Teie olete võtnud omale suure ja raske ülesande selgitada nende laulikute elukäiku, kes on juba ammu surnud kes elasid möödunud sajandil. Räägime siis, kuidas te seda tööd teete ja millised on. Ja nende laulikute elulugu, kus oli palju raskem korjata kui kuulda kaastöölistel suusakaastöölised olid rohkem sündinud alles möödunud sajandi keskpaigast alates. Ja nendel lapsi elas isegi veel, aga laulikud, kellelt kirjutati, olid sündinud mõned juba möödunud sajandi algul, nii umbes Kreutzwaldi eas nad olid. Ja muidugi nende laps ei elanud ja lapselapsi ka ei elanud, vaid tihti tuli otsida andmeid neljandalt viiendalt põlve, et no ja siis Vaivarased raskendas seda kogumis see, et Vaivara hingekirja ulatuvad tagasi vaid möödunud sajandi kolmekümnendates aastates kell, nii et paljude sünniaegagi ei saa kindlaks teha. Niisugune näiteks oli Juula Orgulas esineja nime, kelle kohta ma läksin Anneid saama tema järeltulejate juurde puhkuva külas ja selgus, et tema nime keegi ei teadnud. Niisugusel juhul aitab väga hea asutus, see on toom pääl Tallinas. Wabariigi perekonnaseisuaktide büroo selle asutuse aadressil peab, ütleme väga tunnustavaid sõnu, sest neil võrdlemisi kitsad ruumid ja nad on väga koormatud tööga sellest hoolimata unnad võimaldanud otsida, seal on neid ja seal leidsimegi Orgula Juula üles oma järeltulijatega, ta sünniaasta on pandud pool tindipool pliiatsiga. Ja siiski selgub, et see on õieti pandud 1008 16. aasta. Ju ta ise on Oskar Kaldale tolle rahvalaule dikteerides andnud oma panuse 72 88. aastal, nii et see osutus õigeks ka tema abiellumisannet leidusid, abiellus ta 1836, siis olnud 19 aastane. Hiljem selgus, et Jaani poja liinis on neljas põlv. Jaano orgu, las kes elab Tallinnas? Säilinud vägagi rikkalikud perekonnapärimused Jaan orgu, tas oli isegi nõus kirjutama oma mälestused ülesse ja neist sai päris suur vihik, mis läheb kirjandusmuuseumi ja et see on suured osad kirjutatud puhkuva murragus siis pakub see ka isegi murdeuurijatele huvi. Nende andmete järgi Oktoljeedi rohuaia Andresse tütar tuuluxe külast ja abiellunud Eerika seal kohapeal tseerige Irgia pärtli teise poja Kaarlega kes oli siis 28 aastane. Hingekirjades on nende järel tulejat esimene poeg Jaan ja siis Jaani järeltulijad on antud kuni käesoleva sajandi nii, nende hulgas siis kase Jaanu, olgu las kelle teine poeg Jaanus Orgulas, tuntud Tallina riikliku akadeemilise Kingissepa nimelise draamateatri silmapaistev näitleja ja teil on neil vist kõik, tunnevad, on niisiis Juula Olgula viies põlv, pärimused teavad rääkida, et ta oli tubli taluperenaine. Väga tark elab veel praegu 91 aastane kilp sean puhkuvas kes elas Juulaga naabruses teda hästi tuundiske seista surivoodi juures 97. aastal, siis juba neiu vanuses. See mäletab, et Juula ei olnud mitte üksi hea Leelataja ja laulik vaid oli ka rahvaarst. Ta tundis hästi ravimtaimi, kogus neid ja valmistas neist arstimeid. Nii et kõik, kellel mingi häda oli, võisid tema poole pöörduda ja ta alati aita selle tõttu tema autoriteet oli külas väga kõrge. Häälega on teada, et ta veel 70. aastal siis