Vikerraadio. Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade. Tänases saates räägime me käitumisraskustega käitumisprobleemidega, lastest ja seda peamiselt lasteaias, ehk siis puudutame eelkooliealisi lapsi. Uurime, millised käitumisraskused avalduvad koolieelses eas. Millised on põhjused ja seosed arenguliste erivajadustega, kuidas käitumisprobleeme märgata, kirjeldada ja milles peituvad põhjused. Saates on täna külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor pere- ja kasvatusnõustaja lee Lilleoja kellelt küsime juhiseid, kuidas ennetada mittesoovitavat käitumist ning kuidas last kooliks ette valmistada, kuidas märgata. Ja tunni lõpus ootame külla ühte noort toredat tüdrukut. Nimelt Miia, Marta Ruus õpib prantsuse lütseumis. Ta on kaheksandas klassis ta palju lugenud ka ise kirjutanud, kuulub lastekirjanduse keskuse noorte ulmeklubisse ning oskab meile rääkida, millised raamatud meeldivad noortele, mida nad lugeda tahaksid ja mis on hetkel populaarne sellised teemad täna minu nime Kristo taim, head kuulamist. Ma täna joonud juba mitu tassi kurbust. Tean koordid, sina, tõde. Ju polnud mul siin armastuseks julgust. Bellibedan, kui käisin pimedal õrnus. Argipäev, vaata et siis südameis said võõrad rännumehi. Kõik maha jätti. Jooksin endast, et hääl ütles küll, et oota aega veel. Ma otsin omadest kaugesta ja seda homse liigse iluta. Ma otsin omada ühes kauges taevas, sest planeedil käinud eluaeg-ajalt kaotan juba otsimiseks tuju sest leitud aarded pidi juba Don pilk siiski kauge, lõpmatuseni kuju. Käel tiksub kell ja pea on minuga. Ei karda enneaegselt saabunute. Kuid suvessaanvaid elamise vorm, peensoojas tuule enda moodi palve ja istun seni, kuni tõusetu. Ma otsin oma tähte tao pesta ja seda ausat viiks. Iluta. Otsi omade tauresta, suveniiri käib elu minuta. Seejuures ta seda lauset liigse kinud. Ma otsin omale Ühes kauges taevas planeedil käiv elu minuta. Ma otsin omada Ühes Kaurestalvaks seda ause Liis Ilusa maapoissi avade. Tuulareeni käib elu minuga. Tänaseks teemaks on meil käitumisraskused lastel ja just noores eas on kus tuleks neid märgata, midagi ette võtta, et neist kasvaks õnnelikud inimesed, et nad ei oleks mureks hädaks oma vanematele ega ka teistele. Keeruline teema, mida aitab lahti mõtestada Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor, pere ja kasvatuse nõustaja Eli Lilleoja. Tere. Tere. See vanus enne kooli, kas see on lastel kõige sellisem olulisem, kus pannakse alus inimesele kestast hiljem saab või mis iga see on kus saab veel midagi teha ja muuta? See on kindlasti väga-väga oluline iga ja ja kui me täna räägime käitumise raskustest, siis tegelikult eriline rõhk peaks olema selles vanuses. Ja ma olen sügavalt veendunud selles, et, et meie koolides ei oleks üldse nii palju laste käitumisprobleeme kui nendega oleks tegeletud juba ja kui need lapsed oleksid saanud ka vajadusel ka spetsialisti abi ja vanemad suunamist, et kui nendega oleks varem tegeletud, siis tõenäoliselt need probleemid ei oleks üldse nii suureks läinud. Aga käitumisprobleemile on hästi iseloomulik see, et kui sellega ei tegeleta, siis üldiselt nad eskaleeruvad, kuigi paljud vanemad arvavad, et need kasvavad välja. Aga võin isiklikult küll öelda, see on väga harv juhus, kui nad kasvavad välja, et last on vaja ikkagi suunata ja temaga tegeleda. Hülgemillised on käitumisprobleemid või kui lai see spekter on, mida selle all mõista, mis on käitumisraskus, probleem, häire ja mis on juba nagu siis ka meditsiiniline asi. Et noh, terminoloogiliselt, et kuna mina olen ise ka eripedagoog ja pedagoogid, me kasutame ikkagi käitumisraskus, et käitumisraskus ei, ei eelda diagnoosi psühhiaatrilist diagnoosi, aga, aga seal muidugi võib ka see olla, et üldiselt käitumisraskus on siis mõiste, mis kirjeldab olulist kõrvalekallet tavapärasest käitumisest, mida võiks oodata samaealistelt lastelt samades tingimustes. Ja tihti ongi see, et, et laps läheb lasteaeda, kodust on olnud üksik laps, noored, vanemad kogemusi ka ei ole ja vanemad on veendunud, et lapsega ei ole mingeid probleeme. Aga kui õpetaja võrdleb teda ja tema käitumist ka lastega. Et, et siis õpetaja on tihti ka isegi erivajaduste puhul selleks esmamärkajaks ja käitumisprobleemide taga võibki olla, et, et väiksem grupp seal taustal võib-olla tõesti see tõsine erivajadus, mis on siis orgaaniline kahjustus ja ja Need lapsed vajavad kindlasti spetsialist ja kellel on siis ütleme, ajuga midagi lahti. Või tähendab