Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Viimane koolipäev. Viimane koolipäev oli käes. Marssisin reipalt tunnistuse järele, jalas tuttuued, viigipüksid. Ema oli need mulle Rootsis tagasi saatnud, koos manitsustega olla tähelepanelikum ja hajameelsel vanaisal silma peal hoida. Ta ei pahandanud üldse, minu püksid ja tema õhtukleit olid vahetusse läinud. Kirja lõpus seisis nagu ikka. Kalli-kalli sinu emme. Varsti pidi ta isaga suveks koju tulema. Ootasin neid kangesti. Kooliõuele jõudes oli esimene, keda märkasin, Tiina. Ta sõitis kohale jalgrattaga, helesinine kleit ja pikad pruunid juuksed lehvimas. Minu meelest nägi ta jumalik välja. Klassijuhataja armas jagas tunnistused kätte ja soovis ilusat suvevaheaega. Siis pääsesime vabadusse. Suur kari poisse eesotsas Jörgeniga kihutas väljakule vutti mängima. Meie olime Rolandiga kokku leppinud, et läheme rattaga sõitma. Pidime enne ainult kodus tunnistused ette näitama ja seejärel kino juures kokku saama. Ma kutsusin Tiinaga kaasa, et sa teaksid. Kohmusin Rolandile. Roland saatis mulle pika pilgu. Tulgu pealegi, näeme varsti. Roland oli kahtlemata väga mõistlik mees. Kodus uuris vanaisa oma tunnistust kohe põhjalikult, küll prillidega, küll ilma. Ma muutusin juba rahutuks. Lõpuks ta kallistas mind. Täna on elu erakordselt ilus, Taaniel teine. Sa teed mulle suurt rõõmutunnistus, on silmatorkavalt üksluine, puha viied. Eks ma katsun järgmisel aastal selle vaheldusrikkamaks muuta. Lubasin vanaisale, me lähme nüüd rattaga sõitma. Ärge jõe äärde minge, seal on kaldad suurest vihmast porised ja vool kiire. Me sõitsime Tiina ja Rolandiga jõe äärde. Vanaisal oli. Olles olnud kaldad olid porised. Ma tahaksin siiski päris vee äärde välja minna, märkis Roland. Sul tuleb pori kindlasti üle kummikute, ütlesin mina. Tiina pakkus, et võiksime ronida suurele kivile. Sealt ülevalt oleks hea alla vaadata. Kivi oli hiiglaslik rändrahn, mis oli järskude ja siledate külgedega. Selle otsa ronida polnud sugugi kerge. Iga pragu ja kumerus tuli osavalt ära kasutada. Nügisime ja trügisime, pingutasime ja pusisime. Esimesena jõudis kivi otsa Tiina. Kui me Rolandiga lõpuks üles jõudsime, oli Tiina juba toidukoti lahti harutanud. Väljasõitudel on alati tore piknikud pidada. Mul on siin võileivad, juustu, singi ja tomatiga. Võtke, mis maitseb. Kõik maitses, kivi oli nii suur. Et mahtusime sinna kolmekesi suurepäraselt. Istusime rätsepa-istes ümber toidupakki, tundsime rõõmualanud suvevaheajast ja lobisesime. Me olime peaaegu puulatvade kõrgusel, kaugelt paistsid mõned majad, aga muidu oli ümberringi lage väli, üksikute põõsaste lepavõsaga. Ja siis muidugi jõgi. Ikkagi oleks põnev päriselt jõe äärde välja sumada, seal paistab mitu head suurt oksa, mida vees ujutada. Muutus Roland uuesti rahutuks. Me võiksime vähemalt proovida. Proovida ju võiks, leidsin minagi. Tiina ei ütelnud midagi. Seega oli asi otsustatud. Ent kõigepealt oli tarvis muidugi kivi otsast alla saada. See oli veel keerulisem kui üles ronimine. Roland libises poolel teel ja 100. alla nagu jahukott. Mõnda aega lebas ta liikumatult maas. Läksime Tiinaga ähmi täis. Kas sa liigutada saad? Tõuse üles, tee silmad lahti. Roland ajas end vaevaliselt istuli. Jube imelik. Ma ei saanud vahepeal üldse aru, kas ma kukun maa poole või lendan otse taevasse. Seekord olid ikka maa peale tagasi. Eks näis, kuidas järgmine kord läheb. Tõmbasin Rolandi püsti, talipüksipõlve katki kukkunud. Ent muidu oli sama elus kui ennegi. Asusime uurima, kuidas oleks kõige mõistlikum veepiirile välja jõuda. Maa oli ümberringi pehme ja mudane. Otsustasime, et esimesena hakkan suma mina sest minul olid kõige kõrgema säärega kummikud. Murdsin endale pikatoikad katsuda, kui sügav pori on. Kummit vajus kohe poolenisti sisse. Siin on ikka päris sügav, andsin teistele teada. Povi