Täna sätime kõrvuti tosin erinevat muusikameeste vaatenurka ühele loole. Pealkiri ütleb, et pala nimeks on tõusva päikese maja ja autor, kes niisuguse pealkirja pani Alen Price. Ehkki muusika intonatsioonide ringis võiks tajuda Skandinaavia rahvastele lähedasi viisi käike ning neisse peidetud tüüparmooniaid on tegelikult see Palama ümber maailma reisi alustanud niucastlist Inglismaalt, kus elan, Price mängis ansamblis Via nimel Sorelit ja pala sünniaastaks on 1964. Aranseeritud on tõusva päikese maja korduvalt ja vägagi erinevalt. Paljudel puhkudel ei ole töötlused isegi keerulisuse, vaid lihtsuse poole läinud. Erinevad tempod, rütmid, kõlavärvid, mis tänasest saatest ühe meloodia ümber ja sellest meloodias endast läbi käivad loovad eeldusi lootuseks, et pala ei jõua ära tüüdata. Küll võib aga hõlpsasti meeldejääv ja küllap paljudele juba varem tuttav meloodia pärast saate lõppu kuulajais nii tugevasti sees istuda, et ta mõtetesse edasi veerema jääb. Las veereb ja rahulik, viis tunnik sobina. Kuna see Eva kriinide hulka pürginud 10 aastane on biitmuusika laps, siis tuli pulgaks, tuleb seada samuti üks piidilikke variante. Valik langes tsooni olidele. Võiks niimoodi muusikale läheneda, teemad on nagu tegelased näidendis ning arranžeerija ansambli juht nagu dramaturg-lavastaja selles tükis siin mängib kaasa kaks peategelast, kelle rollid on peaaegu võrdsed meloodia ja sellega koos läbimine saatepartii, mis meloodilise joonisega. Nende kahe tegelase vahekorrad leiavad järgmistes variantides üsnagi erinevaid lahendusi. Sonny Holiday saatos ansamblis peaaegu puudusid improvisatsioonilised momendid, kui mitte arvestada lühikest elektrioreli vahemängu. See oli kahe tegelase kokkusaamise hetk. Järgmises instrumentaarses loos, mille esitab kvartett elektrovaleeriblikašikovi juhatusel on põhimeloodiasissetulek algul üpris märkamatu, sest soolokitarri varjutab peale tükkivam elektriorel. Kuid juba hetke pärast võtab kõrv tuttava viisi jälle kinni. Päris pala lõpulaga kaob peategelane areenilt hoopiski ära. Ainult tema vaim jääb lehvima harmoonilistel nootidel liikuva saatepartii kohale. Elektroni versioon tervikuna. Järgmine lavastaja Tseems laast andis palale džässvalsi kuju. Selles tempokas esituses astub kohe rambivalgusse põhimeloodia ja see teine tegelane, keda me alguses tutvustasime, on hoopiski välja jäänud. Küll aga annab kuulata klaveri lennukat esinemist ja see on tõepoolest vääriliseks partneriks teistele viisi pillidele. Põhiline dialoog käib elektrioreli ja klaveri vahel sõna sekka öelda ka saksa fonil. Taas üks piidilik käsitlus, seekord Emil Dimitrovilt. Algus on vägagi autorilähedane instrumentaalne vaheosa, kus löövad sisse väikesed vallatsejad elektrioreli klissandude näol lubab suuremaid vabadusi. Jack lesta nihutab esiplaanile rütmi, jätab kõrvale teise peategelase liikuva harmoonilise figuratsiooni ning lisa passiivse tagaplaani vokaalgrupi näol. Meloodia esitamisel on jäme ots tenorsaksofoni käes. Lahe meeleolumuusikatükk. Järgmine helilint on päris lihtne ja kodune. Eesti raadio meesansambel koos Emil Laansoo pillimeestega. Siin on kõik autori poolt ette nähtud muusikalini jälle omas paigas ja igaühel võimalik peamist tähelepanu tekstile pöörata. Eks seegi on päris tore, kui saame teada, millest laulus juttu. Ja nüüd vastandiks eelmisele täis metaažilisele variandile, üks üsna lühike kokkuvõte sellest laulust sekkuaeti orkestriga. Siiagi kuulub juurde vokaalgrupp ning rütm on jällegi rõhutatu. Kõlavärvide poolest on kõige huvitavam Andhimonsiini seade orkester. Päris raske võib-olla ära arvata, mis pilsin, alustab. Muidugi pask, lööd, kuulub väga harva kuulda olevate instrument tittede kilda ja kui metsasarv tema järele oma meloodiaga sisse astub, tekib samuti alguses kõhklus. Kas mängib pehmedooniga tromboonimees või kes üldse saab see pala orkestrivärvide tumedatest toonidest kõhedust tekitava kuju ja seda süvendab veelgi Toriseva moega tenorsaksofoni ülesastumine loo keskel, mis viib vaba džässimprovisatsiooni poole. Kuulakem nüüd kogu lugu. Suupill ja kõrge vokaliis rütmipillide ning kitarride taustal annab samuti eelmistega võrreldes erineva värvi balletijääga. Elektriinstrumentide võimalus hetkel aita ole. Mängib ansambel vahel children of kuuekoa. Johnsei Lesteri orkester peaosa tompetil kõrvalosad tenorsaksofoni ja elektriorelil. Huvitav kahe instrumendi liinide põimumine on umbes pala keskosas trompeti ümber keerlevad oreli passaažid. Ja saatelõigu ots on lähedal. Jatsekamikulaatrio poolast. Pärast mitmeid omavahel lähedal asuvaid variante on nende džässimeeste esinemine virtuooslik improvisatsioonidel meloodia hajutamisega niisugune mis aitab pisut ümber hakata lülituma juba teistele muusika paladele.