Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Tutvustati luulega. Olin kodus liimi otsides kõik sahtlid ja kapid läbi tuustinud, aga mida polnud, seda polnud. Paraku läks mul just nimelt liimi vaja, et valmis meisterdada papist vaas tööõpetuse tunniks. Ja poed olid juba suletud. Mis meil muud üle jääb, kui peame öö varjus minema naabriproualt laenama, laiutas vanaisa pahuralt käsi. Loodame, et ta pole veel magama läinud. Kas sa tunned naabritädi? Ei, tean ainult, et ta on õige eakas ja hoiab väga omaette seletas vanaisa rohtunud naaberaeda. Sisenedes. Vaatame, kas meil on õnne. Vanaisa andis ukse taga kellatüki, aja pärast hakkasid kostma aeglased põntsuvad sammud. Siis tõmmati uks lahti. Lävel seisis hallipäine vanaproua, paksud prillid ees ja hommikumantel seljas. Vanaisa ei jõudnud oma vabandava jutuga veel õieti alguski teha, kui proua meid juba tungivalt sisse kutsus. Ta lükkas meid tuppa ja surus vanaisale käe pihku. Loole minu nimi on loole väga meeldiv. Mina olen Taaniel. Proua võttis minu käe samuti Taaniel Taaniel teine tädiluule nägu läks laiale naerule. Kujutage ette. Ma pole oma pika elu jooksul ühtegi Danieli tundnud. Ja nüüd, mil ma saan varsti 83 aastaseks seisab mu kodus neid tervelt kaks. Ei või iial teada, mis üllatusi elu toob. Ta suunas meid Sophale istuma. Millega saan kasulik olla. Kas pakun teile teed või Kohory kuskil sahtlis back soolapulki olemas. Naabrinaise jutuvoog oli raske peatada. Proua asus lauda katma. Hüüdis proua kõrvaltuppa. Reeda ja kõik teised on juba magama läinud, aga küllap nad tulevad teid ikka tervitama. Vanaisa krapsa sohval püsti ja hakkas uuesti vabandama. Raua luule, me ei tahtnud teie perekonda sugugi tülitada. Las nad magavad rahus, me tulime ainult selleks, et liivi laenata. Daniel pidi kodus vaasi meisterdama, aga jättis kõik nii hilja peale ja seepärast no näete, sealt paat olek, muutus vanaproua hääl eriti hellaks. Tuule Freeda vöökle külalistele. Me pöördusime tulijat tervitama. Tuppa astus valgete käppadega halli vöödiline kass. Ah-haa ütles vanaisa. Ohoo, ütlesin mina. Kas ei öelnud midagi? Kükitasin maha ja sirutasin käed kutsuvalt välja. Kass vaatas meid, jõnksatas sabaga ja tuli pehmete sammudega minu poole. Olin võlutud. Kas tema ongi Friida? Ja tema ongi, veedan ta ebaystate teineteisele meeldivat. Mul oli silmi ainult looma jaoks. Aga tulge nüüd, joome teed, kutsus proua luulevanaisa teris. Mobisti. Taaniel tuli tegelikult ainult liimi laenama, et oma koolitöö valmis teha. Me tõesti ei taha tüli teha. Taaniel saab oma liimi ja deebel sellise vaasi, et kõik imestavad. Teed, võime ikka juua. Vanaisa alistas. Pealegi armastas ta soolapulki hirmsat moodi. Mina pidin bee kõrvale seletama, et faasi jaoks on mul peale liimi tarvis veel pappi, värvilist paberit, nööpe, võib-olla sulgi paela ning miks mitte ka plastiliini ja vesivärve. Vanaisa pööritas silmi. Sult rääkis mulle ainult kleebist, koputas ta. Mul peab ju olema ka, mida kokku liimida. Kaitsesin ennast, sa jätad alati kõik viimasele minutile. Kõik on kõige paremas korras, sekkus naabritädi. Ärge üldse muretsege. Kõik vajaliku võib leida siitsamast suurest sahtlist. Mul on aastatega üht-teist majapidamisse kogunenud. Sa Taaniel, võid rahus meisterdada ja meie saame vanaisa ka juttu puhuda. Mul käed külalisi õige harva. Vanaisa rahunes. Talle näis olukord meeldima hakkavat. Proua luule nihutas soolapulgad vanaisale lähemale. Moidaks sulgi, vaatame pärast kõrvaltoast. Algatuseks peaks materjali jätkuma. Materjali leidus sahtlis tõepoolest kuhjaga. Kolisin oma tööga madala kohvilaua taha ja asusin