Tere, head muusikasõbrad. Täna on esimene 2008. aasta õhtul džässisaade ja mis teile muud soovida kui head muusikaaastat jätkuvat aastat. Tänases saates kuulame kahte pianisti Oscar Petersoni ja tänu naissood ja natukene ka mõtiskleme talutööde-tegemiste ümber ja meenutame Oscar Petersoni tänu on siin juba stuudios ja saan öelda sulle tere tulemast. Aitäh ja omalt poolt soovin ka kuulajaskonnale head jätkuvat aastat ja sulle ka loomulikult oma töödes-tegemistes. Ja praegu, mille mängimas Oscar Peterson, ehk see suurepärane Kanada kanist, kes lahkus siit ilmast 23. detsembril on kuidagi eriliselt oluline ka eesti džässis härradele ja sellepärast mõtlesime, et võiks täna mängida natukene rohkem tema muusikat. Õigemini oli küll plaan kätte saada see salvestis, mis on tehtud 1974. aastal siin Estonia kontserdisaalis. Aga pikad otsingud ei andnud siiski tulemusi. Teame küll, et see lint rändas kaugele, kaugele maale. Ja hiljem ilmus siis LP plaat Oscar Peterson Venemaal ilmsesti ilmustaga. Muudes variantides täpselt ei tea, aga igatahes Oscar Peterson on olnud väga-väga viljakas pianist. Vist igal aastal on ta salvestanud mitu heliplaati, kui, kui mitte isegi masinat ja rohkem. Aga see lugu, mida me kuulame, on pärit kuskilt siis 50.-test, võib-olla kõla järgi tundub nõnda, et siin on meil igasuguseid plaat n laua peal nii soolost kuni kõik bändi, nii võiks öelda. Aga, aga nagu võib lugeda tema biograafiast on siis esimene lugu, mida ta plaadile salvestas. Kösseni Ma tõin rütmi. Ja tegelikult see lugu on ka olemas, kuigi ma arvan, et ta on seda lugu ehk mänginud kümneid variante. Ja see kindlasti ei ole see esimene, aga nähtavasti on see lugu olnud tal südames pikka aega. Nagu kuulda, on käibehea andmine, ehk siis Oscar Peterson oli tõeline nobenäpp ja tegelikult sellele pani aluse tema lapsepõlve väga kõvad harjutamised, ehk siis tema õde, teisi oli klaveriõpetaja ja siis eks ta suuna sama vennakest ka ja, ja mitte ei sundinud aga soovitustel Bachi mängida ja siis ta mängis päris palju klassikat. No ma ütleks veel juurde, et tema esimene klaveriõpetaja oli muide mees, kes ise oli Franz lifti juures õppinud. Nii et ma ei tea, kas siit, kus tuli see armastus tehnika vastu ka, aga ta muidugi ise mõelda, see tehnika on loomulikult aitab ta mõtteid ellu viia, et see ei ole nagu eesmärk omaette. Aga ta alustas tegelikult jah, klassikalise muusika. Harjutamisega, ja siis oli päris väikene veel, et juba 14 aastaselt võitis ta ühe raadio, korraldad noorte džässartistide konkursi ja sestpeale ta siis mängis pea igal nädalal raadiost, siis mingist jazzi sous. Aga tõsi ta on, Ta harjutanud olevat neli kuni kuus tundi päevas ja hilisematel aegadel ka, aga siis muidugi natukese vähem. Aga tema esimesed eeskujud siis. No nagu ma juba rääkisime, ta alustas sellise klassikalise klaverikooliga, aga siis ta mängis ikka, harjutas käsist Räkk, taime ja puugipuugid, nagu me äsja kuulsime, sinnakanti stiile, ühesõnaga, selline tollaaegne populaarne muusika, ütleme Ameerika mandril, sest no ma ei saa öelda, et tähendab Ameerikas, sest ta ise pärit Kanadast. Ja ta tundis huvi loomulikult sellise Tšassilikuma muusika vastu, aga ta ei mänginud klaverit, vaid ta mängis ka trompetit. Ta tegelikult alustas, käis ka ma ei tea, kas alustas