sealt paremalt, võib-olla on seal maa kõvem, õpetas Roland. Kassaa tagasi ei tahaks tulla? Küsis Tiina. Võib-olla ma isegi tahtsin, aga hasart oli liiga suur. Meieni jõudmine tundus elu küsimusena. Liikusin sammhaaval edasi. Sügavalt mutta vajunud jalga oli ootamatult raske välja sikutada. Taas tasakaalu harjutus. Olin umbes poole maa peale jõudnud, kui esimene sorts muda kummikusse valgust. Mis te seal passite, kas teie ei hakkagi tulema? Hõikasin Rolandile ja Tiinale. Üksinda keset laiuvad porimülgas kakerdada polnud põrmugi mõnus. Külma, tulen. Hõikas Roland vastu. Mul on parem plaan. On niimoodi aeglaselt, venides on palju raskem liikuda, tuleb hooga minna. Roland taganes mõned meetrid ja enne kui me teda takistada jõudsime, startis täiel kiirusel mülkasse. Ta jõudis teha üks, kaks, kolm, neli sammu. Siis jäi ta jalg porri kinni ning räntsatas kätega õhus suuri ringe tehes näoli mutta, nii et pritsis. Kahjuks oli ta mulle liiga lähedale jõudnud. Kaotasin samuti tasakaalu ja lendasin selili. Pori lirtsatas kõrvades. Tükk aega ei saanud Rolandiga sõnagi suust. Esmalt tuli muda välja sülitada. Istusime keset mülgast ja läkastasime. Nägin silmanurgast, kuidas Tiina hoiab naeru tagasi. Oled sa hull peast siia vedelasse porri 100-ga sisse kihutad. Sõitlesin Rolandit. Ta nägi välja nagu must tonn. Sain aru, et olen ise täpselt samasugune. Ma tahan siit minema saada. Kähises Roland. Ta püüdis end minu õlale toetades püsti upitada. Vajusin külili ja Roland kukkus uuesti pikali. Ennast paksust mudast välja tirida oli raskem, kui võinuks arvata. Eriti siis, kui poole reieni mülkas kinni istuda. Rabelesin Rolandiga mehena Moody. Kord kukkus tema uuesti, kord vajusin mina. Ega teil abi tarvis ei lähe? Hõikas Tiina. See oli kahtlemata raske moment. Vaatasime Rolandiga teineteisele otsa. Üldjuhul ei oleks me mitte ühelgi juhul leppinud sellega, et tüdruk meile appi tõttaks. Ent nüüd oli tegu erandolukorraga. Kas sa saaksid meid siit miskitmoodi välja tõmmata? Budistasime Rolandiga. Ärge siis rabelegi seal. Ma tulen lähemale ja ulatan teile tolle pikka latti. Võtke otsast kinni, ma hoian. Ma teadsin, et Tiina näge. Nüüd veendus selles ka Roland. Päästmisoperatsioon oli aeganõudev, puit tulemuslik. Meil õnnestus end pikas toikast kinni krabades kuidagi kõvale maale upitada. Prolandil oli kummik nõnda tugevasti porri kinni jäänud, et lihtsam oli jalg kummikust välja sikutada. Säärikut mülkas Tõngitsedes lendas see tal käest ning maandus Plartsatusega jõkke. Saime kinnitust, et vool jões oli tõepoolest kiire. Kummik kadus allavett nagu kiirpaat. Päris puhtana ei õnnestunud Kadinal pääseda, kuigi tema dressist võis siiski aru saada, vaata et see oli kunagi punane olnud. Meie riietest ei olnud näha midagi peale musta muda. Läki kiiresti koju vanaisa juurde. Ütlesin, kui kindel, ping jälle jalge all. Meil oli külm ja vastik pori, kleepuska juustes. Pantasime täie jõuga kodu poole. Kuna olin võtme koju unustanud, pidin trepil Kell andma. Esimese hooga lõi vanaisa ukse meie nina ees pauguga kinni. Siis praotas seda uuesti ja piilus ettevaatlikult välja. Taevane arm, kes need kolm musta kolli on? Need oleme meie, kostsin vastuseks. Roland aevastas nii, et poripritsmed vanaisale näkku lendasid. Edasi arenes kõik kiiresti. Vanaisa käitus nagu vägede ülemjuhataja, kelle kindlate korralduste järgi ajasime määrdunud rõivad maha. Pesime end sooja duši all puhtaks, saime kuivad riided selga ja istusime küdeva kamina ette. Laual ootas igaühte taldrik kuuma frikadellisupiga. Jõekaldad olid vist väga porised, tegi vanaisa jutu. Jah. Ja vool oli väga kiire. Kostsin vastu. Siis lörpisime suppi edasi. Vanaisa viskas kaminasse halge juurde ja muigas. Raamatu Taaniel teine Kirtel Kadri Hinrikus esitas Veiko Tubin. Helirežissöör Külliki Valdma räsis Tiinaviloo.