Tere tulemast meie stuudio külalistele, keda on siin täna kaks ja kellel on homme väga vastutusrikas päev. Nimelt esietendub Draamateatrisse sime Ashilevi kirjutatud näidend portselansuits, mida lavastab Lauri lahe ja need kaks nimetatud noormees on meil ka stuudios. Tere, tere. Kuidas on, kas närv on sees? No see ja see on sihuke kestev närv, noh, et selle, see on nagu juba selline iseenesest mõistetav nähtus, mis selliste asjadega selliste ettevõtmistega kaasneb. Nüüd ja alati. Me võiks selle jutuajamise sissejuhatuseks paika panna mingi konteksti, ehk ehk ta võiks mõlemad iseenda eest rääkida ja öelda, mis on teid seni teatriga sidunud, millised teie aktiivsemad või, või vähem aktiivsemad kokkupuuted teatrimaailmaga on olnud. Mina lõpetasin eelmine aasta kooli ja läksin draamateatrisse tööle ja nüüd täpselt aasta aega tagasi ma sinna läksin, mitte rolli sul on olnud nüüd uusi rolle on olnud kuue aasta jooksul on olnud vist kolm rolli, et koduga kodukohas ja, ja karusoo küpsuskirjandis, jaa jaa, peresortides üks sisseõpitud roll Kaarel noorment etendusse, aga enne seda ma olin ju Draamateatri, kes kodukoht oligi, tegelikult hakkas vist enne peale, kui ma päris sinna tööle läksin, et, et noh, näiteks koolial. Kuna Pedajas, meie kursuse juhendaja on Draamateatri peanäitejuht, siis seal on tema õpilased, tähendab, mina olen siin ei ole. Et siis, et siis siis me olime, mina olin nagu draamateatri natuke varem ka seotud, et seal diplomilavastustes ja mõnes Pedasel aastaste kinga kaasa. No näitlejana, sa oled väga noor, aga lavastajana ju veel noorem, eks ole. Simm, kelle õpilane sina Noman alates algavast sügisest kaljuga harovi ja Peeter Jalaka õpilane, ilmselt aga hakkan lavastamist õppima need Sergin Laurile järgi, aga varem ma ei tea, siis ametlikum sisseastumine teatrimaailma oli võibolla esimese näidendiga nagu poisid vihma käes. Ja ma sain auhindu ja kõik. Nüüd on siis see teine näidend lavale jõudnud kuidagi eks me kõik oleme kasvanud ja, ja, ja nii edasiminek toimunud, nii et igal juhul on hästi põnev. Aga mina olen lavastaja või näitleja, mitte lavastaja, et küll selle selle näitemängu lavastaja, aga muidu ma olen näitleja, et selles mõttes ma olen lavastajaks õppinud ja et ärge mind lavastatakse nimetaja sõidus ega paberit, teod ei tee kellestki kedagi. No seda kahekesi kokku saite selle näidendi puhul. Jim saatis mulle emailile. Tegelikult. Et Lauri on kogu aeg millegipärast huvi tundnud, et mida, mida ma sinna paberile kirja panema tegelikult Lauri lavastas ka esimest näidendit. Noh, tegelikult küll jah, mis jõudnud lavale sellepärast et oma kursusekaaslastega. Me tegime kooli ajal esimest näidendit nagu poisid vihma käes, lavastasime koolis iseseisvalt, tegime niimoodi proove. Ja siis näitasime ka selle lõpuks Pedasele ette küll pooliku Sis protsessi keskel, eks ole, ja näitasime selle ette ja ja ja, ja draamateatri isegi kutsus meid tookord, et äkime me sellest oma väikse väikse töökese, aga siis saabus kevad ja kõik kõik kursusekaaslased läksid erinevatesse teatritesse laiali ja hakkasid osalema kõigis suveprojektides ja ma ise läksin ka igal juhul kodukohta ja siis ja siis sellest ei tulnud kahjuks midagi välja, et see jäigi pooleli ja siis tegi enda selle juba ära ja. Aga nii on läinud ja et siiamaani Lauri on nende esimestele lugemiste valmis seadmise eest hoolitsenud ja nii edasi, et