juba kuuekümnendates eluaastates käis veel laulukooris laulmas. Nimelt tuli 70. aasta lõpul siia noorkoolmeister Aleksei teras Vaivaras väga tuntud nimi, hiljem ta oli periatsi koolmeister ja vallakirjutaja vallade lühendamise sai Vaivara vallakirjutajaks ja oli muuseas Eesti talurahvasaadikuks Vene riigiduumas. See väga musikaalne ja lauluarmastaja Koolmeister Dali muide õppinud Hanseni jamasingu juures Vaivara kihelkonnakoolis selle lõpetamisel, kui ta veel linnakoolis õppinud ja tuli siia 70. aasta lõpul asutas laulukoor ja siis on veel Juula koos oma pojapoja Madisega jaaniisaga käinud, kooris laulmas olnud ja laulja omanud väga head häält. Niisuguseid andmeid on sellest laulikud, kelle lauldud muide on ka nii palju, kui ma olen jõudnud kirjandusmuuseumi vaada, vägagi väärtuslikud. Ode Ella Eevakene jooksid kohe joomaril Kahekordse käimarille jooksu Ella Elmi kerra kanakse Kaula kerra. Mine kvartsi kammerie, seal on kriidil kirjutletu pandu valgelt heina pääde jooksu kuued, joob kasukad seapõuest Porsakesed lamba tagant allekesed. Kas te nüüd oskate öelda, kui palju selle peale on teil aega kulunud, et saada jõule Orgulase kohtunik? Palju nädalaid, sest tegelikult tuleb ulguda kaua ja otsida, kui leiad kätte inimese, kes teab midagi laulikust. Jah, seegi, mida seltsimees Martin teeb, on raske, palju raskem kui muu rahvaluule kogumistööd. Rahvaluuletekste leida ja üles kirjutada suudavad paljud ja seda on ka paljud teinud. Täiendavaid andmeid korrespondentide jutustajate laulikute kohta on aga seni kogunud peale Elukutseliste folkloristide vähesid. Olgu mõni sõna selgituseks. Eesti folkloristide huvide ringis on pidevalt olnud eesti rahvalaulude suur väljaanne, vana Kannel koostamine ja trükki toimetamine. Need köited peavad peale laulutekstide sisaldama ka mitmesuguseid andmeid vastava kihelkonna kultuuriloost, aga ka võimalikult hea ülevaate rahvalaulude kogujatest. Jaa, laulikuist andmeid on aga vähe. Inimesi ei rääkinud oma elulugudest juba tagasihoidlikkusest aga ka arvamusest, et see kõik pole teadusele vajalik. Jääks teadlesidki on sellele vajalikkusele tähelepanu juhtinud alles hilisematel aegadel kui andmeid hurda ja Eiseni aegsete korrespondentide ja laulikute kohta tuli hankida juba kaudsetest allikatest. Mõned aastad tagasi koostati kirjandusmuuseumis nimestikud laulikute ja rahvaluulekogujate kohta, kelle elukäigust olid andmed puudulikud ja vajasid täiendamist. Selles küsimuses avaldati artikleid rahvapärimuste koguja ja peeti ettekandeid korrespondentide seminaridel. Mitmed korrespondenti test ongi nüüd viimastel aastatel selliste andmete kogumisel saavutanud suurepäraseid tulemusi. August Martin, Marta Mäesalu, Teodor Saar ja teisedki. Anname nüüd kõnejärje jällegi August Martinile, Endel. Samast külast tegeles veel ka rahva arstimisega teine rahvalaulik. Anne Konsa kupariaaneks kutsutud hingekirjad on tema siis märkinud kirja, kui ta juba õli lesk Andruse lesk edasi üksi allikaäärses saunas, mäekünkal ja Cupis haigeid inimesi. Ta sünnitavad 200 22, isegi ta sünnipäev on teada. Surnud 