see tavaliselt kõige tõsisemaid probleeme käitumises avaldub siis autismispektri häirega lastel aktiivsus-tähelepanu häirega, lastel, kelle puhul me saame tõesti öelda, et nende aju töötab teistmoodi kui, kui, siis eakohaselt arenenud lapsel ja seda nii, ütleme siis aktiivsus-tähelepanuhäiret kui autismispektri häired me välja ravida ei saa, aga neid lapsi saab ka arendada, neid lapsi saab suunata ka nende laste käitumist saab korrigeerida. Aga siin ikkagi on vajalik, kui ka psühholoogi abi, eripedagoogi abi, aga, aga muidugi teine suurem grupp lapsi, kellel on need käitumisraskused, on ikkagi need, kelle käitumisraskused tulenevad siis sotsiaalsetest teguritest. Et ühelt poolt me kõik teame, et, et laps vajaks sellist rutiini, turvatunnet, rahu, et keskkond peaks olema selline stabiilne, kus ta kasvab. Aga kui me nüüd vaatame enda ümber, et siis kahjuks väga vähestel lastel on seda õnne, et nad kasvavad väga stabiilses keskkonnas, et väga paljud pered lahutavad, tekivad uued pered, korduvad muutused. Et need muutused on kindlasti üks asi, mis mõjutab lapse käitumist, aga, aga teine on ka see, et, et vanemad tihti ka ei oska või ei pane, pööra rõhku sellele, et lapsele tuleb õpetada sotsiaalseid oskusi, mis on eluks olu väga olulised. Ja seda tuleb hakata juba kaheaastasele lapsele ja võib-olla natuke varemgi õpetama. Et ja lasteaiaõpetajad peavad tihti korvama nüüd seda, mis on kodus tegemata jäänud, aga aga kui lapselaps ei omanda sotsiaalseid oskusi, siis on nagu vähe lootust, et ta siis teiste teiste lastega ja teiste inimestega hakkama saada. Aga väga hea võtamegi need sotsiaalsed oskused lahti, sest mul on tunne, et ega täiskasvanutel Kernidest vahel puudub ja me nagu päris hästi ei mõista, mis asjad need on. Millised on need oskused, mida üks kahe-kolmeaastane laps peaks oskama, millest ta peaks aru saama ja kus ta peaks orienteeruma tervele. No väikeste laste puhul, eriti kui nad lähevad, ütleme, sinna sõimerühma või nooremasse rühma ja ja eriti need, kes on väga sotsiaalsed lapsed, et ta tahab suhelda, aga, aga see sotsiaalne oskus ei sünni kaasa ja juba see teise lapsega suhtlemisoskus. Et kui vaadata näiteks seal, mis sõimerühmas toimub seal esimestel nädalatel siis me võime tõesti näha seda, et, et on lapsi, kes teisi lükkavad või hammustavad või näpistavad ja kui seal mitte sekkuda, siis ta võib seda mitu korda järjest teha ja ta võib üllatunult vaadata, näed, mina näpistasin ja teine nutab ja nii on. Aga, aga noh, siin ei ole nagu mingit pataloogiat ja sõimerühma õpetajaid noorema rühma õpetajad rahulikult suunavad, ei tee, oi, teen pai, õpetavad neid lapsi, kes ei oska enda eest seista, õpetavad neid, neid kuuletuma enda eest seisma, et. Kuidas seda õpetada, vaat kui lasteaias tuleb mulle nihukesi tuttavaid olukordi meelde, et keegi poiss lööb või hammustab või teen, et kuidas õpetada enda eest seisma. Ja nendele lastele lausa õpetatakse seda, et, et ütle, et mind ei tohi lüüa, et mind ei tohi lükata, et kui nende pisikeste lastega on tegemist, aga õpetajal peavad olema silmad kogu aeg kukla peal ja õpetaja on ikkagi keset seda, seda platsi ja seal on õpetaja abi ja kõik need tegelevad sellega. Et tavaliselt õnnestub see võib-olla mõne nädala jooksul juba juba ära korrigeerida ja kui sealt edasi läheb noh, tulevad uued lapsed või midagi. Et kui alaliselt sekkuda ja kui laps on ikkagi heakohase arenguga, siis siis üldiselt, et saab sellele piiri panna, aga mõne lapsega, kellel on näha, et see enesekontrollimpulsikontroll on väga nõrk et vahel tõesti tuleb otsida ka spetsialisti abi ja, ja kui laps on juba suurem, et siis tuleb talle ka seda õpetada, et kui ma vihastan. Me kõik vihastame ja tänapäeval öeldakse, et kõik tunded on, on lubatud. Et kui mul see vulkaan seal sees purskama hakkab, et mis ma siis teen, et öelda lapsele ainult, siis, siis seda, et sa ei tohi lüüa, aga kui, kui tema mind lükkas või minu mängu ära lõhkus, et et, et mida ma siis teen, et neid oskusi tuleb ka õpetada ja las lapsele tuleb õpetada siis oma tugevate tunnetega toimetuleku oskust. Et tänapäeval on see üks selliseid suuremaid ja olulisemaid oskusi ja vahel ei tegeleta sellega, et, et noh, selle piiri paneb iga vanem, iga õpetaja, et lüüa ei tohi, aga, aga kui me ennast halvasti tunnen, kui mind kiusati, kui mulle halba tehti, et et mida, mida ma siis teen ja kuidas oma tugevate tunnetega toime tulen, kui halvasti tunnen? Aga andke nõu, ma usun, et praegu on vanemaid