Ja see oli mõni aeg tagasi. Läksime Oswald kivissoniga üle võidu väljaku. Tõusime kohvik Tallinna juurest üles mööda kivitreppi ja sealt edasi Harju mäele. Meile tuli vastu kiirustavaid inimesi. Varsti seisime Viktor Kingissepa mälestussamba juures vanade pärnade all. Meie ees seisis tõtlev linn, üle väljaku kihutasid autod, trammid, trollibussid. Tänavate pulsilöögid kandusid selgeski meieni. Päris väsitab ära see ühest küljest tulekest, eks istudagi kuskile puhtunudki jalge. Ei no nii hull ei ole just jah, hammasid filmi, seda tselluloosi ja Lasnamäe rallastus. Minu päris poisikesepõlve mööda läks põline Tallinna elanikele ja. Paemurru töölisena keeras Lasnamäe kantud siis eriti jah, seda küll. Paistabki tselluloosivabrik tselluloosivabrik oma kahe korstnaga paistab, sealt sai väga palju mööda jooksnud. Ma ise ka ehitusteel olin seal selle 25. aastal ja B-korpuse ehitusel, kusjuures ega siis suurt valikut ei olnudki, kuhu sa said ja tean, et äärmistus raskes tingimustes tuli meil töötada, kuna objekti tahte kiiresti käiku lasta. Tunnis maksti 25 marka. Laialdaselt Margadolidel ja lihttöötas väga kehvasti, tõstuk ja betooni tuli kanda seljas märjas kotis muidugi selga, nahkrit leevendas üles mööda tellinguid. Kui vana te olite, siis kuueteistaastane? Ikka õige noorelt hakatud nooredega, ega meid ei olnud mingist ohutuskaitset ega ka ületundide eest ei marssetu. Eks ma seal selles rajoonis sain ka esimese poliitilise kooli ümbrus oli juba töölised, revolutsemiseeritud ja töölised. Me seisame siin praegu Viktor Kingissepa mälestussamba juures. Ja ma mäletan, tema minema, kuus on õige varrakul tuba. Samas tulid meie lähedusse rõõmsas rongkäigus lapsed ilmselt lasteaiast ja ma kasutasin juhust, et nendega veidi rääkida. Laule oleme ka laule ja salvega. Igaüks on ikka midagi õpetatud, eks ole. Aga kui meiegi laulaksime midagi. Ja kas keegi teist on käinud ka esimese mai paraadile? Isa-emaga koos, mina käin, mina käisin. Isaga nemad rikkinkas, ahah siis hoidis sind õlal või, või süles. Oli jah, mulle õhupallid käelgi. Sul haua Higena käis ka või? Ema-isaga veli käed ja, aga mis kõige rohkem meeldib seal põrandal. Kiitmine reedis Kersten orkester ja neil on õigusriigi olla kui jura. Aga sinule mulle meeldis ka see, kui suur toa just mulle meeldiks, kui marsid, kes ja õhupall külastaks, lendus on ka tore, eks ole. Aga mis te nüüd lasteaias praeguni maiks teete, kas te joonistate midagi lipukesed joonistama? Teate, lapsed, mis tunnist õpitama ei peaks hästi palju asju. Muusika tunniks õpite. Kes teid õpetab muusikatunnis? Õpetab ja mäletada, ka tema õpetab, mitte ainult laule, aga veel sain talle. Aga poisid, mis tantsu teevad? Ja ka kõik tantsud kõigile. Äike. Aga öelge nüüd mesilaspühadel kõige rohkem meeldivad mille pärast maipüha kõige ilusam on? Siis lastakse palju õhku ja käiakse paraadil ja lastakse pauke ja ilmad on juba soojad. Ja päike paistab tegelikult juba tihti väljas ja tubli jalu tegite sedasi. Eks ole toredad lapsed ja tore on vaadata, kuidas nad praegu juba ringi jooksevad. Kui hästi nad on riides. Neil on jalgrattad lähipäevadel mänguasja lõbusad ja ütleme, kui palju siiski arenevad, nüüd ma oskan seda ka nüüd oma lastest järeldada, kui kiiresti areneb