Kolmanda juuni õhtul 1899. aastal seisis ühe liini kahekorruselise palees grupp uudishimulike. Aeg-ajalt sõitis ette mõni tõld. Musta riietatud inimesed astusid välja ja läksid majja, mille akendest paistsid vilkuvad küünlatuled. Aegamööda tühjenes tänav. Seisma oli jäänud ainult üks umbes 45 aastane lihtsalt riietatud naine. Tal oli käes odavasse leinagrippi mähitud lillekimp ja aeg-ajalt tulid tal pisarad silma. Siis tegid paar otsustavat sammu palee sissekäigu suunas, kuid ei uuesti kõhklevalt seisma. Ilmselt ei olnud tal julgust oma kimbukes ära andmiseks. See torkas silma kahele ajakirjanikule, kes olid tulnud uurima, millal toimuvad Johan Straussi matused. Kui üks nendest lihtsa lillegimbukese majja viis, küsis teine, mille poolest kuulsa kompunisti surm naist nõnda liigutas. Sõbralikus toonist usalduslikuks muutunud naine vastas, et Johann Strauss olevat tema nime kuulsaks teinud. Tema olevat Adeele päris tõeline Adeele nahkhiirest. Ajakirjaniku huvi oli ärganud. Nad läksid edasi kuni Marie Josephi pargini ja seal ühel pingil jutustas pesunaine Adeele praamets tärger oma eluloo. Kõik see algas aastal 1873 aga teile oli siis 19 aastat vana piltilus ja temperamentne tütarlaps. Vanemad ja Iida oli ta Viini enda juurde toonud, kus sa teele pidi oma õnne leidma. Nii, tal oli see juba korda läinud. Ta oli tantsijanna Viini õukonna ooperis. Sel ajal avati Viinis maailmanäitus, mis tõmbas ligi loendamatuid väliskülalisi. Nende hulgas oli Vene vürst Orlovski, kes paistis eriti silma oma luksusliku ülesastumisega. Intiimset peoõhtut, mida ta korraldas, olid Viini kõrgema seltskonna külgetõmbejõuks. Kadelistusega oma toakeses, hoidis õe kostüüme korras ja unistas ajast, mil ta ükskord teatri direktorile selgeks teeb, kuivõrd hästi ta sobib primadonna osasse. Kuid paistis, et polegi nii lihtne õnne saavutada. Kuna Iida oli tüdinenud õe ülalpidamisest oma väikese palga eest sattus Adeele kammerneidsina rikka ehitusmeistri fon Steini majja. Ai ai. Ai, ai. Viimastel aastatel, eriti pärast Preisi-Prantsuse sõda õitses Viinis, spekulatsioon. Börsil tõusid kursid Beatööritavasse kõrgusse, uute aktsiaseltside arv kasvas. Üheksandal mail tuli aga krahh, millesse oli segatud ka härrafonaisas tain. Tal õnnestus küll suurematest pahandustest pääseda, kuid kohus mõistis talle kaheksapäevase vanglakaristuse. Enne aga otsustas ta koos oma ärisõbra doktor Falkega külastada vürst Orlovski palli. Imelikul kombel sai ka Adeele vaba õhtu, kuna proua Rosa linde oli selleks ajaks määranud kohtumise oma endise austajaga klaveriõpetajaga. Adele laenas jutumärkides oma perenaise kleidi läks ida poole ja mõlemad sõitsid suursuguselt voorimehed tõllas, vürst Orlovski paleete iidal oli õnnestunud saada ballikutse. Adeele oli joostatud, kas ta polnud viini tundnud oma õnne leidma ja nüüd oli ta teel selle poole. Ilus kleit, parfüümi saabumine, paleed, teenrid, tuledemeri, elegantsed daamid ja fraki rõivastatud kavalerid. Kõik oli nagu unenäos, nagu muinasjutus. Väikese ebameeldivuse põhjustas küll kohtumine härra Fonaisenstainiga, kuid mõlemad saavutasid peatselt kokkuleppe. Varsti oli Adeele selle juhuse unustanud. Õnn pidi kord tema juurde saabuma, kuigi temale tutvustatud teatri direktoril oli ilusa neiu jaoks ainult käesuudlused, mitte aga leping. Ja siis saabus suurime. Vürst Orlovski hakkas Adeele vastu huvi tundma. Päris tõeline vürst vestles lihtsa kammerneitsiga, tantsis temaga jäi sekti. Adeele sooviseks õhtu iial ei lõpeks. Nüüd algas tema tee õnnele. Siinkohal vaikis pesunaine Adeele draamets Berger. Ajakirjanik tahtis loo lõppu kuulda, eriti seda, kas ta leidis seal oma tee õnnele. Naine raputas pead. Sellel ööl vürst võrgutas ta ja viskas siis majast välja. Kui mõne kuu pärast ilmnesid tagajärjed, kaotas Adeele oma koha. Vürst Orlovski oli kodumaale tagasi pöördunud. Ainult ida aitas teda nendel rasketel aegadel. Hiljem tutvus Adeele postiljoni Franspraamets spergeriga. Mees teadis temast kõik, kuid armastas teda. Õnn tuli hiljem väikeses vaeses keldrikorteris, sest õnn ei elada leides. Adeele pidi oma elatist teenima pesu pestes ja nii satuste majja, kus elas Johann Strauss. Nad sattusid kord usaldusliku vestlusse ja teine rääkis talle oma eluloo. Nii sündis nahkhiireidee. See oli lihtsa viini naise elu, kes aitas Johan Straussi tema elus suurimale triumfi-le ja kes ei julgenud kompunisti surma järel tema kirstule lillekimbu. Kestasid.