijatele ja sellesse kergelt suhtuda ei saa. Need ajad on ammu möödas. Kus lohmaid ühes keeles osati mingeid vanaaegse, mehaaniliselt, trükimasinaga või kirjutusmasinaga midagi tippida. Ja see oligi sekretäri töö seal nonsens, seda aega ei ole enam olemas. See on kauge minevik. Ma tõin muidugi selle sekretäri siiski ülekantud tähenduses. Kas on vajadus, et me produtseerime kõrgharidusega kaadrit sellises ulatuses, nagu me seda täna? On ikka küll, arvestame nüüd seda. Jaapani autotööstuses on liinitööliste hulgas üle poole kõrgharidusega lihtsalt sellepärast, et madalama intelligentsiga inimesed ei suuda selles robotite rägas üldse midagi teha. Üks tööstuslik töökoht Saksamaal maksab kuni miljon TMi seal üheksa miljonit krooni. Keskmine hind on 500000 ja miljoni vahel. Tänapäeva tööstuses. Kas te tõesti arvate, et seal suudab töötada ilma kõrghariduseta inimene magada? Järelikult me peame aru saama sellest, et täiesti auväärne on kõrgharidusega töötada tootvas tööstuses. Ja et see ei tähenda mitte Toompeal kõndimist. Ja et me peame ükskord aru saama, et minister tuleb ladinakeelsest sõnast ministraare, mis tähendab teenima. Mitte valitsema see, need ei ole, mitte, eks ole, see ütelus divideet, imperaani muidugi, tuntud Toompeal peavad kõndima ministrid, kes saavad aru, mida tähendab sõna ministri haare ja mitte need, kes saavad ainult aru, mis on imperaator sõnast impera. Me võiksime veel selle tunni jooksul natukene rääkida kultuurist ja kultuurisituatsioonist, mis on vahetult seotud haridusega ja teadusega. Ja mitte kultuuri nüüd selles laiemas mõttes, mille alla tegelikult ju ka haridus- ja teadusmahuvad, vaid kitsamas tähenduses. Kas te olete praegu rahul sellega, kuivõrd toetatakse riiklikult meie kõrgkunsti kõrgkultuurid? Väga keeruline küsimus. Ma ei ole kunstnik. Ma ei tea, ma oskan igatahes öelda seda, et kunstigaleriid paistavad elavat päris jõudsasti. Ja mis tarbekunsti puutub, siis ma olen käinud ikka vaatamas küll tarbekunsti, asja siin ja seal ja ma ütleksin, et fantaasialend on oluliselt paranenud, tarbekunstitase on tublisti tõusnud ikka väga vaimukaid asju on müügil. Nii et kunst on ilmselt saanud tubli tõuke paremuse poole. Võimalik, et õige on ikka mingi Kultuurkapitali stiilis toetus, seda ma pooldan. Ma arvan, et seda on vaja. Nii et nii seda kui teist on vaja töö parandamist ja paranemist, mis on juba toimumas ilmselt ja teiselt poolt kultuurkapital ühes või teises vormis muidugi on vajalik, see on kõigi skulptuur riikides olemas ja peab ka meil olema. Ja siin siiski juurde toodud need tormid, mis ümbritsevad meie rahvuslikku sümfooniaorkestrit, ERSO ikka nagu raha napib ja ikka nagu oleks antud, nagu samal ajal ei ole seal raha pärale jõudnud. Ei noh, sümfooniaorkester muidugi peab olema. Ma pooldan tema olemasolu ja toetamist, muidugi ja selge on see, et no ei tarvitse ise oma majandamisega hakkama saada. Selge on ka see, et rahvusvaheline konkurents on suur ja paremad muusikud kahtlemata värvatakse välismaale muidu ära. Nii et mõningane niisugune Eestile vajalike kultuuriinstitutsioonide toetamine on ilmtingimata vajalik selles minu arvates kahtlust pole. Aga siin on ka muidugi noortel poliitikutel tekkinud selline mõte ja küsimus, kas üldse riigiraadio kui selline on vajalik. Riigiraadiot on olemas kõigis minule teadaolevates riikides. Ma arvan, et ta on vajalik. Jaa. Selleks on muidugi palju põhjusi, esmajoones sellepärast, et riigiraadio on ikkagi riiki rahvusvaheliselt esindav organ. Kui nüüd tõesti vastab tõele, ütleme, inglisekeelseid saateid Eesti enam ei anna lühilainel, siis on see nonsens, seda ta peab igatahes tegema. Ma arvan, et riigiraadio on vajalik täpselt nagu riigil on vaja pressiteenistust ja palju muid niisugusi Eestit tutvustavaid asju. Nii et jah, on küll vajalik. Raadio ja riigiraadiot on vaja, riigitelevisiooni on vaja mõlemit. Ja nende kõrval võib loomulikult olla hulk lokaalraadiote, hulkur, Merts kanaleid see kõik on ainult turu küsimus. Peavadki olema, aga riik peab omama ikkagi mingi kanali oma rahvaga kontakteerumiseks ja enda esindamiseks ja esitamiseks kogu maailmas. Selle tõttu ju töötavadki niisugused Deutsche Welle diaBBC ja Voice of America ja vastavad vene kesktelevisioonid ja kõik muud sellised asjad, neil on ikka