Loodetavasti on teil keelpillidest, millest vaatasime viiulit, vioolat, tšellot, kontrabassi ja harfi. Küllalt selge ettekujutus. Nii võime üle minna tutvumisele orkestripillide teise rühmaga, nimelt puhkpillidega. Puhkpilliteeks nimetatakse neid pille milles heli saavutatakse puhumise teel. Kuna see toimub huulte kaudu, siis on heli tekitamiseks kõik puhkpillid varustatud nõndanimetatud huulikuga mille kaudu õhk juhitakse puhkpillitorusse. Olenevalt huuliku ja pilli enda üldisest ehitusest ning valmistus materjalist, on puhkpillid väga mitmekihilise kõla värvinguga. Enne kui üksikpilli Tiiu see asuda, peab märkima, et materjali suhtes eriteldakse kaht liiki puhkpill. Nimelt puu Jaak pask, Pille. Puupillide kohta võiks üldiselt ütelda, et kõik nad valmistatakse enamasti mustast puust palmi, Grena tilli või kookuse puust. Ja nad kujutavad endast silindrilist või koonilist toru millel helikõrgust muudetakse klappide ja aukude avamise ning sulgemise abil. Nagu endale ette kujutada võite klappe või auke avades. Muidugi lüheneb pillitoru helisev osa ja seetõttu kõrgeneb heli. Neid aga sulgedes pikeneb pillitoru helisev osa ning heli madaldub. Puubilide perest võtame lähemale vaatlusele neli tähtsamat pilli. Flöödi, klarneti oboe ja fagoti ning püksikuid nende vennaspill. Flööt on välja arenenud tavaliselt paju või viles pilist mis aegade jooksul mitmeti olnud täienenud. Oma kujult on sirge toruga, kusjuures toruõõnsus on silindriline, seal ühetaoline siiski ülemise otsa suunas pisut kitsenev. Flööt ei mängita nagu teisi pille otsast puhudes, vaid puhumine toimub flöödi esiküljel oleva õhuaugu kaudu. Mängimisel hoitakse pill põigiti huultel, kusjuures toru pikem ots suunatakse paremale poole. Kehituselt on töötanud vega painduv ja võimaldab igasuguseid kiirkäike. Kõlajõult ei ole flööt üldiselt tugev, kuid küllaltki kandev ja teiste pillidega koosmängus selgesti eriteldav. Flöödid kõlavad suurepäraselt nii laiad laulvad meloodiad kui ka sellele pillile iseloomulikud väledad käigud. Keerukad tehnilised raskused ületab flööt sundimatult ja kergelt. Flöödiheli on kristallpuhas mõnevõrra külm, madalas registris tuhmi varjundiga, kõrges registris aga selge ja särav. Kuulaks, kuidas heliseb laulev flöödisooloharfi ja keelpillide taustast vene helilooja mussowski sümfoonilise Spildis. Öö lagedal mäel. Märksa säravama ilmega heliseb flööt tehnilistes kiirkäikudes nagu näiteks nõukogude helilooja Prokofjevi muusikalises jutustuses petja ja hunt selles osas, kus on kujutatud lindu, oksakesi sädistamas või prantsuse helilooja, seansi süüdis. Loomade karneval selles osas, millega on kujutatud linnumaja. Peame möönma, et lindude häälitsuste meeleolud edasiandmiseks sobib see pill suurepäraselt. Kahe flöödi kuus mängu kuuljate prantsuse helilooja Bizeesüüdis laste mängud. Selles loovad kaks flööti keepillide pitsikaate thrilleri taustal meile ereda pildi tiirlema pandud lastevurr mängu kanniks. Flöödi on ka üks väiksem vend, nõndanimetatud väike flööt või Piccolo mis kõlab tavalisest flöödist oktaavi võrra kõrgemalt. Kõlajõult on see märksa tugevam flöödist. Piccolo on oma iseloomult justkui nähvits, poiss, kes seadistab, vadistab lakkamatult ja kelle hääli hele kõla on kaugelekostuv. Piccolo flöödi heledat kõla, kuuljate keelbildi, pitsikaatu ja ühe madala kõlalise puupilli, nimelt fagoti taustal, mida pisut hiljem vaatleme katkendis Tšaikovski balletist pähklipureja. Katkend on pärit teisest vaatusest, kust tantsudega esinevad kohv, šokolaad ja tee see tants, kannabki, tee nimetust. Teda nimetatakse ka hiina tantsuks. Asume neid hobuvaatlusele kui poe on välja arenenud vanast karjase pilist Shalmeist mille eelkäijaks on omakorda roobil. Oma klappide süsteemilt sarnaneb oboe flöödile, kuid ta toru pole silindriline nagus löödil vaid alumise otsa poole laienev koonusekujuline mängitakse otsast puhudes, kusjuures ta huulik on topeltlestalini. Selline huulik moodustub kahest üksteise vastu asetatud pilliroo lestast mis niimoodi annavad üsna kitsakese õhupilu. Poel on oma niiskus surutud läbi nina helisev kõlavärving. See annab ta helile omapärase ilme. Tema esituses kõlavad eriti hästi laulvad pikaldase meloodiad milles kajastuvad looduse või külaelu meeleolud. Üht sellist kuuleme Tšaikovski neljanda sümfoonia teise osa algusest keelpillide pitsiga aata taustal. Samalaadne, kuid veelgi iseloomulikuma kõla värvinguga onupoja vanem vend, nõndanimetatud inglissarv Misso poest on pisut suurem. Kuuleme inglissarve ettekandes tšehhi heliloojat