Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Olin käinud just karamellijäätist ostmas ja limpsisin seda koduteel. Kui nägin ümber nurga keerates, et naabritädi maja ees seisab kiirabiauto. Jooksin rutuga ligi. Kaks arsti, tassisid tädi luulet kanderaamil masinasse. Tädiluule. Mis sinuga juhtus? Kas sa oled haige? Naabriproua viipas mulle. Kui midagi on mul siin, seis, jah, natuke viltu. Aga küllap arstid mu jälle käima lükkad. Kas sa lähed kauaks haiglasse? Ei, loodetavasti mitte. Mul on kodus mitu hinge, kes süüa ja seltsi vajavad. Tädiluule haaras mul varrukast. Taaniel. Sulle loomad meeldivad. Kas sina ei saaks vahepeal mu pisikeste eest hoolt kanda? See oli nüüd küll uskumatu õnn, mis mulle selgest taevast robinal kaela 100.. Muidugi saan, hõiskasid ole haiglas nii kaua, kui tahad. Mina hoolitsen loomade eest. Jumal tänatud. Ega nendega suurt vaeva ei ole, anna neile vett ja süüa ning tee vahetevahel paar paid. See ongi kõik. Võid nad enda juurde viia, siis on sul mugavam. Tädiluule andis mulle maja võtmekiirabiauto uks löödi kinni ja masin vuras minema. Seisin keset tänavat ja eksisin rõõmust. Tädi luulest oli mul muidugi kahju. Aga võimalus päevade kaupa Friida Freedi Fandaja Pillega tegeleda oli rohkem, kui ma oleksin eales lootagi julgenud. Vanaisaga ei saanud uudist jagada, tema oli läinud ühele tuttavale külla ja pidi tagasi tulema. Alles õhtu. Leidsin aga, et Tiina ja Roland võiksid küll appi tulla. Helistasin neile ja vähem kui veerand tunni pärast olid mõlemad kohal. Mis Aieti ütlesid, mida me tegema hakkame? Päris Roland jalgrattalt maha hüpates. Me võtame siit naabermajast Friida Fredi, Fandaja Phille ning toimetame nad minu poole. Siis ma saan hakata nende eest hoolt kandma, kuni tädi luulet haiglas käima lükatakse. Mis need neli S tähe kassi on, mida me ühest majast teise veame? Ei saanud Tiina olukorrast põrmugi aru. Need on kas küülik ja kaks kanaarilindu Läti juba, küll te ise näete. Marssisime naabritädi majja. Friida hüüdsin õrnal häälel, nagu tädiluule seda oli teinud. Kui esimest korda vanaisaga siin käisin. Friida, tule ütle külalistele tere. Terves majas polnud kuulda kippu ega kõppu. Küllap ta kardab, saab aru, et võõrad tulid, seletasin teistele. Lähme otsime ta üles. Keda me otsima peame? Ei saanud Roland ja Tiina ikka veel aru. Kassi muidugi. Me hargnesime laiali ja hakkasime kassi kutsuma. Tiina otsis köögis Roland elutoast ja mina läksin raamatukogu tuppa. Tulge vaadake. Hõikasin sõbrad kohale. Freedpandaja pille on igatahes siin. Tiina ja Roland jooksid minu juurde. Tutvustasin kõiki nimepidi. Küülik Freed köissitas oma puuris, kõrvad pea ligi ning kanaarilinnud Fandaja Phille jälgisid meid kahtlustavalt pilgul. Saputades vahetevahel tiibadega. Kui nunnu, osutas Stiina küüliku suunas. Kas ma võin talle pai teha? Lubasin armulikult, nagu oleks Freed päriselt minu oma. Tiina meelitas küüliku sülle. Roland näppis huviga linnupuuri. Ent Friida oli ju ikka veel leidmata. Reeda hõikasin nii, et maja kajas. Silmapilkselt selgus, et see oli viga. Küülik, kes oli 80 kolmeaastase vanaproua seltsis harjunud elama rahus ja vaikuses ehmus Volksatastina sülest põrandale ja kihutas