oma kindel funktsioon ja selle tõttu peavad neid kõik riigid ja suured ja väikesed raad. Riigiraadiod on olemas ka kõige pisematele riikidel. Ka teie analüütikuna, kas te oskate seletada, miks mõningad poliitikud äkki ei taha, et selline kanal nagu riigiraadio või riigitelevisioon eksisteeriks? Jumal seda teab, võib-olla on isiklikud vastuolud kellegagi võib-olla mõjule tõesti asjasse süvenenud? Pean tunnistama. Aga võib olla ka selgest lollusest. Sellega me lõpetame Selovi, saate teise tunni ja nüüd muusikat ning reklaami ning mõne aja pärast Siskaklaneelased uudised. Ning tänase saate viimane tund kui stuudiokülaliseks on akadeemik Endel Lippmaahärra Lippmaa. Kas te ise juhtusite kuulma, kui härra Vähi teie erakonna liider nimetas teid hellitavalt õigluse sanitariks? Ei ole kuulnud, esimest korda kuulen. Seda ta, olles kolleeg Urmas Oti telesaatesse kaard plaans külaliseks, ütles, et Endel Lippmaa. Nojah, tema on ju selline õigluse sani. Ta ei oska midagi öelda, kuna ma saadet tõesti ei näinud ega kuulnud, ma ei saa siin midagi kombel. No vähemalt mul on hea meel, et ma sain kolleegi saates kõlanud tõesti väga huvitava mõtte teile praegu edasi anda, et teie erakonnakaaslased ja mitte ilmselt ainult nemad peavad teid selliseks. Õiguse sanitarid. Ei oska öelda selle kohta, seda tuleb neilt küsida. Kas te olete oma õiglustunde pärast ka kannatanud? Ei ole. No aga ikkagi see, kui te lähete vastu kõikidele nendele suurtele noh, ütleme ka tormidele teades, et väga raske on sealt läbi minna jäädes iseendaks, palju kergem oleks natuke ennast mugandada, natukene painutada ja ehk siis saab ümber või läbi. Noh, aga ma ei näe siin õieti probleemi, teaduses on ju reeglina nii, et iga uus seisukoht leiab alati vastuseisu ja kui ta takkatippu veel õigeks osutub, siis tekitab ka veel vaenu. Sellega on kõik teadlased täiesti harjunud. Peale selle on nad harjunud sellega, et teaduses ei saa mitte midagi otsustada hääletamisega kuna reeglina hääletatakse vana ja iganenud ja vale poolt. Kui hääletamata jätmisega midagi otsustatakse, siis oleks ju kõik uued teooriad tagasi lükatud ja teaduse progressi poleks üldse olemas. Järelikult teadlasena täiesti harjunud ise olema, ise mõtlema ja ei ole mingil määral harjutub häiritud, kui neid mitte keegi ei usu. Nii et teile olukord, kus noh, päris mitmed juht, inimesed võivad tee peale natuke viltu vaadata, ei ole mitte väga võõras. Ei, miks? Ma arvan, et see on normaalne aga kuidas inimlik? Kuid selle üleelamine toimub, kas see tekitab näiteks vereringe häired tekitel kõrgvererõhk hakkab süda lööke vahele jätma? Miks ma peaks ennast, miks see peaks mind häirima? Ei saa küsimusest aru. Ma lihtsalt olen kõikide inimeste puhul, kes on seotud poliitikaga, imestanud seda, kuidas nad inimlikult suudavad need rünnakud üle elanud. Ei, no aga see on ju loomulik, ma ju ütlesin, et näiteks teaduses on ju ilmvõimatu midagi tõeliselt tuult välja öelda, ilma kutsumata esile vihast vastupanu. See on teadlase elu on selline ja, ja ka kunstniku jaga poliitiku. Et noh, kes juba sellel teel on ei või ju midagi muud oodatagi, mitte. Kas loosung, mida me kohtasime, küll mitte Koonderakonna valimisplakatil, ise otsustame ise teeme on põhimõtteliselt. Teretuttav. Ei ole tuttav, aga juut, siis keegi, on ta välja öelnud, kestame lätlas. Seda Isamaa oma valimisplakatit eksponeerib. Neid ma ei lugenud, nii et ju ta siis oli seal tõepoolest üks väheseid, juhul kui see plakatitel oli üks väheseid asju, mida ise oma on tõesti ellu viinud. Ja ma arvan, et see ei ole tark poliitika. Targem on poliitilistes asjades just nimelt uurida, mida enamus soovib ja rahvas soovib. Sest poliitikas on tõde ebaobjektiivne poliitikas on tõde see, mida tõeks peetakse, mis aga siis oleks. Ja see on asi, mis kipub teinekord ununema. Kas seda võib panna ka meie praeguse hetke poliitikute nooruse süüks? Jumal seda teab. Ma arvan, et kõige targem on seda asjaosalistelt endilt küsida. Kahtlemata, ma arvan küll, et siin on nii seda kui teist noorus iseenesest võib-olla seda kuidagi ei põhjusta. Aga parlamentaarne enamus võib niisuguse seisukoha küll põhjustada. Nii et see on lühinägelik. Tõsi küll, aga selline mõtteviis on inimlikult mõistetav. On tõsiseid vaidlusi selle üle, milline peaks olema valitsus, kas