Ooperikangelased on enamasti enne oma muusikalise lavaelu algust sündinud raamatu lehekülgedel. Ja kuigi igast reeglist on erandeid, siis ikkagi on suuremad eeldused heliloojate tähelepanu pälvimiseks neil lugudel, mis raamatuna populaarsed. Nikolai Gogol muutus Venemaal väga loetavaks kirjanikuks juba oma esimese raamatuga õhtut külast ikka ikka lähedal, mis ilmus trükist kahes jaos. 1831 32. Belinski sõnade järgi. Õhtut külas on väike Venemaa luulelised olukirjeldused täis elu ja veetlev, kust kõik, mis võib looduses olla kaunist lihtrahva maaelus, võluvat kõik, mis võib rahval olla omapärast ja tüüpilist. Kõik see särab vikerkaarevärviliselt neis Gogoli esimestes poeetilises unelmates. Gogoli kuulsust kasvatasid veelgi tema järgmised teosed. Peterburi ja Ukraina ainelised jutustused, komöödiad, romaan, surnud hinged, Entikanka jutud, oma lopsakate karakteritega, lüürika ja koomika, reaalsuse ja fantastika veetleva seguga. Ahvatlesid siiski esimestena heliloojaid neid ooperi süžee tena kasutama. Kas te tunnete ukraina ööd? Oo ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda. Keset taevast seisab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud veel mõõtmatumaks. Ta leegitsev ja hingab. Maa on üleni hõbedases valguses. Ja imeline õhk on ühtaegu jahedalt sume ja täi surma. Ja kannab tervet ookeani häid lõhnu. Liikumatult hingestatult seisavad metsad täis pimedust ja heidavad endast hiigelvarju. Tasased rahulikud on need tiigid, nende vete külmus ja pimedus on süngelt suletud aedade tumeroheliste seinte vahele. Toomingad, murelite neitsilikud tehnikud sirutavad aralt oma juuri allika külmusse. Ja ainult harva kahistavad oma lehti otsekui vihastades ja pahandades, kui kaunis tuulispea öine tuul välkkiirelt juurde hiilides neid suudleb. Kogu maastik magab, aga ülal kõik hingab, kõik on imeline, on pidulik. Hinges on aga ühtaegu avar ja imeline ja hõbedaste nägemuste parved kerkivad harmooniliselt sügavusest. Jumalik hurmav. Aga järsku kõik elustub, metsad, tiigid ja stepid langeb alla ukraina ööbiku majesteetlik helitorm ja tundub, nagu jääks kuhugi keset taevastada kuulatama. Ahven ja. Nikolai Rimski korsakov on kirjutanud. Lapsepõlvest peale jumaldasin õhtuid külas ja maiööd eelistasin peaaegu kõigile teistele selle tsükleiutustustele. Juba siis, kui mu abikaasa oli alles mu mõrsja, veenis ta mind tihti, et ma kirjutaksin kunagi sellel ainel ooperit. Lugesime seda jutustust päeval, mil tegin talle abieluettepaneku. Sellest peale mõtlesin pidevalt May ööle. Mai öösel, see on minu mälestuses seotud meie kihlusajaga. Ja ooper on pühendatud minu naisele. Libreto kirjutas Rimski korsakovise ooperi esiettekanne oli 1880. aastal Peterburi Maria Teatris, dirigeeris Eduard Napravnik. Teos võeti soojalt vastu. Maie on helge kevadise ja unistava koloriidiga. Ooperi loomise ajendeid arvestades on arusaadav, et helilooja on Gogoli jutustusest enam esile tõstnud lüürilise külje armastuse liini. Ja erinevalt Rimski korsakovi teistest ooperitest, kus lüürilised tunded on enam naistegelaste kanda on need siin keskendatud peamiselt Levko kujusse. Tere. Maie on väga meloodiline ooper. Helilooja kasutas palju nii vene kui ukraina rahvaviise. Siin avaldub juba ka tema hilisemates ooperites eriti kesksele kohale tõusnud huvi muinasslaavi uskumuste, eriti päikesekultuse vastu. Gogoli jutus seda ei ole. Ooperis on küllalt ka humoristliku külaelust seene seoses noorte armastajate teel ees seisvate kanadega. Ent see huumor on pehme ja heasüdamlik muie, mitte pilge. 