1903. Lapsed olid ta juures siis juba ära käsitada, vaatamas, talle ühteteist toomas vahetevahel nagu mäletab Kiltsi on tema on olnud niisugune armas veidikene, kes armastas siin. Ja need on teda ka armastanud ja ulg ana kogunud tema sauna juurde. Kui tal oli näiteks hukkurta, andis neile, aga mis lastele kõige rohkem meeldis, need olid tema jutud ja laulud. Isuse kauni armsa mälestuse on tema jätnud puhkuva küla, see endast aga laulud muidugi elavad igavesti, sest kirjandusmuuseumist nad ei lähe kaotsi. Siis võiksime rääkida veel Ühest, kes oli kohadelt pärit, oli meeslaulik Haldi kusta. Sünni 1837 ja surnud on ta 1903. aastal 66 aasta vanuses stiisikusse. Temal elab pojapoeg August hall haugas ja see mäletab perekonnapärimusi hästi Ali, kus ta oli väga laulu andeline lapsest saadik mõisnik Arp soovinud, kes ise ka oli suur muusikasõber, nii suur, et mängis talumeestega ühes orkestris peederistil koolmeistri Aabelt Reitelmanni juhtimisel. Ja ise juhtis meeskoori, nii et selleaegses ajakirjandus sellest paljugi juttu. See Arpsowen võttis, kus ta endale kuut saaliks talle meeldis, kui pukis laulgi, kus ta oli nii musikaalne, et kui ta ei laulnud, siis vilistas. Nii et huumorimeelne Vaivara pastor Solvin on isegi kirikuraamatusse ta nime juurde märkinud ka vilistagusta. Kui ta oli seitsmeteistkümnenda kutamine sõitnud, kinkis mõising tale kolm tiinu põllumaad. Mõisa välja servast suure maantee ääres andis ehitusmaterjalipojad. Tantsid aegade surid ja vaidlesid maja üles ehitada. Ja seal ta võis siis rahulikult surmani elada. Kussad mäletatakse praegugi veel vilista Kuustalt nimelt, sest nii teda kutsuti, ta oli keskmise kasvuga kõhetu väga ilmeka näoga ja suu ei seisnud kunagi vait. Ta võis rääkida jutte ja laulda, kui aga seda sooviti. Ta polnud alge laulikes kõrtsides laulis kaks venda, mustad on laulnud isegi järjestikku mitmes naabruses olevas kõrtsis. Ja rahvas hindas neid, sest kõrts oli sel alal ainuke gene ühiskondlik asutus ilmalik dantali, kiriku, kus koguneti. Ja kuna rahvas janune siiski kunsti järele, siis olid need tagasihoidlikud rahvale algutsele aegsed kunstilevitajad ja kunstiteenrid. Nendelt laulikud kirjutas rahvalaule ülesse. 19 aastane noor esimese kursuse üliõpilane Oskar Kallas, keda me tunneme hiljem tähtsa rahvaluuleteadlasena vallas koos Mihkel Ostroviga kahekesi rändasid 1000 880. aasta maikuul läbi terva Alutaguse. Ühel ilusal maikuu hommikul jõudsid nad Narva ja et saada juhatust, läksid Kreenholmi kooli õpetaja Juhan Volde juurde, kes juba oli varem tegelenud ümbruskonnas rahvaluule kogumisega. See juhtiski tema halli Kuusta juurde raali Gustate joonud kodus leida oli, kus ta oli pühapäeval kõrtsis. Laula laula, suukene, liigu linnu keelekene, mesimarja meelekene ilutses südamekene. Küll saad siiski vait olla, kui saad alla musta mulla valgelaudade vahele kena kirstu keskel. Ei seal anta viina juua ega saksal saia süüa. Muru kasvab alla mulla jalgu peal jalakas metsa pea peal on suuri saari, kulu kasvab kulmu peal. Edasi võiksime rääkida kahest, kes ei olnud Vaivarast pärit, sel ajal rahvas liikus jääd Vaivara oli Narva vabrikute ja meie kodumaa vaheline territoorium. Siis mõned jäid sinna peatuma enne Narva jõudmist või tulid Narvas sinna tagasi. 