ta peaks olema spetsialistide valitsus või poliitikute valitsus ilmselt vist liiga varakult. Tundsime rõõmu vabanemisest vabadusest ning otsustasime poliitikute valitsuse kasuks. Vaata küllalt raske on defineerida, mis asi on poliitikute valitsus sest et lääneriikides, kus on vana parlamentaarne süsteem, on reeglina ju poliitikud ikkagi advokaadid, ärimehed, ikkagi professionaalid, niisugusi, inimesi, kes on ainult poliitikud. Neid kutsutakse reeglima demagoogideks, mis tähendab poliitik kreeka keeles lihtsalt ja muud, mitte midagi. Ja ma ei arva, et see on hea lahendus. Ma arvan, et puhtpoliitikud ei saa üldse olemas olla, sel juhul on tegemist lihtsalt harimatu inimesega kes ei oska üldse mitte midagi teha ja seetõttu nimetab ennast poliitikuks. Paraku muidugi on neid poliitikuid, kellele haridustee on siiski väga lünklik, kui puudub praktiliselt üldse juhtimas meie igapäevast elu noh, piisavalt selleks, et nendest rääkida. Jah, on küll ja ma arvan, et tulemused on väga halvad. Ma arvan, et katse on näidanud, et selline viis riiki juhtida kuhugi ei kõlba ja loodame, et järgmine kord rahvas neid enam ei vali. Kas poliitiku ja ka politoloogi puhul prognoosimine tulevikunägemus on tähtis? Ilmtingimata ma arvan, et ei teadlane, ei ärimees, ei poliitik, ei üldse keegi ei saa üldse elada ilma prognoosimata, prognoosimine peab toimuma kogu aeg, no autotki saju teisiti juhtida tuleb ikka maailmatu kaugelt ära näha, kus politsei ennast varjab kus teised autod on kindlalt eeldada, et kõik teised on ainult selleks teel, et minule otsa sõita ja nii edasi. Kuidas te hindate näiteks nende äsjamöödunud valimiste prognoose, sest kui me meenutame meie armastatud peaministrit, siis tema oli kindel Isamaa võidus. Ja minu jaoks on muidugi fenomen see, et Aleksei sõõrbin suutis täpselt ennustada ära, mitu venelast saab Tallinna volikokku. Ma arvan, et see ei olnud üldse raske, see tähendab, kui härra peaminister tõesti nii ennustas, siis järelikult on ta väga halvasti informeeritud Eesti ühiskonnaoludest. Ma arvan, et isamaal ei olnud mitte mingit šanssi midagi võita. Ja ta, Ma mõtlen isamaal muidugi selle nime Usupeerinud parteid mitte Eestit kui isamaad. Ja see ennustus oli ilmselge, et see nii on. Ja see on ka põhjus, miks Koonderakond asus aktiivselt tegutsema Tallinnas ja miks näiteks minagi olin nõus kandideerima, polnud vähimatki soovi seda teha, aga olud olid sellised vajali parandada Isamaa tehtud Isamaa-nimelise partei tehtud vigu. Et üldse elada. Nojah, kus siis muidu oleks, muidu oleks tulemus see, et ilma elamisloata välismaalased domineerivad Tallinnas. See on ju nonsenss. Aga ikkagi, härra, so filmi seltsimees sööbinud, ma ütlesin, härra, aga seltsimees sööbine, tema ennustus 27. Mitte-eestlaste Tallinna volikogus. Ei no see on ju täitsa loomulik ennustus, ma täiesti jagan seda ennustust. Niimoodi sain mina asjast aru. Ma ei arva, et see ennustus kuidagi asjatundmatu oli, see oli täiesti normaalne, mõistlik ennustus ja Koonderakonna arusaam asjade kujunemisest oli täpselt selline. Ja kui päris täpne olla, ma ennustasin seda juba aasta tagasi. Kui uut põhiseadust vastu võeti, et Tallinnas selline olukord tekib. See oli puhas rahva petmine, kui räägiti vastupidist. Aga kas te näete siiski võimalust, et see 27 ja nüüd ülejäänu omavahel suudavad edukalt koostada? Teha no ma ei kujuta ette, kuidas saavad edukalt koos teha näiteks need inimesed, kes soovivad Eesti riiki ja need, kes soovivad eesti riigi hävingut Eesti riigi hävingut kahtlemata soovib kogu röövel. Ja mis koostöö on seal võimalik. Kuidas saab koos töötada nendega, kelle kogu tegevus on olnud suunatud Nõukogude Liidu kui kommunistliku režiimi taastamisele, kellede tegevus sellel alal on niivõrd silmapaistev, et nende tegevus, niisugune tegevus Venemaal oleks olnud keelatud, kuid Eestis on ta lubatud. Tekib küsimus, kelle huvides ajab sellist poliitikat praegune valitsus? Ma arvan, et kommunistidest äärmuslaste huvides No ikkagi see volikogu tuleb kokku, te näete 27 inimest. Te peate ju ikkagi leidma mingisuguse lahenduse. Ma ei tea, esiteks ma katsun esiteks teha koostööd Eesti erakondadega, neid on märksa rohkem kui 27, punkt üks. Neid on ikkagi 64 miinus 27, mis on tükk maad rohkem. Teiseks kui Vene demokraadid osutuvad