Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Veel üks matk Ma ei mäletanud, et meie kodus oleks kunagi varem nii rusuv meeleolu valitsenud. Kui ema Taaniel kolmanda tormilises tervituses toibus. Ei võtnud kuulda minu ainsatki argumenti selle kohta, miks loomamürakas peaks meie juurde elama jääma. Koer kolib välja, teatas ta lühidalt. Ema arvates ei saanud linna elamises loomi pidada ja ta ei kavatsenud selles suhtes ümber mõelda. Pealegi hakkab mulle tunduma, et sügisel, kui me isaga Rootsi tagasi sõidame, võtame Taaniel teise endaga kaasa. Vanaisal läheb siin üksinda poisiga raskeks. Vanaisa sulgus selle peale oma tuppa ega ilmunud terve õhtu jooksul välja. Mina võtsin vanaisast eeskuju ja lukustasin ennast koos koeraga oma tuppa. Kuulsin, kuidas ema ja isa kohvreid lahti pakivad, vaidlevad ning pahaselt häält tõstavad. Kõik oli hoopis teistmoodi kui tavaliselt vanematekoju saabudes. Ei mingit tühist jutustamist voodiserval ega hommikust ärkamist ema kaisus. Uus hommik algas üllatusega. Läksin just kööki piima jooma. Kui tädiluule meie trepile ilmus. Ta hõikas ema juba eemalt. Tere, Kullo naabrirahvas. Ma tulin taanil, teise pärast. Ajasin kõrvad kikki. Vanaisa ilmus samuti toast välja. Ema saatis mulle kiire küsiva pilgu. Aga proua, millega meie poeg on hakkama saanud ja me olime abikaasaga pikalt ära ega ole saanud tal silma peal hoida. Teie poeg sai hakkama suure hea teoga. Ta hoolitses minu loomaaia eest, kui mind haiglasse viidi. Temast oli suuraks, sest muidu oleksid Friida Freetvanda ja Phille nälga jäänud. Teel on suurepärane poeg. Tädiluule ulatas emale tordikarbi. Küpsetasin tänutäheks šokolaadikoogi tädiluule, pilgutas mulle silma, viipas vanaisale ja lahkus ukse peal pöörasel ringi ja täiendas. Ära unusta Taaniel, et sa oled alati minu poole teretulnud. Võid oma koerakesega kaasa võtta. Ta on nii toredat. Ema oli selgelt üllatunud. Ta pani tordi lauale ja silitas mul pead. Seda oli küll suur rõõm kuulda, kulla Taaniel. Kas istume nüüd kõik lõpuks ühiselt laua taha ja lepime ära? Muidugi lepime ära, kiirustas isa noaga koogi kallale. Meie maja on suure tüli jaoks liiga väike. Siia mahuvad ainult rõõmsad inimesed ja kenad koerad. Paistis, et isa oli Taaniel kolmanda asjus leebumas. Inimeste suhtes olen sinuga nõus, aga neljajalgsete suhtes ma nii kindel ei oleks, märkis ema. Istusime laude, tõstsime koogitükid ette. Isa lõikas väikse tükiga Taaniel kolmandale. Tasapisi hakkas jutt jooksma. Ema rääkis, kuidas neil Rootsis elu on läinud. Vanaisa jutustas, kuidas me Rolandiga seepi keetsime ja mina pajatasin, kuidas me koos matkal käisime ning metsas Taaniel kolmanda leidsime. Taaniel kolmas ei jutustanud midagi, vaid jälgis kõiki suurte pruunide silmadega. Liputas aeg-ajalt saba, nii et põrand põntsus. Mul tuli hea mõte, kostis isa äkitselt, mis oleks, kui teeks ka ühe väljasõidu, läheks mere äärde, puhkaks närve, võtaks päikest. Seda võib üks kosutav retk loodusesse kuluks tõesti ära. Oli ema nõus. Meie vanaisaga arvasime samuti, et on aeg närve puhata. Hakkasime