noh, jah, algaski selle esimese näidendiga. Tegelikult algas jah, et siis nendesse mõlema näitemänguga oleme me teinud ka Draamateatris esimesel lugemisel, mis on olnud ka väga põnev, et noh, et me oleme ikka natuke rohkem vaeva näinud kui lihtsalt selle ühe korra läbi lugenud, et need lavastusprotsessid on olnud vähe pikemalt ka esimese lugemise puhul. Võib-olla kuulajatele, kes ei tea, mis asi on esimene lugemine, et see on draamateatri selline üritustesari, kus kantakse ette eesti dramaturgia algupärandid ehk siis näidendeid, mida pole veel ette kantud ja mis on värskelt kirjutatud või siis on veel avastamata. Ja siis neid kantakse niimoodi harjutatud lugemise korras ette, nii et selline Loetakse raamatutest, raamatutest, raamatutest, aga see on tõesti väga huvitav sarjet, soovitan see on põnev, et võid panna silmad kinni ja fantaasia hakkab väga jooksma, et see on midagi täiesti uut ja muudkui kui kui ise lugedes ise sari jätkub, nagu ma aru saan ja see on niipalju, kui, kui tuleb uusi eesti näitemänge, nii kaua saari kestab. Jäätis nüüd sellest tükist portselansuits olnud, seal on pitsa, mis. Portselansuits on selle näitemängu pealkiri aga, ja noh ma ei tea, et kui te vaatate ära, siis te saate aru, portselansuits. Minu jaoks portselansuits on võrreldes esimese näidendiga selline teine statistiline äärmus võib-olla et kui esimene näidend oli igatpidi selline rohke siis portselansuits on nüüd selline igatpidi napp ja see ongi noh, kuidagi seda mängu ilu on hästi hea vaadata, kuidas Lauri ja näitlejad ja kunstnik ja ja valgustaja kõik on leidnud selle oma ruumi oma avaruse, kogu selles sellises kitsikuses, mida see ruum võib-olla esialgu, millega ta ähvardas ja kogu selles nappuses, mis tekst ise on. Nii et see on selline minimalistlik lugu, aga Lauri on sinna ehitanud väga ma ei tea. Selles mõttes ongi see tõeline näidanud. Mulle väga meeldib, kes on kirjutatud, et ta ongi nii napilt kirjutatud, et seal on nii palju ruumi kõigele luule ette, et see, see ja samas samas tähendab seda, et sa ei saa nagu rajalt kõrvale minna, et see tähendab seda, et lavastaja hakkab nüüd oma selliste ideed peksma, vaid, et see jääb ikkagistki jääb nagu autori tekst jääb alles ja see mõte aga sinna ümber saab, saab ehitada nagu nii palju asju, et mida kõik, mis võimalik. Vana ja see on hästi palju mängu, mänguvõimalusi ja mänguruum ja, ja noh, ma ei tea, ma ei tea, eks, kui palju see meil õnnestunud on ja kui palju see meil välja tuleb, aga võimalust seal on. No kui ma läbi mängu nägin, siis esimest korda ja sest, et nii me leppisime kokku Lauriga, aga kui ma vaatasin seda läbi mängu, siis küll minu arust neid erinevaid maailmu on sinna ehitatud täiesti lapse elevusega vabadusega, et seda oli tõesti kaunis näha. Millest tükk räägib? See räim jällegi, eks ole noh, nagu reklaam ütleb, et ta räägib armastusest, eksistentsist ja armastusest ja tegelikult ka surmast, aga ta räägib veel. Noh, no noored inimesed ja ja see räägib, minu arust sa räägid sellest, et mis eraldab ühte inimest teisest igasugustest möödarääkimistest üksindusest, üksildisest. Lahkumisest tagasitulekutes. Kuidas minna ja jääda üheaegselt, kas on võimalike võimatutest asjadest, võimalikest hirmudest hirmus ka kaduda, kokku maailma, kaduda sinna pöörisesse? Jäädagi rääkima, et ta räägib nii suurtest asjadest nagu nagu, nagu väga meeldib, et, et Simm kirjutab