vanavanemaid palju, kes kuulavad ja tahavad teada, et aga mida teha, kuidas lohutada last, keda on löödud ja teistpidi, kuidas kutsuda korrale poissi, kes on ülekäte läinud ja terroriseerib teisi? Või tüdrukud et ühelt poolt, kui meil on nüüd siin mitu last ja mitu osapoolt, et, et võtame nad ikka ikka lapsed kokku ja arutame, mis, mis juhtus, tähendab kõigepealt ma pean muidugi ütlema, et kui see emotsioon on meil laes ja, ja üks laps nutab ja teine ka ja et siis on vaja kõigepealt see rahunemine, siis tuleb aeg maha võtta ja lapsed peavad rahunema. Aga, aga siis, kui kõik on rahunenud, et me ei saa kunagi seal emotsioonide tulipunktis kedagi õpetama hakata, sest siis inimene lihtsalt ei ole õpivõimeline, kaasa arvatud laps. Aga kui kõik on rahunenud, siis võtame kõik osapooled KOV, kuulame siis ära siis mis juhtus ja ka selle, mida see teine laps siis selles olukorras tundis ja, ja siis me arutame ka neid võimalusi ja kui on siin juba nelja viie aastased lapsed, sealt pakuvad ka tihti ise neid, neid variante, et aga kuidas, mida me oleksime saanud teha teisiti, et meil selline pahandusi oleks juhtunud, et et et, et siin noh, võib-olla väikesele ja selle paari-kolmeaastasele lapsele peab tõesti õpetaja ütlema, et mida tohib teha, mida ta oleks pidanud tegema, aga ei tohi lüüa. Ja nii edasi, aga kuidas te suhtute sellesse, kui kodus näiteks õpetatakse, et ta lõi siin, ütleme ohvrile, et ta löö vastu, löö kõvemini, et rohkem ei lööks. Et lasteaedades on see üldiselt teema, mida tuleks juba esimesel lastevanemate koosolekul käsitleda, et noh, et mis meil siis lasteaias nüüd saab, kui me kõik vastu lööme ja ja, ja need lapsed, et tavaliselt, kellel on ka selline tugevam toekam enesehinnang, et nendega tekib ka vähem probleeme. Tead, me peame siis oma lapsega ka rääkima temaga tegelema ja, ja ka õpetama, et mida teha tähendab, kui on sellised füüsilised kontakt, konfliktid, et siis kindlasti peaks sekkuma juba lasteaiaõpetaja ka, et. Aga see ei ole hea, kui ma lapsele kodus niimoodi Ta on, kindlasti mitte ja nii me ei jõua kuhugi ja seal esimesel koosolekul kindlasti õpetaja peaks sellest rääkima ja rääkima rühma reeglitest ja, ja kuidas me siin käitume ka meie lasteaiarühmas ja, ja noh, tavaliselt vanemad suudavad seda ka aktsepteerida, aga mõni vanem ei, ei tule ka ise selle peale, et et on, on muid võimalusi. Teine pool, et seda, kes rikkus, tegi midagi valesti tema häbistamine. Kas see on lubatud? Kindlasti ei ole nõukogude ajast me võib-olla ise lasteaias käies mäletame seda häbistamistega, aga, aga see häbistamine ei, ei vii kuhugi, see alandab ja tavaliselt inimene, kes on alandatud noh, ei, ei pruugi hakata paremini käituma, vaid leiab lihtsalt teistsuguseid võimalusi ja, ja see halb käitumine tuleb tagasi. Et kui me laste puhul räägime, siis väikese lapse puhul tuleks eelkõige laps endaga käsitleda seda, et mis oskus sul puudu on. Ja, ja kõige olulisem oleks näha, et näiteks rahulikuks jäämise oskus või, või mingi muu oskus, et see on nüüd see oskus, mille, mida me peame treenima, millega me peame siis hakkama nüüd tegelema ja lastab innustada öelda, et näed, ma näen, et sa oskad juba jalgrattaga sõita, et sa oled nii tubli või kui sul on seal puslede kokkupanemise oskusega. Et nüüd me peame olla paar nädalat kolm nädalat tegelema, siis selle rahulikuks jäämise oskusega, et siin taga on täiesti metoodika olemas, et eesti keeles on ka raamat olemas pen furmanilt oskuste õpe. Et et kindlasti peab olema ka sellist positiivsust, et siin on nagu alati ka oht, et kui mõnel lapsel on see impulsikontroll nõrk ja ta kipub teisi lapsi lööma ja kui sa õpetaja alati sekkub, et jälle sina, Jüri, jälle Jüri, Jüri, mis sa seal nüüd teed ja kui see nimi lapsel juba korduks 10 korda päeva jooksul, siis juhtuvadki need asjad, et, et kes tegi, kui mingi pahandus Jüri tegi, jurit ei olnud lasteaias sellel päeval, aga tsessilt jääb külge ja mis on nagu kõige hullem, et, et laps ise võtab ka selle rolli omaks, et ma olengi selline. Aga kui me seda positiivsele läheb kooli koos selle teadmisega, et ma olengi, see pole kõik kardavad jah. Aga, et kui me suudame rakendada sellist positiivset suunamist ja näiteks oskust õppe, mis on noh, tõesti väga kohane minu arvates ka lasteaia eas, et kui me võtame selle uue oskuse ja kui me nagu räägimegi sellest, et meil kõigil on mingid oskused puudu ja sinul on näiteks ta rahulikuks jäämise oskust vaja ja seal on 15 sammu või võtame vähem neid