tänapäeval meie noored raadio, televiisori ja ka kinode vahendusel, ega muidu elugist edasi ei lähe ka, kus ei ole juba maast madalast, ei hakka juba õppinud tundma ja uurima kõiki, neid. Aeg on läinud ka teiseks ühiseks ja ega praegused lapsed ei tea, mis tähendab kõhutühjus. Aming. Alates seitsmendast eluaastast peale. Praegune põlvkond kasvab ikka täiesti muretult, kui nad ainult oskaksid ise sellest kiiremini aru saada, õiged järeldused teha kõigepealt, et nad saaks kiiresti anud. Õpik on siiski minu sõber, mitte vaenlane. Ilm oli küll kevadiselt päikesepaisteline, kuid tuuline ja rohkem mikrofoni kui meie endi pärast. Läksime lähedalasuvasse kõlakotta varjule. Siit veidi kõrgemalt paistsid eriti selgesti kätte linnamajad ning vanadusest kärnaliste pärnade vahelt sinetas meieni tükike merd. Osvald kivissonile tulid meelde ühed kauged maipühad. Noh, kuna ma olin lühikesevõitu, siis ronisin ma russalkat ümbritseva ahela peale. Päris mõnus oli seal seista ja kuulata ja vaadata, Ta ümbritsevat rahvast. Mis puhul see oli, see oli esimese mai rongkäik tiidi signa, mis aastal 22. aastal seal. Ja siis äkki kukkusid paugud käima? No tekkis nagu loomulik, kõik on paanika. Ka minu paisati sealt keti pealt maha. Aga krapsasinge üles, müts pihku. Ja Punoosin siis üle tee mäe nõlvaku juure. Südamel kuskil kirjanduses pole siiamaani räägitud sellest, aga üleval oli üks lahtine sõiduauto. Paar ohvitseri oli sealjuures, aga ülejäänud olid erariides isikut ja autust vaatas Rosalkadele raskekuulipilduja. Aga sina, Russalka juurde, läksite siis nii rongkäigus käigus läks jah, me tulime Tartu maanteel, kuni kutsuti Tallinna kohta torupilliks. Sanyaagupsin tänava nurk, Jakobsoni tänavast suunati ta alla. Ja sellest ajast on mulle jäänud ka meeldiks loosung, seal oli pikki rongkäigul pikk kangas, punane kangas ja selle peale oli kirjutatud päris eesti kodanlus. Kasvad sulle haua kaevanud selle nende, selle loosungi alles oli peaasjalikult noored. No Tartu maanteelt teadlane, omakandi postiga, Sis, lippasime kaasa. Russalka tur, järgmisel päeval kuulsime kurba uudist. Mina ei osanud selle kaotuse raskuses selle all kuigi palju aru saada, aga närimismoodi ümbruskaudsetes majades inimesed Viktor Kingissepa tabamisele ja mõrvamisele kaasa elasid. Siis nägin esimesi pisaraid, mida valati revolutsionääri hukkamise puhul. Palju aastaid hiljem sain ma alles teada, mida see kaotus tõsiselt eesti rahvale tähendas. Muuseas, nagu eakamad raadiokuulajad ehk mäletavad, organiseeris kodanluse esimese mai pühitsemist tänaval ja tulid lilled, härgadega pärjatud lapsed Boonlikud ning majaomanikud oma Kriskete prouadega. Mängisid orkestrid, korraldati heategevaid may palle. Kuid kogu selle jandi eesmärgiks oli juhtida tähelepanu kõrvale tööliste revolutsiooniliselt debastratsioonidelt. Ja nii see oli, kuid kuulame edasi reportaaže Osvald kivissoniga vanade pärnade all. Kui siit vaadata, siis linn on ikka saanud hoopis teise ilm, so ja linn on muutunud põhjalikul. Teate, mul oli võimalus 25. aastal käia esimest korda Leningradis välispassiga kahe nädalas, seal tikindad need, meie liiklus on kuus nädalat ja peale seda, kui sa oled nii kaunist linna näinud nagu Leningrad naiste avarad tänavad, surred, ehitusmaad