Täna lõpetame kohtumiste sarja silmapaistvate džässi instrumentalistidega. Nagu kuuldud muusika katkendist aimata võis, on sarja viimases saates juttu contra passistidest kuid peale nende peatumiga trummarite ja, või profonistile juures. Seega on valik jällegi üsna rikkalik ja sõelale jäävad vaid parimaist parimad. Äsja kuuldud kontrabassist oli ungarlane ala Taal Päge. Mõne aasta eest kuulis teda Indias Bombay džässifestivalil Kuulsa kontrobassisticzarlsminguse lesk. Ja oli nii vaimustatud, et otsustas kinkida minguse pilliala tarbeegele. Kuulake teda veel pisut ja veenduge, et kontrabassi mängib muusik tõepoolest peaaegu nagu kitarri. Ma mõtlen siin just virtuoosliku kitarrimängu, mitte seda midagit. Kuuleme popansamblites. Kui kõnelda kontrabassist džässmuusikas, siis tuleb kõigepealt mainida, et üsna varastes džässorkestrites seda pilli polnudki. Kuivõrd New Orleansi väikese džässorkestri eeskujuks oli puhkpilliorkester, siis kasutati bassi mängimiseks tuubad ja alles veidi hiljem asendati see pehme ja paindlikuma kontrabassiga. Sealjuures enamasti nii, et tuubamängijad õppisid mängima kontrabassi ja vajaduse korral mängisid siis nii ühte kui teist. Veel kolmekümnendail aastail oskasid mitmed nimekad kontrobassistid, näiteks John Kirby ja kalender, mängida tuubat. Esimene nimekas kontrabassist oli aastal 1892 kuni 1969 elanud Pops Foster, kes mängis King Oliveri kid, ori Louis Armstrong, Sydney Pežee ja teiste kuulsuste orkestrites. Ta oli algselt sellist ja seetõttu tehniliselt tugevam kui paljud teised tolleaegsed kontra passistid, olles mõnda aega mänginud keelpillitrios. Tema mängu iseloomustas niinimetatud slepp üles tõmmatud keele plaksuga tagasi laskmine vastu sõrmlauda. 50.-te aastate kontra passistid pidasid niisugust asja tehniliseks puudujäägiks, kuid vaba džässimuusikud on seda mõnikord intensiivsuse suurendamiseks jälle kasutanud. Tanud vanematest contra passistidest on mainimist väärt 30.-te aastate parim valge kontrabassist bobi äget ja temaga pea ühevanune varsti seitsmekümneseks saav Slam Stewart, kes sai kuulsaks poognaga mängitud soolodega millele ta ise kaasalöömises. Kontrabassi tänapäevase mängulaadi algataja on aga aastal 1921 kuni 42 elanud ja enne tuberkuloosi tingitud varajast surma kaks aastat Kensingtoni orkestris mänginud Chimmyblenton. Neid aastaid peavad mõned kriitikud Wellingtoni orkestri hiilgeaastad. Eks just seepärast, et planton kollektiivi rütmi pulsile oma mänguga erilise kompaktsuse andis. Kui Charlie Christian vabastas kitarri saate pilli rollist viie Stasamaväärseks puhkpillidega, siis kontrabassiga tegi sama Chimmyblenton surid nad mõlemad, aga vähem kui pooleaastase vahega, õieti enne oma talendi täieliku väljakujunemist. Kuulake katkendit pluusist, mida Chimmyblanton mängis koostiku Kellingtoniga 1939. aasta novembrikuus. Ligi 45 aasta eest. Tollal veel ükski teine kontrabassist niisuguse meloodilise rikkuse ja rütmilise vabadusega silma ei paistnud. Varem kuuldud slämmi Stewart'i soolo oli mängitud ligi kuus aastat hiljem, kui planton oli juba oma märgi maha pannud. Pärast sünnib Läntonid kerkis esile juba terve plejaad silmapaistvaid kontrovassiste kõige otsesemalt. Clintoni järeltulijaks peetakse aastal 1922 kuni 60 elanud Oskar petifoodi kes mängis tšellot. Aastail 1945 kuni 48 mängis ta Tiugu Kellingtoni orkestris. Küllap