15 aastat hiljem esietendus veel teinegi Rimski korsakovi tikanka aineline ooper jõuluöö. Ent selle jutustuse põhjal oli loodud õige arvukalt oopereid juba varemgi. 1870. aastal tellis Peterburi vene muusikaühingu direktsioon Aleksandr Zeroovilt ooperi Gogoli jõuluöö teemal. Ent Serovi ootamatu surm järgmisel aastal jättis plaanid teostamata. Ühinud kuulutas välja Serovi nimelise konkursi ooperi loomiseks puit Polonski Gogoli ainelisele libreto ole esitatud viie ooperi seast määras žürii üksmeelselt esimese preemia Pjotr Tšaikovski ooperile sett Wakuula. See tuli 1876. aastal Peterburis Napravniku juhatusel lavale. Kuid publikumenuteosele ei olnud heliloojale, kes juba lapsest saadik jumaldas skoogolit ning oli ooperit kirjutanud suure vaimustus õhinaga oli see ränk löök kuid ka meeldejääv õppetund, nagu selgub kirjast Nadežda fon mekile. On üks inimene, kelle peale ma seda ooperit kuulates pidevalt vihastasin. See inimene olen mina ise. Issand, kui palju andestamatuid vigu on selles ooperis, milles pole süüdi keegi teine kui mina ise. Olen väsitanud publikut liigsete detailidega harmoonia keerukusega ja mõõdutundetute orkestriefektidega. Peale selle pole osanud anda kuulajale puhkust. Andsin talle korraga liiga palju vürtsist muusikalist toitu. Ooperis stiilis peab olema avarust, lihtsust ja mõnevõrra dekoratiivsust. Wakuula stiil pole ooperlik, vaid sümfooniline ja isegi kammerlik. Tšaikovski ei leppinud siiski sellega, et temale nii lähedane ja armas teosega õnnestus. Ta töötas ooperi põhjalikult ümber lisas rea uusi stseene. Süvendas karaktereid. Kuldkingakestega nime all tuli see 1887. aastal Moskvas suures teatris lavale ja seekord oli ooperi saatus hoopis õnnelikum. Märkimisväärne on kuldkingakestega lavastus veel selle tõttu et sõprade tungival pealekäimisel asus helilooja esmakordselt dirigendi rolli ja saavutas üldise heakskiidu nii orkestri kui publiku poolelt. Kui guugolil jõuluöö virvarris on esiplaanil koomilised juhtumid ning paljude karakterite kujutamisel on juba selgesti aimata tulevast satiirikut siis Tšaikovski vastavalt oma hinge ja andelaadile seab esiplaanile Setwacula meeleheitliku armastuse kauni ja isemeelse Oksana vastu. Gaaminkas õe peres viibides oli Tšaikovski saanud tutvuda ukraina lauludega nende kaudu täiusta eredamalt, täisverelist lõbusast. Ilma südant oleks ängistanud nukrus, mis kaasnes lapsepõlvest omaste vene rahvalauludega. Need olid küll lähedased, kuid säilis siiski mingi distants, mis lubas, nagu pisut kõrvalt vaadata. Võib-olla selle tõttu ongi ukrainapärane kuld, kingakesed Tšaikovski kõige elurõõmsam ooper. Saabus talvine selge tähed hakkasid sirama. Uhkelt tõusis taevasse kuu, et paista inimese lastele ja kogu maailmale. Külmetas kõvemini kui päeval. Kuid see-eest oli nii vaikne, et lumekriuksumist saabaste all oli poole versta taha kuulda. Samal ajal hakkas ühe maja korstnast