pikkade hüpetega kõrvaltuppa. Nõndamoodi kogu lugu käes läkski. Asusime kolmekesi jänest jälitama laudade alt, kappide tagant üle voodite ja tugitoolide. Fredi tuli tagasi, Kuusa lehed. Küülik jänese haakidega ees, meie kannul ei ulata. May ulatab. Pidage. Röögatas Roland korraga. Harilinnud on läinud. Tardusin kanaarilindude tühja puuri ees. Küllap oli Roland selle ukse lahti näperdanud, enne kui jänesejahile tormas. Nüüd olid meil siis kõik loomad ja linnud kadunud. Tiina kiirustas aknaid sulgema, et keegi majast välja ei pääseks. Vaadake, vaadake, sõida ja Fred on lambikupli otsas, osutas Roland elutoa lae suunas. Oled sa peast soe? Tahad öelda, et kas ja küülik on õhku tõusnud? Linnud on lühter otsas, mul on kõik nimed sassis. Fandaja Phille tiirutasid tõepoolest kõrgustes, kord kööki, kord tuppa, kord esikusse. Meil polnud õrna aimugi, kuidas kogu seltskond kokku koguda. Kuigi andsime endast parima. Pidin tunnistama, et minu loomapidamine algas räbalasti. Lisaks helistas mulle vanaisa, kes oli koju jõudes mind otsima hakanud. Vanaisa kiirustas kohale, et halvimat ära hoida, nagu ta meile juba uksel teadvustas. Kõigepealt lepime kokku, kes keda otsib. Hakkas organiseerima. Jätsime küülikupuuri meelitamise Tiina ülesandeks. Roland ja vanaisa pidid laialt kätte saama kanaarilinnud ja mina pidin üles otsima kassi. Tagaajamine läks uue hooga lahti. Märkasin Friidate esikus mütsiriiulil ja töötasin juubeldades jaole. Nad lendasid kööki, Ulady tulejalu sisse. Ta läks vanni. Püüa kinni. Lase lahti. Naabritädi vana maja ägises meie tõuklemise käratsemise ja kuulamise käes. Isegi riidekapist sai läbi joostud, kui Friidataga ajasin. Viimaks olid kanaarilinnud ja küülik siiski puuri püütud ning kassile jämepael jalutusrihmaga kaela seotud. Olime valmis kogu loomaaia ka minu poole minema. Kus vanaisa on? Vaatasin otsivat ringi. Kas sa tahad öelda, et nüüd on vanaisa kadunud? Roland viskus väsinult diivanile. Siis kuulsime koputust. Kiirustasin välisustavama, kui trepil polnud kedagi. Kui koputus kordus, saime aru, et see ei tulnud mitte õuest, vaid magamistoast. Läksime uudistama koputati veel kord ja üha nõudlikumalt. Roland tõmbas riietekapiukse pärani ja meie suureks hämmelduseks astus sealt välja vanaisa sasitud, räsitud ning väga hapu näoga. Pimedas kapis kinni koonutada pole pooltki nii lõbus, kui sa arvad. Pöördus vanaisa minu poole. Oleksid võinud enne ukse kinni virutamist veenduda, ega sinu vanaisa seal juhuslikult kanaarilinde ei otsi. Mul oli tõesti natuke piinlik, aga enam polnud midagi parata, mis olnud, see olnud? Viisime Friida Fredi Fandaja ville meie poole, andsime kõigile süüa ja juua ning uued kodakondsed näisid rahunevat. Õhtul, kui Tiina ja Roland olid lahkunud ja mina juba voodis lamasin kas kõhu peal nurruma. Tuli vanaisa mulle head ööd soovima. Ja see on nüüd vaikus. Pärast tormi patsutas ta mind. Ja sina magama, ma lähen koristan väheke proua luule kodus. Mehiste sinna paras segadus maha. Kui ta peaks homme haiglast koju pääsema, võib juhtuda, ta ehmatab end uuesti haigeks. Raamatu Taaniel teine kirjertel Kadri Hinrikus esites Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma, siis piinaviloo.