Eesti maja ongi peamine meie koondumised, kohv. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust, mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal aga Isamaa, vaadata mulle kunagi eesti lugu. Tere kuulama teist saadet Austraalia eestlastest nädala eest Austraalia immigratsioonipoliitikast esimestest eestlastest sealmaal 19. sajandil ja varemgi ja ka viimastest Austraaliasse jõudmise lainetest. Kirjandusmuuseumi folklorist Mare Kõiva räägib nüüd, kuidas eestlased kauges Austraalias kohanesid kuidas võõrapärase loodusega harjusid ja teiste rahvastega kui palju läbi käisid. Aga samas ka päris läbinisti eestlaste külast. Dirlmerist New South Walesi osariigis, kus koos Victoria osariigiga on kõige suuremad eesti rahvust, jupid ja eesti seltsid, on kõige vanemad seal maakera kuklapoolel, teisel pool Austraaliat. Saatejuht on Piret Kriivan. Osad läksid pärast teist maailmasõda ka varasemalt saadud tööloaga, kas siis Austraalias tähendab, enne pidi saama ikkagi tööload üldse, et üldse tööd hakata? Jah, no põhimõtteliselt pidi olema, kas kutse kutse käisin tegelikult tööloa asemel ja kuna paljud tulid üle nende niisuguste intervjueerivate komisjonide siis tegelikult vastuvõtu juures sageli otsustas, sest seal on igasugused piirangud tegelikult nagu ameerika muude kohtadega, mille puhul olid teatud haigused, millega ei soovitud näiteks osta, võta tuberkuloos, kindlasti ka kopsupõle kirikud ja muud sellised. Ja siis sa sõltusid sellest, mida komisjon selle kirjutas sinna tegelikult ja ma olen vaadanud neid komisjoni kokkuvõtteid, Need on küllalt lühikesed ja seal määratletakse umbes nii intelligentne. Ema on 30 midagi. Tütar on 15, mõlemad on terved, arvatavasti mõlemad suudavad tööd teha ja ei ole kahtlust, et nad suudavad õppida. Ja muud niisugused hinnangud olid ka rahvuslikud piirangud silmnähtavalt, sest mõnede kohta on kirjutatud, et natuke segane on see, mis rahvusest nad on. Aga nad ütlevad, et nad on eestlased. Et komisjon siis leidis, et meeldiv inimene, las läheb ja tõepoolest on ka näiteks mitmed, kes on öelnud, et mees oli rõngas kopsupõletikus, aga ametnik vaatas otsa ja ütles. Ah, minge küll ta terveks saab. Aga muidu eelistati ikkagi siis noori ja ilusaid. Võib-olla see esimene partii oli noored ja ilusad nad pigem eelistasid niisuguseid noori perekondi väikeste lastega või noori perekondi ilma lasteta. Ja tegelikult ükski riik ei olnud väga vaimustuses võtta, vanaisasid, vanaemasid noh, nii-öelda üle ülalpeetavaid kaasa. Jaa, osa riike olid suhteliselt väiklased, näiteks üksikud teemade või mees lastega, et see oli nagu niisugune kas nad ikka suudavad seal teenida ja kuidas nad hakkama saavad. Et seal oli küll noh, niisugust üsna meelevaldset valikut. Teist maailmasõda see periood, millal eestlased Austraaliasse jõudsid, olid päris pikk, kui siis Korea sõja ajal veel. Ja kui palju lõpuks siis teise maailmasõjajärgse lainega läks, tõusis tegelikult eestlaste arv tõusis siis väga kiiresti, sest nokka lapsi hakkas sündima järjest rohkem ja rohkem. Ja palju on kirjeldatud ka seda niisugust saabunud eestlaste šokk. Et vanade eestlaste Eesti majades nende lapsed ja lapselapsed räägivad inglise keeles, tähistavad jaanipäev, aga sõnagi eesti keelt ei oska rääkida, mis see selline asi on. Ja vanade eestlaste rõõm oli tõesti, see on uusi noori, on uusi lapsi, nii et see tõusis suhteliselt kiiresti 5000-ni ja seejärel 6000-ni 6000 on juba juba täitsa arvestatav tav. Ütleme kogukonnale, see on niisugune, kus