Wellington pärast planktonit juba teadis, missugune üks korralik kontrabassist peab olema. Mäletan, et Betty Ford oli eeskujuks Uno Naissoole tema kontrabassi harrastustes ansamblis rütmikud ja mujal. Siinkohal peti fold koos liig konitseja teiste jaheda džässimuusikutega aastal 1955. Koos Oskar petifoodiga kuulusid plantonile vahetult järgnenud suurte kontrabassistide trium viraati veel Ray Brown ja Charlsmingus. Viimane oli küll samavõrra tuntud heliloojana ja orkestrijuhina. Raibraanaga lõikas oma loorbereid ainult kontrabassimänguga, olles äärmiselt rütmi kindel muusik ja seepärast teretulnud mistahes koosseisus. Oscar Peterson isegi lesbi, Stan Getz, kolman Hopkins, Louis Armstrong, Charlie paak, Lionel Hampton, kes kõik pole koos temaga mänginud ja heli plaadistanud. Praegu 57 aastane muusik on väsimatult tegev Charls mängus, suri 1979. aastal 57 aastasena, olles samuti mänginud pikas tippkollektiivide reas hiljem aga enamasti omaeneselipu all purjetades. Ta oli kogu oma elu, uue otsija ja mõndagi väärtuslikku 60.-te aastate džässi istun tema ette aimatud. Nii oli tema see, kes hakkas arendatud sooludes nõudma muusika karakteri muutumist ja vahetas soolo taustal ka saate karakterit. Charlsminguse mängu näiteks siinkohal katkend 1964. aastal kontserdilaval esitatud soolost ta oma palas foobuse luiskelood. Märkigem, et Horval foobus oli viiekümnendail aastail Arkansase kuberner, kes keeldus mustade laste lubamisest ühiskoolidesse. Sellal kui USA progressiivsed jõud püüdsid tegelikkust konstitutsiooni vastavusse viia. Mingustai oma pala esialgu välja tekstiga, milles nimetas kuberneri lolliks, haiglaseks ja naeruväärseks. Heliplaadi esimesele versioonile teksti lisada ei lubatud, kuid vingus jäi muidugi oma arvamuse juurde. Siin siis tema kontrabassimäng samast palast. Praegu juba vanematest ja osalt ka manalasse varisenud konterbassistidesse on rohkem sassi ajalukku jäänud Elisa Franski Chabi Jackson, kes mängib viie keelelist passi börsi siis George tüvi, vee Leroy vinega Red Mitchell ja teised koos haad, Bobbyga esiletõus nõistaga Simmywood, Sämi Johns resinalt vöökmanni poolt, Chambers. Viimane suri 1969. aastal ainult 33 aasta vanusena. Ta oli eriti silmapaistev ka poognaga mängu harrastajana. Suurt tähelepanu äratas Scott laharo, kes sai aga juba 1961. aastal 25 aastaselt New Yorgi lähedal autoõnnetusel surma. Teda peeti esimeseks flamenko kontra passistiks. Nimetus on tulnud tegelikult sellenimelisest Andaluusia mustlastantsust mida tantsiti kitarri saatel. Sealt siis on pärit termin flamenco kitarr. Kuivõrd kontrovassistid on üha enam püüdnud läheneda virtuoosliku le kitarritehnikale, siis on ka neid sama nimetusega austatud Scotla Farooliga esimesi, kes eelistas kontrabassi kõrget registrit. Seal on meloodiajoonist teravam ja ilmekam. Ühtlasi on aga palju raskem mängida puhta intonatsiooniga. Scott Farrell on hulk järglasi, esimesi ja lähedasemaid olid Simmi Garrison, David aisenson, aga muidugi ka terve plejaad nooremaid, juba neljakümnendail aastail sündinud muusikuid. Toon siinkohal ühe näite tehniliselt väga silmapaistvalt kontrabassistilt 39 aastased eri komeesilt, kelle Bill Evans oma ansamblisse üheks Scott Lafaro hilisemaks järeltulijaks valis. Siin ei demonstreerinud comes külmiti oma tehnilist tulevärki, vaid näitab, et soolopilli võib saata ka