või kumb nüüd oli esimene, millega ühesõnaga trompet oli ka üks pill, aga ta pidi sellest loobuma, kuna tal oli varases lapsepõlves haigus nagu tuberkuloos. Ja mul oli huvitav lugeda, et ta on isegi laulnud oma viimastel kontsertidel, et seda fakti ma nagu ennem ei teadnud. Jah, ma isegi olen ühte plaati, mis siin ringi liikus. Kostring orkestriga, noh, see on lähedal on selline näkkinkovlile. Ja Nat King kool oli üks tema lemmikuid, gaasis täitumi. Jah, Laarteitum oli muidugi eelkõige, ütleme jah, see oli ta eeskuju number. Aga nii ta siis läks, et andekus ja töökus üheskoos ja ta jõudis päris kaugele, siis oli selline story, et normann, krants sattus Kanadasse. Jah, et noh, jah, ma olen seda lugenud, et ütleme ka veel seda, et ega ta natuke kahtles üldse, kas kas klaverimäng tšehhiga tegelemine saab ta elukutseks, sest ta kuskilt olen lugenud, et ta töötas kuskil lennukitehases ja siis mõtles üldse, mis, mis edasi teha. Aga Ta oli, sündis Montrealis ja ja nendes klubides olid aga esimesed esinemispaiku ja Norman Impressarju Norman krants, kes siis külastas seda linna, kuulis kord sõidul lennujaama. Et otseülekannet sellest klubist, kus siis Oskar mängis ja ütles taksojuhile, et lähme kohe siin nagu ringi. Niisiis sündis tema selline kauaaegne sõprus ja protese Norman krantsi näol, nii et ütleme väga palju võlgu nüüd sellele inimesele, kes oli edaspidi tema toetaja ja kes võttis ta sellisesse kuulsasse kontserdite sarja nagu Chez filavuunik kus olid siis sellised kuulsad tähed nagu ei kamaaegsed ja lohvitšarlid Jaksonide pragunenud ja nii edasi jobasse. Ja Khani hoolis olid tihtipeale need kontserdid. Ja esimene kontsert Ameerikas oligi kaarnegi hoolis, kui ma ei eksi, 49. aastal. No ja sestpeale läks siis täie hooga ülesmäge ja kuna grantsil oli siis ka plaadifirma, siis said Fidofonist teada kogu maailma džässisõbrad ja nii-öelda Jah, me võiksime jälle ühte lugu kuulata, tuttav ja ei vaja kommentaare. Tänu kuidas sa iseloomustaksid Oscar Petersoni stiili? Noh eelkõige Virtoosne ja noh, ta on ikkagi selline üks Chespenismi suurkujusid, kellel on selline oma stiil. Ja eelkõige uluki teda, kui ta just on solistina tegeleb kas siis treijooga või tuua bassistiga või ka siis soolo klaverit mängides. Noh, nagu ma ennem juba rääkisime, üks tema, selliseid võib-olla ka ainukene suur eeskuju oli arteitum ja et no selle võib-olla nüüd etapp pole natuke samas rääkides, et kui ta oli Eestis et siis noh, mina olin siis ka veel mitte nii, nii, nii vana luu tehtud inimene, et sattuda sellesse seltskonda, keda kutsuti siis kuskile eramajja elama või noh, ütleme nii, selline väike õhtupoolik, aga isa käis seal ja siis ta rääkis, et, et Peter Saul oli näidanud oma peitumi plaadi kogujas, Oskar oli läinud väga vaimustusse ja neil tekkis selline üksteise mõistmine. On täielik, et ja ütleme jah, sest on osanud kuidagi väga heal viisil lühendada sellise Singi peapiiskop ja mis ei ole nagunii võib-olla nii kitsalt erialane selline jutumärkides väljend. Et oli selliseid tehnilisi pianist sel ajal veelgi. Aga muusika. Pühendunud sellesse ja ma arvan, et see tema, selline meloodiline helikeel jah, et see on väga ainulaadne. No mingil määral noh, mitte halvas mõttes, aga selline salonglik ütleme ka, et et oli selliseid palju