tõusma paksu suitsu, mis kerkis pilvena taeva alla. Koos suitsuga tõusis õhkuga nõid ratsaluua seljas. Kes Gogoli jutustust natukenegi mäletab, tundis ärasaluga kõige eriilmelisemaid koomilised karakteristikud. Ja muusikalise huumori ongi helilooja sidunud selle lõbusa lese ning tema arvukate austajatega, kes ilmuvad üksteise järel eesotsas kuradiga. Pakane kõvenes ja ülal hakkas nii külm, et kurat, hüppes ühelt pealt teisele ja puhus rusikasse, soovides natukenegi soojendada oma külmetavaid käsi. Ka nõid tundis, et on külm hoolimata sellest, et ta oli soojalt riides ja seepärast laskus ta mööda õhku nagu mööda järsku jäämäge alla ja otse korstnasse. Samal viisil järgnes talle kurat. Soloharonis ahjust välja, viskas sooja kasuka maha, kohendas end ja keegi poleks võinud arvata, et minut tagasi ta ratsutas luual. Sepwacula ema polnud rohkem kui 40 aastat vana. Ta polnud ilus ega inetu. Raske ongi olla ilus neis aastais. Kuid siiski oskas seda nii hästi enda külge võluda kõige väärikamaid kasakaid, kes nagu ei tee paha muuhulgas märkida ilust suuremat, ei hoolinud. Et tema pool käisid nii hästi vallavanem kui ka diak. Muidugi, kui ta naist kodus polnud, kasakas karmid Žup ja kasakas kassi Ans verbe, kus ja ta auks peab ütlema, et ta oskas neid osavasti kohelda. Ühelgi neist ei tulnud mõttessegi, et tal võiks olla võistleja. Armuvalus kuradiga lobby katkestas vallavanema koputus. Kurat koti peitu, lahke perenaise nägu pähe ja võidki vastu võtta uue austaja tähtsusest ja võimutundest pakatava vallavanema. Oo, oo oo. Oot-oot. Uus külaline kotti, et järgmisele ruumi teha. Vagatsevalt Jakil on isegi üle aisa lüües saatjaks kirikulaulu intonatsioonid. Kasakas Chup, ilusa Oksana isa on oma ainuvalitsusest Soloha südame üle nii kindel, et lubab endale isegi nalja oletatavate võistlejate arvel. Solohhaagoyavad kuula tulek peletab sellegi enesekindla austaja koti. Nüüd on nad seal kõik ja krooniks sellele koomilisele olukorrale kõlab asjaosaliste rõhutatult tõsine eelne kvintett. Modezdmussaski pöördus oma ooperiloomingus kahe guugoli teose poole. 1868. aastal hakkas ta kirjutama ooperit komöödia naisevõtt teemal kuid töö jäi pooleli. Enam-vähem valmis vaid esimene vaatus kavatsetud neljast. 1931. aastal kirjutas impoliitovi Ivanov juurde veel kolm vaatust ja sellisena kanti teos ette Moskva raadios. 1874. aastal haaras mussaskit mõte luua väike vene roll oma lauljast sõbrale. Pass ostsid Petrovile. Ooperi süžee aluseks pidi saama Gogoli Sorotsinud. Sõja. Mõte küpses kaua. Alles kolme aasta pärast, visandas helilooja stsenaarse plaani ja asus ise libreto kirjutama, säilitades võimalikult palju originaalteksti. Ta tutvus ukraina viisidega. Vaimustus nendest töötas innukalt, siis jättis jälle pooleli. Vahepeal otsustas ooperist hoopis loobuda, sest suur venelasel on võimatu luua õiget Väike-Vene retsitatiivi. Pöörasime mussarski erilist tähelepanu kõnekeele intonatsioonide tabamisele. Sõbrad veensid teda siiski tööd jätkama. Ent haigus ja surm 1881. aastal lõpetasid selle lõplikult. Valmis olid kaks vaatust ja mõned stseenid, kolmandast. Autori eskiisi järgi on paljud heliloojad püüdnud teost lõpetada. Esimest korda toodi Sarotsintsilaat lavale Moskvas 1913. aastal. Ses argiredaktsioonis. 