juba saad arendada kooli seltsielu, kõike muud, isegi kui nad on hajali. Eestlased armastavad olla hajali naabrid samas külas võivad olla, aga ikkagi. Mina elan oma majas mehena tingimata kellegi teise majas. Austraalia on ikka väga suur maa võrreldes Eestiga. Et kuhu eestlased elama asusid, kas oli, no Melbern ja Sydney eks ole, aga põhiliselt mindi. Linnadesse-linnadesse, aga mitte ainult tegelikult oli nii et kuna töökohti pakuti maale ja seal olid mitmed riigipoolsed soodustused, näiteks kui sa lubasid, et sa arendad maal midagi, mis toodab siis puuviljaaedade rajamine näiteks oli midagi, mis mida eestlased võtsid väga hea meelega eest. Jällegi paljud ei osanud, tellisid raamatuid Ameerikast, Eestist igalt poolt, aga lihtsalt hakkasid peale farmerid väga paljud läksid siiski ka maale ja farmerid, eks seal küll püüti. Nii et sinna tekkisid niisugused väikesed Võrumaa külad ja väikesed Tartuma külad, ühesõnaga ikkagi hoiti omavahel nii palju sidet katsete, tomo, omakandi rahvas saaks kokku. Ja see on ka see põhjus, miks Austraalias tänase päevani vaid kuulda niisugust originaalset saare murrakut, originaalset niisugust, sa saad aru, et eesti keelel on niisugune võru võru keele taust on täitsa olemas. Et kodus räägiti loomulikult seda keelt, millega tuldi ja see läks lastele edasi. Vot seda need Eesti pühapäevakoolid või koolid välja ei suutnud. No ja ja üks selline suur projekt, millest eestlased püüdsid kinni, vaata aga, mis ei läinud läbi, oli see, et Austraalia pakkused Austraalia riik pakkus, et kõik makstakse kinni, kui teil noorte omakontaktse küla. Aga selleks oli vaja ümber asukest 1200 inimest ühele territooriumile ja lubati ka. Ta võib igalt poolt mujalt kutsuda Austraaliasse ja nii edasi. Aga seda arvu tegelikult kokku ei saa. Nii et selle tõttu noh, niisugune riigi poolt saadav tasuta küla. Et sellega said hakkama huvitaval kombel päike Malta ja ja jällegi Kreeka ja Itaalia, kuhu kerkisid täiesti oma külad ja jäidki oma keelseks. Sest Austraalia erinevalt paljudest riikidest, kuigi seal kehtestati ingliskeel, sinna jäid niisugused oma keele suured. See on väga huvitav, et kohalike eestlaste raamatuid on tõlgitud Molta keelde ja Malta keelest eesti keelde, nii et niisugused väga hämmastavad kauged rahvusrühmad hakkasid kuidagi omavahel sõbrunesid ja toetasid üksteise kultuuri, nii et mitte ainult baltlased, see kuidagi arenes ka väljas. Mis eesmärk või mis mõte võis olla Austraalia valitsusele? Ta pakkus ühele rahva killule raha tehke ainult oma küla. Omakeelne omameelne. Meil oli tegelikult vaja sööti jäänud maa üles harida minagi näinud koha ette, kuhu tuleb see külade põhimõtteliselt olid teatud piirkonnad, Jahkuvus said valida. Ja ma arvan, et noh, väga kurb, et eestlasi on nii vähe kuigi Maltale see on veel vähem, eks. Väga kurb, et sellist küla ei õnnestunud teha. Aga selle eest lõid eestlased väga vahvalt kaasa ühes teises projektis. Nad küsisid Austraaliat raha, vanade vanadekodud on igal pool probleemiks ja nad lõid esialgu mitte. Ta lausa vanadekoduna mõeldud eesti küla. Dilmeresse sinnakanti olid koondunud väga-väga mitmed farmerid ja kanakasvatatud, et ja ja seal oli nagunii Eesti kultuurielu olemas Sydney lähedal. Ja ta on tegelikult üsna Sydney lähedal. Ja ta on selles mõttes unikaalne, et sel ajal, kui farmerid olid heal järjel siis seal oli tõepoolest mitte ainult oma oma kultuurimaja kõrts, vaid vaid kõik oma poed, oma kirik, noh, kõik, mis vähegi vaja, on oma ajaleht. No ühesõnaga