samme, mis selles metoodikas ka olemas on. Et, et sellega annab seda kujundada, aga me peame suutma ka lasta ennast motiveerida, et ta tahab seda oskust omandada ja ta mõistab, mis on selle vajalikkuses. Noh, seetõttu selles metoodikas on ka see, et kõigepealt me alustame ka sellest, kas inimesel läheb elus vaja seda oskusteta, jääb näiteks rahulikuks ja ja ta ei löö vastu ka siis, kui kui teda ärritatakse või kui ta ennast halvasti tunneb. Et, et tegelikult neid võtteid ja mõtteid on väga palju ja kes nagu ise oma lastega hätta jääb, et meil on ju tegelikult väga palju ka perenõustajaid, kasvatusnõustajaid, et et saab, saab minna ja ka nõu küsida ja laste õpetajad saavad ka järjest koolitust ikkagi juurde ja on, on palju väga professionaalseid lasteaia õpetajaid. Pidime siin pisikese pausi kuuleme loo kõrsikutelt ja seejärel jätkame juttu. Täna on teemaks meil käitumisraskused ja nende põhjused, saates külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor pere- ja kasvatusnõustaja Lii Lilleoja. Ja Ma usun, et pärast järgmist lugu jõuame ka võib-olla puudutada seda, et kus kõik need raskused alguse saavad ja kui palju lapsed võtavad oma kodust kaasa ja, ja mis saab siis, kui kodu ja lasteaiakasvatus põrkuvad? Sinu mees päiksepoolses toas leiad ta usannabla endiseks meie. Las ta. Laaneri. Laula. Sinu näeme väikses päiksepoolses toas leiavad ta, või kui saan alla. Teiseks nad siis nii olla. Väikses Ma leian, et see on Jätkame tänase teemaga, milleks on käitumisraskused ja saates külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor pere- ja kasvatusnõustaja Lii Lilleoja. Et kuule, et kui teil on küsimusi, siis saatke meie foorumisse me täna telefoni ava. Liilile Oja huvitaks mind selline asi, et kuskohast saavad alguse käitumisraskused ja käitumisprobleemid, kas need saavad alguse kodust või kust nad tulevad, kus nad tekivad, kas me teeme lapsevanematena kuskil meie olulise vea mis siis käivitab selle, et et laps hakkab käituma mitte päris hästi? Nii ma tahaks siinkohal alati öelda selle lastepsühhiaater, Piret Aaviku sellise kuldse lause käitumisprobleemid on nagu palavik, millel võib olla palju erinevaid põhjusi ja need põhjused leiavad lahenduse ainult sel juhul, kui need põhjused ära tuntakse. Ja vastavalt sellele siis ütleme, pedagoogiliste võtetega ravitakse neid lapsi. Et, et seetõttu on nüüd täiskasvanul niivõrd oluline ülesanne, et eriti õpetajatel ja lasteaiaõpetajatele ikkagi süüvida sellesse, et mis seal taga võib olla ja nii nagu meil ka algul oli jutt, et siis siis see väike laps eriti vajab ju sellist stabiilsust, rutiini, turvatunnet. Et et kui see keskkond on selline ebastabiilne ja, ja, ja kui need vanemad riidlevad kodus ja laps elab kogu aeg sellises ärevust ja, ja närvilises õhkkonnas, et et noh, siis oodata sellelt lapselt sellist stabiilset käitumist, et seda kindlasti ei saa ja täiskasvanutena me ju enam-vähem suudame siiski panna oma probleemid sõnadesse ja võib-olla kellelegi ikkagi rääkida oma probleemidest. Aga Sa ei suuda sõnastada seda, et ta tunneb halvasti, et ta olla ei saanud ennast välja magada, et kodus karjuvad kõik üksteise peale või, või kuskil kiusatakse teda. Aga kõik see väljendub käitumises ja eriti väikeste laste puhul ja käitumine võib näidata seda, et seal taga on erivajadus näiteks. Aga võib ka lihtsalt näidata seda, et probleemid ja tõsised probleemid on kodus. Või võib näidata ka seda, et lapsel ei ole sotsiaalseid oskusi õpetatud, et lihtsalt kõigil on nii kiire, lapsega ei tegeleta, keegi pole talle rääkinudki, mis on hea ja mis on halb ja kuidas sobib käituda ja et. Aga ütleme need tõekspidamised, et kedagi lüüa, tulen jälle sedasama löömise juurde, ma ei tea, see on kuidagi hinge peal, et kui laps teist lööb või, või noh, ka ema lüüakse tihtipeale, et kust see alguse saab, kas see on see, et ta on näinud kodus, et nii lüüakse või on näinud televiisorist ja võtab selle omaks, et, et justkui suur kangelane lõi kedagi küll paha filmis vahel, aga vahel ka mitte või siis noh, et kust see tuleb? No tegelikult kui me vaatame päris väikesi lapsi, et kuskil selliseid pooleteist kaheaastased lapsed väga tihti noh, mingis olukorras, kui ta tunneb halvasti või, või talle miski ei meeldi, et, et lööb ema. Et seal ei ole mingisugust sellist, võib-olla suurt pataloogiat, kui seal on tõesti see pooleteist aastane või, või väike lapsukene, et ema võtab rahulikult käest kinni, seal ei tohi ka väga suuri emotsioone seal