kurjemaid, muusikuid, kääniste, aga tema stiil oli nagu paljudele vastuvõetav. Nojah, jaa, ta eelistaks ikkagi väikeseid koosseise, kus ja selline pianism pääses mõjule jah, et toad ja triod olid nagu põhiliselt ja siis nendest põhilistest partneritest ka, et esialgu oli nagu rohkem see kitarriga trio. Hõbelisega ja see oli nagu enne 50 kaheksandat aastat ja siis ta võttis trummi asenduskitarri trummiga, kelleks siis Etypken Ja see kõrgpunkt oli, jahivad hellisega Kaczoobasse Ewing Ashby mani Kessel ikka temaga ei mänginud. Kuna tal on tõesti nii pikk karjäär, siis. Me kindlasti ei jõua üles lugeda kõiki neid muusikuid, kellega ta on mänginud, aga aga passistidest kindlasti peaks nimetama reiv rahuni ja Niels-Henning pederseni. Aga siin sellel salvestusel, mida ma nüüd kuulame, see on tehtud hoopiski Saksamaal kuuekümnendatel keskpaiku ja jaa, sellel plaadil on passistidena tegevad nii sanktsioonid kui Reim. Raun mõlemad. Et oma jaoplaat on ta siin Euroopas järelikult väljunud. Ma ei tea, kas see oli ka mänedžer, produtsent või lihtsalt huviline ja ma tean lihtsalt, et ta oli. Saksamaal, kus ta siis selle inimese kodus vist isegi või kodustuudiosalvestusrea plaate, mis anti välja sellise firmamärgi all nagu MB s ehk siis lahtisele tõrjum. Jah, siin on nimi ka, et järsku on see õige nimi Hanski arm, brännerrežer. Et siin produtsent ja insener Antsiini logo mängis ta päris huvitavat harmooniat ega nii, et kui varasel perioodil oli selline traditsiooniline helikeel, siis kuskil kuskil maal muutus nagu rikkamaks ja mul siin meenub, et on nimetatud, et lemmikuid oli Rahmanina. Ja kindlasti seal Natkincoul mängis korra maailma, nii et see selline romantiline penism, mis nõuab sellist head tehnikat paljudelegi pianistidele. Pianistidel on need lemmikud, need heliloojad. Jah, aga üksinda ja kontserdisaali täita pole kerge, aga klassikalised pianistid teevad seda päevast päeva. Aga Peterson millegipärast seda väga ei armastanud. Et enamasti tal oli ikka partner, eks ju, aga. Huvitaval kombel jah, ma kunagi tundsin huvi, kas tal on selliseid sooloklaveriplaat, et nagu palju või näiteks nagu kiitšeretile. Ja vähemalt kataloogis ma ei leidnud küll rohkem kui üks plaat aastast 70 ja plaadi pealkiri läks siis read või jäljed. Et noh, üldisel töötlemisel sooloplaat, aga ta kasutas sellist soolo enda just üksinda mängimist erinevate koosseisudega, männi mängis lihtsalt mõned koormused üksinda ja seda, seda. Siin viimases lovski oli, et mängisin soolot ka aga kuulaks siis sellelt plaadilt. Jah, sellel plaadil on nimega siis läks, mis on salused 1001 70 ja selle pala pealkiri on Little Chinas, eks siis sai ühesõnaga selline väike harjutus ja ütleks veel nii palju juurde, et tema, need, sellised Cheez klaveriharjutused on üsna kuulsad ja ta kirjutas need just selle eesmärgiga, et noh, et alati noh, klassikalise muusika pianistid teevad trenni ja nii edasi ja ta nagu siis tahtis tõsta see sess klaverimänguga samale kõrgusele. Oleme siis otsaga 70 Nendes aastates ja võiks veel kord meenutada siis seda kuulsate 74. aasta esinemist ehk kahte kontserti siin Tallinnas. Et mul on küll väga läbi udu, nagu meeles, et ma istusin kuskil rõdul ja rahvas kohutavalt plaksutas. Tore oli, kõik oli nagu emotsioonid olid laes, aga aga mis