kõik, mida vähegi inimene võib soovida. Aga siis selle riigipoolse väikese toetusega ehitati ka niisuguseid ühismaju või väikesi maju, kus saaksid elada vanad inimesed oma pensioni ajal. Ja sellel on mitmed sügavad mõtted. Tegelikult sa vajad samasuguse saatusega samasuguse keelega inimeste tuge ja see on palju, palju tulusam. Teiseks selline küla, kuigi väga paljud, kellega ma ma ise filmeres rääkisin, rõhutasid, et oinad nooremana mõtlesid, et no mitte ühe hinna eest, nad ei lähe sinna vanadekodusse ütlama kõik ühesugused tudikesed koos, aga et et kui nad siis üle kolisid, siis nad mõtlesid, aga kus ma veel kuuleksin nii palju Eesti Kontsert? Sest ükskõik, kes Eestist tuleb või ükskõik, ka mitmesugused siit nii näitemängud ja ettevõtmised, et need ikkagi käivad ka till merest läbi ja nii edasi ja nii edasi, et lõppkokkuvõttes sellest kujunes täitsa rahuldustpakkuv projekt. Kui vana see till merekloun? Millal see siis kõik algas? See tegelikult ilmere asustamine algas viiekümnendatel. Aga nüüd niisugune selline küla ümberehitamise projekt, kui ma nüüd ei eksi, siis see on seitsmekümnendad, see nagu see aeg, kui Austraalias toimus uus murrang ja tegelikult juba hakati kutsuma ja lubama, aga erinevaid rahvusi, aga erinevaid inimesi sisse rännata, missugune see küla välja näeb? Seal on suured või väikesed majad, kui lähestikku väikesed majad oma aiaga, kes aga tegelikult on nad austraalia tüüp ja ei ole ka. Sest jällegi, eestlased on hirmus uhked üks nende varakatest inimestest. Isand kull mõtles välja nii-öelda meie, kuidas ma siis ütlen, ABC poemudeli? Niisuguse odavast materjalist mitmeid erinevaid kaupu müüva poe ja hakkas neid väga edukalt turustama ja austraalia majakest ega on ka niimoodi, et nad on valdavalt ühekorruselised, ehk siis nad on väikesed, üsna ökonoomsed. Ja loomulikult need väga võõrapärased taimed, mis seal kasvavad, iga eestlane püüab midagi kasvatada. Aga loomulikult, need on küll nagu öö ja päev seal on küll nii, et sa oled maakera kuklapoolel ja mitte midagi võib-olla mõned peened lillepoe, flamingolilled või mõned muud tunned ära elavas looduses, aga aga muud sarnasest mitte. Võib-olla see rohelise armastus siis kindlasti üks, mis eestlasi Austraalias iseloomustabki on see, et neil on seintel palju pilte ja maalia mis kujutavad tegelikult Eestit ette. Nii et see, mida nad Austraalias enamasti kunagi ei näe, nagu lumine eesti küla. Rahvariietes noored, kes lähevad koera saartel kuhugi Eesti lipp lehvimas, Pika Hermanni tornis, Tallinna vaated, mingisugused sellised, nii-öelda külamaalijate kanakasvatajate, ükskõik kelle isemaalitud Eesti maastikud, külamaastikud, noh, ilmselt mälupiltide järgi sellised natuke romantilised, väga kaskede ja, ja Ilusate lehtpuudega, mida, mida Austraalias naljalt ei kasva või mis on seal üsna hädas. Rahvuslikku käsitööd on ilmselt ka siis kodudes paljako väga palju. Ja seal on muidugi kindlasti üks põhjus see, et naised käisid heal meelel kuus ja, ja tegid käsitööd. Ja see on nüüd nagu kahepoolne. Ühelt poolt on see, et eestlased on kogu aeg teinud palju käsitööd ja kui vaadata isegi neid riideid, millega rõivaid, millega rännati Austraaliasse välja siis lisaks kaabudele, imekspandav on kaasas küll ristimiskleiti küllaste pisikesi kleidi käsi, kus seal ka igasugust sellist tikitud kleidiäär ja, ja kleidi kaeluseid ja ja noortel tüdrukutel lihtsalt sellist tikandit kleitide peal ja kõike muud. Nii et käsitööd tehti, seda telliti ka teistelt, kunagi ei ole