tõesti demokraatideks ja soovivad koostööd. Noh, eks siis näe, aga ma ütleksin, et miks ma tegelen tuleviku ennustamisega, ma ei, ma ei tea, kuidas see kujuneb, mingeid otsuseid keegi teinud ei ole ja ma arvan, et seda küsimust ei tasu eriti arutadagi. Praegu tuleb vaadata Ta kuidas asjad kujunevad ja siis otsustada, praegu loomulikult ma võin öelda ainult seda, et Koonderakonna poliitika, mida ma esindan, on Eesti-keskne ja kahtlemata eelkõige suunatud koostööle Eesti parteidega. Kas teil koonderakonnas olnud ka juttu sellest, kes võiks olla teie erakonna poolt Tallinna volikogu või ei ole? Ma mina ei tea sellest mitte midagi persoon olnud, aga mul on täielik mälukaotus ja nii ka linnapea koha pealt täiesti. Mina ei aruta neid küsimusi. Semiootika. Küsimus selles, mida Mart Laar öelnud on, seda me arutasime. Muid küsimusi sellega seoses ma ei aruta. Ma isegi ütleksin, et me oleme nüüd linna teema nagu ammendanud, oleme ammendanud valitsuse teema ja ma tahaksin jõuda härra Lippmaa ka isikliku teema juurde. Sest me oleme küll rääkinud eelmises saatetunnis sellest, et härra Endel Lippmaa on Akadeemikutel Eesti esimese akadeemikute dünastia üks liige. Kas te pereliikmete kaudu see Akadeemilisust ka edasi Kandanud noh, mis ma siin oskan ütelda, minu pojad on ju noored, kuidas nende elu täpselt kujuneb, on raske öelda. Mõlemad on lõpetanud Tartus füüsika ja mida nad täpselt teevad, neil on veel küll aastakümneid ees seda teha, eks seda elu näitab, ma arvan, et kui niisuguseid asju küsida, siis need on ju mitte ennustatavat punalõppude lõpuks ikkagi noorhärrad otsustavad ise, mida nad teevad ja ega nad alati ise ka kõike ei tea, sellepärast et kuidas olud kujunevad ja nii ja nii ja nii nii et laadal diplomeeritud füüsikud ja on töötanud ja tegutsenud sel alal ja mis siis edasi tuleb, eks me näe, aga mida nad teevad praegu? Vanem poeg on, ta on väga tegevsides. Tunneb suurt huvi nende asjade vastu. Üpris erialaline töö. Nii et mõlemad pojad on praegu Ei, ta ei ole noorem poeg on hetkel Helsingis ja teeb seal uurimistööd ka füüsika alal. Kas teie poegi poliitika ei huvita? Ikka huvitab nagu kõiki meid. Aga noh, eks nende endiga tuleb poliitikast rääkida, mitte minuga. Aga kui isa olen kõrvalt vaadanud poegade poliitika tegemist on ta jäänud sellega rahule. No ega mul pretensioone pole, aga ma arvan, et poliitikat, tulevik, poliitilisi küsimusi tuleb ikka arutleda nendega, mitte minuga. Mina ei esinda oma lapsi sel moel, et ma ütleks, mida nemad teevad või ei tee või peavad tegema või ei pea tegema niukseid asju, tuleb ikka nende endiga. Intervjueerida. Aga kas see, kui te oma poegadega või ühe ka poegadest olete olnud eri arvamustel ja võib-olla isegi seal nad võivad natuke rängalt öeldud, et eripool, barrikaade, see teid kui isa ei ole ärritunud ega häirinud. Noh, ega seda tegelikult juhtunud ei ole ka see on niisugune hüpoteetiline juhtum. Nii et ei oska öelda Ja teie, Tallinna perekond, sest te olete Nõmmekas ja elate nõmmel ja olete ka nagu selle keskhariduse gümnaasiumihariduse saanud nõmmel. See perekond koosneb siis teist ja abikaasast. Nojah, seda muidugi, nii on see ju ikka, kui lapsed suureks kasvavad, kuidas siis muidu? Teie abikaasa on tööl. Tema on tehnikaülikoolis keemikuna tanud jah, sellel õppinud seda sealsamas ja kaitsnud ka oma dissertatsiooni sellel alal ja ja nii ta ka töötab. Kas teil on õhtune ajaviide kodus näiteks see, et te vaatate televiisorid, kuulate raadiot või hoopis loete või teete oma tööd, sest ma olen kusagilt lugenud, et ei armasta tegelikult eriti üles kirjutada, ei armasta arvutitesse toksida kõiksuguseid fakte, et selleks arvutiks on teie mälu, aga muidugi selleks on vaja teha tööd, et sinna mälusse midagi Jah, no asi on selles, et arvutist ei saa asju küllalt ruttu kätte, selle tõttu muidugi on parem ise meeles pidada, see on täitsa selge, seda ma olen alati läinud. Loen muidugi, televiisorit, vahin ka. Aga ma midagi nüüd eriti selle kohta ka öelda ei saa, ma ei arva, et minu kombed ja eluviisid nii kuidagi säralised oleks, ma arvan, et enamik vaatab. Sööb õhtust? Jah, vaatab televiisorit. Jah. Nii see elu käib. Peagi tuleb magama ka minna ja kaljus seda õhtut ikka on, sest ega ma väga varakult koju ei jõua kunagi. Seda, muide ma enne, kui