Autobiograafia on raamat, mille inimene ise kirjutab oma elust ja mis on tavaliselt pungil täis igasugu igavaid üksikasju. See siin ei ole autobiograafia. Ma ei kirjutaks kunagi oma elulugu. Kuid mu algkoolipäevil ja hiljemgi on juhtunud hulk lugusid, mis on mulle igaveseks meelde jäänud. Ükski neist pole iseenesest tähtis, kuid samas on viimane kui üks neist tekitanud mulle niisuguse elamuse, mida ma pole kunagi suutnud peast välja saada. Mäletan neid isegi 50 ja mõnikord 60 aastat hiljem. Ma ei pidanud ühtki oma lugu mälust välja kaevama. Mul oli vaja nad vaid oma teadvuse pealiskihist kokku riisuda ja kirja panna. Mõned lood on naljakad, mõned on valusad, mõned on ebameeldivad. Küllap seepärast ongi neid nii eredalt meelde jäänud. Viimane, kui üks neist on sulatõsi. Minu isa haaraltaal oli Oslo lähedalt sars spordi väikelinnast pärit norralane. Tema isa, ehk siis minu vanaisa, oli üsna jõukas kaupmees, kes pidas Salzburgis poodi ja müüs kõike juustust, kana võrguni. Kui mu isa oli 14 aastane ja see oli rohkem kui 100 aastat tagasi, libastus ta jalg kodumaja katust parandades ja ta kukkus alla. Ta murdis vasaku käe altpoolt küünarnuki. Keegi jooksis arsti kutsuma ja pool tunnikest hiljem sõitiski purupurjus tohter Maiesteetlikult oma hobukaarikuga õue. Ta oli nii täis, et pidas murtud küünarluud paigast väänatud õlaks. Talle Valen kähku paika. Hõikas ta ning tänavalt kutsuti kaks meest appi tõmbama. Neil kästi mu isa töökohast kinni hoida. Doktoraga haaras ta murtud käe randme pihku ja kamandas. Tõmmake, mehed, tõmmake. Shakialte valu oli ilmselt kohutav. Ohver, kisendas jada ema, kes toimuvat õudusega pealt vaatas, karjus jätke järele. Kuid selleks ajaks olid tõmbajad juba nii palju kahju teinud, et luud tungis läbi käe naha välja. Aastanumbriks oli tollal 1877 ja ortopeedi line kirurgia polnud kaugeltki see, mis tänapäeval käsi lihtsalt amputeeriti küünarnukikohalt. Ja mu isa pidi terve ülejäänud elu ühe käega toime tulema. Õnneks jäi ta ilma vasakust käest ja õppis ajapikku enam-vähem kõike tegema vaid parema käe, nelja sõrme ja pöidlaabiga. Ta suutis kingapaelad sama kähku kinni siduda kui meie sinuga. Ning taldrikul toidu tükeldamiseks tervitas ta kahvli serva ära. Nii et söögiriista sai korraga kasutada nii noa kui kahvlina. Ta hoidis oma nupukat leiutist, nahk vutlarist ja kandis seda taskus igal pool kaasas. Isa tavatses öelda, et käekaotus põhjustas talle vaid ühe tõsise ebamugavuse. Ta ei tulnud kunagi toime keedetud munal otsa äralõikamisega. Mu isa oli oma vennast Oskarist umbes aasta vanem, kuid nad olid erakordselt lähedased ja pärast kooli lõpetamist läksid nad kahekesi pikale jalutuskäigule, et tulevikuplaane teha. Nende meelest oli nii väikeses linnas kui Sarxpord nii väikesel maal kui Norra võimatu suurt varandust kokku saada. Nad olid selles ühel meelel, et tuleks kolida suurde riiki kas siis Inglismaale või Prantsusmaale kus teenimisvõimalused paistsid olevat piiramatud. Nende isal üle kahe meetri pikal lahkel hiiglasel ei olnud poegade ettevõtlikkust ega ambitsioone ning ta keeldus