salatud, on öeldud, et need ungarlased, need olid väga osavad pärlitega likööri, vaja pärlitikandit, et siis andsid natuke raha ja ungarlane kikkis sulle selle. Nii et jah, ise tegemine ja teiselt poolt kindlasti ka Austraalia valitsus, kes hakkas korraldama maakondlike käsitöövõistlusi. Ja see on selles mõttes märkimisväärne, et sinna toovad oma käsitööd väga erinevast rahvusest käsitöömeistrid ja eesti nukud, rahvariided seljas, hakkakaalini kud tikandid, kõik muu on see, millega sagedasti võideti esimesi kohti. Sõnaga, eestlased on käsitöönaised, eeskätt on käsitöö poolest headel kohtadel, nii et nad ütlevadki alati, et maadlemis võistlused, maakondlikud maadlemis võistlevad, mitte ühtegi küsimust, eestlased panid need võistlused kinni. Ja teiselt poolt siis muidugi käsid. Laulmine ei ole kunagi kunagi jäänud kõrvale, nii et on teatud sellised asjad, mida, mida me suhteliselt näeme ka Eestis tänase päevani ja mis seal on väga pikk. Oma kultuuri säilitamine siis Austraalias oli, oli täiesti võimalik? Absoluutselt, absoluutselt, ja ma pean ütlema, et et ka seal on võib-olla mitu, mitu sellist. Kuidas ma ütlen, innustajat veel olnud. No näiteks Kalade, Ameerika kuur endast palju rohkem eestlasi välja, kanadalased hakkasid tegema Eesti metsavill, kuule, austraallased käisid kalades vaatamas ja hakkasid oma nii-öelda metsaülikoole korraldama. Väga vahva oli see, et sellised väikesed rahvusrühmad nagu näiteks surulased Sõrvest pärit või Saaremaalt pärit inimesed, et et Austraalias on oma saare selts ja nagu ma ütlesin, see keel on kaugel äratuntavaid tänaseni. Et need laagrid noortele ja täiskasvanutele, et need nagu formeerusid iseenesest. Aga kindlasti oli seal väike konkurentsitunne ka, sest kõik teadsid rootsieestlased, neil on kõige paremad kirjanikud ja neil on igasuguseid selliseid tähtsaid ja, ja tunnustatud teadlasi ja muid austraallased, nad pidid kõik üles ehitama nagu nullist. Mul on üks hea sõber šotlane, kes on käinud lihtsalt huvi pärast õpetamas Austraaliasse korralikku inglise keelt nagu tema ütles, et need kängurud Nad on nii püüdlikud ja nad on nii naljakad küsinud, kui sa neid vaatad. Et ma saan aru, et, et alati On olnud ka mingi Välis-Eesti rühmade vahel mingi väike niisugune konkurents, et need austraallased olid maakera teiselt poolt kuklapoolelt ka ülejäänud diasporaarühmadega kaks. Et neil ei olnud niis nii häid võimalusi, võib-olla sinna ei läinud nii palju heliloojaid, need inimesed õppisid töö kõrvalt oma koorilaule looma. Ühesõnaga tahtmist oli võib-olla rohkem kui võimalusi andeid, aga tahtmine oli suur ja, ja tulemusel pole viga või see näiteks, et et kui Austraalias koostati raamatuid, siis üks osa saadeti trükkimiseks ikkagi Rootsi eestlaste juurde, sest nad teadsid, et seal tuleb see kõik väga hästi välja. Nii et niisugune väike omavaheline suhtlus ja kultuurivahetus oli ka nagu asja loomulik osa. Laste vaatamine ja kasvatamine, kui olid kaks Eesti maja või oli rohkemgi Eestimaa ju palju, tegelikult oli alguses koguni kuus. Nii et üks oli Tasmaanias, see on selline väga, väga huvitav, väga eriline eestlaskond Bertis Adeleidis ta leidis, on minu meelest siiani oma raadiostuudio. Kuigi Sydneys tehakse tänapäeval minu meelest enamik eestikeelseid raadiosaateid ja ja veel paaris kohas ja loomulikult siis ümberkaudsetest küladest keegi elas külakogukonnas, siis sealt sõideti ka ikkagi linna tähtsamatele üritustele. Mulle endale tundub, et hästi oluline koht oli tegelikult Austraalia eestlaste