lugusid mängiti, seda ma enam ei mäleta. Nojah, kontsert Ta hakkas, kui ma ei eksi, vist nii peal, et oli ta mingis üksinda kõigepealt. Siis ta mängis vist duo Nis ning pädersoniga ja, ja siis lisandus trummar tšekk, Hanna. Noh, kanna nimi ei ütle palju? Ei tolleks jah, ta ei ütelnud palju nüüd ma olen natuke rohkem sirvinud ajakirju ja lehti ja ta oli ka ikkagi üks tuntud mängija. No ma sattusin ka sellisele sellele kontserdile, noh, nii, ütleme pool juhuslikult, et tuli tolle ansambel Laine koosseisus ja me tulime just Lääne-Saksamaalt kustuma. Noh, lugesime seal lehtedest, kus nägime, Ta esines ja, ja, ja mõtlesime, et Moskva Tallinna rongis, et lugedes siis ma ei tea, kas oli sirp vasar või mis leht seal oli, et Oscar Petersoni kontserdid Tallinnas ja noh, mõtlesin ka, et nagu aprillikuu nagu ei ole, et mis nali see need on? Tallinna jõudes siis selgus jah, et, et selline üllatused kannadska eest rada nagu teda välja kuulutatud. Ma mäletan seda roosakat plakatit küll vene keeles. Nii et ju see oli siis selline kosk kontserdi mis oli meil siis selline üle Nõukogude Nõukogude Liidu ja välismaa vahel tegutsev vahendaja kontserdiorganisatsioon siis oli, oli neid siis vahendumasse ja nõukogude liitu ja noh, ta pidi esinema ka Moskvas, aga. Moskva seda jõulis aga klaver, mis teda ei rahuldanud või tingimused ka. Ja ta oli seal teater estraadi, see on üks selline täitsa normaalne kontsertsaal. Aga, aga noh, ta pandi sellisesse tell your all milles isiklikult olen natuke mõnikord vist väga hästi vähe olnud, see on üsna selline. Tol ajal ka ütleme selline hotelgus tualettruum oli vist koridori peal ja nii et temasuguse inimese jaoks see loomulikult ei, ei tabanud, ei sobinud ja need, ta vist esines ainult seal Kanada saatkonnas ja sellega tuur lõppes, nii et need kontserdid olid siin Tallinnas. Aga plaat on, et välja antud Venemaal nagu pealkiri see pidi olema jah. Täitsa loomulikult, oleme ka Eesti Eesti nimi, noh võib-olla nüüd ütleb natukene, aga noh, ikkagi laiema ja müügijärk reeglina on Raša ikkagi kuum nimi oli loomulikult tol ajal ka need aga siis oli veel selline täitsa õnnelik juus, et, et Ta siis kutsuti esinema sellisele, noh siis sellele. Ja, ja, ja ta oli nõus. Ja, ja ka tuli sinna mängima isegi, aga noh, see oli, mäletan seda seika. Et seal Elmut Anniku hakkas mängima. Ja Oskar seal oli Oskar üks südamelähedasemaid lugusid, tal läks silm märjaks ja tuli siis klaveri taha ja see on üks selliseid eesti džässikuulsusrikkamaid hetki ütelnud, kadunud tonniku, pesnud seal mitu nädalat oma käsi. Et kõik, kes said tervitatud ja väljastatud Raivo Tammik nende seas ilusti. Nonii, aga kurbusega peame jälle tõdema, et seda lugu meil ei ole, aga Oskari karjäär läks väga edukalt kuni 93. aastani. Siis tervis ütles ülesse. Ehk tal oli selline. Ja ühesõnaga ta halvas nagu ühte kätt vasakut kätt. Peale seda ta seda kätte enam kontserdile nii jõudsalt ei kasutanud või mingil mingi ajal nagu taastus natuke, aga loomulikult mitte enam sellele tasemele ses osakesi oli tal ju fantastiline, meeletu. Jah, ja mul on siin üks salvestis, mis on tehtud siis juba suurema koosseisuga. Männikaater, Klakteri rei Braun, lon, laski, Lewis mäss, ehk kuulame sealt ka ühtelugu ja see on tehtud siis 95. aastal vähemasti välja