Tomisse eco, raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitud. Eks igaüks ise kavandas oma elatist saada. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal aga Isamaa, vaadata mulle Eesti ning eesti lugu. Tere Austraalia. Eestlastest on järgmised saated. Austraalia rahvastiku koosseis peegeldab sisserännet. Umbes 90 protsenti rahvastikust on eurooplased, kelle hulgas on siis ka eestlased. Austraalia eestlastest räägib kirjandusmuuseumi teadlane, filosoofiadoktor Mare Kõiva. Saatejuht on Piret Kriivan. Austraalia eestlased, esimesed eestlased jõudsid sellele Kas väga kaugele maale 19. sajandil juba, kuidas see pikk teekond ja miks ette võeti? Seal olid erilised perekonnad, nende rasedate hulgas oli neid, kes olid laevakaptenid, ütlesid laevadel ja kes oma perekonnaga koos olidki võtnud eesmärgiks minna elama sellele kaugele mandrile, mille kohta neil oli olemas oma huvitav ettekujutus ja mul on niisugune mulje kirjade järgi, ei, 19. ja 20. sajandil ei kujuta ainult keegi täpselt ette, missugune see Austraalia on, et mis on selle looduse eripära ja missugune näeb välja selle ühiskond. Kuigi palju fakte oli teada, oli ju teada see, et sinna Inglismaa tookord suur Inglismaa saatis välja no kõik kriminaalsed või, või tõesti niisugused Vägivaldse taustaga inimesed, need saadeti minema. Aga see kuidagi jäi selle niisuguse informatsiooni varju, et et see on riik, kus valgetel on suhteliselt, kui palju võimalusi on võimalus äri ajada. Perspektiivid tundusid kuidagi väga teised ja kui nüüd mõelda eestlaste elu eluolule Tsaari-Venemaal 19. sajandi keskpaigas või lõpus siis nende võimalused sellisel valgel maal, kus tervitati kõiki hakkajaid või nutikaid inimesi, et need olid kahtlemata tükk maad paremad. Et oli väga palju lihtsam saada Austraalias kas väikekaupmeheks või ühesõnaga saada mingi amet, mida sa tegelikult endale Eesti territooriumil ei oleks saanud ja austraallased on väga uhked selle üle, et esimesed ümber asujad, kes võiksid olla eestlased on jõudnud Austraaliasse seitsmeteistkümnendal sajandil ja see on väga vaieldav, tegelikult väga-väga mõnus on kujutada ette, et juba siis olid need esimesed eestlased sadamas olemas aga no 19. sajand on midagi päris palju selgemat läks sinna tuli vaikselt siiski igalt poolt sisse ka, rändas siis, ega see ei olnud siis tõesti ainult see nii-öelda inglaste või nagu üks Austraalia eestlane väga toredalt on öelnud, et et nüüd on nakatuda valged on hakanud rääkima oma taustast ka enne keegi ei tahtnud rääkida. Ta vanaisa oli kohalik kõrilõikaja või šoti suur varas. Ja nii edasi, et et eks need probleemid olid väga pikalt varjus, sest valgetel oli väga palju parem positsioon. Aga 1901. aastal tegelikult Austraalias võeti vastu uus immigratsiooniseadus ja see tähendas seda, et Austraalia tunnistas ja oli nõus vastu võtma ainult valgeid inimesi. Ja kõik, kes ei olnud valged või kes olid näiteks segaabieludest, sest teada on, et eriti kohal olnud Austraalia või nii-öelda briti. Sest Ma olin Inglismaa ja kuninganna oli see kõige üle otsustajad. Et seal oli palju, oli sõduri perekondi, kus naised olid näiteks kohalikud kas pärismaalased või lähemalt tulnud nii-öelda värvilised naised. Ja seejärel saadeti väga-väga rangelt, aga üksmeelselt korjati need värvilised, kui saadeti nad nii-öelda tagasi oma päritolumaale koos lastega. Nii et ma kujutan ette, et see oli tookordses Austraalia ühiskonnas, oli üks neid niisuguseid tragöödiaid, mida seal on aset leidnud ju päris tihti, aga jällegi eestlaste jaoks jätkuvalt niisuguse valge rahvana. Austraalia säilitas oma sellise kutsuva ilme. Eksootiline huvid. Kui vaadata meie vanu