seda uljast plaani toetamast. Kui ta keelas poegadel minna, lasksid nood kodust jalga ja suutsid kuidagimoodi kaubalaeval Prantsusmaale jõuda. Kaleest läksid nad edasi Pariisi ja Pariisi jõudes otsustasid eri teid minna, sest kumbki neist ihkas teineteisest sõltumatu olla. Onu Oskar suundus teadmata põhjustel lääne poole Larroshelli Atlandi ookeani rannikul. Minu isaga jäi mõneks ajaks Pariisi. Lugu sellest, kuidas kaks venda alustasid eri maades omaette täiesti erinevat tüüpi äri ajamisega ja kuidas kumbki oma varanduse teenis, on iseenesest huvitav, kuid meil pole aega laialt käes ja seepärast jutustab nendest vaid paari sõnaga. Räägime kõigepealt onu Oskarist. Larošell oli tollal ja on praegugi kalasadam. 40.-ks eluaastaks oli mu onu linna kõige rikkam mees. Tal oli terve traalerite laevastik ja suur konservitehas, kus pandi purki kõik sardiinid, mille traalerid kohale tõid. Onu abiellus heast perekonnast pärit naisega ning sai hunnitu linna häärberi ja suure maamõisa omanikuks. Ta hakkas koguma luueeee 15 aegset mööblit, head kunsti ja haruldasi raamatuid ning kõik need ilusad esemed koos kinnisvaraga on siiani ta perekonna omanduses. Maamõisa ma pole näinud, kuid paari aasta eest käisin Larošelli linnamaja, sest see oli rabav. Juba mööbel ise peaks muuseumis olema. Kuni onu Oskar möllaslarošellis ei istunud ka tema ühekäeline vend Harald ehk siis minu isa käed rüpes. Ta oli Pariisis kohanud noort norralast nimega admesen ning nad otsustasid kahekesi koos laeva maakleriteks hakata. Laevamaakler on isik, kes varustab sadamasse jõudnud laeva kõigega, mida seal vaja läheb. Kütuse ja toidu köitaja, värvi, seebi ja käterätikute haamria, naelte ning lisaks veel 1000 pisiasjaga. Laevamaakler on laevade jaoks nagu üüratu suur kaubamaja ning ülekaalukalt kõige tähtsam kaup, millega ta laevu varustab, on mootorikütus. Tollal mõeldi mootorikütuse all vaid üht asja. Sütt. Sel ajal polnud avameredel mingeid naftaküttel liikuvaid mootorlaevu. Kõik laeva tulid aurulaevad ja nood vanad Aurikud laadisid korraga peale sadu ja tihti isegi tuhandeid tonne sütt. Süsi oli laevamaaklerite must kuld. Mu isa Jädabast leitud sõber härra Aarnesen mõistsid seda suurepäraselt. Kõige arukam oleks, kinnitasid nad teineteisele asutada oma maakleri äri ühes Euroopa suurimatest söesadamatest. Aga millises? Vastus oli lihtne. Tol hetkel oli maailma kõige suuremaks söe veosadamaks Lõuna-Walesis asuv kaardist. Nii asusidki need kaks noort ambitsioonikat meest teele Cardiffi kaasas vaid napilt pagasit. Kuid mu isa võttis kaasa midagi südant rõõmustavamat kui pagas. Temaga oli kaasas naine, noor prantsuse tütarlaps nimega Marii kellega ta oli äsja Pariisis abiellunud. Kardifis asutasid nad laeva maaklerifirma Aarnesin ja Taal ja tööruumideks võeti rendile vaid üks tuba. Sealt edasi kulges elu nagu mõnes ülepingutatud muinasjutulise eduloos. Aga tegelikkuses oli see kahe sõbra meeletult raske ja hoolega läbimõeldud töö tulemus. Üpris varsti oli firmal Aarnesin ja taal nii palju tööd, et kaks osaniku ei saanud sellega enam üksi hakkama. Hangiti