ümber olla, ütleb väga rahulikult, et emmet ei lööda. Aga, aga mida mina olen ka kasvatusnõustajana näinud, et et nii uskumatu, kui see tundub, see emade löömine jätkub ja, ja tihti on ka koolilapsed, et kui ta mingites konfliktolukordades läheb endast välja ja, ja siis lööb ema ja üks ema hiljuti ütles, et aga ta väga juba koolilapse ema oli, et et aga tal on pärast nii kurb ja, ja ta nii kahetseb seda ja, ja teeb mulle kaardikese ja kingituse ja palub nii andeks. Ja, ja noh, tundus, et see ema nagu püüdis nii mõista ja nii tolereerida seda olukorda. No mina küll tundsin, et ma peaksin viitama siis sellele, et aga mõtleme nüüd sealt kümmekond või 20 aastat edasi, et seal ju käitumismuster, mis läheb edasi, et kui koolilaps lööb oma ema, kui ta ei saa oma tugevate tunnetega hakkama kama, siis siis karta on, et et seal ongi, seal võivad ollagi need perevägivalla juured ka, et, et see on harjumuspärane käitumine, et kui midagi midagi läheb halvasti. Et igal juhul sellise agressiivse käitumisega peab hakkama tegelema kohe ja agressiivne käitumine peaks piiri saama seal vähemalt kuuendaks eluaastaks, sest kui see läheb edasi, siis hiljem kõik käit, noh, käitumine on ju, need on ka käitumismustrid, mis lähevad edasi ja hiljem seda ohjeldada ja sellele piiri panna on palju raskem, mitte võimalik, aga palju raskem ja see, et kui väikse lapse puhul alati sekkuda, et et ei tohi emat lüüa ja ei tohi teisi lapsi lüüa ja siis enamikel juhtudel me ikkagi suudame sellele ka kodustes tingimustes lasteaiatingimustes piiri panna. Ja kui on siin mingisugused keerukamad olukorrad, et, et siis konsulteerida nõustajaga või psühholoogiga, et, et sellele on või võimalik piiri panna ja ka, kui isegi kui lapsel on erivajadus, siis siis ka tema käitumist saab suunata. Aga et ongi vaja nagu varakult märgata ja varakult Kuda ja hakata tegelema selle lapsega, et mitte jätta see, et kui laps on juba kooli läinud, et ja siis ei saa enam koolis hakkama, et siis me hakkame nüüd abi otsima. Meil on tulnud üks küsimus ka foorumisse, mida teha siis, kui vanaema võtab lapse kasvatamise üle? Vanemad teevad tema arvates kõike valesti, vanaemaga koos olles on lapsele kõik lubatud, joostakse lapse iga soovi järele, tehakse täpselt vastupidiselt vanavanemate korraldusele ja laps juba teab, et peale teist eit tuleb vanaemaga igal juhul ja ei ole võimalik vanaemale ju midagi öelda ka, sest ta solvub. Vot niimodi. Et veel üks faktor juures üks on siis vanaema ja olen ka ise nelja väikese lapse vanaema ja ja seetõttu oskan mõista ka seda rulli. Vanaema kindlasti ei tohiks vastanduda perekasvatusele. Et me peaksime tõenäoliselt vanaemadele ka neid koolitusi tegema lausa selles suhtes. Aga, aga ma isegi arvan, et kui on tegemist ka solvumisega, et, et siin siin ikkagi peaks nagu piiri kuhugi tõmbama, sest see kahjustab last ja see kahjustab ka selle vanaema seda nunnukest armsat lapse lapsukest. Et kui see on selline pendelkasvatus. Et, et võib-olla siin tahaks ka tõesti seda, et, et pere võib-olla võtaks kõik koos vanaema ja ema ja isa ja lapsed kõik kokku ja võib-olla pidada tõesti nõuga perenõustajaga kasvatusnõustajaga. Et, et see kindlasti kahjustab last, kui, kas vanematel on väga erinevad nõudmised või on siis see vanaema, kellel on hoopis teistsugused, et mõneti võib küll olla see, et kui ta läheb vanaema juurde, et seal vanaema kodus on mingid teistsugused reeglid, natukene aga see, et ta nüüd täiesti vastandub. On ikka üks asi keelatud, siis ei tohiks seda vanaema mitte kuidagi lubada. Nonii, see on paras pähkel kõigile vanaemadele ja ka kindlasti lapsevanematele, aga kui tihti või mis te arvate, kas tuleb ka sellist asja, et, et üks asi on, kuidas räägitakse lasteaias ja tehakse reegli ja teine asi on, et kodune kasvatus sealjuures, et kus tehakse see nagu maatasa, et nemad ei tea nagunii midagi? Et ülioluline on lapse pärast see koostöö, et noh, selle nimel tõesti peaks nagu vaeva nägema ja, ja noh, siin on laste õpetan kindlasti professionaal ja kes peaks selle initsiatiivi võtma. Aga siin saab juba ka uue rühma puhul enne lasteaeda minekut, et koosolekul arutada neid neid rühma reegleid ja et nad oleksid sarnased ka kodus ja noh, tavaliselt kui laps sõime läheb, siis soovitatakse, et harjutagem samasugust päevarežiimi nagu lasteaias on. Aga seda enam tuleks rääkida ka nõudmistest ja. Nõudmistest, mis lapsele esitatakse, et see, et see on nagu väga väga oluline ja kui ta läheb ka sõimerühma tänapäeval