väga hea eesti keele puhul ka ka autode puhul oli see, et meil olid oma nii-öelda lugemisklubid, kirjandusklubid ja see tähendas seda, et nad lugesid mitte ainult eksiilis välja antud raamatuid, vaid ka nii-öelda Nõukogude Eestist saadud kirjandusteoseid lugesid ja arutasid neid. Ja ühtlasi püüdsid eesti keelde sisse tuua kõiki noh, nii-öelda kodumaal sisse viidud keeleuuenduslikke sõnu. Et kui Rootsi eestlaste puhul sa võisid olla kindel, et nad ütlevad kohta taator siis Austraalias nad ütlevad pigem rool mis ei läinud mees nii edukalt läbi, ei põhiarvuti küljega nende juures küll aga nende juures, nii et seal on mitmeid keeleuuendus, niisuguseid ja teiseks ilukirjanduse lugemine, analüüsimine. See tegelikult annab sellise järel tegematu keelesügavuse. Et kindlasti see keel ja lauseehitus ja kõik muu on neil, kes on eesti majaga ühinenud, on parem kõvasti parem. Muidugi ei saa öelda, et, et lugupeetud söörid, kes Austraalias saanud kõrgelt tiitlid ja on näiteks edukad kaevanduse alal või milleski muus loomulikult nende eesti keel on täpselt nii palju, kui ta räägib perekonnas ja Eesti majas, et et kindlasti see ei ulatu teadusteksti või isegi ilukirjanduse lugemisel. Ka seal lugemisklubides käisid siis nii noored kui ka vanad lapsed ja ja vanemad ja vanavanemad. No lastele on kogu aeg püütud teha eraldi keelekursusi ja Austraalia on nüüd see tore koht maamuna peal, kus Tiiu Salasoo, kes ju tegelikult rändas välja. Täpselt tema on nüüd see 15 16 aastane tüdruk, kes emaga emaga jõudis Austraaliasse don Skype'i teel eesti keelt õpetanud. Ja ta on öelnud, et eesti keelt õpivad mitte ainult eestlased ja nende järeltulijad aineid Skype'i teel. Tegelikult õpivad ka austraallased, kellel ei ole Eestiga mingit sidet eesti keelt lihtsalt kui huvitavat keelt. Seal on katsetatud mitmel korral, Tiiu Sala, sa ise on kirjutanud mitmed eesti keele õpikud, nad on proovinud erinevaid õpikuid kasutada eesti keele jaoks. Ja on katsetatud ka kuuekümnendatel seitsmekümnendatel ümber asunud eesti keele õpetajaid. Ja võib-olla ma sain valesti aru, aga mulle tundus niimoodi, et et seal võib olla, tekkisid esimesed konfliktid. Et kuigi Eestist läinud eesti keele õpetajad, kirjanduse õpetajad peaksid olema palju parema metoodikaga. Ja võib-olla siis, et nõukogude ajal ei, ei õpetatud väga selgelt, kuidas õpetada umbkeelsele või teiskeelsele lapsele, eks kirjandust ja keelt. Et selles olid kindlasti need kohapeal kohapeal elanud inimesed, kes ei olnudki võib-olla saanud seda koolitust palju, palju vahvamad. Aga missugune on olukord praegu? Väga huvitav selles suhtes, et üheksakümnendatel veel noh, abi elluti või mindi niisama, aga tõeline pööre tekkis siis tegelikult, kui Austraalia hakkas jagama pooleaastaseid, nii-öelda piisasid, millega sul oli võimalik, ükskõik kust sa tulid pooleks aastaks minna sinna tööle. Et selle kaudu rändas välja väga palju noori eestlasi. Osa neist olid tegelikult juba 10 aastat piki maailma rännelnud vaadanud üle kõik eksootilised Aasia riigid ja, ja siin ja seal proovinud aga ka väga palju Eestist. Neid inimesi, kes läksid lihtsalt kohale proovisid saada ajutist tööd selleks, et vaadata ta seda vaadateksootilisel mandril ringi. Et mida veel poolakad, katel näiteks on õnnestunud oma need uustulnukad päris hästi eesti majade juurde integreerida. Ja Austraalias see on suhteliselt erinev. On neid, kes on Austraalias elanud ligikaudu 10 aastat. Töötanud väga-väga lihtsates ametites, oli väga erinevates ametites