kyll tundis väga imelikuna Tallinnas liikuda ja sel ajal oli Tartu maanteel käis mootor. Vagun Moriisise kärises kolises munakivide sillutis, Leningrad Nevski oli sellel puu, pakute seal, käratab vaikselt, et need väga imelik, hirmus nii külaviibimise mulje tekkis oma linna üle ja aga praegu seda enam ütelda ei saa. Kuidas teie elu edasi kulges? Nov imbus, kasvatas mao kommunistiks. Alo noor kommunistiks. Eluraskused. Varakult tuli isa revolutsiooni päevil tahtis meid kaasa viiel Venemaale Taali nimelt raudtee lane. Aga sattus just sel ajal Tallinna tulema, kui okupandid Ki tulid sisse 18 aasta veebruarikuu sees. Ja ytles siis vanaemale, et kuidas ma lähen poistega, kui ma ei tea isegi, kuidas ma läbi Frandi pääsel metal tuli tagasi minna. Läbi sõjategevuse. Muide siin on, eks, nii huvitav detail. Ei määranud ei isa põrmugi minu arenguteedele ega teadnud hulk taastad minagi temast midagi. Ja kui 31. aastal saime kokku Moskvas juhuslikult täiesti. Siis olime mõlemad kommunistid. 25. aastal õnnestus mul pääseda Eestis tuntud revolutsionääri Joan kirkmani perekonnaliikmega minul oma vanuse poisiga Arvo kirkmaniga Leningradi. Ja just see sõbralikkus nendega vene seltsimees meid vastu võtsid, tutvustasid oma linna elu kõigiga see kahtlemata toriks määravamatest, silmavilkudest eluks. Peale seda hakkasime juba siingi tagasi, tulime hankima kirjandus marksistliku põrandaalust aga kuna minul haridus oli väga madal vähe, olin seal koolis käia sedasama õliga mu sõbral siis varsti esimehed leidsid, et meid on tarvis saata õppima Leningradi ja 26. aasta sügisel sõitsime meie ja siis suunati mind kommunistliku ülikooli Eestis, olid arreteerimised, arreteeriti tarkull, keda ma ka hästi tundsin. Eestimaa kaunis noorsooühingu, illegaalne organisaator. Tantsiks ja mulle tehti ettepanek asuda põranda alla tööle. Kuidas te tagasi tulite, seltsis Nov võtulee läbi traataja pugeda juba illegaalselt üksinda üksinda ja kahjuks kauama põrandal TTT saanud. Tutvunesin olukorraga, tutvusin ka noortega. Aga ekskommunistide ja noorkommunistide püüdmiseks, eks oli ta ju kodanlus ennast hästi varunud. Poliitiliselt politsei näol. Tallinnas arvestati sel ajal umbes 50 poliitilise politsei assistenti pluss laialdane agentuur. Mehed olid muidugi õppinud ja vilunud olid osanudki ühe noore tõmmata oma võrku. Oroli EKNi il büroo liige. Ja tema peaaegu näpuga näitamise peol mind uulitsa tulistati ja redigeerida Tatari tänaval siinsamas, ega see kaugele ei olegi. Koht Vabaduse väljakul Varres lahkusin, andsin talle suuna, kus pol liikuda. Aga nähtavasti kogu see rajoon, kus me liikusime, kuna ta teatas, kus kohas, mis kohtumine on, oli kaitsepolitsei valve all. Ja kui ma Tatari tänaval läksin, juba läksin üles vasakut kätt, siitpoolt sain kagust allika tänava lähikonnas, toimus parajas, tõmbasin krae ülesse. Ja ma ei kuulnud ka, et oleks keegi omale järelekäänud. Äkki haarati mul õlast kinni, tõmmati ringi ja samal silmapilguga tulistati. Seal lähedal tulid läheda, no mul oli kvaliteeti veest kõrbenud pärast näha. Aga mis mind päästis, käed? Kuul läbi ei läinud. Nukasta pääsusele Mittagedanud kuul keresse, läbin kuulama, sees praegu, kuul on sees ja et mul oli taskus, oli eesti keele grammatika jess Tallinna