suurem kontor ja palgati töötajaid juurde. Nüüd hakkasid laekuma juba suuremad summad. Kõigest mõne aasta pärast oli mu isale jõukohane osta kaardilt vist pisut eemal Klandaski külas tore maja ja seal sünnitas abikaasa Marii talle kaks last, tüdruku ja poisi. Õnnetuseks suri ta pärast teise lapse sündi. Kui naise surmajärgne vapustus ja kurbus hakkasid taanduma, taipas mu isa äkki, et kahel väikesel lapsel on vaja vähemalt kasu emagi, kes nende eest hoolitseks. Lisaks tunnista ise end hirmus üksildasena. Oli ilmselge, et ta peab endale uue naise leidma. Kuid Lõuna-Walesis elava norralase jaoks, kelle tutvusringkond polnud lai, oli seda kergem öelda kui teha. Niisiis otsustas mu isapuhkust võtta ja kodumaal Norras ära käia. Kes teab, ehk veab ja tal lähebki korda endale kodumaalt uus armas pruut leida. 1911. aasta suvel Norras väikesel rannasõidu Aurikul reisides kohtas kida noort daami nimega Sophie Magdaleena Hesselberg. Mu isa oli sedasorti mees, kes tundis hea asja kohe ära, kui seda nägema juhtus. Ta tegi nädal hiljem abieluettepaneku ja abiellus üsna varsti pärast seda. Haaral taal viis oma norralanna seda abikaasa Pariisi mesinädalaid veetma ja seejärel Landafil majja. Nad armastasid teineteist südamest ja olid üliõnnelikud ning järgnenud kuue aasta jooksul sünnitas naine perre neli last. Tüdruku veel ühe tüdruku poisi ehk minu ja veel kolmandagi tüdruku. Nüüd oli peres kuus last. Kaks mõisa esimeselt naiselt ja neli teiselt. Vaja läks suuremat ja uhkemat maja ning raha selle ostmiseks oli olemas. Niisiis kolisime, nägi 1918. aastal, mil mina olin kahe aastane, uhkesse maamõisa, mis asus kardifist umbes kaheksa miili lääne pool Veideeri küla servas. Mäletan seda kui vägevat hoonet, mille katust ehtisid tornikesed ja mille ümber olid suursugused muruplatside terrassid. Valduse juurde kuulus palju aakrit, põllu- ja metsamaad ning hulk väikseid maju palgatööliste jaoks. Peagi oli aasadel hulk Lüpsilehmi, laudad olid sigu ja kanakuut kanu pilgeni täis. Atrade ja Heila vankrite vedamiseks oli meil mitu müraka, Tšaiiri tõugu hobust ning majapidamises töötasid künnimees lehmatalitaja, paar aedniku ja hulk igasuguseid majateenijaid. Samamoodi nagu tema vend Oskar Larošellis oli ka haaraltaal suutnud end kindlalt üles töötada. Kuid mind köidab vendade haaraldi ja Oscari juures kõige rohkem see, et ehkki nad olid pärit lihtsast silma torkamatust Väikelinna perekonnast, süttis neis mõlemaid teineteisest sõltumatult suur huvi ilusate asjade vastu. Kohe, kui nad said seda endale lubada, hakkasid nad oma maju ehtima kaunite maalide ja ilusa mööbliga. Lisaks sai minu isast meisteraednik ja alpitaimede kollektsionäär. Ema jutustas mulle mõnikord, kuidas nad kahekesi kõrgel Norra mägedes matkamas käisid ja isa pani ta surmahirmu tundma, kui ronis oma ühe käega mööda järske kaljuseinu üles, et kõrgel kaljunukil kasvavaid mäestiku taimekesi kätte saada. Isa oli ka osav puunikerdaja ning enamik maja peegli raamidest oli tema kätetöö. Samamoodi oli tema nikerdatud ka elutoa suur ja uhke tammepuust, peenelt voolitud