Kui sain seitsme aastaseks, otsustas ema mu lasteaiast ära võtta, korraliku poistekooli saata. Õnneks asus meie kodust umbes miili kaugusel tuntud poiste ettevalmistuskool. Selle nimi oli Klandorfi toomkool ja see asus Klandorfi katedraali külje all. Kool on tänaseni alles nagu ka katedraal ja selle käsi käib hästi. Aga siin on sama lugu, et mäletan Klandorfi toomkoolis käidud kahest aastast 708 eluaasta väga vähe. Mul on eredalt meeles vaid kaks sündmust. Esimene neist ei kestnud rohkem kui viis sekundit, kuid ma ei unusta seda iial. See juhtus mu esimesel õppeaastal ja ma läksin parajasti üksinda üle külaplatsi koolist koju, kui äkki kihutas üks vanematest 12 aastastest poistest minust umbes 20 jardi kauguselt jalgrattal mööda. Tee läks üle künka ning poiss sõitis nõlvast alla. Minust mööda sööstes hakkas ta hästi kiiresti tagurpidi väntama, nii et rattavabakäigumehhanism valjusti purgises. Samal ajal võttis ta käed juht Raualt ja põimisin hooletult rinnale vaheliti. Jäin seisma kui soolasammas ning vahtisin talle järele, kui vaimustav ta oli. Kui väle ja vapper ja kui elegantne, nägi ta välja oma sääreklambritega pikkades pükstes ning uljalt kuklasse lükatud punase koolimütsiga. Lubasin endale, et ühel päeval ühel imelisel päeval on ka minul selline jalgratas pikad sääreklambritega püksid jalas ning peas uljalt kuklasse lükatud koolimüts ja seisma kihutan tagurpidi, vändates tuulekiirusel mäest alla, nii et käed lenkstangi kinni ei hoia. Ma võin vanduda, et kui keegi oleks sel hetkel mulle käe õlale pannud ja küsinud. Väike poiss, mida sa sooviksid kõige rohkem maailmas, mis oleks sinu kõrgeim eesmärk saada arstiks heaks muusikuks, maalikunstnikuks, kirjanikuks, peaministriks, siis oleksin kõhklemata vastanud, et mu ainus eesmärk, lootus ja igatsus on saada endale niisugune jalgratas, kihutada sellel allamäge, käed läng stangist lahti. See pidi olema vägev elamus. Isegi sellele mõtlemine pani mu värisema. Mu teine ja ühtlasi viimane mälestusstandard toomkoolist on tegelikult äärmiselt veider. See juhtus umbes aasta hiljem, kui olin just üheksaseks saanud. Selleks ajaks olid mulle tekkinud mõned sõbrad ja kui ma hommikuti kooli läksin, siis alustasin minemist üksinda, kuid teel lõid minuga kampa veel neli sama vanapoissi. Kui tunnid läbi. Võtsin koos nende nelja poisiga suuna üle külaplatsi ja läbi küla kodu poole. Nii kooli minnes kui koolist tulles möödusime alati kommipoest. Tegelikult on vale öelda, et möödusime, sest me ei möödunud sellest kunagi. Me tegime alati peatuse. Kõõlusime poe üsna väikese akna taga, vahtides suuri klaaspurke, mis olid täiskoorekaramell vana moelisi, triibulisi karamellkomme, maasika, maitselisi hernekomme, piparmündi lutsukomme, hapusid, pirni ja sidruni Drops ja kõike muud. Me kõik saime nädala taskurahaks ühe kuue tennise ja kui kellelgi oli taskus pisutki raha, marssisime kambakesi poodi sisse ja ostsime penni eest maiustusi. Minu lemmikuteks olid Sher, peti tuubide lagritsapaelad. Üks poistest, kelle nimi olid võIts, ütles, et me ei tohiks kunagi lagritsapaelu süüa. Tveitsi arstist isa oli rääkinud, et neid tehakse rotiverest. Isa oli pidanud oma väikesele pojale lagritsapaelte kohta loengu, kuid avasta voodis neid söömast. Viimane, kui üks rotipüüdja selles riigis oli isa öelnud, viib püütud rotid lagritsapaelte vabrikusse ja omanik maksab neile kaks