Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Taaniel kolmas tädiluule oli haiglas ainult kaks päeva. Siis kolistab Friida Fredi Fandaja Phille jälle tagasi oma koju. Mina käisin tühjades tubades ringi nagu paha vaim Norrutades ja mossitades. Lõpuks sai vanaisal mõõt täis. Homme läheme matkale. Otsime telgi välja ja pakime seljakotid. Meie metsa ööbima võid Rolandi ja Tiina kaasa kutsuda. See oli väärt ettepanek. Tiina ja Roland olid sama elevil kui minagi. Sõitsime rongiga linnast välja ja kui meie peatus, tuli hakkasimegi kohe matkama. Meil kõigil olid seljakotid, milles oli magamiskott ja tublisti toitu. Vanaisa tassis veel telki ja teepotti. Sammusime hanereas, vanaisa kõige ees. Metsas lõhnas hoopis teistmoodi, kui linnas. Togisime, tee peal käbisid ja vahepeal lõime laulugi lahti. Vaadake, siit on kitsaid jooksnud, näitas vanaisa meile jälgi liivasel teerajal. Kuhu nad läksid? Mine tea, eks neil on siin oma asjad ajada. Mis asjad, söögiasjad, armuasjad, poegade kasvatamise asjad nagu inimestelegi. Palju see inimene siis loomast erineb? Loomad ei sõida, Ongiga, leidis Roland. Ja autoga ka mitte ja ei ehita lennukeid, seda nad tõesti ei tee. Loomad ja linnud saavad käigud käidud omal jõul ja oma tarkusest. Pääsuke ei pea bensiini jooma sügisel Egiptimaale lennata. Ja kohalejõudmiseks nad maakaarte ega GPS ka ei vaja. Kogu tarkus on neis endis. Kõmpisime edasi. Jalad hakkasid natuke väsima ja seljakott tsoonis õlgadesse. Süüa oleks ka juba tahtnud. Tiina kurtised, ketsid hõõruvad. Roland oli hädas sääsega, kes talle suhu lendas. Kuhu me läheme? Pärisin vanaisalt. Kohe näete, tollest mäest tuleb veel üles künda. Olime Tiina ja Rolandiga vana isastükk maad maha jäänud ning kottide all küüru vajunud. Esimesed matkaraskused olid käes. Kui te kolmekesi seal natuke veel pingutate ja minu juurde mäkke üles jõuate, siis alles näete. Me pingutasime nii, et nina märg. Aga mäkke me jõudsime. Ja leidsime sealsamas. Pingutused olid seda. Väärtmäelt avanes vaade järvele, mis lausa kutsus ujuma. Järve kallas oli vahvalt liivane ja hõredate mändide vahel oli lõkkease. Siia asume laagrisse, lipake nüüd vette. Seda me ka tegime. Ujusime, pritsisime, mängisime allveelaevu ja sukeldusime. Kui vanaisa meid kolmandat korda tuli, veest välja kupatama, panime soojad kampsunid selga. Pusisime ühisel jõul telgi üles, laotasime magamiskotid, telgid endale ja kogunesime lõkke äärde, mille vanaisa oli süüdanud. Pajas mulises vesi ja vardas kitsesid vorstid. Väljas hämardus. Küll on mõnus, ütles Tiina. Meie Rolandiga leidsime samamoodi. Vanaisa ulatas vorsti ja leiba. Mulle meenub, kuidas ma kunagi ammu väikese poisina koos vennaga öösel jõest vähke käisin püüdmas. Miks öösel? Sest vähke püütakse pimedas. Taskulambiga näidatakse valgust ja sedamoodi meelitatakse vähid ulgudest välja. Kui põnev, oli küll põnev. Eriti põnevaks läks siis, kui me seal kottpimedas metsavahel korraga tulukest nägime. Arvasime, et huntide silmad hõõguvad ja kiskjad on tulnud meid maha murdma. Viskasime oma vähisaagi kusse seda ja teist ja põgenesime röökides kodu poole. Hiljem tuli välja, et üks hiline külamees tõmbas lihtsalt piibu peale tuld. Kui kõrtsist koju läks. See oli rumal niimoodi vedelaks lüüa, leidis Roland. Eks ta oli muidugi. Aga pimedas tuleb vahel imelikke hirme peale. Oh. Kas kobime nüüd magama? Hämarus oli veel tumedamaks muutunud ning kell võis päris palju olla. Ronisime Tiina ja Rolandiga telki. Vanaisa kavatses magada väljas lageda taeva all. Sättisime endid magamiskottidesse. Meil oli soe ja mõnus. Roland leidis, et me võiksime matkata kohe mitu päeva vähemalt paar nädalat. Ja telgis magada, siin on 100 korda parem kui voodis leidis Tiina. Vanaisa oli vist juba magama jäänud, väljast ei kostnud enam mingit toimetamist. Kaminas hõigata. Siin. Ärkasin selle peale, et Roland mind õlast sakutas. Kuule sosistas ta ärevalt. Mis viga on? Las ma magan. Kuula, keegi on väljas. Kuulatasime. Meie Sossistamine, äratas Tiina. Rassitasid päris ta unesegaselt. Keegi liigub õues, kuulsin täiesti selgelt, seletas Roland hääldsummutades. Nüüd kuulsime kõik mingit krõbinat. Ajasime endid istuma. Kuulatasime veel kord hästi teraselt. Hääl õues oleks justkui telgile lähemale tulnud. Keegi nagu lõõtsustas. Nihkusime üksteisele lähemale. Vanaisa küll niimoodi lõõtsuta, arvas Tiina. Äkki on mõni loom? Järgmisel hetkel kuulsime selgelt samme ja teepoti kolinat. See kostus vaikses