ainult kontrabassil ja tulemus on täiesti köitev. Flööti mängib Jeremy Staling. Viimase aastakümne populaarsemad kontrobassistid Ron Caater Richatiivis, Charlie hein, Silmek Pi, nende kõrval aga ka hulk eurooplasi alates juba kuuldud ungarlastest aladaar päikest siis veel muidugi taanlane, Tallinnaski esinenud niiviisi ning Pedersen, tema kaasmaalane ballett Taaniel, son norralane Arilt Andersen, inglane Deiw Holland, sakslane Eberhard Weberi ja teised. Kõlagu siinkohal üks soolo katkenud momendi edetabelite tipp muusikult 47 aastaselt Ron kaarterilt. Poognaga mängitud improvisatsiooni aluseks on võetud Sigmund Rumbergi meloodia operetist noor. Alates džässroki saabumisest akustilise kontrabassi kõrval kasutatud ka basskitarri, seda muidugi rohkem elektrilise värvinguga džässis. Pikemat aega oli basskitarri kroonimata Ta või populaarsusküsitlustel ka kroonitud kuningaks, praegu 33 aastane Stanley Clark. Viimastel aastatel on tema trooni tugevasti raputanud pool aastat noorem mees ansamblist võdel Report esile kerkinud Jacobastoorius. Et illustreerida tema kaudu bassipartii käsitluse põhimõttelist erinevust džässrockis ja džässis. Toon näite mitte soolost, vaid ansamblist, kus basskitarr mängib mitte tavapärase džässi pidevat pulssi vaid peab pause, puistab vahele oma lühikesi meloodia jooniseid, olles iseseisvam ja vabam. Minnes džässitrummarite juurde on ehk päris otstarbekas võtta ette Joachim-Ernst rendi koostatud trummisugupuu, milles graafiliselt on kujutatud trummimängu arengut džässis algusest kuni tänapäevani. Alguses on kaks eritraditsiooni Aafrika päritoluga rütmi, traditsioon ja Euroopast üle võetud marsimuusikatraditsioon. Esimese hakatust märgib aastal 1898 kuni 1959 elanud Voren beibi Tootsi nimi seotud vanade New Orleansi bändidega, eriti King Oliveriga. Teise avab üsnagi tinglikult samuti New Orleansist pärit Music Oricinel Dixilendandi trummar Toni Sparbaro, kes praegu oleks 86 aastane, puhkab aga juba 15 aastat viimast und. Mõlemad mainitud suunad Aafrika ja Euroopa teevad läbi kolme aastakümne poolkaare kuni kohtuvad Mäks Rowochini mehe juures. Enne seda on aga mustal poolusel neli suuremat nime trummar, orkestri juht tšikveeemm, kelle elu mahtus aastatesse 1902 kuni 1939. Siit kätled 1910 kuni 51 kuusi. Kool 1909 kuni 81. Ja Joe Johnson, kes on praegu 72 aastane, õppis esialgu 12 aastat saksofoni. Trump Petit ja klaverit oli stepptantsija ja laulja Kunivalis pilliks trummid ja mängis aastail 1935 kuni 48 kaund Peisi orkestris kuhu juba igaüht ei võeta. Enne teda oli trummimäng võrdlemisi nurgeline nähtus, sest pulgaga trumminaha pihta lüües tekib üksik pauk nagu püssist lastud. Koos kolleegidega teisi orkestrist kontrabassist voolte Page'i ja kitarrist Fredy kriiniga saavutas Chow Johns rohke taldriku kasutada tamisega sujuva pulsi, mida hakati nimetama legaatoritmiks. Mainitud kolm moodustasidki Ühe džässiajaloo parimaist rütmigruppidest, mida eraldi toetas veel kaund, preisi klaverimäng. Kuulake seda rütmigrupi eesotsast Jovi, Johnsiga veisi palas, plaksutage, sealt tuleb Charlie. Orkestri tutis lööb Jouns paar päris moodsat pommi. Kuigi võte on 45 aastat vana. Lõpuks on tal ka lühike soolo. Euroopa pool Kaarel leiame kolm silmapaistvalt valget trummarit, kõik praeguseks juba manalamehed. Džiin gruppa elas aastal 1909 kuni 73 George wet Ling 1905 kuni 1968 ja teie tav suri 1948. aastal neljakümneselt õnnetusi juhtumi tagajärjel. Viimast nimetab Leonard Federal oma 60.