penni iga roti eest oma surnud rotte kommivabrikule müües on nii mõnigi rotipüüdja miljonäriks saanud. Aga kuidas nad rott titest lagritsa teevad, oli väike hoids isalt küsinud. Nad ootavad, kuni saavad 10000 rotti, kokku, oli isa vastanud ja siis kallatakse need kõik suurde läikivas teraskatlasse ja keedetakse mitu tundi. Kaks meest segavad mullitavat pajatäit pikkade mõladega ja lõpuks saadakse paks aurab rotihautist. Siis lastakse sinna potti kondipurustamise masin ja lõpuks jääb järele paks kört, mida nimetatakse rotimassiks. Jah, issi, aga kuidas nad sellest lagritsapaela teevad? Oi, noort võitsee peale uurinud ja vähemalt ta enda sõnul oli see küsimus pannud ta isa mõnda aega vaikima ja järele mõtlema enne kui ta vastas. Need kaks meest, kes enne mõladega körti segasid, panevad nüüd kummikud jalga, ronivad katlasse ja kühveldavad kuuma rotikördi välja betoonpõrandale. Siis käiakse sellest mitu korda aururulliga üle, et mass õhukeseks vaalida. Lõpuks näeb see asi välja nagu hiigelsuur must pannkook ja siis on vaja ainult oodata, millal see ära jahtub ja kõvaks läheb. Et saaks selle lagritsa paelt, eks lõigata ära neid kunagisi oli isa öelnud. Neid süües saad rotiidi. Issi, mis asi see rotiitton oli noort võitsee peale pärinud. Kõik need rotid, kelle rotipüüdjad kätte saavad, on ju rotimürgiga ära mürgitatud, oli isa vastanud rotimürgist saadki rotiidi. Ja, aga mis siis juhtub, kui selle haiguse saad? Oli noort võid suurinud. Sinu hambad muutuvad väga vahedaks ja teravaks oli isa vastanud ja su tagumiku kohalt hakkab kasvama välja lühike sabakönt. Rotiitton ravimatu Ma peaksin seda ju ometi teadma, ma olen arst. Me kõik nautisime Šveitsi lugu ja sundisime teda seda meile veel palju kordi kooliteel jutustama. Kuid peale, et Šveitsi ei takistanud see mitte kedagi meist lagritsapaela ostmast makstes kaks tükki, penn oli see poe soodsaim kaup. Kui teil pole olnud õnne lagritsapaela käes hoida, siis teadke, et see ei ole ümmargune. See on umbes nagu sõrmelaiune must lint. Ostad sa selle rulli keeratuna ja noil päevil oli see nii pikk, et kui rulli lahti kerisid ja käe pea kohale sirutasid. Puhtus, paela teine ots vastu maad. Sher päti tuube sai samamoodi ühe penni eest. Kaks tüki maiustust koosnes kollasest, pakk tuubist mis oli täis Sher petipulbrit ja karbist väljaulatuvas lagritsa tehtud kõrrest. Noort muidugi hoiatas meid lagritsa osutades taas kord rotivere eest. Sa imesid läbi kõrre šerbeti ja kui see otsa sai, sõid lagritsa peale. Neuer petituubid olid jube head serveti pulber kihises suus ja kui oskasid, said nina sõrmest valgete vahtu välja ajada ja teeselda, et sulle tuli haigushoog peale. Mokka pidurid, mis maksid penni tükist olid tohutu kõvad. Umbes väikese tomatimõõtu pallid. Ühest mokka pidurist jätkus umbes tunniseks vahetpidamata Lutsutamiseks ja kui seda umbes viieminutiliste vahedega suust välja võtsid ja uurisid, võisid näha, et komm on värvi muutnud. See oli kuidagi imeliselt lummab, kuidas need muutusid roosast siniseks ja edasi roheliseks ja kollaseks külma nuputasime, kuidas küll vabrikus neid tehti, niisuguse nõiakunstiga hakkama sai? Mismoodi see juhtub, pärisime üksteiselt, kuidas nad oskavad niiviisi teha, et komm muudab kogu aeg värvi. Seda teeb teie sülg, teatas noort võIts. Arsti pojana pidas ta enda asjatundjaks kõige selle osas, mis puutus inimkehasse. Ta oskas