ja kes on pikapeale nihkunud Eesti majade juurde aga on väga palju neid täiesti salgamatust, on väga palju neid, kes teevad seal selliseid töid, mida paljud neist kindlasti Eestis ei oleks teinud. No ma ei kujuta ette näiteks, et meil iga ülikooli lõpetanu läheks suvalisse lasteni. Ta kasvatajaks, vot ei kujuta ette. Ei kujuta ka ette sõnnikut viskamas, ei kujuta banaane banaane korjama, ei kujuta ette mingeid tsitruselised pakkimas ja, ja elamas niisugustes külades, mille kohta nad ise annavad hinnangu, et et seal elavad niisugused inimesed, kellel ei ole mingeid huvisid peale selle, et nädalavahetusel nina täis tõmmata ehk juua. Aga see on, see on ilmselt Hinn nende ilusate randade ja eksootilise looduse eest. Et jah, väga erinevaid on ka neid, kellel on tekkinud selline tõrge, nad on mõelnud, et oma olematu haridusega nad ei saaks Eestis mitte kunagi töökohta, millega teenida midagi ligilähedastki. On neid, kes on Austraaliast tagasi tulnud hariduse omandanud, läinud uuesti ikkagi Austraaliasse ja on neid, kes on jäänud Eestisse leidnud endale päris päris hea ameti. Nii et saatused on väga erinevad. Muidugi kuskil viie aasta eest hakkas Austraalia esimest korda sisse ostma nii-öelda hari, tuntud ja andekad tööjõudu. Nad olid väga pikka aega väga konservatiivsed, näiteks isegi Kanada ja USA ei veterinaari ega apteekri ega arsti diplomid, kõik eksamid tuli uuesti teha. Alates inglise keele eksamist, mis on eriti naljakas, kuni tõesti arsti eksamiteni. Ja seejärel saabus äkitselt selline selgusehetk, et tuleks ajusid sisse osta. Ja see tähendab seda, et need, keda nüüd ostetakse sisse nii-öelda haritud tööjõuna neil on mitmeid eeliseid, nad peavad tegema vähem eksameid ja nad saavad kas ajutise või natuke pikema lepingu oma heale, ükskõik kas see on programmeerimistöökoht või on see see tõesti kunstnik, disainer, mingi firma, juute, keegi asjur, midagi muud. Nii et muutused kuidagi järgivad natuke kõike, mis maailmas juhtub. Aga praegu vist eestlaste jaoks, Austraalia buum. Buum on nagu üle läinud, ma arvan, et kõige suurem puhumen üle Kui palju praegu võiks olla eestlasi Austraalias ja kas need, kes nüüd viimase paarikümne aasta jooksul on läinud, kas need, kas nemad kohanevad ka vanade eestlastega, kes tegelikult on uuseestlased ei ole väga raskesti. Ja ma saan selle või noh, see sõltub ilmselt jällegi Eesti majast. No näiteks Melbourne'i Eesti maja juures on tegelikult taas mis 80.-te alguses, et Eestist lahkunud lauljad, rokkmuusikud, kes seal hakkasid jõgidestriversiteks, kuna neil on head sidemed kohalike rokkmuusikutega ja nii edasi, siis selgesti sinna majja on tulnud moodne muusika nendel Eesti Eesti Maja üritustel või eesti päevadel kõlab küllalt kaasaegne muusika, mitte ainult rahvamuusika. No mida veel, minu jaoks oli näiteks väga üllatav. Austraalia eestlastele oli olemas kultusseeria, mida nad vaatasid täiesti, selleks koguneti kokku, kuigi seda oleks võinud laenutada. Vaata ka oma kodus oli tegelikult Õnne 13. Nii. See oli täiesti, nii et nad nad vaatasid seda kuusk, Nad arutasid seda, see nägi välja nagu meil need, ma ei tea, mitte lihtsalt Maria niisugused hispaaniakeelsed seebid, mis Eestisse 80.