-te aastate džässientsüklopeedias suurimaks kunstnikuks, kes kunagi on töötanud džässi trummarina. Vaieldamatult populaarseim ja tuntuim oli sel perioodil aga Jin gruppa ja kõlagu siis seepärast siin ka tema mäng. Benny Goodmani orkester priimapalaga, laula, laula, laula. 47 aasta eest oli küll uudiseks puhkpillisoolotrummi saatel, selles palas olid siin grupaheri jamsiyabini, Kudmeni saatjaks. Eespool mainitud Berendi koostatud skeemil on musta ja valge pooluse moodustatud sõõri keskel mõlema pooluse ühtesulamise tagajärjel tekkinud tänapäevase bigbändi trummar keda esindavad Donla moonud Padyridž Luibelson Credit teid ja meil Louis kõik elu ja tervise juures. Meil Louis käis NSV liidus Benny Goodmani orkestriga ja teist korda koostatsioon siga juhatatud big bändiga. Loui Belson oli Moskvas alles mõne nädala eest koos kontrabassist Milt Hintoni ja lauljatar priovelbeiliga. Toogem siis ühe näite tema mängust. See minuti pikkune muusikakild on suurepärane näide sellest, kuidas trummar, pealegi veel orkestri juht organiseerib kogu ansamblimängu, täites ära pausid ja tehes eest vedavalt algust rütmimuutustega üleminekutele. Bigbändi trummar neist kuulsaim on küll 66 aastane Padyridž, kes on mänginud Jablaadistanud artišoodomi doosi Harrigeemsi kaund Peisi ja Benny Goodmani bändides. Pikemat aega on olnud aga oma bändi eesotsas, kus ta on nii suur A ja O. Et õpetab noortele pillimeestele isegi seda, kuidas korralikud publikule kummarduda. Kui sooloaplausi saab. Igatahes muusika hoiab ta koos paremini kui teised temavanused trummarid. Tehtud ringi järele oleme jõudnud džässi trummimängu peateele, millel kulgevad alates neljakümnendaist aastaist nii mustad kui ka valged muusikud. Selle tee alguses on, nagu öeldud, Mäks Rovitš, kuid enne teda veel üks afroameerika trummar, 1914. aastal sündinud geni Klaak, kes esimesena hakkas markeerima läbivat rütmi taldrikul muutes sellega trummipartii õhulisemaks. Samuti ei löönud ta enam suure trummiga läbivat rütmi, vaid kasutas seda vaid aktsentide andmiseks. Clark on mänginud nii erinevate muusikutega kui Sidney Pežeegambiisiid, isegi lesbi ja mailis teenis. 1938. aastal mängis ta Edgar heisi orkestriga Rootsis ja Soomes. See oli ühtlasi esmakordne afroameerika džässimatk meie põhjanaabrite juurde. 1959. aastal asutas ta koos belgia muusiku frentsi poolandiga bigbändi, mis püsis kaua maailma paremikust. Siinkohal geni Clark suut simsi kvartetis 1950. aastal. Nagu geni Klaak nii oliga Mäks Rovitšiks piibopi rajajaid mängides koos Charlie Parkeriga juba seitsmeteistaastaselt. 50. aastal hiilgas tema ansambel varalahkunud trump petisti Clifford Browniga Mäks. Rouch kasvatas oma soolod orgaaniliselt tervikusse ja oskas nii mängida, et trummid tõepoolest meloodiliselt kõlasid. Peale puhtmuusikaliste väärtuste rõhutab ta oma tegevuses ka muusiku progressiivse ühiskondliku hoiaku tähtsust. Kuigi ta ise õppis palju geni Clarkilt, kolida piibopi perioodil noorematele kõige mõjukamaks eeskujuks. Nii mängis ta oma kvartetiga 1958.-ks. Mäks Rootsist geni Clarkist kui kesksetest kujudest paigutab veerenud Aafrika poolele Ardpleiki Euroopa poolele, aga niisugused trummarid nagu shelli männ, jov, Morello koni Key alandosson ja Roy Heinz keskset liini jätkab tema skeemil peale varem mainitud jovičounci veel kaks samanimelist trummarit. Esimene saab varsti 61 aastaseks ja sai tuntuks Mailis Davise ansambli kaudu. Alates 1967.