Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Vanemate saabumine. Taaniel, kolmas tundis end uues kodus suurepäraselt. Kui ma koera vannis puhtaks pesin ja fööniga ära kuivatasin, oli tema karv nii kohe vethiiglane paistis veel hiiglaslikul. Nüüd on ta sinust lausa kolm korda suurem, täheldas vanaisa Daniel, kolmas valis magamisasemeks vaiba minu voodi ees. Ja kuidas seal ennast välja sirutas, siis kedagi teist naljalt tuppa ei mahtunud. Mina leidsin, et elu on pööraselt ilus. Vanaisa oli mõtlikum kui tavaliselt. Homme on siis see päev, mil su vanemad koju jõuavad asus vanaisa õhtul teed rüübates plaani pidama. Lepime kokku, et vähemalt esialgu püsib Taaniel kolmas sinu toas vagusi kinni. Küpsetame emale-isale saia, katame laua ja laseme neil kodusesse miljöösse rahulikult sisse elada. Peaasi, et kõik kulgeks silma vapustusteta. Olin vanaisaga täiesti päri. Selgitasin koerale ka, et järgmisel päeval tutvub ta mu ema-isaga. Käituge viisakalt ja rahulikult. Taaniel kolmas liputas nõusolevalt sabaga. See polnud tema süü, et vanaisa teetass sabale ette jäi. Laualt põrandale kukkus. Järgmisel päeval käisime varakult poes, et kõik vajalik kaup koju tuua. Ja siis hakkasime vanemate tulekuks ettevalmistusi tegema. Põhiline üllatus neile pidigi olema ahjusoe safranisai. Sinu vanaema küpsetas ikka safrani saia ja sinu ema oli väikse tüdrukuna lausa hull selle järele. Ta pistis nahka pool saia korraga, enne kui see jahtuda jõudis. Jutustas vanaisa põlle ette sidudes. Mis asi see safran on? Maailma kõige kallim vürts, mida saadakse ühelt lillelt. Safran krookuselt. Vanaisa andis mulle nuusutada kollast pulbrit pisikese koti sees. Safran on kulla hinnaga, meil pole ju kulda. Nojah, kuidas võtta? Mina arvan, et siin majas ikka üks kullatükk elab. Ja kui kodus elab kullatükk võib kord aastas endale safrani saia lubada. Saiategu edenes meil jõudsasti. Vanaisa soojendas pliidil piima ja puistas jahu sinna sisse. Mina panin rosinad liku ning siis segasime kokku pärmi ja suhkru. Taaniel kolmas istus keset köögipõrandat, jälgis meie toimetamist suure huviga. Nii. Nüüd paneme taina natukeseks kerkima, teatas vanaisa. Ta tõmbas kausile mitu rätikut peale. Miks sa nii teed? Ta ei külmetaks. Tainas armastab sooja. Just sel momendil tuli minu telefonile sõnum. Jõuame paar tundi varem musi, emme-issi varem mis tähendab varem meil kõik minuti pealt välja arvestatud ja nemad ajavad geniaalse plaani vussi. Vanaisa oleks nagu nõelaga torgatud. Ta ütles kausside ahjuplaatide ja Kulpidega mööda kööki ning oli täiesti pea kaotanud. Mis sa ootad, kiirusta nüüd, sõites ta mind. Otsi kapist valge laudlina ja katta laud. Jooksin tuppa, Taaniel kolmas sabas. Tõmbasin sahtli lahti, kus arvasin laudlinad olevat. Kukkusin tuulama. Mul jäid näppu köögirätikud ja vannilinad, padjapüürid ja tekikotid. Aga midagi laudlinasarnast ma ei leidnud. Loopisin kõik sahtlist põrandale, lootuses alumistest kihtidest lina välja kaevata. Kuid tulemusteta. Võtsin järgmise kapi ette. Vanaisa vahustas köögis mune, niiet paanilist kloppimist oli tuppa kuulda. Taaniel, kolmas asus tekikottidest rätikutest endale pesa ehitama. Mul polnud aega teda keelata. Kuidas sul edeneb? Hõikas vanaisa. Mitte just kõige paremini, aga sinul, saatkond, aidast, lükkan saiad kohe ahju ja tulen sulle appi. Olin jõudnud järjega neljanda sahtli kallale, kui vanaisa tuppa tuhises. Ta oli saiad küpsema pannud ja alustas nõudekapist pidulikku serviisi otsinguid. Kõik vanad kausid, klaasid ja taldrikud tuli välja tõsta, et ema lemmiktasside ligi pääseda. Koer jääb mulle kogu aeg ette, vii ta oma tuppa, pealegi on vanemad kohe platsis. Toimetasin Taaniel kolmanda sõjatandrilt minema. Nüüd tulebki aeg, kus sa pead käituma viisakalt ja rahulikult. Seletasin talle. Ema ei armasta mingeid vapustusi. Paistis, et mind mõisteti. Elutoas õnnestus meil lõpuks õige serviis ja valge lina välja võluda. Tormasime lauda katma, teineteise võidulaua ja kapi vahet joostes põrkasime vanaisaga kokku. Ja üks ilus roosade lilledega koogitaldrik pudenes põrandale kildudeks. Aga muidu olime sealmaal, et puud olid veel vaid lusikad. Siis avaneski uks ja ema-isa astusid esikusse. Tere täile. Hõikas isa kohvrit maha pannes. Tere tulemast, köhatas vanaisa. Seejärel ei öelnud jupp aega keegi mitte midagi. Pilt võis olla üsna kentsakas, sest me seisime vanaisaga keset laiali loobitud voodipesu, vannirätikuid ja taldrikukilde. Harmas taevas kaste, pakite asju? Küsis ema viimaks. On teil kavas minema kolida? Ei, üldsegi mitte, kiirustasin ema rahustama. Me ainult katame lauda. Ja koristame pisut. Lisas vanaisa padjapüüri takerdudes. Isa tõmbas ninaga ärevalt õhku. Kas ma kujutan ainult ette, et midagi kõrbeb või kärssab siin päriselt? Vaatasime vanaisaga teineteisele otsa. Saiad. Oi, kas vanaisa, ta tõttas kööki, isa murelikult kannul. Jäin emaga kahekesi. Tahtsin teda just kallistama minna, aga minust jõuti ette. Kõrvaltoa uks löödi pauguga lahti ning välja kargas Taaniel kolmas. Küllap ta mõtles, et nüüd ongi aeg viisakateks tervitusteks. Ta hüppas ema najale jälimpsas keelega üle ta näo. Koera esikäpad ulatusid ema õlgadele. Siis ema minestas. Raamatu Taaniel teine kirjetel Kadri Hinrikus esites Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma. Käsis Tiina Vilu.