ma püüdsin teiega saate suhtes kokku leppida, olen kogenud tõepoolest te jõuate väga-väga hilja koju, igal juhul see piir, kui lõpeb ära selline viisakas helistamine oli kaugelt ületatud, nii et mina ei saanudki TTT kodust. Seal noh, minule võib hilja ka helistada, küsimus on lihtsalt selles, et mul on tõesti palju tegemist ja selle tõttu ma olen tihtipeale üpris kaua tööl. Nii et need mu tööpäevad kipuvad ikka nii 12 tunnised olema, küll. Aga selleks, et olla vormis ja üldse suuta ikkagi läbi aastate seda kaheteisttunnist tööpäeva vedada, sest oleme ausad, see ei ole mitte füüsiliselt kerge. Mida te selleks teete? Kas teie ei ole nagu akadeemilisele teadusele omane kirglik tennise me ei ole ujula ei. Kuid hobidest saab rääkida. Jumal seda teab raske öelda, poliitika võib olla. No see siiski rohkem kujunemas elukutseks ei ole, ma olen ikka keemilise füüsika professoritud. Aga mis teeb teile näiteks oma Nõmme kodus head meelt, kas see teda ümbritseb loodus, mis on siiski nõmmel veel suhteliselt puutumatu selline, mis nagu aitaks? Nõmme meeldib mulle muidugi, mulle meeldivad männid ja Liivia. Üldiselt meeldib mulle hästi, nii et nõmme mulle muidugi kõige kodusem koht mille tõttu loomulikult ma soovin ka tööta, täname heaks, arusaadavalt. See on tõsi. Aga näiteks suur lai maailm, mida mööda te olete vist ilmselt oma pikateadlasekarjääri jooksul piisavalt ringi sõitnud kuidas suhtutud sellesse, kui te vaatate, ahah, taas on mingisugune teaduslik seminar, sümpoosion, kuhu ma pean minema. Kas teis tärkab selline vaimustus? Ma saan taas reisima või on see lihtsalt selline? Küllaltki raske töö, sest minu arvates reisimine on küllaltki pingeline ja väsitav. Ma püüan ikka reisid hoida nii lühikesed kui võimalik. Praegugi ma pean sõitma Genfi seoses tööga, ma lähen ainult üheks päevaks. Lühemaks ajaks ei saa minna. Sest muidu tekib küsimus, et ei maksta ju päevaraha. Päevaraha seal no ja ühe päeva. Mina olin, ma püüan ikka reisid teha nii lühikesed kui võimalik. Kui te olete maailma näinud inimene ja oskate ainult sellest maailmast ka midagi tuua, mida võiks nagu üle kantides kodusesse Eestisse? Kõiki asju loomulikult, mis, mida siis mitte. Oh jumal, ma arvan, praegu tuleb sisse nii hea kui halb ja ma arvan, et mida avatum Eesti on noh, nii kultuuriliselt seda huvitama Eestis olla on. Nii et ma arvan, et sisse tuleb muidugi kõik. Ja ega sinna ei saagi midagi parata, sisse tuleb nii hea kohal. Aga peab olema see filter, mis seda halba siiski meist natukene eemale hoiab. Kui see võimalik on, ma kardan, et see hästi ei õnnestu. Ma kardan, et kaugeltki kõik halb pole veel sisse tulnud, mis tulla saab? Meil ei ole veel tõsist narkootikumide probleemi, ma kardan väga, et sedavõrd, kuidas ühiskond jõukamaks muutub, tuleb ka see. Muide, praegu ei ole veel raha selle jaoks. Jah, aga doktor Lee, kes on toonud muide Slovi saatekülaline siiski väitis, et Eestis see võib kujuneda probleemiks. Sest taas peab ikkagi heitma kivi valitsuse kapsaaeda valitsuse tasemel selle probleemiga tegeleda just lootuses, et ehk taid tule ehk ta läheb kuidagimoodi Eestist nagu vaakumisse. Valitsus likvideeris tervishoiuministeeriumi ära. Jumal küll, ei saa ju ometi kahte niivõrd tõsist asja nagu sotsiaalprobleemid ja tervishoid ühte liita. Ma leian, et see on päris naeruväärne. Samal ajal muidugi on põhjendus, et see võtab ju riigilt tunduvalt vähem raha, kui on olemas üks minister, kes haldab kolme ala. Nojah, kui ta suudab, las ta siis teeb seda näha, seda pole. Ja eks ilmselt see nägemisvõime peab meil kõigil olla olema, et näha seda tõelist head, mis on aegade jooksul siin toimunud. Aga ma tuleksin korraks akadeemik Lippmaa ühe väite juurde tagasi, mis mul väga väga jäi omal ajal meelde. Ma ei mäleta, kas ma kuulasin ühte teie loengut või oli see erajutuajamises või raadiosaates või ajalehest, ma tõesti ei mäleta, kust see väide mulle meelde jäi. Aga teie väide oli selline, et meil on pandud hindamiskriteerium valesti paika. Hindamiskriteeriumiks peab olema energia hind ja sellele saab üles ehitada kõik see, mis neid tegelikult hinnakujunduse ja turumajandusmaailmas ümbritseb. Nonii see maailmas ongi, ega kuidagi teisiti ei käigi tegelikult rahvusvahelise valuutafondi lepinguga tegelikult see nii ongi paigas. Nii