linna plaan. Need olid läbi lastud ja nähtavaks, siga muidugi kuulijooksu pidurdas. Olengi arreteeritud, viidi mind kuskil siinsamas lähedal politseijaoskonda. Ja malts veel oli selle politsei politsei vanemassistendi nimi, kes tulistas. See helistas siis kaps talle tomatest Eesti poliitilise politsei tegelastest don, arreteeritud vastuhakkamise juures sai haavata. Ja pean ütlema, et olgugi mus seisundi olukord oli väga raske, aga lihtsalt õudne oli vaadata, missuguses ekstaasis oli see poliitilise politsei agent, kui ta karjus telefonis ta lihtsalt kooli. Hullumeelne naeris nutma, diskui ta minu arreteerimisest ette kandis. Kümmekond päeva olin sõjaväehaiglasse vanglasse müübinimist natukese vestlema, vanglast ise on lihtsalt mais emaga praegu maid just läheneb, võib öelda isegi tiba seatakse triviaalne üles, jah. Nimelt. Vangid pidasid mai tähtsaks pühaks. Ühest küljest see oli päeva, kus me demonstreerisime vangla administratsioonile, et kõik need nende ponnitused kasvatada meid, ymber Nad püüdsid seda teha muidugi ja raskete karmide vahenditega. Ja need on kõik tühised olnud, et me oleme ikka endiselt rahvavõitlejad rahva võidu eest võitlejad. Ja esimene mai oli päev, kus me seda meenutasime neile. Nimelt hommikul kell kuus oli äratusvile. Lugesime 300-ni. Ja siis kogu vangla korraga. Hakkasime laulma internatsionaali. Olite üksikus kark päris ainult haiglas Me kogustamise esimene, mitte laulmisest osa võtta. No ega kartsalisi kõigi jaoks korraga jätkunud, aga meil juba käisid kähku valmis paar nädalat, vahel isegi rohkem enne maipüha. Oli jaa, nooditundja lauluõpetaja. Nii et ahju kõrval nurgas vaikselt poole häälega ma täishäälega laulmine Garcherisega poolajalt muidugi nurga taha, kus ei kostnud koridori. Lauluhäält õpetas ta neli viis meest laulma, uuemaid tee rahvalaule muidugi laululaval Nõukogude liidus saime noote ja laulu. No lõbusad semud näiteks olin. Et peale kella kuut suled juba vangla uksed löödi topeltkrambid peale siis algas mehise tegevusnuia tavaliselt Me sõime õhtusöögiga hiljem, ses ja paremad palad olid selleks jäetud, et oleks ka piduliku meeleolu ja ta oli ka tõvega seal seltsimees Weimarile arst oli kirjutanud kaks kilogrammi ratooli välja, aga see oli meil juba tasapisi ennem selgeks tehtud. Etheratoolil on ka väikene nagu veenimaitse juures, nagu mõjub ka kuidagi mingi ele peale proovida. Ja siis me nii sõbramehe poolest konfiskeerisime Weimari üldse kaks kilogrammi theratooni sel ajal me saime ainult kaks kilogrammi kahe kuu kohta rasvained ühel seltsimehel alltoodud kilogramm sinki saadetud, see läks Ühispata, toit läks meil üldse viis, vaata kõik selle hoidsime Kaiustele pidulikuks momendiks, siis oli pidulaud õhtu umbes kella seitsme aeg kaetud. Taratool oli Äravdadel juba kõigile 18.