56. aasta säädus andis liiklemisvabaduse. Seda hakati rakendama külaliseks kuuekümnendatel aastatel ja paistab, et sel ajal paljud on oma kodukohast lahkunud. Niisugune oli näiteks Jaakob koort pärib Piibe vallast Koeru kihelkonnast. Ta on olnud Teo mees, sündinud 1825 Abenud järva jaanist naisega, kelle nimi oli Krõõt ja kes oli algusest pääle tõmmanud peremehe püksid enda jalga. Nad on elanud vahepeal Kurtna mõisas sattunud Narva vabrikusse. Vabriku töö. Maa meile ei meeldinud. Ta rentis maad üle Narva jõeolevast lillembahi mõisast. See oli linna lähedal, seal võis hästi turustada kõiki produkte ja ruttu raha koguda. Ja nii oligi, et korjandus raha ostis koort. Siis Idol poeg Juhan ka juba täisealine talu auvere külast ja dieedist siin oma vanusepäeva, siit temalt siis vallas need laulud üles kirjutaski. Andmeid tema kohta on saadud ta poja Juhani tütrelt idatruu põllult. See abielus, kahula küla, kauase koolmeistri. Madis Treufeldt, tee hiljem truu põlluga ja on praegu kõrges eas, aga nii tubli veel, et on tammiku kolhoosis vähemalt hiljuti oli veel postimeheks ja hoiab oma mehe väga suurt raamatukogu, mis peaks pakkuma huvi raamatu inimestele. See mäletab, et kui ta vennad vanaisaga käisid vahetevahel saunas siis nad on silitavustama selgasunud krobeline vaoline jaamu, plik. Miks sul vanaisa niisune selgunud, küsinud nad mõisate, eksid lesta. Kas oli ka valus, küsivad lapsed, no miks ei olnud, oli küll. Aga olge rõõmsad, teil, seda ei tule enam kannatada. Minul tuli, seal oli kaks kuulsat laulikud Narva-Jõesuus, Oskar Kallas nimetab neid kuulsadeks. Ja neid tema kirjutas mõlemalt laule, Mai Mai Baum siis kaheksakümneaastane on pärit kusagilt Rakvere ümbruskonnast, tema hingekirjad polegi tänini leitud, sünnidaatumit ei tea, aga see võis olla 1808 suremada pidi. Umbes 1889 või 90 kõrges eas. Tema kohta oli mul õnnelik juhus, saadadele andmeil ta poja tütrelt Karoliine Lepalt, kes elas Tallinnas Too pääl. Kui ma teda külastan, teda 82 aastane raugastunud, aga väga hea mäluga. Ja võis oma vanaemast anda väga ammendava pildi. Teine jõesu laulik oli Madis siis pärit Lihula rannast sündimisest saadik, meremees oli ta teise pojana esimene poeg, käigu peremeheks aga perekonna teise pojana oli tema võetud neegruttik. Ja nimelt madruseks Tallinna sadamasse. Siin oli ta teinud palju aastaid siin abiellunud ja hiljem suunatud jõesuu tuletorni või nagu siin öeldakse, majakavahiks teda mäletad Jeesus vaid üks mees, vana Juhan Luukas, kes Eluaalseid meredel noorena on ta teda Jeesust tundnud, ütleb, et ta oli õlakas Rässakas askeldades alati tuletorni ümber. Ja sellelt mehed ongi kirjutanud, kallas öösel õhtu kella 12-st kuni hommikuni välja hulk laule maast ja merest põllutöö eest kaljas käimisest ja kala kudemisest. Nii annad meieni säilinud siis park ise on aga surnud, 1907. aastal ta surma sisse kantud jõesuu surmaregistrisse särgi on ta nimetatud