et kui tõuseb bensiini hind, siis hakkavad kõik teised linnad ju täiesti loomulikult tõusma, kui elektrienergia hind tõuseb, mida ähvardatakse. Energiahind peab tõusma, sest ta on ebanormaalselt madal ja põlevkivitööstust pikka aega säilitada selle hinnaga ei ole võimalik. Järelikult elektrienergia hind kahtlemata peab tõusma. Praegune olukord, kus maju elektriga kütta on odavam kui keskelt. Vesi veega. Õli põletamisel saadud energia soojusarvel tähendab mitte energia. Muidugi see on absurdne. Aga millega teise kujus kütteta kui päris täpne olla briketiga kuna meil on üpris vanamoodne korter ja seal on briketti iga ahi ja Jablit. Aga teie kui teadlane ilmselt kujutate ette küllaltki täpselt seda, mis juhtub, kui see balanss, see energia, balanss, bilanss, läheb tegelikult tasakaalust välja. Aga kuidas ta saab minna tasakaalust välja, mida see sõna tähendab? See tähendab seda, et meil praegu ikkagi hoitakse ju dotatsioonidega elektrienergia hinda, sealt ütleme, läheme edasi põlevkivi juurde siiski suhteliselt madalana, kui riigil pole võimalik seda teha, siis, On kaua aega seda teha ei saa. Kaua aega seda teha ei saa. Kahtlemata peab elektrienergia hind jõudma samale tasemele, kus on kütteõli, bensiin, kivisüsi ja, ja muud sellised produktid energiakandjad ühesõnaga see on selge, see on möödapääsmatu. Mingil hetkel see tuleb niikuinii, sellesse selle vastu vaielda on mõttetu. Loomulikult eeldab see energia palju senisest palju paremat kasutamist, targemat kasutamist igati otstarbekamalt. Praegu on raiskamine väga suur. Kolossaalne, ma ütleksin isegi. Minu arvates ei ole halvemat süsteemi kui nõukogude sooja veevarustuse süsteem majades. Meie instituudi hoonest lasin ma selle ilma pikema jututa maha võtta ja ta ei tule iialgi tagasi. See on niivõrd raiskavat, me küll pole nii rikkad, et sellist lolli süsteemi säilitada. Keskküttesüsteemi, keskkütte sooja vee süsteem, mis on nonsens võrratult odavam, tuleb elektriboilerit, aga seda teha ka siis, kui elektri hind kümnekordistub. Ka sel juhul rääkimata. Praegu see praegune metsikult raiskab, süsteem on lihtsalt absurdne. Jah, aga kui nüüd elektrienergia hind tõuseb, tõusevad kõik hinnad ümberringi ja see tähendaks ju mida see tähendaks ju inflatsiooni järsku tõusu, aga samal ajal on ka ju IMF oma eeskirjadega, mis seda peaks pidurdama. IMF ei pidurda seda sel moel, asi on lihtsalt selles, et me peame ükskord jõudma. Kui me räägime turumajandusest, siis me peame jõudma välja turumajanduse poolt dikteeritud hinnasuhetele. Ja järelikult kahtlemata liiga energiamahukad tootmisharud lähevad kahtlemata sellega pankrotti. See on kahtlemata tõsi. Ja tuleb õppida energiaga säästlikumalt ümber käima, see on ka selge ja tuleb võtta niisugusi, tootmisharusid ette, kus on võimalik ökonoomsem töö, kõik see on õige. Ühesõnaga see nõuab tööstuse restruktureerimist, põllumajanduse ümberstruktureerimist ja kõike muud sellist. See nõuab hiigellaudadelt taludele üleminekut, mida praegune valitsus aga muudab lõpmatult raskeks oma. No ma ütleksin, lausa lõpmatult lühinägeliku tollivabapoliitikaga, mis muudab ju põllumajanduse ülesehitamise võimatuks. Sisuliselt hävitatakse Eesti maaelu üldse. Minu arvates see on ju täies vastuolus kogu isamaalise niinimetatud jutumärkides mitmekordselt valitsuse välja kuulutatud seotud poliitikaga üle minna haludele suur majanditelt. Tegelikult ju praegune poliitika säilitab suur maja, pidime pidamisi, sest taludele üleminek pole võimalik. Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et alles normaalsete hinnastruktuuride saavutamine võimaldab normaalsele kapitalistlikud efektiivsele majandusele üle minna. Aga seda ei saa teha momentaalselt, sest inimesed ei ole selleks valmis. Nad lihtsalt ei oska, seda. Paljud ei oska ja seni, kuni õpitakse, ei saa veel üle minna. Kas teie kui teadlane saate aru nendest nõudmistest, mida esitavad meie põllumehed valitsusele, sest neljapäeval nad kogunesid Toompeale? Noh, siiski mitte selleks, et näidata oma rõõmu vaid selleks, et väljendada oma muret. Ja ma ise seal ei käinud, aga ma saan täiesti aru sellest, ma väidan, et ei ole võimalik olla täiesti kaitsetuna teiste hästi kaitstute hulgas. Igal pool Euroopas on kvoodid, kaitsetollid põllumajanduse säilitamiseks. No näiteks