-sse peeklasel võrdselt ära. Kõigepealt olid ettekanded elavat kiirt, andsime ette, peale seda istusime siis pidulikult peolaua taha. Vahepeal oli meil päris suur sissekukkumine. Osutuseks kestutamist. Liikmetest reeturiks. Ja kokkuklopsitud protsessi 34 inimest kolm, teisel aas kohtuprotsess. Ja mõisteti siis paragrahvide ülemmäära järele meile 12 aastat, soni teed. 37. aastal oli suur vapside protsess ja seal oli väga vallunu suuri tegelasi, kindralid, kolonelid, majorit ja nii edasi. Kõik kolinat armuandmise palved juba ammu pätsule sisse saanud, olid tühistanud kõik oma tegevuse, palusid alandlikult armu ja päts presidendiks saanud, leidiski, et võib ju ilusa žesti teha. Niikuinii nad on kõik palunud andeks, juba laseks nad lahti. Ja tegi seda siis amnestia. Paragrahv oli samasugune, mille järel mõõt oli kinni, mis kinni ja sattusime meie sistamis peale. See oli siis aastal 38. aastal maikuu seas. Läheneb see aeg. Ja kaheksa inimest oli otsustatud siiski mitte lahti lasta ja nende hulgas minaga lahti mees taheti saada kolm kuud jalaministrit Pietimilt. Laboratooriume tänas politsei arestimajas. Ja siis ühel augusti, kus oli 13 14 augustil viidi meid Narva jõe susse. Vana kala vaatia viidi merele. Anti suund Nõukogude Liidu poole tagas, tulete, paneme tule peale ning tuligi kodumaalt lahkuda. Kõlakoja tagant ilmus ootamatult välja maaler ajas esikülje najale püsti redeli ning laskis pintsliga usinasti käia. Tuli tahtmisega maaler meistriga mõni sõna juttu puhuda. Tere, jõudu, see käib siis nüüd juba maipühade auks või rahast teises töötajate, mingis trustis haljasalade trust ja mis seal siis esimene niisugune töödel väljas veel ei ole, esimene see juba mitmes kohas, kus sa varem tegid, ennem tegin lauluväljakule, et lauluväljak on juba kõik korras, ei ole korras veel, aga no nii, eeltöö on tehtud. Kes te olete muidu Tallinna inimene ja Tallinnast, põline põline elanikke. Te, tulite tööle, kohe paistab mootorrattaga, ma seisaksin, ma tulin, jah, ma ostsin ratas kuue kuu aega tagasi. Ja nüüd käin mutt rattaga tööl ja oli ka kergem kohe. No nüüd on kergem, vanasti oli niisugune asi, et pididki jäägi ära viskama, aga neid on tehnikat niivõrd palju, et igaühele kasutada ja veel käia. Jah, nii töö tuleb teha, kui on palju lihtsam. Teiega nüüd nagu kadestavad seda, seltsimees, kes siin pintsliga laseb ringi käia näiteks töörõivastega tuli tihtipeale läbi linna liikuda, siis sai kuskil sõidukisse sattunud ja velginid jala oma kuus, seitse kilomeetrit maha, kuseleb päeva läbi rasket tööd teinud praegused võrri peale ja padrunitega kodus varjunud, kulus. Muide, mul tuli ka sadama tööd teha laevade laskumise juures. No see oli küll hirmustatud öösel lam basegangisi kander vilja kottisi. Kodulehed ja. Täitsa tapetu, ma tunnen ennast olevat 25. aastal manni 16 aastat vana, nii et seda teed ma kaua vastu ei pidanudki. Pöördusime ikka ja jälle tagasi kaugete kustumatute mälestuste juurde. Siinsamas lähedal on ka Johannes Lauristini mälestussammas. Teil oli temaga kokku puutuda ja muide põrandaaluses tingimuses Lauristin oli alles vanglast vabanenud. Kui ta tuli fosfaltule kohtumisel. Kohtumine toimus Paldiski maanteel, kus kammina viibisin. Ja kuna me saime ka kolmanda Pill büroo liikme kätt, seltsimees puussepa soligi büroo terves koosseis koos ja seltsimees lauresson kandis ette poliitvangide olukorrast Eesti Dirmides. Lauri sõnul vabas päie väga vähe 18 päeva ja ta arreteeriti uuesti. Ja sattusimegi ühte protsessi. Lauristini prokurör nõudis kümmet aastat sunniteed. Kui tugev kaitse oli? Absurdne oli üldse tema uuesti kinni panemine. Lepiti kuueaastase sunni ideega ämma suhtes. Aix huvitavaid moment oli, kui oli Vamneste