meile rääkida kärnade kohta ja teadis, millal on õige aeg neid maha kratsida. Ta teadis, miks verevalum on sinine ja veripunane. Teie sülg paneb moka piduri värvi muutma, oli ta endas kindel. Kui palusime tal seda teooriat lähemalt selgitada, vastas ta. Kui ma teile räägiksin, te ei saaks nagunii aru. Pirnid ropsid olid põnevad, sest neil oli ohtlik maitse. Nad lõhnasid küünelaki järele ja muutsid kurgulae tuimaks. Meid kõiki oli hoiatatud nende söömise eest ja selle tulemusena sõime neid veelgi. Rohkem. Müüdi veel ka kõva pruuni Bastilli, mida kutsuti kurgumandli kõditajaks. Mandli kõdit ajal oli väga tugev kloroformi lõhn ja maitse. Meil polnud vähimatki kahtlust, et neid asju on leotatud. Kardetud narkoosi aines, mis, nagu Šveits oli meile mitu korda rõhutanud võib inimese mitmeks tunniks magama uinutada. Kui mu isa peab kelleltki jala küljest saagima, ütles ta. Siis ta kallab kloroformi rätiku peale ja see inimene hingab seda sisse ja jääb magama ja isa saeb jala niiviisi maha, et inimene ei tunnegi seda. Aga miks seda ainet kommide sisse pannakse, meile müüakse, küsisime temalt. Võiks ju arvata, et sedasorti küsimus ajast võitsi segadusse kuid ei sattunud kunagi segadusse. Minu isa ütles, et mandli kõdistajad leiutati ohtlike vangide jaoks, vastas ta. Neile antakse vanglas iga toidukorra juurde üks komm ning kloraform teeb nad uniseks ja siis nad ei hakka mässama. Olgu peale, ütlesime meie, aga miks neid lastele müüakse? See on vandenõuteatest Whits. Täiskasvanute vandenõu, et me vait püsiksime. Klandorfi kommipood oli 1923. aastal meie elu keskpunktiks. Meie jaoks oli seesama mis joodikule kõrts ja piiskopile kirik. Ilma selleta poleks elul peaaegu mingit mõtet olnud. Kuid sel kommipoel oli üks suur miinus. Naine, kes seda pidas, oli täielik õudus. Me vihkasime teda ja põhjusega. Selle naise nimi oli proua pretset. Ta oli pisike kõhetu Vanaid, kelle ülahuulel kasvasid vuntsid ja kelle suu oli tige nagu toorestikker. Ta ei naeratanud mitte kunagi. Ta ei tervitanud meid, kui me poodi sisenesime ja ainsad laused, mida temalt üldse võis kuulda, kõlasid umbes nagu. Sa pea oma pargane pult sealt šokolaadist eemal hoian sul silma peal või siis ma ei taha ette siin ringi nuhitad, käige raha välja. Kasige välja. Kuid kõige jalad masi proua pretsete juures oli ta räpasus. Tema põll oli hall rasvaplekke täispluus oli üleni hommikueinega koos, seal oli saiapuru tee plekid ja kuivanud munakollasel ärakad. Kõige rohkem häirisid meid siiski vanaeide käed. Need olid tõesti jälgid, need olid mustad ja tahmased ning nägid välja nii, nagu oleks eit terve päeva paljakäsi sütt ahju loopinud. Ja palun mitte unustada, et just needsamad käed ja sõrmed toppis ta kommi purki, kui me palusime penni, eestiiriseid või kummikomme või pähkli, Pätsidki või mida iganes muud. Tervisenõudeid tollal praktiliselt polnud ja mitte kellelgi proua pretsetile veel kõige vähem ei tulnud pähe kommide purgist väljatõstmiseks kasutada väikest kühvlid, nii nagu tänapäeval tehakse. Juba paljas vaatepilt, kuidas ta oma räpase mustade küünealustega parema käega šokolaadi-koorekommide purki kaevu sealt untsi komme välja tõstab, oleks nälginud hulgusegi kiiremas korras poest minema peletanud. Kuid mitte meid. Kommid olid veri meie soontes. Nende saamiseks oleksime leppinud palju hullem agagi. Nii et me lihtsalt seisime ja vahtisime