nagu ausalt ja julgelt ja hästi suurelt ja hästi suurtest asjadest teda ei karda. Seda, et. Ta on kasutanud ka, mida ta nüüd muudab miskipärast, mis mind natuke alguses võlus, et ta kasutas küllaltki palju võõrsõnu, aga see ei olnud minu meelest nagu väga võõrana, aga miskipärast ta kogu aeg ikka ütleb, et kuule, muudame selle sõnaga veel ära, et paneme natuke lihtsam sõna, aga no võib-olla see on hea, et, et saab kiiremini aru, aga, aga iseenesest mulle see meeldib, et on nii suured, seda nagu kõik ette võtnud ja ja see on nagu suurtest asjadest, on see näitemäng vähemasti meie, kes need, mis on meie sees nagu suured, et ta ei ole sellistes maailma mastaabis ei ole absoluutselt suurtest asjadest, lokaalsetest asja ei ole, eks ole, aga inimese, isikliku maailma inimese isikliku maailma just selline, et noh, sisemaailmast et mõni võib öelda, et see on tegu on võib-olla mingite pseudoprobleemidega, siis kui ta enda sisemaailm on tema jaoks pseudoprobleem, siis see nii on, eks ole. Aga, aga et noh tegelikult on see minu meelest. Kogu kogu see tiim, kes asjaga tegeleb, on ju hästi noor on ja mis tähendab seda, et, et see keel on kõige lihtsamini vastuvõetav või arusaadav samaealistele või, või siin ei ole mingit vahet, ei ole vahet publikut, silmusest. Ei ole vahet, et ma arvan, et on just väga põnev vaadata, et võib-olla kuidas mingisugune teine põlvkond või noorem põlvkond või siis või siis noorematel vanem põlvkond nagu mõtleb, mõtleb, sellest asjast jääb see näeb üldse selliseid suuri suurtele asjadele, nagu püüab vastata või, või otsida. Et ma arvan, et see on nagu kõigile mõeldud. Näitemäng ei olnud seda küll. Et seda küll et mitu korda lavale jõuab, saab. Kõigepealt vaatame, kui, kui kui tuleb inimesi sisse systena parvel seda näha saab teatriliidus, meil on hästi väike saal, selline intiimne koht, teatriliidus on vanalinnas uus tänav viis kinomäe kõrval, kinomaja kõrval kaubahalli taga, et see on hästi mõnus koht, et tulge sinna kohale. Et soovitan muidugi piletid osta tegelikult kas interneti kaudu või kuskilt ära, sest tõesti saal on väike ja mahutalist inimesi ära. Et noh, tegelikult 58 inimest, et ühekorraga. Aga, aga. Ma arvan, see on tore ja samas ma ei taha seda öelda, et see nagu ainult no noortega seotud on, sellepärast et, et draamateatrist. Et vot see on puhkus, lavastatud näitemäng, see tähendab seda, et draamateatri kollektiiv kollektiivpuhkusel ja, aga meil on kogu trupp on moodustatud vabatahtlikud inimestest, et kas siis on nagu inimesed Sa mõtled oma puhkuse varem välja ja tulnud siis meie projekti juurde või see on inimesed, kes on otsitud väljapoolt, mina võin, mõned inimesed isegi käivad oma puhkuse ajast, kes töötavad draamateatris, käivad meid seal nagu abistamas, eks ole, et istuvad proovis hommikust õhtuni, et me sellised pikad päevad Meil on ja, ja inimesed on kõik väga õnnelikud selle kõige juures ja tõesti nad teevad seda vabatahtlikult ja kuidagi armastusest teatri vastu, siis ei ole mingit sellist rutiinitunnet, ei saa tekkida, eks ole. Eino rutiini ei ole kindlasti, et noh meie oleme veel noored, et me ei teagi veel, mis rutiin on. Aga, aga ma tean, sina teade. Okei. Ma ei tea veel, mis rutiin on. Kas see esimene kogemus lavastajana sind ära ei kohutanud tuleviku suhtes, et ma tean väga paljud vanemad näitlejad, kes on ka proovinud lavastada, ei tituleerinud siiski