Saksamaal on sisse veetavale lihale kaitsetoll 80 protsenti. Ja ei ole juttugi sellest, et anname rahvale odavamat liha. Las tuleb tollivabalt. Tulemus oleks see, et Argentiina odav liha hävitaks loomakasvatuse Saksamaal jäägitult. Täpselt samadel põhjustel ei ole odava riisi sissevedu Jaapanisse üldse lubatud, mingi sissevedu pole lubatud sellel lihtsal põhjusel, et soovitakse säilitada riisikasvatus igaks juhuks ja riikliku julgeoleku mõttes Jaapanis ja ei lasta odavamat viisi sisse niisuguse täiesti poliitiliselt pimeda põhjendusega, et rahvas saab siis odavamalt süüa. Tegelikult rahvas ei saa odavamalt süüa, vaid hävitada, võtaks oma põllumajandusainult, sest et see kaitsetoll, mis võetakse toiduainete sisseviimise toomisel on täiesti vabalt kasutatav näiteks kõige vaesemate ja puudustkannatavate ühiskonnakihtide toetuseks kasvõi näiteks toidumarkidega inglise keeles Foods tämbs mis tõepoolest tagavad selle, et keegi pole näljas ega noh, täiesti ebanormaalse toitlustuspildiga. Nii et seda ongi täpselt meil vaja teha, praegu, keda soositakse kõige jõukamaid. Mille nimel? Korruptsiooni nimel ma ütleksin, miks on vaja seda, et ütleme, tahvel, šokolaadi maksab Eestis sama palju kroone kui Soomes Marku. Kas see on normaalne, kui seal Soome šokolaad kõige tagatipuks? Ma arvan, et see on nonsens. Ma arvan, et nendel asjadel peavad olema niisugused kaitsetollid, mis võrdsustavad hinnad ja mis lähevad rahva nõrgemate kihtide toetuseks ja mis annavad võimaluse Eestis säilitada põllumajandust. See, mida bolševikud ei suutnud teha 50 aastaga, teevad neobolševikud nüüd ära mõne aastaga. Nad võivad tõepoolest Eesti põllumajanduse hävitada. Ja seda ma ei saa heaks kiita. Vaja on kaitsetolle ja see tähendab lihtsalt raha ümberjaotamist, see ei muuda toiduaineid tervikuna kallimaks, vaid see muudab praeguse äärmiselt ebaõiglase süsteemi, mis soosib kõige jõukamaid ühtlasemaks rahva hulgas. Ja võimaldab Eesti põllumajandusel säilida. Ja kuna seda teevad kõik meid ümbritsevad riigid see on euro, see on issi, tähendab European Community Euroopa ühenduse tugisammas on riikliku rahvusliku põllumajanduse säilib ehitamine, selle eest on näiteks Prantsusmaa kogu aeg sõdinud väga teravalt. Ma pean seda õigeks. Ma pean seda praegust poliitikat lihtsalt lapsikuks täiesti asjatundmatuks ja katastrofaalselt žesti jaoks. Ma tean seda, et peaminister saabudes tagasi Lääne-Euroopast tõi meie põllumeestele ka rõõmusõnumi, et Eesti põllumajandustoodetelt, kui nad satuvad Lääne-Euroopa turule, ei võeta tolli. Kas selle üle on üldse põhjust rõõmustada? Ei ole sellepärast, et kui Eestis võetakse tolli sisse tulevatele põllumajandustoodetelt, siis võib sama hästi eesti pool maksta tolli kui ta mujale viib. Eks ole, küsimus on lihtsalt selles, et peaministriproov sisse viia ilma kaitse tollideta põllumajandust on Nansen see ei õnnestu, sest Eesti ei ole mitte maailma riik, mis dikteerib oma arusaamu. Ta peab joonduma teiste järele, mitte katsuma teisi õpetada. Kas võib siit näha välja siiski või läbi selliste Euroopa ühenduse küllaltki tarka poliitikat? Noh, kui te tahate tulla oma põllumajandusega meie turule, palun, me anname teile tollivabaduse. Aga samal ajal Me võime mitte selle peale mõelda, aga ikkagi meie kvaliteet, kas ta vastab üldse Lääne-Euroopa standardile? Ma ütleksin, et kuna põllumajandustoode tooted on reeglina subsideeritud lisaks veel kaitsetollide olemasolule siis järelikult ma ütleksin, et neil on võrratult parem mad tingimused kõrge tasemega. Toodete tootmiseks peale selle ma hästi ei usu seda tollivabaduse juttu. Enamikul Euroopa riikidel on ju teiste riikidega enamsoodustusrežiimi letad. Mis tähendab seda, et ei tohi teha. Ei tohi näiteks sellelt enamsoodustusrežiimi leppe partnerilt võtta rohkem tolle kui mingilt teiselt riigilt niipea kui Eesti suhtes tõesti niisugused asjad kehtestataks ju teised otsekohe protesteeriks. Ja täiesti õigustatult lepingute jämeda rikkumise pärast. Nii et ma ei usu seda, ma tahan seda kirjalikult näha. Ma arvan, et see on üks järjekordset tühja juttu. Kas teile ei tundu, et mis on meie valitsusel väga õnnestunud, meie valitsusel on väga õnnestunud tegelikult propaganda sest kõik see, mis toimub, seda näidatakse ikkagi sellises kuldses valguses, et noh, nagu