sünges vaikuses, kuidas eemaletõukav vanaeit oma jälkide sõrmedega kommipurkides habras. Teine põhjus proua pretseti vihkamiseks oli ta õelus. Kui sa oma kuuebennist korraga ära ei kulutanud, ei andnud ta maiustuste jaoks paberkotikest, vaid pakkis kommid sealsamas letil vedelevate Daily Mirror orite kuhjast tõmmatud ajalehetüki sisse. Niisiis taipate te nüüd, millised olid laias laastus meie tunded proua Pratchetti vastu, kuid ma ei osanud midagi konkreetset peale hakata. Plaane sai tehtud hulganisti, kuid ükski neist polnud kasutuskõlblik. Vähemalt mitte selle hetkeni, mil me ühel mälestusväärsel pärastlõunal leidsime surnud siire. Mina ja mu neli sõpra leidsime klassi tagumisest otsast lahtise põrandalaua ja kui me seda taskunoaga natuke üles kangutasime, avastasime põranda alt suure õõnsuse. Otsustasime, et sellest saab meie salapaik, kommide ja muude väärtasjade nagu kastanimunade ja maapähklite ja linnumunade hoidmiseks. Igal pärastlõunal, kui viimane tund läbi sai, passisime viiekesi klassis, kuni teised minema läksid. Kergitasime siis põrandalaua üles ja uurisime oma salavarandust sellele mõnikord midagi lisades ja teinekord ära võttes. Ühel päeval aga leidsime pärast põrandalaua üles kergitamist oma aarete keskelt surnud hiire. See oli põnev avastus. Šveits tõstis hiire sabapidi välja. Kõlgutas seda meie nina all. Mida me sellega teeme, hüüatas ta. See haiseb. Hõikas keegi, viskas kähku aknast välja. Oota üks hetk, ütlesin mina. Ära viska seda minema. Šveits kõhkles, kõik vahtisid minu otsa. Kui keegi kirjutab midagi enda kohta, peab ta tõest kriipsu pealt kinni pidama. Tõde on tähtsam kui tagasihoidlikkus. Seega pean tunnistama, et mina olin see üks ja ainus, kes mõtles välja vägeva ja hulljulge hiireplaani. Meil kõigil on elus erilise mõtteselguse ja aupaiste hetked ning see oli minu oma. Miks me ei võiks? Pakkusin poetada selle mõnda proua prätsiti kommipurki. Kuid oma räpase käekommide võtmiseks purki topib saab ta hoopis haisva hiire pihku. Teised neli poissi vaatasid mind imetlusega. Sedamööda kuidas plaani ilmne geniaalsus neile pärale hakkas jõudma, tõmbusid nende suud kõrvuni. Poisid patsutasid mind seljale, Nad hõiskasid mulle kiitust ja tantsisid klassis ringi. Teeme seda kohe täna, hüüdsid nad. Teeme seda, kui koju läheme. Sina mõtlesid selle välja, ütlesid nad mulle, seega tohid just sina selle hiire purki panna. Šveits ulatas mulle hiire. Toppisin selle püksitaskusse. Siis lahkusime viiekesi koos koolist, läksime üle külaplatsi ja suundusime kommipoodi. Olime meeletult elevil. Tundsime end kui Camplintpriisid, kes valmistuvad rongi röövima, võis rifikontorit õhku laskma. Pane see kindlasti niisugusesse purki, mida palju kasutatakse, sõnas keegi. Ma panen selle mokka pidurite purki, vastasin mokka pidurite purki ei ole kunagi leti taga. Mul on üks penn sõnast võIts, nii et ostan üheser, petipulbri tuubi ja ühe lagritsapaela. Ja kui ta keerab selja, et neid võtta, poetad sina kähku hiire moka pidurite purki. Plaan oli kokku lepitud. Astusime tähtsa näoga poodi, praegu juhtisime mängu, meie ja proua Pratchett olime ohver. Naine seisis leti taga ja ta pisikesed õelad seasilmad põrnitsesid kahtlustavalt. Kui me lähemale astusime, palun üks Sher petipulbri tuup sõnast vaid Pennyga kätt ette sirutades. Mina hoidsin kamba sappa ja kui nägin, et proua pretset pööras hetkeks