geograafiaõpikuid, siis kindlasti Uus-Meremaa mauride ja Austraalia kohta juba 19. sajandi eestikeelsed õpikud maalivad väga põneva pildi. Sulle tundub, et satudki äärmiselt eksootilist kultuuri väga huvitava looduse keskele ja nii edasi, nii soe ja soe. Peamine tõesti on soe ja kõik kasvab, kõik hakkab nagu iseenesest kasvama, nagu vanad reisikirjad, reklaamivad seninägematut loomadena palju, palju huvitavat. Ja üks suuremaid selliseid väljarändamislaineid, kuigi on näha, et 20. sajandi alguses hakkajad eestlased Ameerika kõrval hakkavad liikuma ka Austraalia suunas. Aga see siis moodustab ühe põhja vanadele eestlastele, aga päris vanadeks eestlasteks loetakse 20. sajandi 20.-te aastate väljarändamislainet. Ja sellel on nüüd üks selline huvitav erijoon. Nimelt need, kes välja rändasid, vana eestlaste pärimuse järgi on punased ehk üks osa neist osales 24. aasta riigipöördekatses ja huvitaval kombel osa seltskondasid, näiteks kohalik rahvapärimus räägib seda tegelikult ajaloodokumentide järgi ei ole siiani üle kontrollitud. Estonia teatri orkester kes oli olnud väga solidaarsusele ja vabadusele orienteeritud, et väga suur osa orkestrit pakkis oma ja pillid kokku, sõitis Austraaliasse ja ei hakka nüüd ootama mingeid repressioone Eesti vabariigis vaid lahkusid ise. Igal juhul on need vanad eestlased, kes siis omakorda kutsusid Eestist sugulasi juurde, noh nagu see ikka on, et külast üks pois rändab välja ja saadab teistele kirja teemal, et teate, siin on päris mõnus. Et need niisugused juurde rännutendentsid, olid vahvad, aga mis on täitsa tõsi, on see, et et üks osa noh, teise maailmasõja järel Austraaliasse suundunuid ütlebki või nendib, et tegelikult olid vanad eestlased, kes olid nagu punase kallakuga, olid väga lahked nende vastu, kes nad tulid ja sageli oli neil ka saksa sõja, aga taust või nad tulid lihtsalt Eestist igaks juhuks pakku oleks võinud vastupidi, harva oleks võinud vastupidi arvata ka ei. Näha on neist mälestustest ja kirjatöödest, et tervitati suure rõõmuga noori, kellest loodeti, et nad arendavad kogukonda edasi. On võimalik rohkem abielluda eestlastega ja on võimalik arendada oma kultuuri edasi. Ja võib-olla Austraalia eestlaste puhul on hästi vahva see, et kui me vaatame niisugust Eesti väljarännanute ajalugu, siis on selge, kuhu ka 20. sajandil välja rännata. Otsekohe tekib Eesti liikumine, kuigi Eesti vabariiki veel ei ole, sel ajal, kui nemad välja rändasid, esimesed eestimajad tekivad Melbourneis Sydneys 1000 910912. Sinna juurde luuakse otsekohe raamatukogud. Inimeste käest kogutakse kui raamatuid mitte ainult eestikeelseid, vaid seal on ka vene ja saksakeelseid. Aga loomulikult, eelistatud on eestikeelsed raamatud, otsekohe tekivad väikesed laulukoorid. Otsekohe püütakse ta mingit niisugust oma sporditegevuste kultuuritegevust arendama. Ja väga kiiresti tekivad sellised omakeelsed pisikud keset laualehed ajalehed, mida käest kätte jagatakse, nii et kuidagimoodi see, ma isegi ütleksin, et üldine kultuurimudel erineb väga tugevalt võib-olla praegustest väljarändajatest, kellel on ükskõik, mis keelne meedia on olemas ja nad ei tunne nagu niisugust vajadust või püüet hakata looma laulukoori või käima koos mingit sporti tegemas või maja ehitama. Sest sageli see raamatukogu tähendas seda, et kuskilt üürid kirume kellegi käest tähendab raha selle üüri jaoks tuli kokku koguda. Ja ümberasujate ei ole kunagi ülearu tegelikult. Et need on niisugused võib-olla 20. sajandi alguse hästi huvitavad jooned, et see eestlus on hästi tugev ammu enne Eesti riigi teket ja kase hariduslikult tuuri püüa isegi kui tegemist on kellegagi, kes on kas farmer või kes on ärimees, ta