välja kuulutatud. Ja meid viidi väikeste gruppidega vanglale 1000 Inger rõivastuda oma rõivastesse. Sattusime ühel keerdtrepi peal Johannes laurestamine plaksti kokku. Temal olid juba tsiviilid seljas, triibulised olid juba maha aetud. Ja ta naeratas, kiidab mulle, noh, kurat võtaks, rikkusid siiski paberid ära. Selles mõttes, et ta sai ainult kaks päeva amnestiat. Seal oli niisugune ligi episood ja hiljem teda enam kahjuks temagi enam elus kokkupuuteid ei olnud. Muidugi ma kuulsin sündmustest, mis olid Eestis 40. aastal tema osas tema osast nõukogude valitsuse juhina. Aga 47. aastal, kui mul õnnestus tagasi pöörduda kodulinna Kuid palju vanglakaaslasi olid juba ülesehitustööl ja nii leiti ka minule koht. Ehitusmaterjal hakata tegutsema otsele otseselt protsessi saadeti mind vargsi tootmisosakonna juhatajaks. Mõni kuu hiljem tuli mul hakata seda väikeste ehitusmaterjal peast juhtima. Eks ta raske oli muidugi küll. Reega esimest korda elus ma vaatasin liigat kivile otsa, ma ei teadnudki, mis on. Tulin kõiki õpida. Õnneks sattus sarnane tugev insener. Minu kõrvale peainseneriülesannetega nagu Johannes Hint. Jõhvi pildi nimi kohe meelde sulle meelde ja päris mõnus on vaadata seda esimesele ja meie esimest kõrghoonet. Ja, ja ta paistab siia väga efektselt, päris ilus maja. Aga Siliga, siit sai alguse tegelikult kvartsist kvartsi sõjalguse. Hint kõigepealt pani tehase korda lülisele ja need kuu aja pärast peale tema kohaletulekut peale kapitaalremont, tee dias hakkas töötama normaalselt ja hakkas kasvama, arenema. Kuna kvartsist oli suureks hädaks, et oli väga raske saada kvaliteetseid kive. Ja need mõtted ja jutud selle Hindriks panigi teda otsima nagu teid vahendid millega saaks parandada liivakvaliteeti nimelt riiuli, liiga üheteraline jäme. Sealt talle tekkiski siis mõte kellegi kraatori all. Ja ehitamine käisikeses kvartsist. Alguses noh, alguses Janne katsud käisid laboratooriumis laboratoorsed, tulemused olid väga head. Hiljem sai ehitatud väike katsetsehh, aga karssa vajalike kasvasti Vartsus kasvas ja kvartsist on välja kasvanud tiks meie vabariigi kõige suurematest ehitusmaterjalide tehastest männiku geni nakatusin minaga ehitusmaterjalidest mõni aasta hiljem arvestada loomulik seoses Tallinna oli täiesti purustatud. Ja ehitusmaterjalide nälg on ka täna, olgugi purustusjäljed, on kõik kadunud, aga ei, pöördu võimsamaks kus mul tuleb oma sunnitud puhkust veeta, on väga mõnus tihtipeale minna ja vaadata, mismoodi siiski juba see praegu areneb. Käite tihti seal? Koosolekutel ja ka nii oma huvides vahetavalt tsehhis ringi kolama vajada, elustada ikkagi väike, no väikest viisi siiski, aga nii hingega rohkem. Praktiliselt lihtsalt kuna mälestusi ja tore vestelda vanade kaastöötajatega töölistega. Jää minulgo, hulk aastat ehitusmaterjal tegelenud, päris tore käia ehitusrajoonides ringi, vaadata, kuidas ta kasvab ja kõige tähtsam on seda, et Ülemiste järvevanal ei lähe kunagi seda me linna uputada, sest kunagi valmis ei saa. Artistil linnasid nii ringi käib, kõige rohkem meeldiks. No praegu ehitus siiski tegevus ja meeldib ka see, et meil vanalinna korrastatakse, siit on nüüd näha, eks ole, näete, uued katused ja uued katused ja ka siin sammas. Kikingi käki kallal käiti. Ka