antud, et võib arvata, et see on siis juba pärast haigust. No väga vahva, et kuni tõesti läinud suveni Oscar Peterson andis kontserte vaatamata siis sellele, et vasak käsi oli väga nõrk või ei mänginud ta siis sellega enam üldse viimastel aegadel. Ja ka sellele vaatamata tegi ta koostööd ikkagi üha uute muusikutega, näiteks vennigriin, Kanada pianist oli ka üks tema partnereid ja, ja aitajaid võiks öelda jah, vihenkokiga on ta mänginud ja tuleb välja, et Ta on mitmegi pianistiga veel mänginud kõige peale muu. Peni kriine oli üks suurt, panin kreeni toetaja, penni Green mängis ka siis noh, ütleme natuke sinnapoole stiilis. Nojah, nende vastastikuses paha elu lõpul nagu 11 aitasid või tähendab Oscar Petersoni tee lõpupoole, aga kui lahkus siit ilmast Nils Henning arste Pedersen, see oli hiljaaegu siis ikkagi kitarrist, kes käis Pedersen siin Tallinnas ka esinemas. Ulfsak, geenius mängis viimastel aegadel koos Oscar Petersoni ka. Ja siis Martin do siis inglise trummar, selline et neid plaat endale igat masti küll heliloojate kaupa ja küll igat sorti kallectioneid ja oma muusikat on tal mõnevõrra vähem, et selliseid suurisid, Te nagu ei ole, aga oma kallile Kanadale on ta pühendanud ühe süüdi. Ja see sai ka orkestreeritud ja evo bigbänd mängis seda paar aastat tagasi Oskar Petersonile, tema 80.-le sünnipäevale pühendatud kontserdil Montrealis ja Ottawas ja Peterson pidi ise ka kohale tulema, aga kahjuks ta ei tulnud. No ütleme, üks pala veel ka tahaks kindlasti ära märkida, mida teavad isegi Soome kooli õpilased vist seal on minu meelest sees, on seal hümdu friin on et see endal ka üsna selline tuntud hümnilaadne palajase, noh tavakuulajale meeldib. Jah, see oli lülitatud ka sellesse kanada sõiti. Aga tema hilisematest salvestustest on meil veel kas lugu või natukene sellest loost mängida. Ja see on ka Oscar Petersoni OMA, LUGU ON SAMA Kams. Ehk siis tari soovitati sellele kirjutada sõnad või lasta kirjutada, et see on nii ilus, meloodiline lugu ja ja ta jana Kralliga olid tal head suhted ja siis Elvis Costello vist kirts sõnad siis sellele loole, aga siin plaadil, mis salvestatud 98. aastal Münchenis, on see siis instrumentaalvariandis, et Kullamäe siit teemat ja ja mõtleme natukene, Oskar Petersonile oli tõepoolest särav, tore, tegelikult tagasihoidlik inimene ja ja väga-väga muhe mees tundub niimoodi muusika järgi vähemalt. No Tõnu ega vist Oscar Peterson sind ei ole mõjutanud või kuidagimoodi siiski. Ma olen ikkagi mõjutatud olnud ka, sest ütleme, ta oli mu isa üks lemmik džässpianist ja muusikuid, nii et eks ma kuulasid ei jah, meelde tema isa lindikogust, tema muusika ja ta oli ju tegelikult üks kandidaat 67. aastal ka siia tulema, tähendab, sooviti teda. Aga siis siis see läks ümber nagu Loidi peale. Et loomulikult ma olen ta näidiku harjutusi vaadanud ja nad ikka mängida. Ja sa oled siis nii hästi mänginud, et oled ennast mänginud Jaapanisse, et kolm plaati on seal välja antud ja viimane neist on seal kaasas ja oh imet, oh imet, see kannab nimetust Estonia Unn ehk sellist uhkust vist, et nii hästi Eestit tutvustada või reklaamida Jaapanis? Ma ei teagi lausa aga igatahes palju õnne sellel puhul ja ja kuidas nendel plaatidel seal läinud on, On sul sellest aimu ka? No kui, kui on nagu sinna kutsutud