voolsaki Ameerikas kirjutatud viiendast sümfooniast teise osa alguses. Selle laias piiritust igatsusest kantud meloodias. Me tajume juskui, preeria, üksinduse võlu meeleolusid aga seoses sellega ka heliloojat haaranud ääretut, igatsust oma armsa kodumaa järele. Järgneb klarnet klarnet on ka silindrilise toruga nagu löödki kuid see laieneb teisest otsast ja lõpet kõlatrehtriga nagu poegi. Puhumine toimub tavalise lest huuliku kaudu. Leston valmistatud õhukeseks kaabitud suhkrupilliroost visanud kinnitatud metallvits tega klarneti toru otsa. Mängimisel asetatakse huulik huultele ning pilli kõla tehtre langetatakse allapoole nagu poe mängimisel. Tehniliselt on ka klarnet väga painduv. Eriomadusena tuleb nimetada ta helikõla tüsedust mahlakust, eriti madalas registris ja suurepäraseid võimalusi varjund rikkaks mänguks. Klarnet on puupillide hulgas kõige suurema ulatusega. Klarneti üldkõlava tutvumiseks kuuleme Ungari helilooja aineri Ungari süüdist teise osa algust, milles võime aimata karjase improvisatsioonilist mängu ääretus Pustas. Tehnilisemat laadi klarnetimängu kuuleme valsis Glinka ooperist, Ivansus saanib pealegi vahelduks, esin flöödi ka. Nii on meil soodne juus klarneti ja flöödikõla võrdlemiseks. Ta kuulub samasse puupillide perekonda, mis eelmisedki, kuid on suurim kõigist puupillidest. Ta huulik on sarnane oboe omale. Kuid kuna pill on suur, siis on huulik kinnitatud pilliga ühenduses olevat peene metalltoru külge. Mängimisel hoitakse fagoti pist kõigiti, nii et kõla treileri ots on suunatud vasakule poole üles. Tavaliselt ripub Pill paelaga kaelas fagot samuti nagu poegi konkoonilise toruga. Ta kõlavärving nagu kohe kuulete, on justkui pisut kohmakas, isegi naljakas oma heasüdamlikus Torisevas vana Isallikus koomakses. Kuulake ja te veendute selles. Esitame katkendi Nõukogude helilooja Prokofjevi muusikalisest jutustusest. Petja ja hunt, milles fagoti madala kõlaga on tabavalt iseloomustatud vanaisa torisevad keskustelu peitjaga. Kogu puupillide rühma kõla võime kuulda valsis Glinka ooperist Ivan sussaani. Kõnesolevasse puhkpillide peresse kuuluvaks tuleks nimetada veel saksofoni. Nimelt hõbetatud vaskplekist kuid puupillide võiks öelda oboe taolise klapp süsteemiga ja klarnetitaolise huulikuga. Saksofon on tuntumaid estraadiorkestripille. Kõlavalt on ta täiesti omapärane. Jätab mulje, nagu mängiksid koos klarnet oboe ellu. Estraadidžässmuusikas mängivad saksofoni tähtsat osa kuid saksofoni, ta omapärase tämbriga kastavaksega sümfooniaorkestris saksofoni kõlava tutvume meie noorema põlve helilooja Eino Tambergi nooruslikult reipa teose Concerto krosso kaudu. Olles tutvunud nii keelpillidega kui puupuhkpillidega sobiks meil jõudu proovida üksikute pillide äratundmises nende kõla järgi. Järgnevalt kuulete lõiku vene helilooja Rimski korsakovi orkestriteosest. Hispaania kapridža. Siirduv sõlmpunkt ja toimub viie soolopilli virtuooslik kadentside seal improvisatsioonilist, see üleminekukaudu üksteise järel. Kuulakem järjekorras. Missuguseid orkestri pilli teie siin ära tunnete? Märkigem need numbritega. Esimene. Ja viies palun nüüd tähele panna Tõenäoliselt tulite selle ülesandega hästi toime ja me võime isegi pisut nõudlikuma ülesande lahendada. Esitame teile vene helilooja muutvorzky sari teosest pildid näituselt ühe osa, mis kannab nimetust munast koorunud kanapoegade ballett. Üldjoones olgu selle teose kohta nii palju öeldud, et helilooja on sellega endale võtnud huvitava ülesande helikeele vahenditega edasi anda ühe oma sõbra kunstnik Hartmani piltide sisu. See sari koosneb tervest reast omavahel nõnda öelda jalutusmotiiviga seotud üksiknumbrist mis kõik eredalt iseloomustavad üksikuid kunstinäitusel välja pandud pilte. Üks neist kannabki nimetust munast koorunud kanapoegade ballett. Selles võide jälgida, milliste nappide muusikaliste vahenditega. Ent kui vaimukalt helilooja on siin lahendatud omapärase pildikese esmakordselt päevavalgust nägevate tibupojakese esimesest liikumisrõõmust. Paar põhipilli ja tagasihoidlik saate osa loovad meile tõelise helilise kujutluse situatsioonist. Kuulakem seda pala ja katsuge määratleda, millised on pillid, mis mängivad kõrgregistris. Ja millised madalregistris saate osas. Oleks huvitav, kui tee kõigi nende küsimuste üle omavahel mõtteid vahetaksid ja võib-olla koguni vaidliksitegi. Järgmisel korral anname mõlema ülesande lahenduse. Kõigist Ena sinistele pillidest saate aga pilt Levate laulik. Seitsmendast kaheksandast. Järgmises saates kuulete vaskpuhkpillijällekuulmiseni.