me võib-olla väga ei rõhuta seda kuulekuse õpetamist, aga tegelikult sensitiivne periood lapsele kuulekuse õpetamiseks on teine, kolmas eluaasta ja kui laps õpib seda välist kuule, kust siis hiljem see enesejuhtimine areneb ka oluliselt paremini ja, ja see on selleks oluline ja, ja juba see toimub seal nooremates rühmades ka seda peaksid võib-olla õpetajad tutvustama ka lapsevanemad. Tavaliselt toimubki see, see just nende korralduste kaudu, et paneme need mänguasjad ära ja jääd korraldust, öeldakse ükskord aga, aga et jälgitakse, et, et see niimoodi toimub. Et need vanem on ka oma nõudmise taga, et. Nii-öelda siis tuleb lõpuni minna, ei tohi pooleli jätta. Ja sest see on käskija viga, kui käsku ei täideta, et, et noh, et väga tihti, miks laps ei kuuletu, on see tüütakse kuskilt noh, arvuti tagant, et hakka nüüd panema oma asju kokku või midagi tegema. Laps on oma arvutis, laps võib-olla ei kuulegi seda lastega on tihti see, et kui ta on süvenenud mingisse ekraani, ta ei pane ka tähele, et kui me lapsele anname mingi korralduse, et siis tuleks ikkagi minna kohale, luua lapsega silmside ja rahulikult öelda seda, mida me ootame. Et sellist korralduste täitmist tuleb ka lapse lõpetada ja just nimelt oma käskude taga tuleb ka ise seista ja, ja siis me ei pea hiljem sellega tegelema, et igaks asjaks on oma aeg ja tegelikult selliseid noh, elementaarset kuulekust saab õpetada lapsele just seal teisel-kolmandal eluaastal ja kui ta on õppinud ka kuulama tähele panema, et, et siis hiljem ei teki enam neid probleeme, et peab 10 korda ütlema ja siis nagu vanemad vahest ütlevad, et 10 korda ja siis lõpuks karjun ja, ja, ja siis ilmneb, et ikka ei kuula. Aga mida siis teha? Siis tuleb tagasi minna selle juurde ja vaadata, et kuidas see käsklus või käsk või palve siis siis antakse. Aga kuidas seda õid anda? Üks kord lapsega silmside, luues rahulikult, mida väiksem laps, seda lihtsama lausega konkreetselt, et laps saaks aru. Don Barnell, ole nii kena, mine pane oma asjad ära. Mine korista oma tuba ära. Kuidas nüüd on, kas seda oleni kallis minek või siis mine ja teise asjale. Noh, ma arvan, et, et see, kui ütled, et ole nii kallis, et seda võib sinna juurde ka öelda, aga, aga noh, suhteliselt konkreetne peaks olema, aga no ma arvan, et kui väiksel lapsel öelda, no mis sa arvad, kas hakkaksime nüüd tubaga koristama, et noh, siis võib lapsel tekkida väga mitmeid mõtteid, mida me siit hakkame tegema. Et korraldust ei, ei tohiks anda küsimuse ega, või sellise ette ettepaneku vormis, et, et on palju selliseid olukordi, kus me saame lapsel lasta valida, et kas ta paneme õhtul riided valmis, et kas sa tahad homme lasteaeda seda panna selga või, või teist asja. Aga et no me ei hakka lapsega arutlema seda, no mis sa arvad, kas sa täna lõuna ajal magaksid ka või, või mingisuguseid selliseid päevakorralisi asju? Et ja lapsele sobib see, kui on ka kindlus ja kuidas ta, kui ta teab, kuidas asjad käivad? Äärmused ei ole kunagi head ja see, kui meil on nüüd et mingit korda ei ole, siis ka lapsel ei ole turvatunnet ja siis tal on ka tõesti selline tunne, et on nagu seal kõrge maja katusel, millel piirdeid ümber ei ole. Et ta ei tea, mis temaga võib juhtuda, aga, aga noh, selline väga autoritaarne kasvatus ja noh, ei vii ka kuhugi, et see selline sõbralik soe suhe lapsega, aga samas ka kindlus ja reegleid ei pea meil olema tohutult palju, võib-olla meil on seal kodus või rühmas ongi need kolm-neli-viis reeglit, aga, aga see, mis on kas reegel või kokkulepp et, et sellest nagu ei taganeda ja kui meil on siis tõesti see See juba, kas kirjase lastega läbi räägitud, et, et me jääme sinna taha ja iga kord, kui toimub Scase reegli rikkumine või kokkuleppest mitte kinnipidamine, siis täiskasvanu peab sellele tähelepanu pöörama. Mitte ei saa olla niimoodi, et meil ripuvad mingeid reegleid ja keegi ei järgi neid, siis pole mõtet, need siin on seinale riputada. See on ääretult oluline ja hea teema, ma usun, et me tuleme selle juurde veel tagasi. Ma väga tänan teid täna saatesse tulemast. Lii Lilleoja, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor ja viimane küsimus, raamatud ja laps, see on ju suurepärane valik, kuidas kasvatada ka sellist käitumist? Ja ja stabiilselt olemist, et õhtul koos lapsega lugeda midagi. Et see võiks olla nüüd tõesti selline harjumus ja rutiin ja, ja minu meelest see õhtuse lugemise rutiin võiks, võiks jätkuda veel siis isegi kui laps koolist käibe ise lugeda oskab, et