1931.-st aastast alates on ooperit lavastatud Vissarion talini redaktsioonis. Erinevalt Rimski korsakovistesseikovskist asetab musaski esiplaanile mahlakad, humoristlikud rahvastseenid loob lopsakad koomilised karakterid. Ka armastajapaari, parasja ja kritsko lüürilist liini saadab pehme mõnus huumor. Kohe ooperiavast seen viib meid laadamelu keskele. Teil on kindlasti mõnikord olnud juhus kuulda kaugelt langevate veekoske kui ärevil ümbrus on täismürinat ja imeliste ebamääraste häälte kaos kandub keerisena teie ees. Eks haarasama sugused tundmused teid silmapilk küla laadakeerises. Kui kogu rahvas kasvab kokku üheksainsaks hiiglasuureks peletiseks ja liigutab end kogu oma kerega platsil ja kitsail tänavail, kisendab, nüristab, ladistab naerda. Kära, sõim, ammumine, määgimine, möirgamine, kõik sulab kokku üheks korratuks kõminaks. Härjad, kotid, heinad, mustlased, potid, naised, präänikut, mütsil. Kõik on erekirju korratu ja viskleb hunnikut ning sõelub silmade ees. Ringi käima hakanud pea ei tea kuhu poole pöörduda. Siin saime juba tuttavaks kasakas Solopitcherevikuga tema kauni tütre paraasiaga, sellesse esimesest pilgust armunud krits kuuga. Ja mustlase jutus ilmus ka punane Svica end laada külas peituva kuradi võrdkuju, kellel noorte paarisaamises küllalt oluline roll mängida. Retsitatiivsed osad põimuvad ooperis küllalt lühikeste ja eredate meloodiatega, mille kohta ainult asjatundjad võivad öelda, on siin tegemist eheda rahvaviisiga või helilooja originaalloominguga. Niivõrd ühtse kanga moodustavad nad. Võõrasema ei taha kuuldagi parassi, abiellumisest, kritskooga, ent paljude keeruliste ära vahetamiste hirmutamist ja muude koerustükkide abil viiakse asi siiski nii kaugele, et kõik lõpeb õnnelikult. Neiu aga seda veel ei tea. Oma ilusa lõua käsivarrele toetanud jäipa Raska üksi tares istudes mõttesse. Palju unistusi hellius ümber ta roogade ja aeg-ajalt puudutas kerge naeratuste vere vaid huuli. Ja mingi rõõmus tundmus tõstis kõrgele tumedad kulmud siis jälle mõtiskluse pilv, langetas nad Ta kirgaste sõstrasilmade kohale. Muuseas, sky mahlakas muusikaline maaling on oma hinguselt küllalt kõige täpsemini tabanud koogolid Ikanka juttude ütlemislaadi. See ei tähenda muidugi teiste heliloojate ooperite väärtusi. Läheneb ju igaüks algallikale sellest küljest, mis talle kõige paremini sobib. See vaid annab tunnistust kirjaniku ja helilooja sarnasest maailmanägemisest. Gogoli teosed on köitnud paljusid heliloojaid ja mitte üksnes-Venemaal. Tsehh Leosianaček lõi 1918. aastal sümfoonilise poeemi Taraspulba. Samal siis eel oli juba enne olemas mitu ooperit. Neist Nikolai Lõssenko. 1890. aastal valminud ja alles 1924. aastal esiettekandele jõudnud ooper Taraspulba kuulub kindlalt Ukraina rahvusklassikasse. Kuid ikka on ka jutud ja heroilineda. Raspulba tunduvad otsekui loodud olevat ooperi süžeed, eks samuti komöödia naisevõtt, mis on pälvinud mitme helilooja tähelepanu. Siis revident oma tegelaste galeriiga näib juba raskemini ooperiks töödeldav. Kuid meie sajand on ooperit tunduvalt muutnud. 1957. aastal kirjutas saksa demokraatliku vabariigi helilooja Verne Rec ooperirevident. 