ikkagi, ta panustab kultuuri ühtlasi. Nii et minu meelest seda, et tingimata riiklustab kaasa mingi keelevi kultuuri säilimise seda eestlaste näitel kindlalt ei saa öelda, mul on tunne, et sama kehtib ka teiste baltlaste kohta ja mitte ainult, isegi selline suurem rahvas nagu itaallased või mitte väga kirjarahvas nagu kreeklased. Et ikkagi see niisugune hoiame kokku Kuu, katsume oma kultuuri edendada või midagi muud, et see hakkab väga-väga kiiresti töötama. Kui palju siis oli eestlasi eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel ja kes on ilusad baltlased? Läksid ka siis või nemad läksid Ok hiljem eestlasi enne seda teise maailmasõja juurde, rännet oli 3000 ümber ja kui nüüd mõelda, et see jagunes tegelikult suure mandri peale, tõde on see, et eestlased, esimese laine, eestlased sageli asusid linnadesse aga üks osa proovis arendada ka mingit põllumajandust või farmidest või midagi muud. Ja järgmine suur laine tegelikult algabki teise maailmasõja ajal nii-öelda uus eestlased, siis üks osa on siis enne teist maailmasõda välja rännanud lapsed või lapselapsed, keda seoses sõjaga Euroopas kutsutakse tagasi, tulge tagasi sealt ohtlikult maalt ära. Ükskõik kus Euroopa riigis nad siis parasjagu olid. Aga suurem osa neid eestlasi, kes tulid, kas abistamiskomitee, teedekutsetega nii-öelda eesti päästmiskomiteel oli väga oluline osa, sest nad saatsid umbropsuga täiesti võõrastele eestlastele kutseid, see tegutses Austraalias korraldatud jah, jah. Ja selle eesmärk oli, see tuli kokku tegelikult suhteliselt sõja alguses. Niipea, kui tulid esimesed teated, et selle kohta, et Euroopas on väga suur sõda ja, ja Eesti Eesti territoorium on väga halvas olukorras siis tegelikult 42 43 hakkasid juba saabuma kutsed, millega oli võimalik Austraaliasse ümber asuda ja siit minema pääsesid, Euroopast tegelikult oligi, see oli väga palju esimene eesmärk. Ja mitmed on ka öelnud kurvastusega. Ma tean, meil on üks, üks hea selline vana Austraalia sõber, kes, kes kirjeldasid. See oli niisugune trikki värk, et ta õppis juba hispaania keelt, Nad tulid minemas Argentiinasse. Kõik dokumendid olid vormistatud ja äkki nad nägid, et sealt tulid kommunistid võimule ja nad otsustasid, et paremei Me ei lähe sinna. Juba nägin. Ja siis nad otsustasid, et vahime Austraalia, kuigi nagu ta ütleb, et meil ei olnud nõrk aimu ka, mis asi see Austraalia on. Et siis me õppisime emaga mõlemad natuke rohkem inglise keelt, et ette valmistada juba laagris piima ja, ja tuldigi tegelikult Austraaliasse. Nii et paljudel see ei olnud esimene valik. Ja suuremad lained saabusid tegelikult siis pärast sõda. Austraalia oli jõudnud sellesse seisu, et juba enne sõda tegelikult oli antud alla. Et see valik, et kõigepealt võetakse inglased, seejärel tuli anda, järgi teha, järel on nii-öelda peamine, et ei ole kommunistid. Ehk siis kõne olla tulid juba ka itaallased. Sageli küll just nimelt need itaallased, kes põgenesid kommunistide eest ja selle hullu seestmisi Itaalias oli. Ja siis tulid juba kõne alla igasugused Malta, Kreeka ja äkitselt otsustati, et aga miks mitte Balti riigid. Kindlasti nad ei ole kommunistide poolt, et nad on olnud igasuguste keeruliste saatustega nii edasi. Igal juhul anti neljakümnendatel pärast seda 46 47 anti teada, et on võimalik Austraaliasse ümber asuda. Sellele eelnes tegelikult Austraalias väga vahva eelde. Miks neid nimetatakse ilusateks, inimesteks, ilusateks palklasteks on see, et tegelikult Austraalias oli ainult sõja tõttu, vaid ka muidu nad ei tulnud päris hästi välja 30.