esinema, siis, siis, siis ma arvan, et nad ka et, et ütleme, et. Et see, see muusika on neid huvitanud, et nad päris nii niisama lihtsalt ei kutsu. Ja ütleme see Estonia mõnd, et naeru Pealkiri sobiks rohkem sellisele puhkpilliansamblile ja mina seda pealkirja ise välja ei mõelnud. Ma oleksin soovinud just teist pealkiri, aga, aga no. Produtsent pani sellise pealkirja, ju tal siis mingi materjali. Ja näib, et jaapanlased on suured džässisõbrad ja, ja eriti veel sellise klassikalise trio formaadi sõbrad, et kuidas nad sind üldse üles leidsid? Ma arvan, ma isegi väga täpselt ei ole seda küsinud, aga see nagu Soome kaudu minu meelest üks plaadikauplus keelus, tema omanik nagu korrutist tutvustas ühte minu plaat. Ja talle meeldis ja siis ta lihtsalt võttis minuga ühendust. Kas need plaadikavad on ka kuidagi teistsugused, kui sa oleks teinud siia Euroopasse? Mingil määral küll jah, need on ikkagi ütleme, see põhirepertuaar on nagu sellisest nii-öelda džässklassikast või ütleme, selliste tuntud lugudest, mitte ainult klassikaga, aga selliste populaarsed lood ja ma oleks võib-olla ise jah, natukene ka teistmoodi mängivad, aga ütleme, need esimesed plaadid, mis seal välja on ka ilmunud, need olid eelkõige siin hotell, Viru kinkeplaadid ja see, see repertuaarivalik oli tingitud sealse Tellija soovist maitse soovinud ja. Nojah, aga ma arvan, et siin ei ole häbeneda nagu midagi, et kuulame sellelt viimaselt plaadilt siis midagi, kasvõi seda avalugu, mis on tage, rääkis olest Aize jälitel preemia. Sul ei tule Petersoni kõrvale üldse häbeneda, et väga tore seade, nii igatahes. Ja küllap Eesti muusikasõbrad ootaksid ka seda plaati, aga sul läks väga-väga hästi toredasti, et kutsuti ka nii-öelda plaadiesitluskontsertidele Jaapanisse, mis olid siis nüüd, detsembri keskpaiku kuidas jaapani publik on ja millised need esinemiskohad olid? Kõige esimene esinemine ühes Tokio džässiklubis nimega padjand Saul Vanem soul. Ja. Kas neil on sama väikesed nagu Ameerikas või? Et ma arvan, jah, eks nad on üle maailma, et kuskil kui ta ei ole nüüd väga sellistele väga kuulsatele nimedele pareerunud, et ütleme, selline jääb sinna 70 100 inimese kohaga klubiks need kuskil seda oli. Aga kontserdite kava on selline nagu tihe, et kõik nädalapäevad vä? Ei jah, no seal oli nagu kohanemiseks õnneks jäätud. Noh, poolteist päevate algul kul küsiti, et äkki saab esinemispäeval esineda ka oma siis vaikselt ütlesin, et võib-olla noh, et mitte päris esimesel päeval ei teadnud seda ajavahet, mis on umbes seitse tundi vist. Noh, see oli ka õieti, sest eks ta selle ajaga kohanemine võttis ikka aega. Aga siis olid nagu järjest jah, nii et esimene oli džässklubis, järgmine oli ühes. Suuremas saalis meie jaoks kuskil 200 kohaline noh, peab ütlema, et pianistide jaoks on üks oluline moment klaver ja need kontsertkohad olid siis varustatud tein või teega, mis on siis ei olnudki jamad ja maha oli klubis. Ja maha c ma arvan, umbes kabineti tüüpi. Aga noh, muidugi häälestati ennem ära küsiti kas häälestus soovib ja et häälestaja oli samal ajal kohale, samuti oli nendes kontsertkohtades alati häälestaja, ootas siis. Ja siis küsiti, kas ma olen ajastusega rahul, kusjuures ka häälestati siis ka settida vahel. See on umbes nii nagu tšikorje kontserdil, ma nägin seda