1975. aastal tuli lavale Aleksandr Oholminovi kammerooperite paar sinel ja vanker, kaks aastat hiljem Rodion triini surnud hinged. Ent mitte Šostakovitši oli esimene, kes tõestas, et ka niisuguse groteskse satiirilise loo nagu nina võib valada muusikasse. Uther nina on loodud 1928. aastal. Helilooja ise oli üks viiest libertistist. Säilitatud on Gogoli originaaltekst. Esilavastus leidis aset 1930. aastal Leningradi väikeses ooperis dirigent sam õilsamast suudi juhatusel ja sai novaatorliku suuna pooldajaid vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Selle puhul märkis üks tuntumaid Nõukogude muusikateadlasi Solertinski et ta on eredalt omanäoline, tar sügavamaid eelis muusikaliselt kontseptsioonist. Kuid peagi hakati modernistlikku muusikat taunima, nimetati ümber formalismiks ning ooperit, nina peeti selle halva suuna kõige ilmekamaks väljendajaks. Ooperile heideti ette, et puudub olustikuline koloriit, laulmine asendub kõnega. Muusika on liiga mehhaaniline, tegelaskujud muudetud maskideks vokaalpartiid liiga ebamugavad ja instrumentaalsete puuduvad emotsionaalsed meloodiad, orkestris on liigseid trikke ja nii edasi ja nii edasi. Möödus enam kui 40 aastat, kuni Moskva muusikaline kammerteater Gennadi Rustessenski dirigendikepi all selle ooperi uuesti lavale tõi ja tõestas, et omalajal puudusteks peetud jooned on hoopis teose voorused. See on lustakas ekstsentriline paljastus ooper, milles skooli, tsaariimpeeriumi elulaadi, nõmedust ja võltsmoraali Pilar sõna on liitunud muusika ja tegevusega ühtseks tervikuks. Ja kui kuulata, siis on siin ju nii palju ühist mussaski ooperiprintsiipidega ainult teravdatumal kujul. On vaja öelda midagi kobaljovist. Et lugeja näeks, mis tõugu see kolleegiumiassessor oli. Kuid Venemaa on säärane imeline maa, et kui ütled midagi ühe kolleegiumiassessor Et siis kõik kolleegiumi Assessorid Riiast kuni Kamtšatka nii arvavad, et see käib nende pilte. Sedasama pea meeles kõikide seisuste auastmete kohta. Kovaljov oli olnud selles auastmes kõigest kaks aastat ei suutnud seepärast seda minutikski unustada. Et aga anda endale veel enam väärikust ja kaalu ta kunagi nimetanud end lihtsalt kolleegiumi Assessoriks vaid alati majoriks. Niisiis, kolleegiumiassessor, Kovaljov ärkas kaunis vara jällegi huultega nagu ta tegi alati, kui ärkas, kuigi ta ise ei suutnud seletada. Kaks vaatust, 10 pilti vahemängud peale selle kaleidoskoobiga mööduvad jutustuse tegelased. Igaüks on ilmekas karikatuur oma seisuse või ametivendade esindajaist. Näiteks tänavastseen, kus riiginõunikuna ringi kõndiv nina tabatakse. Maailmas sünnib tõepoolest täielikke mõttetusi. Mõnikord pole kohe mitte midagi, mis vähegi sarnaneks tõega. Korraga toosama nina, kes sõitis riiginõunikuna ringi ja tegi linnas nii palju kära oli äkki nagu poleks midagi juhtunudki. Oma õigel kohal tagasi see tähendab nimelt major Kovaljov kahe põse vahel. Ja sest ajast peale major Kovaljov jalutas, nagu poleks midagi juhtunud küll Nevski prospektil, küll teatris, küll igal pool mujal. Gogol küsib nina lõpus. Kuidas küll autorid võivad võtta sääraseid süžee esid? Kes teab, missuguseid seni kasutatud ja kasutamata süžee Sid oma ooperitele leiavad Gogoli loomingust veel paljud heliloojad.