teatud uhkus, Tallinna väravad on kõik enam Scadolamiidiga kaetud, jällegi bussijaam Balti jaam meresadamas ja kui Soome tahtis sõita Stavatel dolomiidi mööda minna. Sadam, meri paistab, eks ole, ja no poisikesepõlvest ikka seal oli sellest ja ringi osavaid vormist hobuseid ujutatud kui mereäärse kindralsalgad. Sadam hakkab nüüd päris tõsiselt Castrol ja kogu see kogu sääraika kasvav tugevasti. Siin ongi mõned mehed näha, eks on, ilmselt merekoolist, sellega mõni sajuta rääkile. Tervist, tere, tere ära. No ei ole võib-olla ilus tülitada neid võõraid inimesi, aga kas tohib küsida, mida te siin mehe veel teete kevadega sisse murdma, tolmuga vaatamas? Pesi on lahti läinud juba. Tuletab meelde suvist praktikat merel. Kaugele käisite? No mina käisin esindatud ainult kui öelda õige lühikest maad Tallinna, Helsingi, Vanemuise ka siis või? Ja kuidas see sõit meilidest ei ole viga, läheb ikka palju inimesi, rahvast, õppimine on ikka õppimine ja teenasega laevastron pootsmaniga seda õppust võtta ja ja Newtoniga võib olla tegemist teha ja muidugi me sõitsime sõda, aga slaide väiksed loksikalor et tunnerlemisse aastunne tuleb, siis varsti ta peale mul sadama hakata on jah. Praktika ajaks meil ees on pooleaastane praktika, kaugele ei ole teada, arvatavasti laane. Aafrika liinil Aafrikasse see oli jube põnev asi, eks ole, ja aga te olete kuulnud või kujutad ette, milliseks kujuneb see sadam tulevikus, on vaja nagu siin teada on, tehtud vabasadamaks alles selle aasta alguses talis laava tagasi käime. Siin tulevad suured ehitused, eks siin tulevad reaalse sadama leini tunduvalt pikendatakse, uus sadamatehnika tuleb nii et siin täiesti suur sadam saab Tallinna sadamast UEFA alla ma muidugi väga jõudsalt lasi edasi läinud, see on nüüd väga ammu, kui nad hakkasid seal ehitama ja nüüd vaadata, siis asi läheb tempo seal edasi, nii et suuremad baaslaevad peab käima seal. Ja saad käe. Üks suuremaid kava sooned Tallinna õigustab ennast ikka nii sadamalinnana tulevikus. Jah, seda kindlasti. Kuid, ja nagu öeldakse, mis südamel suus ning asfalt kivisson, pöördus tagasi oma lemmikteema ehitustegevuse juurde. Päris huviga ootan, millal hakatakse ka Tallinnas nõrgema toonat, see oli Eestist 20 kahekorruselist risti ehitama mulla teed seal käivad, et mul on palju liikumist, palluvaatamist, teistel huvitav jälgida, kuidas lill, kass on küll ja kahju, ainult tunnelised oma elu on nii palju, jääb nägemata veel. Till peaks olema rõõmus selle ületult oma panuse selleks on andnud see kõik nii Vraia küll väga vähe kahjuks küll aga aga üldse ja elu on ilus. Ja kuidas, ütleme sel ajal, kui tellid põrandal võitlust, ei kujuta ette tänast päeva sellisena, nagu ta on või või ei osanud, siiski ei osanud taga. No tahe oli siiski, et elu kiires tempos edasi läheks. See tempo, seda nüüd on märgata. Ainult ei kujuta siia vähem kui praegu olla. Vähem ja elu on siiski läinud suurtemate sammudega peale nõukogude võimu taastamist, kui oleks osanud seda ette kujutada, oli peale veel tükk aega istunud Kõve liikvel. Ja nii me tõusimegi pingilt jäästuse mäest alla võidu väljakule, kus täna toimus töölisi. Suur demonstratsioon vürtsasid orkestrit, lehvisid lipud, hüüti hurra lastele õhupalle ja raporteeriti oma teedelt.