toidukomps kokku pakkima. Ema tassis autosse, kummimadratsid rannalinad, ujumisrõngad, päevavarjud, sääsemürgipäevituskreemid, rannapalli, reketid, vihmakeebid, juhuks, kui peaks sadama hakkama. Ja marjakorvid juhuks, kui peaks metsmaasikaid leiduma. Lõpuks kobisime ise ka kõik autosse ja sõit võis alata. Me sõitsime linnast välja päris pika maa. Keerasime suure maantee pealt väiksemale teele, siis metsa vahele, kitsale rajale. Ja kui rada otse lõpes pidas isa auto kinni. Olimegi kohal. Taaniel kolmas. Kasutas õue pääsedes kohe võimalust tõstis jalga ja soristas pikaloigu otse autorattale. Ema kortsutas kulmu. Võtsime vajaliku kraami kaasa ja hakkasime astuma. Kuhu see tee viib? Tundis ema huvi. Tee ei vii kuhugi, ikka ise tuleb minna, kostis vanaisa. Mere äärde. Astumine läks lõbusalt, igaüks oli endale huvitavat tegevust leidnud. Vanaisa uuris binokliga lindepuuokstel. Ema otsis maasikaid, suur korv käevangus. Taaniel kolmas mängisime pulgaloopimise mängu ning isa oli ametis mingite taimede korjamisega. Kas poleks aeg natuke jalgu puhata? Hõikas ema seltskonna kokku. Olime kõik päri, lasime mahlapudelil ringi käia. Isa pani ema sülle rohelise taime tuusti. Kujutage ette. Leidsin siitsamast põõsaste vahelt, peterselli, sulle maitseb, saad võileiva peale panna. Kui tore. Petersell on väga kasulik, see annab. Ma sain taime ema käest ära krabada, enne, kui ta jõudis selle suhu pista. See ei ole petersell, on hoopis koeraputk, mis on nii mürgine, et peale hirmsa kõhuvalu ei anna see sulle mitte midagi. Kust sina seda tead? Vanaisa rääkis nuusuta, kui ei usu, sa isegi ei lõhna peterselli järele. Ema nuusutas ja viskas taime minema. Kus praegu pääsesin üle noatera. Läksime uuesti liikvele. Isa taimemaailma vastu rohkem huvi ei ilmutanud. Ta tegi ees tempot, et kiireni randa jõuda. Ema lonkis kõige lõpus. Marssisime tükk aega. Viimaks hakkas meripuude vahelt sillerdama ja ema asus korraldama. Otsime kõigepealt mõnusa piknikuplatsi, sätime asjad paika, siis läheme ujuma ja siis sööme. Emale meeldis, kui igas asjas valitses kord. Töötasin Taaniel kolmandaga parimat platsi otsima. Ent me ei jõudnud kuigi kaugele, kuna hakkas kostma hirmsat kiljumist. Jooksime kisa suunas. Kisa jaks oli ema. Kohkusin täitsa ära, sest ema käitumine oli enam kui kummaline. Ta hüppas trampis jalgadega, peksis saputas oma riideid ning sassis juukseid. Ma ei osanud muud arvata, kui et oli vahepeal mõne uue mürgise taime leidnud ja sellega salaja nälga peletanud. Vanaisa oli emale appi tõtanud. Ta sikutas emal kampsuni seljast ja vedas vee äärde. Tule Te, siis läheb kohe paremaks ja saad sipelgatest lahti. Vaatasin küsivalt isale otsa. Ema istus kogemata, sipelgapessa mainis ta moka otsast. Me tassisime kogu kraami õnnetuspaigast eemale, ohutusse kaugusesse. Te ei kujuta ette, kui valusalt sipelgad hammustada võivad. Hädaldas ema, kui meie juurde naasis. Ta tilkus veest ja pidi kõigepealt riided vahetama. Alles seejärel võttis ta ettevaatlikult istet ja nõustus isalt võileiva vastu võtma. Paluksin peterselliga