et see on midagi, mis seob, see on nagu see meie pereaeg, seal me saame ka arutada, arutada ka neid olukordi, mis seal ette tuli, me saame valida kani trauma, toit, mis haakuvad ka võib-olla kas meie pere või meie lapse probleemidega ja kasevanema emotsioon, kui vanem, et loeb ja see side ja see lapsele pühendatud aeg ja ja tegelikult ma väga innustaksin, et isad võiksid olla need õhtused ettelugejad. Ja kuigi on erinevas vanuses lapsi, siis oma perekogemuse põhjal võin öelda, et kõik kogunesid ikka sellele õhtusele lugemisele ja ja, ja mulle tundub, et meie peres oli, tõstis õhtuse lugemise traditsioon, vist 10 aastat kestis ja need olid ilusad hetked ja, ja see on see, mis, mis jääb lastele meelde ja mis liidab perekonda ja ja sealjuures saab ka arutada kõiki elutähtsaid küsimusi. Aitäh õige, varsti jätkame juttu ja lugemisteemal ning külla ootame Miia Marta Roosi, kes on siis prantsuse lütseumi kaheksanda klassi õpilane igati Ignaks tüdruk tuleb siia, räägib, mida noored lugeda tahavad. Hoopis parem vaadata kui mu tütar jälgib mind, kui veidrat tõstaks filmi. Või päris kõik ei tuleks. Me ei. Mcooni. Korje. Välisjooda pea. Peale. Kaela. Aidata. Õuesmääraga vaev õnnelik, lärmata. Kui endale õliga on? Näed, pelgab sulle kärvata. Krooni. Toomemäe kooli. Peale. Natuke allapoole ka, et naine Naine aeglasse. Kraadi. Rai. Mulle meeldivad hirmsasti lood ja igasugused jutud, Se krokodillipisarad, kriminaalne elevant, sellega nagu üks, üks lugu lausa, mille nad meile ette laulsid. Tänane järgmine külaline on meil aga meie, Marta roos, prantsuse lütseumi kaheksanda klassi õpilane ja mul on tunne, et Miia Marta, sina oled just ka see, kellele meeldivad väga igasugused lood raamatut, sa armastad meid theremini. Vastab see tõele, sulle meeldivad raamatud vastab kindlasti sellepärast, et sa kuulud ka Eesti lastekirjanduse noorte ulmeklubisse oled palju lugenud ja ka ise kätt proovinud kirjutamises. Sa tulid praegu jooksuga koolist, ma saan aru, tuli jälle. Ütleb mulle sellist asja, kuidas sai sinul lugemine või armastus raamatut Rost alguses loeti sulle ette ja kui ma väike olin, olin ma väga palju haige ja vanemad luges väga palju ette, kuna oli vaja kodus olla, aga aga ühel hetkel sai natuke villand sellest ütlusest, et õpi ise lugema ja siis ma pisike ise lugema ja juba väga noorelt hakkasin raamatuid lugema. Millised olid esimesed raamatud? Ma mäletan esimesele, ma vist lugesin läbi hipi annekesel, ta oli varem ka ette loetud. Aga hilisemast ajast yks raamatust meelde jäänud Vahtramäe Emil ja ma olin väga uhked selle paksu raamatu ise läbi, lugesin. Kui vana sa olid siis? Ma arvan, et ma olin umbes viie-kuuene. Ja kuidas sul muidu on, kas raamatute puhul sind? No ma saan aru, et vist hirmuta paksud raamatut ma tean, et on lapsi, kes tahavad lugeda ainult õhukesi raamatuid, et siis saab ruttu läbi, kuidas sinuga kindlasti ei hirmuta, just, pigem on selline väljakutseelement, aga ka see, et Jugolugu jätkub kauemaks ja on võimalus rohkem kogeda. Aga sinu eakaaslased, kas nemad loevad palju? See oleneb väga inimest seal nagu väga erinev koolides on kohustuslik kirjandus ka need raamatud on väga erineva mahuga ja üleüldse erinevad, ehk siis suur maht, see läheb neile. Aga neid, kes loevad kohustusliku kirjanduse, kõrvaldan ka õnneks päris palju. Ja siis meil on, millest rääkida, ikka kui palju te räägite omavahel, raamatutest? Tavaliselt tulevad sellised asjad Ta just pärast mõne uue raamatu väljatulemist. Ja jutu käigus on väga hea raamatutele viidata ja sarnase sarnaste huvidega inimestega rääkida. Kes teil kuuluvad sellesse lastekirjanduse noorte ulmeklubisse. Peamiselt kuuluvad kuuluvadki sinna sellised minuvanused, 15 16 aastased noored, kellel on huvi ulme vastu ja erinevate selliste žanride kaupa, et raamatuid lihtsalt lühijutud ka filmid, et räägime ulmest väga laialdaselt, aga räägime sellest, et see on nii põnev. Mulle meeldib kulme, ma pean tunnistama ja minu sõbrannadele kahjuks nendele meeldivad rohkem sellised naisteraamatus, et minu vestluspartneriteks pilisi pidanud olema mehetses nemad loevad neid, aga räägi mulle praegu noorte ulmeraamatut, mis on kõige populaarsemad. Kõige populaarsemad on kindlasti need peavooluraamatut, millest on viimaste aastate jooksul tehtud Hollywoodi pilved. Näljamängud lahkule, sellised sarjad tavaliselt mingi kolmeraamat oli viies laine ja on see noh, see just tuli, et see niuke uuem asi. Ja siis tänu nendele filmidele just need