-te lõpus hakkasid tulema, nad tõid rahva, kui panid ikka väga mõtlema ja vaatama, kuidas seal Eestis siis elatakse, just nimelt elu-olu vaatamine ja just nimelt ja see oli ka niisugune, see oli tõde ikkagi hea sari ja tõdele. Niiet see oli mulle väga üllatav, ei olnud tookord üldse veel Õnne 13. nii orelil. Mõtlesin, et mis magnet seal siis ikkagi on? Oli nii, et osa noori ühineb, ma arvan, et et kindlasti mõnede Eesti majade juures on ikkagi ka põlvkondade vahe. Hea küll, need eestlased teevad seal Eestis ei tea, aga kui tegemist on kellegagi, kes Eesti maja juures askeldab, kes on selline heas toonuses seitsme või kaheksakümneaastane või veel vanem, aga sina oled 20 midagi, siis ma arvan, et seal tekivad mingid põlvkondade vahelised vahed lihtsalt. Aga vaadates, kuidas järjest selliseid erinevate põlvkondade liikmeid on ühinenud siis ma arvan, et pigem on küsimus selles, et, et kas inimesed, kes on siit läinud ilma haridus, et ja, ja nii on väga piinlik öelda, aga kes on läinud siit tegelikult oskusteta ja olnud kogu aeg lihttöölised, kas lihttöölisel üldse on kultuurivajadust? Võib olla tegelik küsimus on selles, et Eesti majades saatus sõltub võib-olla sellest, kas tahetakse näiteks käia tantsimas või, või üldse tahetakse kokku saada. Ja kahtlemata on ka need segaabielud on võib-olla teist tüüpi kui, kui varasemad sest noh, paratamatult armastus on armastus ja abiellutakse, kellega tahetakse. 20. sajand vaatamata rangetele rangetele, kogukonna reeglitele, siiski on väga vabameelne. Et kahtlemata on abiellute erinevate rahvustega ja kodune keel, sageli on inglise keele ka võib-olla varasem abikaasade valmidus õppida ära väikese rahva keel oli natuke suurem. Aga võib-olla see läheb kõik vananedes paremaks, ei lähe. Seda on seda on keerukas prognoosi. Sadakond kilomeetrit Sydney'st on Austraalia, eestlaste läbinisti eesti küla kahe tuhandeil igal aastal käis sealsetel eestlastel külas olümpiaraadioreporter Erik Lillo. Külavanem Edmund ranniko ja tema abikaasa Salme rannika räägivad oma kodust Dirlmerist. Küla suurus ütleme suurusjärgus mitu maja, mitu korterit, mitu inimest siin ja kas on ainult eestlased? Siiamaani on ikka püütud seda hoida, et siin ainult eestlased saaksid olla, aga nüüd viimasel ajal on tekkinud olukord, kus majad on tühjad ja üks tühi maja on täitsa suur, kaotustest raha raha ei tule ja siis on nii et praegu on küsimus selles, et et kas võtta ka segaabielusid ja seda on juba juhtunudki ja sees peale selle võib-olla lähemaid naabreid nagu lätlasi ja, ja siis soomlasi. Aga mõju on siin mitte üks ega kaks ega viis ega kuus, vaid. Maju on numbri järgi 32 ja igas majas on vähemalt kaks korterit nendes varem ehitatud majades vist isegi kuni neli korterid mõnes majas. Maja ei ole vaid maja ümber, maja on aiakesed, on palju lilli ja praegu, kui Eestimaal on juba sügis käes, siin algab kevad ja tundub, et siinses kandis seda aega, kus kõik oleks raagus seda, ega ei olegi. Kindlasti mitte sellest, Austraalia taimed on juba kord niimoodi, enamasti on igihaljad ja kõik messija toodud on mis raekoja lähevad, need on ikka Euroopast toodud ja näiteks meil on siin kask õues, mis praegu raagus. Kas see on eestimaalt? Ei, ma ei usu, et ta, et kui taim eestimaalt toodud on, aga, aga no põhiliselt on ikkagi Põhja-Euroopa taim või puu. Kõik, mis me siin ümber näeme, siin on väga palju ikkagi ikkagi sisse toodud taimestik ja see tegelikult minu arust teebki selle ilu, sest siinsed taimed ikkagi nagu ei õitsema ja ei lõhna nii hästi ja, või on see meie niisugune sentimentaalne hoiak, et me tahame ikka näha oma loodus, mis on meil sünniga kaasa armsaks saanud ka siin oma ümbruses näha. Ümber maja on palju lilli. Need on proua hooldada, mis lilled siin ühe eesti pere maja ümber õitsevad? Sest on tuttavaid lilli