pilti, ta alustas teist setti ja siis öeldi, et või tema ütles lavastajatega palun häälestaja veel kord lavale. No mina ei nõudnud midagi ainult öeldi, et mängimise koha pealt veel oli huvitav asi. Mänedžer jaapanlane ütles, et, et kõike võib teha ära ainult klaverit seest mängi. See tähendab, et ka õrnalt niimoodi üle. Ja ära ära riita. Aga kas heliplaadid olid seal kontserdipaikades ka saadaval, sisse? Ja nii, et sealsamas olid need müügil. Ja noh, siis muidugi ta oli autogramme anda, jah, nii et me seal tegime omavahel pillimeestega naljad meil nagu kolm setti, Kakset kohapeal mängu ja siis oli kuskil 45 minutit autogrammide kirjutamist, nii et et see vastuvõtt oli, mis saab üldse olla vist interpallile. Ja neid plaate müüdi ka. Käisime siis plaadipoodides erinevatest Dookus, kus siis ta oli Kädal Taur rekord, siis ikkagi oli mul oma nimi väljas. Et olin selle Tomis missi kõrvale näiteks tähele, nad alustavad nende perekonnanimega eesnimega, siis hakkab nendega. Täiuslik sinuga olid kaasas Sis Taavo Remmel ja Ahto Abner. Koolaksime siit plaadilt siis veel mõnda lugu. Nojah, selle plaadi peal ballaade on üks kolumnist provints siis laav, aga võib-olla muse enda luks ka varasemast ajast 83.-st aastast taimedel voos. Tokyo ööelu kindlasti nii rahulik ei olnud, nagu see ballaade. Kas käisite Well mõnes paigas teise kuulamas, näiteks? Ei, no ei olnud aega ja siis järgmine päev peale seda klubi oli kontsertsaali kontsert ja ja siis lendasime kivist, olime osakasse netookas osakas mängitud. Noh, see puutunudki muusikat osa hakkas, oli tõesti kuulus hotell, kus oli siis meil auparved veeta nimelt seal fuajees olid siis fotod väljas, kes seal on siis kuulsad, nimed olnud ja lihtsalt niuke Clinton. Ella Fitzgerald. Neid džässartisti oli sel ajal, aga seal oli ka siis palju selliseid kuulsaid prantsuse millegipärast just prantsuse filmi näiteks Åland'i loonud ja või siis Montaania. Hoian pöialt, et sinna tuleks ka tänu mõisa fata. Aga seal oli ka üks eestlane oskama ei arva, ära meie härra kuuekümnendatel aastatel, kes siin, noh, ütleme üks vähestest Eesti. Tuuri siis kas nüüd just ainult eesti kultuuri edendajaid, aga aga see oli, jah, ma ütlen ära, et ma tõesti ei oska arvata, see oli suure teatri koosseisus baleriin Tiiu Randveer. Tema foto oli ka muide seal üleval teatri baleriinid seas. No väga tore teada, et millised plaanid sul selle Jaapaniga siis nüüd veel on. Nii-öelda, aga no tundub, et, et olen ka siis nii-öelda nagu autosõitjad räägivad mingist tallis. Loomulikult see ei ole jah selline maailmakuulus firma, selle firma nimi ateljees avana, aga noh, ka selles nende plaadikataloogis on mitmedki tuntud romaan tuntud nimesid sees. Ja tõenäoliselt see koostöö jätkub. No ega midagi tuult tiibadesse ja loodame, et saad ehk õigused seda plaati siin ka levitada, et hoiame selles suhtes pöialt ja, ja eduga selleks aastaks, nii et mida me lõpuks kuulame? No võib-olla ka üks pala, Ma siia valisin klaasi värava vanem vanemad palad, mida lihtsalt ei ole, on olnud võimalus plaadi peale panna ja siin on üks selline kiirem võla, mis on ka mis 1980 kirjutatud, aga siin natuke muudetud versioone seal pala pealkirjana apper ist said siis üks linnaosa New Yorgis. Aitäh sulle ja kohtume kuulajatega järgmisel esmaspäeval.