lõikama, rebima ning kleepima. Kas Friida hüppas sinnasamma? Talle paistis mu töö tõsist huvipakkuvat. Eriti vaimustust ta suurest paela rullist, mis kerge käpalöögiga lahti hargnes. Nööbikarp oli samuti põnev. Kui see sai laualt maha lükatud, oli põrand värvilisi nööpe paksult täis. Ja krepp paberite tükke oli suur lõbu õhku loopida. Ootoot. Ma uurin, äkki tahab Freettgaa külalistega kampa lüüa? Turgatas proua luulele korraga pähe. Tädi kiirustas kõrvaltuppa. Vahetasime vanaisaga pilke. Muidugi tahab Reet külalistele Tere öelda, kostus ukse tagant. Bree Don kangesti külalislahke, aga vahel lihtsalt pelglik, no pole midagi. Kööda hari. Proua luule ilmus lävele süles väike valge küülik. Saage tuttavaks, tema on Fred. Naabritädi andis Fredi minu sülle. Olin hullupööra rõõmus, et ma kodus liimi ei leidnud. Parema käekõrvalpaela harutav Riidaja vasaku käe kõrvale Uudishimulik Freed. Asusin vaasi kokku kleepima. Suur osa ajast kulus mul loomade patsutamisele, väntsutamisele ja paitamisele. Toonil vist armastab väga loomi. Kuulsin proua luulet vanaisalt küsimas ja taon nende järele püstihull. Nagu minagi. Üle kõige armastan ma loomi ja raamatuid. Ah soo? Mul on kõrvaltuba äärest ääreni raamaturiiuleid täis. Loen, niipalju kui vanad silmad kannatavad. Aga ikka on tunne, et lubamatult palju väärtkirjandust jääb lugemata. Enne jään päris väetiks. Sellepärast teid väljas õieti ei kohtagi. Loete kogu aeg majas? Mis ma oma vanadel jalgadel ikka ringi kaaserdan? Parem rändan ja uudistemaailmatoas läbi raamatut. Siin tugitoolis võtan väga pikki reise ette. Eile tulin just Hiinast. Ja kui lugemisest ära väsin, tegelen Friida. Freedi, Fandaja Phillega. Tervitasin kõrvu. Panda ja Phille, kes nemad on pandalt ja sellelt võime minna sulgi laenama. Kui sa tööga sealmaal oled, et sulgi vajaksid, kostis tädiluule. Ma just täpselt sealmaal olengi. Hüppasin püsti. Ma ei jõudnud ära oodata, mis üllatused kõrvaltoas veel varjul on. Lähme siis. Vanaisa tuli samuti kaasa. Proua luule oli õigust rääkinud. Kõrvaltuba oli tõepoolest maast laeni raamatuid täis, oleksime nagu raamatukokku sattunud. Kas te olete kõik need läbi lugenud? Päris vanaisa imetlusega. Kõiki vast mitte. Aga mõnda olen seest mitu korda lugenud. Tõlkisin vanasti raamatuid Ungari keelest. Mu abikaasa oli ungarlane. Ferenc oli ta nimi? Taan ammu surnud. Vanaisa noogutas mõistvalt. Proua luule tatsas madala kapi juurde, millel seisis tumeda riidega ületõmmatud asjandus. Tädi võttis palaka maha ja nähtavale tuli Puur kahe kanaarilinnuga. Vanda ja selle tutvustas proua luule järjekordseid pereliikmeid. Praegu on nad unised, aga hommikul hakkavad mahedalt laulma ja siristama. Siis on neist rõõmu, kui palju. Kumb neist Fanda ja kumb ville on, tundsin huvi. Fonda on see. Kollase laiguga. Näitas naabritädi läbi võre väikest rohekaskollast lindu. Ta õngitses puuri põhjast paar värvilist sulge. Fond on ja millel on kindlasti hea meel, et saavad su vaasi oma sulgedega kaunistada. Nad on väga lahke loomuga. Tänasin linde ja proua luulet ning kleepisin suled vaasi külge. Faas sai uhke. Naabritädi juurest ära minna, oli pööraselt kahju, kuid vanaisa kiirustas tagant. Kuna kell näitas juba südaööd. Olete siia alati teretulnud. Võime koos raamatuid lugeda ja teed juua. Vanaisa kummardas, tänas, surus kätt ja vabandas veel mitu korda hilise tülitamise pärast. Siis lahkusime proua luule osaks jäi kokku koristada nööbid, paelad ja värvilised paberid ning puhtaks küürida liimine küülik. Raamatu Taaniel teine kirjertel Kadri Hinrikus esitas Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma ja siis piinaviloo