lohises ta. Mul oli emast tõsiselt kahju. Lõppude lõpuks tahtis ta väikesel väljasõidul närve puhata. Õnneks sujus edasi kõik rahulikumalt. Me kinnitasime keha, ehitasime liivalosse, päevitasime ja mängisime sulgpalli. Kui ma olin juba neli korda ujumas käinud, leidis isa, et nüüd läheb temaga aitäh. Kas vesi on ikka soe? Kõhkles ta veel kord. Vesi on soe nagu vannis, vastasin ausalt. Selle peale isa läks. Mina viskasin ema ja vanaisa kõrvale pikali. Hiiglama mõnus oli olla. Puurisin suure varbaga liiva. Korraga hakkas Daniel kolmas imelikult niuksuma haukuma ning sööstis mere poole. Ajasime endid robinal püsti, kaldast üsna kaugel meres rapsis üks inimene, kangestus kätega. Taaniel kolmas kahlas vette ja võttis suuna uppujale. Taevane arm, see oli meie, Gustab. Ei oska peaaegu üldse ujuda. Ahastasema jooksime kõik isale appi, kuigi kõige rohkem kasu oli Taaniel kolmandast, kes esimesena isa juurde jõudis ja kelle turjast kinni hoides isa kaldale uitis. Meie väljasõit oli kujunenud ootamatult maruliseks. Nüüd istusime neljakesi suurel tekil ja püüdsime toibuda. Päike värvis taeva mere kohal roosakaks. Oli vaikne ja soe. Ma ei jõua ära imestada, kui palju võib ühe päeva jooksul juhtuda, ütles ema mõtlikult. Ta istus, käed ümber põlvede ja oli nii tõsine, et ma hakkasin jälle muretsema. Kaevasin sõrmed Daniel kolmanda kasukasse. Ma ei tea, kuidas sina arvad, Gustav aga mulle tundub, et kui kolm Taanieli ei oleks meil täna kogu aeg silma peal hoidnud võinuks päev õige õnnetult lõppeda. Isa vaevastas. Kui nüüd hakata meenutama Taaniel teine, ei lasknud sul mind vale peterselliga ära mürgitada. Daniel esimene ei lasknud sipelgatele mind nahka panna. Ja Taaniel kolmas päästis sinu uppumisest. Jah, kolm pääsemist ühe päevaga. Seda on päris palju, oli isa nõus. Mõnda aega olid kõik vait. Vaatasin kahte luike eemal meres. Siis ema jätkas. Mis oleks, kui ei lähekski sügisel enam rootsi tagasi? Arvad, et loeme seal töö lõpetatuks ja jääme siia. Vaatamata kõigile ohtudele, mis siin igal sammul varitsevad on kodus ikkagi kõige parem. Pealegi on kangesti tore tunda, kuidas tugevad ja targad taanialid meie eest hoolitsevad. Mul tuli kananahk ärevusest ihule. Pressisin enda koerale veelgi lähemale. Kast Daniel, kolmas võib meie juurde jääda. Ema, siis mu juuksetukka. Kindel see. Kardan, et ilma Taaniel kolmandata võime hätta jääda. Kargasin emale sülle ja kallistasin teda nii tugevasti, et ta hakkas õhku ahmima. Siis kallistasin isa ning viimaks Pakkisin vanaisale kaela Taaniel kolmas kargles meie ümber ja vehkis oma hiigelsabaga. Teel koju mõtles igaüks oma mõtteid. Olin pressitud auto tagaistmel vanaisa ja Taaniel kolmanda vahele. Liiga palju meil vanaisaga just ruumi ei olnud, sest Daniel, kolmas võttis enda alla tubli kolmveerandistmest. Ent see ei häirinud meid põrmugi. Maaelu pole kunagi olnud hirmus ilus, kui praegu. Sosistasin vanaisale. Vanaisa võttis mu käe pihku. Raamatu Daniel teine kirjetel Kadri Hinrikus esites Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma. Käsis piinaviloo.