Maadruseks. Alda sünniajaga ei ole kõik korras, Vaivarast tulles on ta tehtud mõni aasta nooremaks. Ise on ta öelnud siiski oma õige vanuse ja õige vanus on ka Haljala kihelkonna hingekirjades. Lapsed, keda tal oli palju, on kõik läinud laiali. Tütred. Tavaliselt läksid siin tütarlapsed suvel suvitaatele geenimaa ja nendega koos teedeeburiga neid väga seal hinnati. Jäidki nad sinna, abiellusid mõnede eestlasega mõned venelastega ja sel ajal, kui isa oli surnud. Jaa, piir tekkis vahele klassi sõja ajal. Siis ei olnud neid kedagi enam koha peal, nii et isegi ta paar suvilat, mis tal Jes oli jõudnud ehitada nii et jäid peremeheta varanduseks ja müüdi oksjonil maha. Nagu mäletab Johannes, nägi omaaegne vaeste lastekohtu liige Narva-Jõesuus. Siis ei tohi me unustada, et Kallase Ostrov kirjutasid ka rahvaluulet mõisniku vihkelt Zimmermanilt, kes oli 70.-te aasta lõpul koos Mulgimaamehe Jüri Tammega ostnud ära Seege pardilt mõisikult Auvere mõisa Zimmermann päri taapilkult kaade vallast. Sündinud 1000 839. aastal ja kohalik rahvas on selle mõisa ostmise muutus, peaaegu legendaarseks on selline. Jutt, tulid kaks talumeest, sõitsid Auvere mõisa ette, kippusid mõisniku jutule. Sest mõisnik oli lehes kuulutanud, et Mõis on MÜÜA mõisik. Võtnudki mehed jutule ja kuulistada, tahad mõisa osta, siis on võtnud asja naljana. Ja nimetanud nii võrdlemisi väikese hinna. Nad niikuinii ei osta, aga mehed olid kindlad ostjad. Nad ei öelnud. Ega siis härra muudkui vangla lastaga rakendada, hobune ette ja sõidame Narva notari juurde. No jutud olid siis räägitud sõidetud notari juurde. Meestel olnud rees kotitäied, hõbedat ja kulda maksnud kohe mõis kinni. Ja oligi oma. Tegelikult see polevat niiskolnud, nimelt nad olid maksnud siiski suure sissemaksu. Aga lõpliku summa siis, kui nad olid realiseerinud osa sellest mõisa metsas, mis olnud täiesti terve ja puutumatu olnud. Neid ei tulnud müüa kolmandikkugi metsast, et Mõis lõplikult kinni maksta. Need on nii reaalsed andmed. Alanud on nihked Zimmermann Aga Teo poisina lapsepõlves ja laulud mismoodi üles kindlasti on Teo mehe laulud. Olen vana Teo mees, elan mõisa aida sees Kilimitees ja kühvel käes. Triigi kaigas kahendelusse. Jagan valla vaesteleiba. Kihelkonna kerjajatel. Juhtus sissi unkur tulema. Jonkuri jooksis härra juurde, härra jälle aeda juurde, mis sateetsin teomest, tagan. Mis ma teen siin härrakene, jagan valla vaesteleiba kihelkonna kerjajatel. Siis otsa matsilt toodi ohjad nüki Reinold toodi nöörid veskimatsilt pinna köied seoti käed ja neuti, jalad neutimus, südames, hooned. Sibelesinstabelesin lahti, peasin paeludesta, siis andsin jalule teada suudega suure varvalle õudke käed, jõudki, jalad, kinnivõtjad tulevad. Neist paistab sallimatus mõisniku vastu nimelt saksa mõisniku vastu, kes oleks võinud jääda meie maale üldse tulemata ja ega mõisniku seisus ei olegi talle taga istunud. Nimelt on ta 1000 899. aastal, kui ta tütar abielus naabri tammepojaga, jätnud mõisa neile ja läinud vanusepäevi veetma kuhugi kas rapla või kohapeal. Tallina surmaaeg ei ole senini leitud. Mari oli