-te aastate majanduskriisist. Ja kohalikud olid väga närvilised, nad said aru, et valitsus toob igalt poolt uusi inimesi sisse seal võib-olla see olukord, mis tabas meid mõne aja eest, et sa oled niigi vaene, sa saad kuidagi endaga hakkama, siis nad toovad majja, kust keda ju. Aga siis valitsus käivitas kampaania, millega raadiotes ja, ja ajalehtedest Läti tegelikult tuuakse. Teiesugused, valged, ilusad inimesed ja neid nii-öelda laagri intervjuusid või ka ümberasumis intervjuusid on kirjeldatud, et nad tegelikult ei näinud läbi, aga et et valiti neid, kes saavad kindlalt hakkama. Ja, ja kes näevad head välja, kes on nagu edumeelsed haridusele suunatud ja nii edasi. Ja mis siis veel, neid võeti Austraalias vastu täiesti tava tult. Neile korraldati raadios kontserdid ja oli võimalik kontserte teha, sest pikk laevasõit, kas siis inglismaalt tasuta sai sõita. Parimate Ameerika ja, ja inglise sõjalaevadega. Toit oli hea, nagu eestlased kiidavad. Ja igavusest nad tegid seal oma laulukoorid, tantsuansamblid, sest palju oli noori inimesi. Ja selliseid, kes oskasid hästi laulda, kes organiseerisid, nii et kui nad maandusid, siis tulid reporterid vastu ja küsisid, kas te laulaks midagi ja üles suutsid astuda terved laulukoorid. Ja see oli nagu niisugune murdekoht, et inimesed kuulsid neid raadiost. Nad said esimese väikese honorari, neil oli midagi taskus, kui nad jõudsid Austraaliasse. Aga teiselt poolt oli see, et need, kes vastu võtsid Sa pääsesid raadiosse laulma, see oli ikkagi midagi rohkemat kui, kui see, et sa lihtsalt oled kui täitsa tegijast alla tulnud, täitsa tegijad. Täitsa õige. Ja see jäi niisuguseks uhkuse asjaks, need, kes tulid esimeste laevadega, need ka iseennast iseloomustades, ütlevad, et aga meie tulime esimeste laevadega, meie oleme ilusad baltlased. Et see jäi naguniisuguseks toredaks terminiks, noh, rääkimata, et see oli selline südamlik sõprussuhe või need olid suhted terveks eluks. Nendest, mõnedest tantsijatest, kui sa 16 aastaselt kellegagi tantsid koos või kaheksateistkümneselt siis väga suure tõenäosusega see on sinu tulevane elukaaslane ekstreemses olukorras veel absoluutselt no mitte ühtegi küsimust. Ja, ja samu lauljatega tegelikult nad leidsid sealt niisugused, kellega oli võimalik rääkida sarnaseid asju või ajada sarnast sarnast jätku elu edasi, tasuta, sõideti kohale ja kes siis maksis selle eest? Selle maksis tegelikult osalt kinni Austraaliaga, aga osalt maksis kinni ka Inglismaa ja osalt Ameerika Ameerikale see oli kasulik ots. Üks osa saabujaid tuli Korea sõja ajal tegelikult Inglismaalt raha laevasõidu eest, Inglismaal oli väga hea meel, et osa niisuguseid sõja ajal saabunuid liigub edasi. Nad maksid väikest raha, tegelikult ameerika laevad oleksid pidanud nagunii minema haavatute järgi. Ja seal oli ka mitmeid muid põhjuseid, miks, miks need laevad olid nii-öelda tasud. Et see oli jälle üks niisuguseid asju, mida need esimesed väljarändajad ütlesid, et ei maksa arvata, et see oli siniste silmade süda, sest et tegelikult see oli ikkagi seal oli ikkagi ka päris niisugune kaalutlus taga. Aga midagi on rõhutada, et näiteks üks neid esimesi laev oli admiral Hintsel mon. Nad kõik rääkisid, et oi kui huvitav seal laeval oli olla, et laeva kapten oli šotlane, kes kõndis oma seelikus ringi, mingi oli väga uhke ajasema šoti keelasema šoti asja juttu, et et nende jaoks oli see jälle midagi niisugust, mis oli hämmastav. Ja teiselt poolt, eks nemad hämmastasid nii report, treid kui neid, kes neile vastu tulid. Sest väga paljud oma mälestustes või ka intervjuudes ütlevad, et sa ei kujuta ette, kuhu me tulime. Me tulime keset, et niisugust suhteliselt arenematud hoopis teise riietus ja töökultuuriga keskkonda. Või nagu üks naine väga toredalt ütles. Minu isa