lavastajaks, et ütlevad, et see seeläbisaamine trupiga, et see ei ole ikka päris see, mis võib lavastajale näitlejal üldiselt olema. Kuidas sulle tundub, Lauri? No meil on väga hea läbisaamine olnud, sest meil on kogu see asi ongi nagu siuksel vabada likkused vabatahtlikkuse printsiibil üles ehitatud, et et, et noh, et kõik on seal ruumis ja nad on seal ruumis, et, et noh et, et meil on hästi-hästi läinud, aga ma ei oska tulevikku küll midagi öelda, sest et ma tahan tahan näidelda, et see on või näidel näitleja, noh, ma ei tea, ühesõnaga näitleja, et ma, see on selline, selline lavastamine on selle materjali pärast ja, ja nende inimeste pärast ja, ja selle, selle maailma pärast, mis, mis me siin proovis all proovisime ja nüüd lavale siis proovime edasi anda. Et ma loodan väga, et see tuleb ka välja, et sest meil on proovisaalis on hea ja põnev olnud, et ma loodan, et see kandub edasi, jõuab publikuni. Eks see oleneb ka sellest, kas publik saab nagu, kuivõrd hästi ta nagu sellest maailmast, mida me oleme mõelnud ja mida me ehitanud oleme, aru saab, et noh, et siis vaatame edasi, mis kunagi hiljem saab, kui tekib mingisuguseid huvitavaid materjale, mõtteid, siis vaatame, aga, aga ei ole nagu siukest plaani. Hakkaks lavastama lavastama lavastaja Simm, kas sulle tundub, et tükk on nüüd valmis rahvate minema, mis vaatasid üle oma kirjaniku pilguga? On küll on küll valmis võib-olla mainiks ära, et kes seal näitavad ka muidugi, et näitlevad tegelikult kaks inimest on, seal on kolm näitlejat kokku laval ja kaks neist, Kristo Viiding, Maarja Mitt on Lauri järeltulijad nii-öelda siis lavakunstikoolis koos õppisime kaks aastat ka veel nagu katseteks ja kolmas näitleja Sten Karpov lõpetasest Viljandis teatrikooli ja töötab teatris Endla praegu, nii et kolmekesi on nad seal laval ja eks nemad ka tegelikult näidendi lavaletoomisega ongi see asi ka, et noh, kui minu jaoks see tekst oli valmis ja ma hakkasin seal võib-olla mingeid pisiasju muutma, nagu Lauri ütles, et mingisuguseid sõnu asendama lihtsalt paremate sõnadega siis nüüd jumal, selle maailmanägemine ja kogemine ja nende näitlejad. Sellise elu nägemine õpetab ka mulle tegelikult asju selle näidendi kohta, mida ma ise ei teadnud nende tegelaste kohta, mida me ise ei teadnud, et see on minu jaoks samamoodi avastuslik protsess nagu, nagu Laurile või näitlejatele, et, et noh, mingil juhul see asi ei ole nüüd nagu purgis lõpetatud majaks. Nojah, sellepärast. See oli ka põhjus, miks me palusime, et Simm et ta ei tuleks, oleks igas proovis, et siis me läheksime lihtsalt kergema vastupanu teed ja, ja kui me mingisuguseid asjadega jännis või ei saa aru, et mis on siin mõelt või, või et noh, et me mõtleksime, jõuaks iseenda mõteteni, mitte ei hakka Chimmilist küsima, et see oleks nagu natuke imelik, et timmistub selja taga hullud vaevlema, ei saa üldse aru, et midagi ei lähe siin kokku, onju ja siis me ei küsi tema käest ja isegi selle loomulikult küsiks kohe sellepärast palusimegi Chimmeks tuleb natuke hiljem. Et siis me saame selle maailma noh, ise ehitada ja välja mõelda ja teha ta sellise, nagu ta meile meeldib. Ja tundub, et see klapib teil selliseid koostöö? Tundub küll, tundub küll. 10 aitäh teile, Lauri, Lagle ja Timmessilevia. Soovime teie etendusele siis nii palju publikut, kui saali mahub, sest rohkem ju ei saa soovida. Aga õnnestumist igal juhul, aitäh, aitäh.