nagu siin on põhiliselt egi halligi, alati õitsevad pillerkonid ümber maja, sisenesin võõrasema, siis on siin pääsusilmataolised kultiveeritud natukene suuremad, kui meie metsa all olid lillekesed, siis on siin poli antused, mis minule tuletavat kah aretatud, nurmenukke meelde. Siin on siis Impaissensid. Ja seal on inglise-eesti keele nimi ka nendel lilledel, need tulevad suvel ja siin on, ma pean vaatama, kas. Siin on siis on väiksed karikakraõielised, meile öeldakse liivakarikakrad väga kuival vähenõudlikud maal elavad seal ümber ja Kressisi on ja maasikaid ja enamasti kõiki asju, mis hing teab ja ei pea, mõtleb. Siin oli enne meid eelmise pervese poolt istutatud, küll siin oli tulpe ja nartsisse ja ja suured hortensiapõõsad. Nii et väga-väga palju eri sortide Tiugi küljes nimetada. Nendest kirjutab aga, et meil on palju sorte, on ikka palju õisi. Aga Eestimaal oli tänavu aasta suur seeneaasta, näiteks kus kohas ja kas üldse siin läheduses on seeni? O ja kui palju veel ja kui palju veidi reisil käinud, millest teie Eestimaal eriti rõõmu tundsite, kui mõne leidsite? Minu noorusajal ma mäletan, aga meil oli küll, aga olid alati ussitanud, leialdusid, talusin, just Rostoya elukad ei elagi. Siin õnneks nendele kõige esimestele elanikele, kes siiakanti ennast asutati. Nad tahtsid kähama midagi kodumais oma kodude ümber luua. Õnneks nad valisid selleks männipuud ja nad istutasid oma kruntide ümber seal mändisi tukkade viisi mängise sinna-tänna ja nüüd nende mändide all kasvavad kuuseriisikad ja lopsakad ja õnn, see austraallane ei tea kuuse Risikast maadega ilma, jätab need kõik meile süüa ja noppida. Selle tõttu oleme meie hästi seentega varustatud. Kuule, võib juba ise järeldada, et ilusat kaunist eesti keelt me kuuleme siin peres ja seda ilusat eesti keelt oleme me juba ka eelnevatel päevadel Sydneys kuulnud. Siin külas. Tõenäoliselt on valitsev eesti keel. Jah, see tõesti on nii, selle mõttega me siia tulimegi, et kuna Aado löödes elades jäime nagu üksikuks, meie naabrid ja head tuttavad said vanaks nagu meiegi oleme vanaks saanud ja, ja me pidime, tahtsime leida õieti koha, kus kohas me saaksime eesti keeles eesti meeles edasi elada ja see selleks kohaks osutuste Dirmera küla, kus sa võid välja minnes hommikul ütelda tere ja jõudu tööle ja nii edasi, et see vähemalt minule oli, on see väga Tähtis teel siia me kuulsime nii mõndagi ja üks termin valmistas meile head meelt, siin külas pidi olema lustimaja lusti ei kõlamärgi, maja, maja ei ole siin midagi pistmist. Kogu see nurk, kus meie elame, on lusti küla selle tõttu, et kui meie tulime siia veel, mis kõik veel terved ja kolm aastat nooremad ja lusti oli palju ja rõõmu sellest, et ümberkaudu elasid kõik omad inimesed väga sõbralikud, väga heatujulised ja noorusliku. Ja siis oli kohviõhtutel lauldi veel mitu tundi siin veel õhtut, õhtu, heli ja üldse siin selles rajoonis, siin elab lustakas rahvas ja selle tõttu me panime selle külasele selle nurga küla nurgaülem, kus me praegu oleme, selle nimi on lusti küla. Ja tänapäevani on siin veel mõni päev tagasi sünnipäev, siis me laulsime siin veel kaks tundi õhtul. Niipalju kui kurgu võtsid Jutu austraalia eestlastest jätku filosoofiadoktor Mare Kõiva kolmandasse saatessegi näiteks kuidas eestlased on Austraalia põlisrahvaga läbi saanud. Saatejuht on Piret Kriivan ja kuulame veel Austraalias elavat ja muusikat tegevat Endel Rivers sitt ja temaga koos Rico Fabiyani. Kuulame Endel Riversi pala hoolsel Piipil. Kõik inimesed.