võib-olla vast ses mõttes kõige silmapaistvam neistetalli loovlaulik et tema loodud laule praegugi veel Udrias mäletatakse. Tema oli plokkidest sünnitavad 832 Abinud naabruse Konsa mihkliga, kes võrdlemisi varakult suri, nii et tal jäi kaks poega ja kaks tütart järele. Nende juures ta elas aga vahetevahel ka rohkem poja juures siiski vahetevahel elas tütre juurest puhkuvas, kes oli seal sildusele mehele läinud. Ta on olnud väga tragi naine, kui ta kord juba kuuekümnendates õuasest ainult jõhvi laadale voki tuva juurde saanud, kellelegi sõidule ja tulnud 40 versta käes kuni puhkovani. Annekene Akikene, anne Aki tüterida, kui tahad äiaga elada ja meelda meelitada, sööda hästi aia härjad, jooda, hästi aiaruunad. Kui ta täiega elada ja meelde meelitada Alta soime, anna Einad peata toime, kanna Kaurad keskelt ta kenasti vahikas on söönud äia härjad, Bayen joonu, täia ruunad. Annekene, Akikene, anne, Aki tüterida, kui tahad ämmaga elada, ämma meelda meelitada, ära kuule, kuke häälta, iga kana karjumista, linnu hüüdamista, vahest kukk paragi laulab, vahest laulab valge Ella paistku koidikul laulab pahest koidiku Eeella Guiled kumaie karjaida katsumaie lüüsis, silmad Zjulike otsete odava pääle. Zjulik näidab selgest, kodaneidab oige ees, ta reievardad valgeezda. Kui sina nõuad ämma Niilta ämma meelta meelitada, kui lähed Ooesta Dubaie viisist puude tulles Ani laastu laia rüpidani. Palju huvitavaid asju räägitakse uutrias pommi maris siis, kui ta juba vana oli, kui ta elas oma poja juures Toilas. Siit tema käis vahetevahel oma koduküla oma lapsepõlveradu vaatamas ja kord juba käesoleva sajandi esimesel kümnendil olnud ta jälle seal peatunud diilade talus saad alus olnud väga halb olukordsest peremees surnud häki testamendi tegemata ja pärijad olid omavahel nugade pääl suures tülis. Vennad ja õed kuulud sellest kõigest, istus vana inimene rahulikult kuuris kõik järele ja hakkas siis laul. Tila Alma mäletab seda laulmist veelgi, kahjuks ei ole tal laulu sõnad meeles, aga see laul onupi käsitlenud tervet nende elu. Nende surnud ei saa siis pahandusi ja raskusi. Ta manitses nõudeid Leeplikkusele omavahelisele armastusele. Ja kui see laul lõpp nuud, siis nutuudi naised kui mehed, ta ise ka. Ja tulemus oli, et nad jõudsid kõiges kokkuleppele õele eraldasid väikese tüki maad ja ehitas talle sinna maja. Talus oli jälle rahu ja rõõm ja õnn. Sellisena kujutatakse ühe rahvalauliku nii ühiskondliku ülesannet külas. Ma ei ole jõudnud Toilas käia, võib-olla on temast seal jäänud veel mälestusi. Võib-olla on tema üles kirjutatud, kui kirjaoskaja ta ise oli? Ei Giaalsest Udrias polnud sel ajal veel kooli. Kui ta, kui laps oleks onud, Udrias, kool on asutatud 1855 siis tema oli juba 23 aastane. Kolis ei käinud aga näiteks halli, kus ta oli täielik kirjaoskaja. Tema ajal oli Peedressiiva kool ja tema oma laulud nii hästi omalt kui ka need, mis ta mujalt sai, oli kirjutatud paksudes küladesse ainult sõja ajal. Kuja Vaivarast kõigemakueerusid jäeti kõik maha ja tagasi tulles. Nii et niisugused oleksid mõned andmed rahvalaugude elulugude korjamisest