puuviljade, väelevate okste ja lehtedega kamina ümbris. Isa oli erakordselt hoolas päevikupidaja. Mul on ikka veel alles üks tema paljudest taskuraamatutest esimese maailmasõja ajast. Viie sõjaaasta jooksul kirjutas ta iga jumala päev mitu lehekülge kommentaare ja tähelepanekuid toimuva kohta. Ta kasutas kirjutamiseks sulepead ja ehkida emakeeleks oli norra keel, kirjutas ta päevikut alati. Laitmatus inglise keeles. Ta töötas välja kummalise teooria selle kohta, kuidas arendada oma lastes ilumeelt. Iga kord, kui mu ema jäi lapseootele, ootas isa kuni kätte jõudsid raseduse kolm viimast kuud ja teatas siis emale, et nüüd tuleb alustada ülendavaid retki. Ülendavad retked tähendasid seda, et ta viis ema mõnda imeilusasse maa kohta ning jalutas seal temaga iga päev umbes tund aega ringi, et naine võiks ümbruse ilu endasse talletada. Isa teooria oli selline, et kui last ootava naise silmad näevad pidevalt looduse ilu kandub see ilu kuidagi edasi ka tema üsas oleva sündimata lapse teadvusse ning lapsest kasvab ilusate asjade austaja. Viimane, kui üks tema lastest sai enne sündi niisuguse ilukursuse. 1920. aastal, kui olin vaid kolmeaastane suri pimesoolepõletiku, mu ema vanim laps, minu õde, astri oli surres seitsme aasta vanune. Niisama vana oli ka mu enda vanim tütar oliiv ja kes suri 42 aastat hiljem leetritesse. Astri oli ilmselgelt mu isa lemmik. Ta jumaldas tüdrukute üle igasuguse mõõdu ja määra ning lapse ootamatu surm võttis ta sõna otseses mõttes mitmeks päevaks sõnatuks. Isa leinas nii raskelt, et kui ta ise jäi kuu aega hiljem kopsupõletiku, paistis tal olevat üsna ükskõik, kas ta elab või sureb. Kui tol ajal oleks penitsilliin kasutusel olnud, poleks olnud vaja eriti karta ei pimesoole ega kopsupõletikku. Kuid ilma penitsiliini või mõne muu ime, antibiootikumid, ta oli eelkõige just kopsupõletik, väga ohtlik haigus. Umbes neljandal või viiendal päeval saabus iga kopsupõletiku haige jaoks vältimatu faas, mida nimetati kriisiks. Palavik kerkis kõrgele ja pulss muutus väga kiireks. Haige pidi oma elu eest võitlema. Mu isa keeldus võitlemast. Olen üpris kindel, et ta mõtles oma armastatud tütrele ja tahtis tema juurde taevariiki minna. Ja nii ta surigi. Ta oli 57 aastane. Niisiis kaotas mu ema mõnenädalase vahega nii tütre kui mehe taevas ise teab, mis tunne võis tal olla, kui teda tabas niisugune topeltkatastroof. Ta oli noor norralanna, kes pidi võõral maal elades äkki ihuüksinda ülitõsiste probleemide ja vastutusega silmitsi seisma. Tal oli viis last üles kasvatada kolme enda oma ja kaks ta abikaasa eelmiselt naiselt. Ja olukorra tegi veelgi raskemaks see, et kahe kuu pärast oli uus laps sündimas. Vähem vapper naine oleks selles olukorras peaaegu kindlasti maja maha müünud, kohvrid pakkinud ja koos lastega tagasi Norrasse suundunud. Kodumaal olid teda ootamas ja valmis aitama ema ja isa ja kaks vallalist õde. Kuid mu ema keeldus kergema vastupanu teed minemast. Tema abikaasa oli alati väga tungivalt väljendanud soovi, et kõik tema lapsed peavad saama hariduse inglise koolides. Need on maailma parimad koolid, kinnitas