raamatud saavadki tavaliselt populaarseks. Aga õnneks just läbi kohustusliku kirjanduse kirjanduse tundidele tutvustatakse meile ka selliseid vanemaid. Ulmelugusid klassikalt rohkem ja midagi peavoolust siis kõrvalt. No näiteks sinu viimane mingi selline põnev avastus. Viimane kõige põnevam avastus oli kindlasti Indrek Hargla French ja Koulu sari, mis on selline alternatiivajalooline ulmeromaan toimub sellises kiiksuga eestilaadses riigis, kus siis on maagia ja sellised keskaegsed teadlased ja see oli väga põnev, huvitav, mulle väga meeldis. Ütle, kas praegu noortele meeldivad ka veel vampiirilood, on need populaarsed? Ma mõtlen, mis siin oligi see? No vot, need on keele peal koldelisust videvikus, raamatu populaarsus, ma arvan, oli varem kõvasti varem ka need filmid tehti juba üle viie aasta tagasi, peamiselt minu meelest. Filmid ei olnud nii head minu arust. Või kuidas sulle ka see sari ise ka ei olnud ta lihtsalt tol hetkel, ma arvan, ta lõi selle vampiirilooga, et kuidas seal olid erinevad tegelased seotud, aga mina ise ei ole seda sarja läbi lugenud, kuna ma katsun hoida aega just nende peavooluraamatute pealt kokku. Aga mida sa loed praegu? Hetkel on mul pooleli saksa kirjaniku Volter lössi raamat Rumo, imelised seiklused, seda eesti keelde tõlgitud ei ole seal inglise keeles, aga ma loen seda, kuna see on järg minu lemmikraamatule, kapten, sinikarp 13 ja pool elu. See on eesti keeles olemas. Ei, kapten, sinikaron. See on selline täiskasvanute raamat tegelikult, mis on justkui maskeeritud lasteraamatuks ja ma olen seda hästi palju kordi lugenud iga kord ma kord aastas umbes, kui mul on vahepeal tolled juurde uusi teadmisi kohustusliku kirjandusest, sellist klassikat, siis. On näha, et kirjanikel sinna põimida väga palju sellist, maailmakirjanduse klassikat, erinevaid usundeid ja seal tõesti väga-väga põnev. Vahel segadusse ei aja, see, et mis on nagu tõde, mis on nagu vale, et ulmekirjandusele heidetakse ette, et see on ju kõik välja mõeldud nagu muinasjutt, et seal ei ole midagi, aga see ongi selle võlu ja, ja ka ulmekirjandusel oma alaliigid Aasia ja teaduslik fantaasia ja õuduskirjandusest, siis tuleb teada, mida sa loed ja kui kui tekib mingi segadus, siis ongi võimalik uurida, kas vigu Google'isse sisse lei ja vaadata, et mis seal siis taga on. Eriti põnev on, kui ongi kirjanik peitnud sellise suurema loo mingi märksõnana oma loo sisse. Väga huvitav, võid sa tuua veel mulle võib-olla paar raamatusoovitust, et mida ma läheks, hakkaks ise vaatama, sest mul on tunne, et ega see piir noorte ja täiskasvanute kirjanduse vahel on suht õhuke. Et mõned noorteraamatud on väga huvitavad, meenub mulle üks partala Neusse, oli mingisugusest džinnist. Ja ma olen seda raamatut näinud, ei ole seda nalja ise lugenud. Aga tõesti küll. Selline piir muutunud väga õhukeseks, samas just seal kvaliteedi koha pealt on tihti näha, kas raamat on siis suunatud ikkagi sellisele teismelisele või täiskasvanule, kes aru saab ja, ja kõigega odavamad on minu meelest sellised, mis, mis kuidagi seovad kõik ühte, et sealt leiab midagi endale kümneaastane ja ka kolmekümneaastane ja, ja neid on tore nagu uuesti mitu korda lugeda. Väga lahe on sul endal mõni praegu käsile kirjutamine, mõne mõni lugu peas, et mida teeks ker lugusid peas, on alati ja õnneks tekib võimalus neid paberile panna erineval kujul väga tihti kirjanduse sundides, kus on sellist loovat kirjutamist palju. Ja ma arvan, et tänu sellele, et ma olen palju lugenud, on mul lihtne. Ta saada kuskilt alati inspiratsiooni ja mõelda uusi lugusid seal välja. Tahtsin saada kirjanikuks. See on olnud selline väga tagasihoidlik soov, et ma arvan, et kui ei tule just mingit vaimuvälgatust, midagi täiesti uut ja imelist, siis siis ta võib-olla lihtsalt hobina, aga sellist eesmärki kohe kirjanikuks saada ei ole olnud. See on hea. Teeb mingit tööd ja siis, kui on, mida öelda, siis ütled. Eks ole, aitäh sulle saatesse tulemast myya Martaroosia ja tore, et sa innustab ka teisi lapsi oma eeskujuga lugema, sest maailm muutub tõenäoliselt põnev on sul kunagi igav ka? Igaval ikka, aga kui jälle kätte võtta raamat, et siis ei ole? Sa oled vist olnud oma vanematele hea lapsed lollustega aeglaselt raamatute maailm on nii põnev. Samas raamatud pakuvad selliseid ideid uuteks väljasteks. Aga see on ka hea mõte, aitäh sulle viia, Marta. Ja tänaseks on huvitav saada läbi minu nimi Krista taim. Ma tänan teid kuulamast. Soovin teile kena päeva ja pulmseninas.