-st aastast elab ta Euroopas pas. Elvin Jouns eelmisest neli aastat noorem on üks kõige tuntumaid 50. aastal esile kerkinud trummareist mänginud minguse Monki Ellingtoni John koltreini kollektiivides Kunimetada kõige esinduslikuma Aid. Tema mängus leidis geni Klagi algatatud trummipartii sulamine muusika üldpilti veelgi suurema kontsentratsiooni. Ta laotas kujundlikult öeldes trummipartii nagu vaibakogu ansambli alla, loobudes üha enam nii-öelda meetrumi mängimisest taktipidamisest. Nii on loomulik, et tema kõrval aafrika poolusel on rida vabatšessi trummarid sani Marri Rašid, Ali Mil, Ford Grey ja teised. Kuulake väikese näitena Elvin Jonesi trummipartiid kontraini palas, India mängitud kontreini septikuga. Elvin Jonesi liini otsene jätkaja on 1942. aastal sündinud Jack Johnet, kes Charles Loidi ansambliga ka Tallinnas esines. Kuulake tema tänapäevast mängu LP plaadilt eriväljaanne, mis sai mõne aasta eest üksmeelselt kiitva hinnangu. Chakti Johnetist vaba džässi poole jääb, et Blackwell koos pilli higinsiga, kes mõlemad on mänginud koos selle suuna algataja ornet kuulmaniga. Roki pooleli jääb aga praegu alles 38 aastane toni Williams, kes kuuekümnendail aastail mängis mailisteilise gruppides tema tänapäevasemalt ilmet. Iseloomustage maitseproov albumist eluaeg, mis on küll tehtud tuntud rokimuusikut, aga nagu John McLaughlin, Check Pruus ja organisler yang mis aga siiski džässis sugugi kaugele ei lähe. Džässrockis on endale põhjusega nime teinud terve rida nooremaid trummarid, Steve käed, Pieter röövskin, Harri meeson, vennad, pöördi ja teised. Jätame praegu trummarite lõppu siiski pilli kobemi, kes paaril viimasel aastal on küll nooremate varju jäänud, kuid kes oma 40 aastaga ka veel mingi vanake pole. Ja ikkagi esimese tõepoolest meisterlikku džässi rokitrummari nime väärib. Vibrofoniste pole džässis õnneks niipalju kui kontrabassist ja trummareid. Huvitav on see, et viimase Damon piidi lugejate ankeedis olid seitse parimat vibrofonisti praktiliselt ka kogu džässiajalooparemik. Nimelt käri, pöörtan milt, Jackson bobi hatcherson vahel kaks uustulnukat Mike meenieerija Tseehogad ja edasi juba kolmekümnendail aastail konkureerinud Lionel Hampton ja Retnorvo. Viimased kaks esindavad tänagi svingile baseeruvat mainstream'i iseloomustuseks. Killuke Lionel Hamptoni mängust. Praegu juba 75 aastasel Lionel Hamptoni tõukas 50.-te aastate algusel troonilt 14 aastat noorem milt Jackson, kes oli esimene piibopi profonistia, mängis tähtsat osa modern, jazzkvartett, Etti suures populaarsuses. Jackson süvendas vibrofoni harmoonilise võimalusi ja keeras helivõnkesageduse aeglasemaks, andes oma instrumendile salapärase kõla, mis hästi sobis jahedasse džässi. Ja kes sobiks vibrofonistidest paremini tänast saadet lõpetama kui 1943. aastal sündinud käri pöördon, praegu kahtlemata populaarseim selle pillimängija tänavu teist korda NSV Liitu külastanud muusik. Tema võttis kasutusele neli nuia mängides niiviisi juba neljahäälsed akorde ja muutes sellega Hämptoni aegse põhiliselt ühehäälse pilli harmooniliselt rikkaks, jaga kõlaliselt köitvamaks. Ta ei kartnud ka täiesti üksinda ilma rütmisaateta esineda.