või koostamisest Vaivaras. Mõneski suhtes on seal raskusi rohkem kui mujal, sest kaheksa kuud oli siin rin. Rahvas evakueeruda, tagasi on tulnud väga väheseid, on kindlasti tähtis. Kirjandusmuuseum on sellele hakanud ammu rõhku panema, et laulikute elulugusid kogutaks üle terve eestlaste maa nii kodumaal kui väljaspool kodumaad, kus eestlased elasid. Ja seda tuleks teha kiiresti, sest iga aastaga jäävad võimalused väiksemaks, ei oleks näiteks maima aju pommi tütart külastanud 63. aasta oktoobris. Jaanuaris 64 tema juba suri. Siis ei oleks vaim au kohta kuuski enam andmeid saadud, ei oleks teaduti, kes ta oli, kust tulnud. Nüüd on vähemalt võimalik edasi uurida, otsida täpsemaid andmeid, keegi. Seda võiksid teha ükskõik kes. Kirjandusmuuseum on nõus saatma. Kui tale teatakse laulikute nimestikud. Ja hea on seda teha inimestel, kes kohapealseid olusid hästi tunnevad, eriti veel kodu uurijail. Sest on, ja kui inimesel on juba muid laialdase maid andmeid, siis saab kontrollida iga teadet, mis kelleltki saade ei tule võtta puhta kullana. Inimesed unustavad, fantoseerivad nii, et kõik, mis kirja panna, peab olema kontrollitud mitmekordselt. Arhiivid on sellepoolestki head. Nemad ei unusta ja nad ei valeta. Mina sooviksin, et Neid laulikute elude koostaja ei tuleks palju oleks kõikjal. Ja et nad seda ülesannet võtaksid armastusega ja et neil oleks selles töös tulemusi. On väga oluline, et rahvaluuleuurija all ei oleks ainult lauliku nimi. Vanus ja elukoht. Paidet oleks diaga terve miljöö, milles tema elas ja tegutses ja üksikasja hilisemaid andmeid selle kohta kesta koodi. Sellega on nüüd muidugi palju raskusi, aga kui ta siis sellele leiate ja saate andmeid, eks siis on rõõme ka. Jah, see on päris avastamisrõõmu. Seda on palju üle elatud. Näiteks kui ma leidsin selle jaan Orgula, siis ma olin väga õnnelik selle üle, et hea lauliku kohta on leitud ka pärimuslikud materjalid, rikkalikud, isegi, Küllap need tööotsija vist on palju, kui ta ikka kuhugi lähete, siis hakata kohe. Ja kohe, niipea kui kust inimese kätte saab, eriti vanema inimese, siis harva leidub seda, kes midagi ei tea, siis pääle selle korrespondendi ameti kirjandusmuuseumil on mul veel huviks Kohtla-Järve rajooni haridusaja Loidi koolide ajaloo koostamine. Siis ma uurin, ela asunduste ajaloolisest ma kunagi töötasin kuus aastat Musta mere rannal Abhaasias, nii et tööd jätkub ja tööd jätkub. Oleks vaid elupäid, siis saaks veel teha. Käesolevas saates oli August Martinil võimalik rääkida ainult osakesest oma tehtud tööst. Peale eelnimetatud on andmeid kogutud veel paljude teiste jutustajate laulikute kohta, näiteks Pärtel Keskküla, Eva pensi, Jaan Pihkva, Mihkel Vilpo, Mihkel Asmeri ja teiste kohta. Nende kõrval muutuvad Martini taolise töömehe sule all elavat eksija huvitavateks ka need inimesed, kelle abid oma töös on kasutanud need, keda ta nimetab sillaks mineviku ja tänapäeva vahel. Nimetagem neist näiteks Jacob Spircat. Jääme meiegi koos August Martiniga lootma, et tal jätkuks veel palju tahet ja jõudu selle väärtusliku teadlase töö tegemiseks.