ta ikka ja jälle. Igatahes palju paremad kui norra koolid. Isegi paremad kui valsi koolid. Ehkki ta ise elas ja ajas äri Uuell, siis isa oli veendunud, et inglise kooliõpetusel on mingi võluvägi küljes, et just tänu sealt saadavale haridusele on ühe väikese saare asukad kasvanud suurrahvaks ja võimsaks impeeriumiks ning loonud maailma suurima kirjanduse. Mitte ükski mu lastest rääkis alatasa ei lähe kooli kusagil mujal kui Inglismaal. Ja mu ema tahtis kindlameelselt oma surnud abikaasa soovid ellu viia. Selle saavutamiseks pidi ta kolima oma majapidamise Walesist Inglismaale kuid ta polnud ümberasumiseks veel valmis. Ta pidi veel mõnda aega veel siis elama, sest siin oli inimesi, keda ta tundis ning kes võisid teda aidata ja head nõu anda. Eelkõige oli selleks ta abikaasa hea sõber ja äripartner härra Aadnesen. Samas oli endastmõistetav, et isegi kui ta kohe Uuell Sist minema ei koli, tuleb tal ikkagi ümber asuda väiksemasse majja, millest jõud üle käib. Tal oli laste eest hoolitsemisega piisavalt palju tööd, et mitte end lisaks ka talupidamisega koormata. Niipea kui ta viies laps jällegi tütar oli ilmale tulnud, müüs ema suurema aja maha ja kolis väiksemasse, mis asus slandafist mõne miili kaugusel. Maja nimi oli hamblerland lootš ja see polnud midagi enamat kui kena keskmise suurusega äärelinna maja. Kaks aastat hiljem kuueaastasena läksin mahlandafis oma esimesse kooli. See kool oli tegelikult lasteaed, mida juhtisid kaks õde proua Korfild ja preilid hakker. Ning selle nimi oli Elm Trui Haus. See on hämmastav, kui vähe mäletab inimene oma elust enne seitsmendat või kaheksandat eluaastat. Ma võin teile jutustada igasuguseid lugusid, mis juhtusid minuga pärast kaheksandat eluaastat aga varasemast ajast vaid mõnda üksikut. Ma käisin Ellthy Hausis terve aasta, kuid ei mäleta isegi seda, milline mu klassituba välja nägi. Ma ei suuda ka meenutada proua Korfildi ja preilid häkkeri nägusid, ehkki olen kindel, et need olid lahkede naerusuised. Mul on ähmane mälestus, kuidas istun trepil ja üritan üha uuesti ja uuesti kingapaelu kinni siduda aga see on ka kõik, mida ma sellest paigast meenutada suudan. Samas mäletan väga selgesti koolitulekuid ja minekuid, sest need olid ääretult põnevad. Tohutu põnevus on ilmselt ainus asi, mis kuueaastast poissi huvitab ja talle mällu sööbib. Minu puhul seostus põnevus peamiselt mu uue kolmerattalise jalgrattaga. Sõitsin sellega iga päev kooli koos vanema õega, kes väntas oma kolmerattalisega. Täiskasvanud ei käinud meid saatmas ja ma mäletan üliväga selgelt, kuidas me kahekesi kihutasime võidu keset teed kolmerattalise kohta tohutul kiirusel. Ja kõige ülevam hetk tuli siis, kui jõudsime tänava nurgale. Kallutasime ratta küljele ja võtsime kurvi kahel rattal. On selge, et see kõik toimus vanal heal ajal mil tänaval auto nägemine oli sündmus ja väikestel lastel oli täiesti turvaline kolmerattalised jalgrattal otse keset maanteed hõisates kooli poole kihutada. Nii palju siis minu lasteaiamälestustest 62 aastat tagasi. Seda pole palju, kuid rohkemat pole mul kusagilt võtta.