oli see, kes tuli tolmumantli ja kaabuga. Aga kui vaadata neid eestlaste saabumispilt, et siis nad olid kõik linnahärrade linnapreilid ja prouad, et nende rõivastus, rõivastiil kõik muu oli, oli moodne euroopa ja erines kindlalt Austraaliast. See teekond oli ju päris pikk, tol ajal ilmselt võis kaua aega ikka võtta. Ikkagi olla veel selle lõpus härrad ja prouad read. See on hästi huvitav, et ka need kõik, kes olid Saksamaal keisingeni ja muudes laagrites, et laagrites väga kiiresti ehitati üleskoolid, raamatute ajalehtede väljaandmine, igasugused muud sellised asjad, laulukoorid, näitemängud, seal kirjutati uusi näidendeid ja kõike muud. Ühesõnaga katsuti jätkata sellist elu, mis oli enne sõda. Ja selle tõttu seetõttu ma arvan, et küllap jääbki midagi midagi muud tegemata. Aga see välimust ei ole ma kindlasti kindlasti see, mis oleks Eestile olnud sobilik. Kui nad Austraaliasse jõudsid, jala maha panid, kas siis nad paigutati mingitesse ikkagi laagritesse uuesti osas? Osa oli neid, kes läksid varem või eestlaste konkreetsete kutsetega, neil oli tihti see õnn, et et nii-öelda vanad eestlased võtsid nad kas enda juurde tööle või soovitasid neid kuhugi tööle. Sest kuigi oli majanduskriis ja ka tegelikult raha maksta ja tööd pakkuda ei olnudki, oli pigem nagu tööd tasuta või pooltasuta töödele ja igasugustele muudele muudele sellistele võimalustele ka siis väga paljudega oli tõesti see, et nad ikkagi maandusid konkreetselt erinevates ümberasujate laagrites. Need olid koledad barakid ja nagu rootsi puhulgi inimesed ei, ei väsi meenutamast seda kuidas on, et üks selline tore mälestus on, et, et hommikust õhtuni käis kogu aeg mingi doktoctoctogdoc, sest mehed katsusid lüüa mingit sest kaigastest puudest mingeid vahe seinud, et tõmmata voodilina või midagi kahe erineva perekonna vahele. Kuna need olid niisugused ühised suured plekkbarakid, soojustamata Ta, see algus oli küllaltki šokeeriv. Rääkimata, et selleks, et saada kas laagrist välja või üldse tööd. Tööpakkumised olid näiteks niimoodi, et mida on paljud kirjeldanud, et pakuti tööd noh, nii-öelda lambad, lambakarjused, Lamba tapjale ja kokale. Ja väga paljud eestlased, niisugused noored kahekümnesed, kes olid äsja abiellunud, nad ei osanud, nagu paljud ütlesid, et oi, ma olin linnatüdruk. No ei olnud nurk aimu ka. Mu mees ei teadnud lamba pügamist mitte midagi, aga me otsustasime, et peamine laagrist välja. Ja nende hinnang on, et et vot ei tea, kas austraallaste maitsemeel oli nii nüri? Ma ei kujuta, mida ma neile keetsin, et see oli minu elu esimene esimene võimalus lambaliha keeta. Aga, või kuidas mu mees seal kedagi pügas, aga austraallased olid lõpmata kannatlikud, kõik söödi. Isegi üle ei nurisenud. Nii et see niisugune jah, see oli, see oli pöörane, niisugune oli vaja, otsiti võimalusi ja saadi hakkama. Muidugi, noori mehi kutsuti metsatöödele ja igasuguseid, et ta oli nagu nad on naernud, et üks väärt amet, mida juba vanad eestlased soovitasid, et katsud kana ja ütled, kas see muna, mis sealt kui ruttu tuleb muna eksinud Taavi Kukk ja need olid niisugused ametid, millest Eestis ei osanud kurje, unikaalne. Folklorist Mare Kõiva jätkab juttu Austraalia eestlastest näiteks ka läbinisti eesti külast Austraalias. Nädala pärast. Saate toimetaja Piret Kriivan, külastage palun lahkesti ka Eesti loo kodulehte ja Facebooki seina. Aga saate lõpulugu. 