edasi ja paremuse poole pole kuhugi. Ja ma ütleksin ka, et ei, see ei ole tark poliitik ajada niisugust kroonu optimistlikku juttu, sest nagu öeldud, kogu rahvast saab petta ainult lühikest aega ja üksikuid inimesi sapeta üks kui kaua, aga need üksikud on ebapiisavad valimistel toetajatena, neid on liiga vähe, neid on noh, ütleme viis, 10 protsenti. See on liiga. Ja ma ei arva ka, et niisugusele kroonu optimistlikele teatetele saab üles ehitada riigi poliitika. Härra Lippmaa, meie Slovi saateaeg hakkab nüüd paraku jõudma sinnamaale, kus me peaksime hakkama otsi kokku tõmbama. On teil Omalt poolt raadio kahe kuulajale lisada midagi sellist, mida mina nagu küsida ei osanud, jämede mees, te tahaksite kindlasti rääkida? Ei, minul ei ole omalt poolt midagi öelda, mina puhkan siin praegu. Mina vestlen mõnusasti, kohvitass on siin ja mul on siin hea olla ja mina vastan küsimustele, mina ise midagi ei mõtle? Paluks mina hea meelega, vastan, aga mina ise ei hakka midagi ütlema. Pean oma kohuseks härra Lippmaa tõeliselt tänada selle aja ohverduse nimel, sest ei ole kolm tundi teadlasele ja juhile mitte lühikene aeg, eriti seda veel äripäeval ette võtsite vastu kutse tulla saatesse selawi ja vastata pea kolme tunni jooksul minu pärimistele ja küsimustele. Ja ma olen tänulik kutse eest, ma arvan, et asju arutada on hädasti vaja just sellel samal põhjusel, millest me praegu käisime. Et inimesed ei oleks kotis, nii et selles mõttes niisugused raadiosaated on ikkagi vajalikud, nad on mingil määral informatiivsed, on, mille üle mõelda, on, mida järele küsida, on, mida järele uurida. Eks ole. Nii et selles mõttes ma arvan, et praegustes küllaltki keerulistes oludes, kus ilmselt väga palju saab olema uut juhtuma tuleva aasta vältel. Mida paremini on meie rahvas informeeritud kõigest, mis toimub, seda parem. Mida vähem on kroonu optimistlikku kergeusklikud, seda parem, mida rohkem iga eestlane või eesti kodanik õieti on veendunud isemõtleja, kes ise kõige paremini teab ja kedagi suurt ei usu, seda varem. Seda, mismoodi me saame rahvusena säilida, saame, et tagada Eesti riigi edu ja lõppude lõpuks see ongi ju tõelise turumajanduse alus, kus igaüks on peremees, iga üks ise teab kõige paremini, igaüks ise teeb. See on tõeline isiklik initsiatiiv, see on ainuke, mis saab meid nii-öelda august välja tõsta, nii nagu Münchausen ise ennast välja tõstes. Ja just selle nimel ma siia saatesse tulingi. Et niisugust iseteadvust isemõtleja Mis minu arvates on ainuke asi, mis on Eesti tugev külg? Aitäh ühe akadeemik Endel Lippmaa ja enne kui ma sulgen mikrofoni, ma tahaksin esitada meie kuulajale ühe küsimuse, sest meie saates on teadupärast ka selline väikene mänguline hasartmoment juures, sest saate sponsoriks on firma Philips, kes on välja pandud ka auhindu. Miks tänases saates ei olnud võimalik raadiokuulajal esitada akadeemik Lippmaale küsimusi, miks ja pärast muusikapausi ma sellele küsimusele vastan, ja see, kes esimesena ütleb õige põhjuse saab siis Eesti Philipsi poolt välja pandud auhinna omanikuks. Ja härra Lippmaa, me võime nüüd vastata, miks te ei saanud lubada meie saates küllaltki traditsioonilist momenti, et kuulaja võib viimase tunni aja jooksul esitada küsimusi. Kas te kartsite küsimusi? Ei, miks? Ma olen alati deklareerinud, et minult võid küsida mida tahes. Mina võin vastata mida tahes. Kuid põhjus, miks akadeemik Lippmaa ei saanud vastata kuulajate küsimustele, on hoopis selles, et praegusel hetkel, kui meie saade on eetris, on härra Lippmaa Euroopas, kus kohas? Ma peaksin olema õhus Frankfurdi Zürichi vahel Ja see oligi see komandeeringu, millest meie saate käigus ka oli jutt. Toob ja see oli komandeeringus, on komandeeringus siis ja see on puhtteaduslik komandeering, tal ei ole poliitikaga tegemist mitte mingil määral. On seotud keemilise füüsikaga spektroskoopia ka. Ja nii imelik kui see ka pole kõrge energiaga osakeste füüsikaga, mis on Eestis suhteliselt uus ala. Nii et ma ei saa teile soovida meeldivat nädalavahetust, sest see nädalavahetus on teil küll Lääne-Euroopas, kuid küllaltki töine. Ei no meeldib ikka, mina üldiselt armastan töötamist ja ma ei leia midagi katki oleks, kui asi on tööga seotud. No siis, härra Lippmaa, ikkagi nädalavahetuseks meeldivat melu. Täna on samad sõnad.