pilgu kõrvale Ether peti tuubi karbist välja õngitseda kergitasin moka pidurite purgi rasket klaaskaant ja poetasin hiire sisse. Seejärel panin kaane tagasi, nii vaikselt, kui sain. Mu süda pekslast pööraselt käed olid higiseks tõmbunud. Ja palun üks lagritsapael ka, kuulsin šveitsi ütlemas. Ringi pöörates nägin, kuidas proua pretset ulatab talle oma räpaste näppude vahel lagritsa. Paela ma ei taha, et kõik kampsin ringi, trambib, kui ainult üks miskit ostab, karjustame, üleb, hakake astuma, kasige välja. Niipea kui poest välja saime, pistsime jooksu. Tegid ära, hõiskasid poisid mulle muidugi tegin, vastasin. Hästi tehtud. Hõiskasid poisid, vägev värk. Tundsin end kangelasena, ma olingi kangelane. Nii populaarne olla oli imeline tunne. Olime surnud hiire triumfi üle elevil veel järgmisel hommikulgi, kui kooliteel kohtusime, lähme sisse ja vaatame, kas hiir on ikka veel purgis, pakkus keegi. Kui hakkasime kommipoe juurde jõudma, ei lähe keelast võIts karmilt. Liiga ohtlik. Lähme mööda, nagu poleks midagi juhtunud. Poest möödudes aga nägime ukse all rippumas papist silti. Jäime seisma, jälitasime, me polnud veel kunagi kommipoodi hommikul sel kellaajal suletuna näinud, isegi mitte pühapäeviti. Mis juhtus, pärisime üksteiselt, mis nüüd lahti? Surusime näod vastu aknaklaasi ja vaatasime sisse. Proua Prätz tipp polnud kusagil näha. Vaadake, riietasin nuka pidurite purki, pole enam, seda pole riiulil. Seal, kus see seisis, on tühi koht. See on põrandal, sõnas üks poiss, puha kildudeks ja moka pidurid, kõik põrandal laiali ja hiir on seal. Hüüatas teine poiss. Me kõik nägime kildudeks, purunenud suurt purki surnud hiirt klaasikildude vahel ja mitu sadat värvilist moka pidurit põrandal laiali. Ta ehmatas hiirt pihku võttes nii kõvasti, pillas kõik maha, pakkus keegi. Aga miks ta kilde kokku ei pühkinud ja poodi lahti teinud, küsisin mina. Keerasime poele selja ja kõndisime kooli poole. Äkitselt olime hakanud end veidi ebamugavalt tundma. See pood oli kinni, polnud päris õige asi. Isegi Šveits ei osanud mõistlikku seletust välja pakkuda. Jäime paikseks, õhus oli tunda kerget ohuhõngu. Me kõik olime sõõmu seda oma ninna saanud ja kõrvus hakkasid tasakesi helisema häirekellad. Mõne aja pärast katkestust tekkinud vaikuse. Ta sai ilmselt paganama kõva šokil, nentis ta. Siis tegi ta pausi. Me kõik vahtisime talle otsa ja ootasime, millise tarkusega meie suurim autoriteet arstiteaduse alal nüüd välja tuleb. Lõppude lõpuks, jätkas Šveits, kui sa enda meelest võtad peotäie moka pidureid, aga tegelikult saad pihku lõppenud hiire. Peab olema päris kõva ehmatus või mis teie arvate? Nojah, jätkest vaid, kui sihuke vana inimene nagu provobretset saab äkki suure ehmatuse osaliseks, siis Peaksite vist teiegi teadma, mis edasi juhtub. Missis pärisime, mis siis juhtub? Eks küsige mõisa käest, ütles võIts. Ta räägib teile, räägi sina nõudsime. Ta saab südamerabanduse, teatast võIts, ta süda jääb seisma ja ta on viie sekundiga surnud. Mu süda jättis löögi või kaks vahele. VõIts osutas sõrmega minu poole ja sõnas hingelt. Ma kardan, et sa tapsid ta ära. Mina hüüatasin, miks just mina? See oli sinu plaan, koostist võIts ja veel enam, sina panid hiirepurki. Järsku oli minust saanud mõrtsukas? Täpselt samal hetkel kuulsime eemalt koolikellahelinat ja Liidusime ülejäänud teelõigu kõigest hingest, et mitte palvusele hilineda.