1988. aastal sai täis 60 aastat Eesti Laulu Austraalias. Sel puhul Austraalias välja antud heliplaadil rääkisid eestlaste lauluharrastusest ja Austraaliasse saabumisest proua Takel ja proua Seeger ja neid küsitleb Charles Lembit peitmann. Selle eesti heliplaadi eesmärgiks on tutvustada eesti laule ja lauljaid viimase 60 aasta jooksul, see on 1927 kuni 1987 ja see heliplaat muidugi on välja antud austraalia 200 aastase juubeli baithnial eriprojektina. Nüüd meil ei ole küll heliülesvõtteid, 1927. aasta Sydney kooristega, 1932. aastal alustatud Melboni kooris. Aga minuga praegu on siin mikrofoni juures kaks isikut, kes laulsid mõlemis nendes koorides. Kõigepealt proua tekkel. Tervist teile. Millal te jõudsite Austraaliasse? Mina jõudsin assaariasse 27. veebruaril 1927. aastal. Nii et teil on meeles see selge ja, ja millal, millal hakati kuuri moodustama. Ja koorija hakati moodustama 27.-na kajastanud? Meid ei olnud küll väga palju, siis, aga enamasti noored ja, ja, ja vanemad ja keskealised ja tahtmist oli palju tahtmist ja jõudu oli iga laia, kes olid koolijuht sel puhul? Ma tõesti ei Mäeletama. Hakkas ta 27. aastal juhtima. Nii et see oli esimene Eesti laulukoor siin. Ja Brasiiliat, te olite ka sellesama kuuri hulgas, jaa, jaa, mina tulin käsid, mis ma jõudsin, tihti sai 27. aasta juunikuu sees ja ja siis peale selle, siis sai asutatud see alustatud koor ja kas teil on, Raimo oli ära kolinud ja tema muidugi nüüd kadunud juba nagu jääääretaimel kadunud toolidega veel, kuni kuulis oli umbes 1932 umbes jah, alustasime koori seal ja härra Kauler oli seal Kaur, kes alustas seda ja juhatas ka ja, ja nüüd millal oli õieti niipalju kui mäletate selle Sydney kuuri esimene esinemine, väljaastumine, see oli umbes novembrikuus 27 novembris, enne jõule enne jõule ja ma ei tea, kas ta oli seitsmeteistkümne, ma ei ole kindel. Aga suli eestlaste muudkui tuleb mingisugune ja, ja see esimene kontsert kuidagimoodi anti, siis oli, seal nimetati siis see rõve instituut ingliskeelne seal ruumide, selle ruumides oli see sel ajal veel? Ei olnud veel, me käisime koos seal Oxford Street ise, seal oli väga väikene väikesed ruumid seal seal saali. Nii et kuuris oli umbes paarkümmend inimest ja palju kuulajaid oli sel puhul. Noh, seda on väga raske ütelda, aga siiski kaunis palju oli, mitukümmend sadam ei olnud nii palju ei olnud ja, ja see on huvitav prodekkel, me vaatasime üldse inimeste pilti, mis proua Seegel on, see pilt näitab 100 kahtekümmend eestlast, kes tulid korraga ühelt samalt laevalt maha, kas te olite ka nende hulgas? Ma tulin siis näida, lähed kalm peale laevalt ainult kolm ja, ja me olime käik alla seitsmeteistaastased. Ja te mäletate, kaasedasid seda koori esinemist ja ära enne jõulutuhat 927. See pidi väga huvitav mälestus. Äge, kas te laulate praegu veel ka koori laulan Sontrull merekoolis seal merekoolis, nii et teil on, ütleme juba siis selja taga ütleme, 60 aastat laulutegevust siin Austraalias. Ja väga väga huvitav ja prožige teinud ja siis ütleme, võib peagi juubel see aasta Toyota ka 60 aastat Sydney ja Melbourne ja meil oli seal lounge sõlmeriguuri skaala või vanade, praegu 93 93 ja ikka laulab. Ja seonduv ei taha ära anda. Ühesõnaga võime tõesti öelda, et Eesti laul kestab niikaua, kui eestlased on Austraalias. Ja ma usun kindlasti seda ja nii palju keegi pannil laule hääldan. Palju tänu teile kõike head teile seal T4 ja proselge, palju tänu teile nende sõnade eest, suur tänu teljega kõikidele rauakest, kui Eesti laul veel täna tänan. Aga koorilaulu me siiski täna ei kuula, tuleme ajas lähemale. Üsna tänapäeva liisis peitmanid Austraalias sündinud-kasvanud ja muusikahariduse saanud Henry peitman džässpianist, helilooja ja õpetaja. Vend, kitarrist Paul peitmann ja kolmas vend ERSO viiulimängija Juhan peitman. Kuulame Henri Peipmani pala virmalised Brien Melvini, Villu Veski, Mart Soo, Taavo Remmeli, Mihkel metsale ja Henri peitmani enda esituses.