suveöös, nii nagu oleks terve serviis uppi lennanud. No ei saa. Lisasime kõik kooris täiest kõrist ja rabelesin üksteise võidu magamiskottidest välja. Püüdsime telgist minema pääseda, aga hämaruses ja pöörases paanikas oli raske telgi luku lahti saada. Vanaisa, vanaisa, karjusin, Kundeed, karjus Roland. Karjus, Stiina. Viimaks pääsesime unest ehmatatud vanaisa abiga telgist õue. Pressisime endid tema ligi. Mis lahti ometigi, kas nägite kõik korraga halba und? Siin on hunt, seletas Roland kätega vehkides. Me kuulsime selgelt. Me peame põgenema. Tirisin vanaisa hõlmast. Pidage nüüd hoogu. Siin metsas ei ole hunte. See, keda te kuulsite, võis olla mõni muu väiksem loom, noh, rahunege maha. Vanaisa talutas meid kustunud lõkkeaseme äärde istuma. Väljas oli juba valgeks minemas. Roland värises mu kõrval. Pange tähele, see oli hunt. Jaurasta edasi. Vanaisa, panin talle jope ümber. Püsige paigal, Ma vaatan natuke ringi. Kes iganes teile hirmu naha vahele ajas, võis jäljed maha jätta. Vanaisa asus maapinda uurides metsatuka poole astuma. Meie küsitasime üksteise kõrval, hoides tal pingsalt silma peal ja olles valmis iga hetk kas või järve põgenema. Või nii, sa vaata aga vaata. Viipas vanaisa eemalt. Tulge ja vaadake, sina, Daniel, tule kohe eriti. Kuna vanaisa hääl oli rahulik ja kindel, taastus ka meie hingamine. Hiilisime uudishimulikult vanaisa juurde, kes osutas madalate lopsakate kuuskede taha. Ja seal ta seisis. Meie öine hirmutaja. Oh sa, ütles Tiina. Roland võttis vanaisal käest. Minul vajus suu lahti. Kedagi sellist polnud ma varem näinud ei linnatänavatele ka pildiraamatutes. Kitsukese lagendikul lõõtsutas maailma suurim koer. Ta kõrgus seal nagu mägi, tumeda pika karva ja hiiglasliku peaga kõrvad kikkis. Kui elukas saba liputas, siis kuuseoksad selja taga ragisesid. Jõllitasime 11 vastastikku. Ta paistab sõbralik, leidis vanaisa. Koer astus ettevaatlikult lähemale, tuli päris minu ligi, nuusutas mu kõrvu ja tõmbas keelega üle näo. Ma luksatasin. See koer on kaks korda suurem kui Taaniel, täheldas vanaisa. Kuidas ta siia sai? Miks ta üksi on, kus ta kodu on? Pärisid Tiina ja Roland läbisegi. Kes seda teab? Võib-olla tal polegi kodu, paistab väheke räsitud olemisega. Võib-olla on inimeseta siia metsa toonud jalust ära või? Nii kui julm, leidsid Tiina ja Roland. Ei tea, mis ta nimi on. Maa polnud siiani sõnagi poetanud, ainult lakkamatult koera patsutanud. Nüüd vaatasin vanaisale otsa. Daniel, kuulen sind. Vastas vanaisa, tema nimi on Daniel. Kust sa seda võtad? Lihtsalt on minu vanaisa Daniel, esimene, mina olen Taaniel teine ja tema siin on Daniel, kolmas ja Daniel, kolmas hakkab elama koos Daniel esimese ja Taaniel teisega selle asjaga klaar. Olin, seletades nii enesekindel, et vanaisa vajus raske ohkega kännu-le istuma. Kulla poiss, Me elame kolmekesi koos just täpselt selle hetkeni mil sinu ema koju jõuab. Siis lennutatakse loom majast välja nagu pudrukuul ja võib-olla meid takkaotsa. Ma ei saanud aru, kuidas vanaisa võis sedavõrd julm olla. Olin just nüüdsama endale koera leidnud ja tema tuleb lagedale täitsa jabura jutuga. Kuid vanaisa ei halastanud. Sa ju tead, et su ema ei ole lubanud Ta koju isegi tikutopsi suurust koera. Mis sa arvad, mida ta ütleks sellise müraka kohta, kes võtab enda alla pool maja? Mõtleme midagi välja, aega ju veel on? Ema isa tulevad alles järgmisel nädalal. Ma ei kavatsenudki alla anda. Tiina tuli mulle appi. Meie võime aidata midagi välja mõelda. Võib-olla oleks abi, kui taanjanile, see tähendab Taaniel kolmandale aeda kuut ehitada ehk ema sellega lepiks, pakkus Roland. Äge. Ja me võime õpetada ta käppa andma ja koti kandma ja võõraste peale haukuma ja vargaid maha murdma. Aitäh, aitäh abi eest. Peatas vanaisa heade ettepanekute laviini. Võtame natukeseks hoo maha. Selles mõttes on teil õigus, et esialgu on meil veel aega. Vaatame, mis elu toob. Eks igast sillast tuleb üle minna siis, kui sillani jõutakse. Ei varem ega hiljem. Kas asume jälle teele? Päris Roland innukalt. Kas edasi tulevad sillad? Kas rippsillad? Ei. Matkame nüüd tagasi koju. Pakime asjad kokku. Mul tuli elu sisse. Oodake, kõigepealt peab Taaniel kolmas süüa saama. Ta on kindlasti puru. Näljane. Ma ei eksinud. Taaniel kolmas pistis nahka kõik, mis meil söögi poolisest alles oli ja seda polnud sugugi vähe. Raamatu Taaniel teine kirjutel Kadri Hinrikus esitas Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma. Siis piinaviloo.