Palvused toimusid kooli saalis. Meie istusime puupinkide peal reas, õpetaja taga, poodiumil, tugitoolides näoga meie poole. Jõudsime just viiekesi Ricinal oma kohad sisse võtta, kui saabuski kooli direktor, ülejäänud personal sabas. Direktor on ainus Landafi toomkooli õpetaja, keda ma mäletan. Ja põhjusel, millest te peagi teada saate, on ta mul meeles väga selgelt. Direktori nimi oli härra umbes ja mul on vaimusilma ees pilt hiigelkasvu mehest, kel on lihab nägu ja pealael turritab igas suunas välja roostepruun, juukse tahmakas väikeste laste silmi, seal muidugi kõik täiskasvanud inimesed, hiidlased, aga koolidirektorid ja politseinikud on kõige pirakamad hiiglased ning nemad omandavad lausa kujuteldamatult mõõtmed. Võimalik, et härra umbes oli täiesti tavaline inimene, kuid mulle on ta meelde jäänud hiiglasena triid ülikonnas hiiglasena, kes kandis ülikonna peal alati musta rüüd ja pintsaku all testi. Härra umbes luges kõik igahommikused palved pominal ette kuid seekord ei pöördunud ta pärast viimase aamen ütlemist minekule ega läinud teiste õpetajate ees kiiruga saalist välja nagu tavaliselt. Ta jäi meie ette seisma ja oli ilmselge, et tal on meile midagi öelda. Kogu kool peab minema majast välja ja rivistama ümber mänguväljaku, ütles ta, jätkama õpikut siia. Ei mingit lobisemist. Härra umbes ilme oli karm. Ta singi roosal näol oli kulme ähvardavalt kortsus nagu siis, kui ta oli äärmiselt vihane ja kedagi ootas karm karistus. Kükitasin ehmunult teiste poiste seas ja musta rüüd kandev direktor paistis mulle tol hetkel nagu mõrvaprotsessi kohtunik. Ta jahib mõrtsukat, sosistas võIts. Mulle hakkasin värisema. Ma võin kihla vedada, et politsei on juba siin jätkest võIts ja gongi auto ootab väljas. Mänguväljaku poole minnes oli mul tunne nagu täituks mu kõht aegamisi v keerisega. Ma olen ainult kaheksa aastat vana, ütlesin endale ükski kaheksaaastane poiss, pole kedagi mõrvanud, see pole võimalik. Sel soojal pilvisel septembri hommikul karjus õppealajuhataja mänguväljakul korraldusi. Rivistuge klasside kaupa, kuues klass sinna. Viies klass nende kõrvale hargnege hargnege. Liigutage ennast ja olge kõik vait. Deutz, mina jame kolm ülejäänud sõpra, olime teises klassis ja seega rivis eelviimased. Rivistusime punase telliskivi seina äärde, õlg õla kõrvale. Ma mäletan, et kui kogu kool oli kohal, ulatus rivi täpselt ümber mänguväljaku nelja külje kokku sadakond väikest poissi vanuses kuuest 12 aastani. Kõik andmas ühesuguseid halle lühikesi pükse, halle jakke, halle sukki ja musti kingi. Lõpetage otsekohe rääkimine, karjus õppealajuhataja. Ma nõuan täielikku vaikust. Kuid miks meid ometi üleüldse mänguväljakule kavandati, imestasin ja miks meid niiviisi üles helistati. Varem polnud midagi niisugust juhtunud. Ma olin peaaegu kindel, et kohe tormab koolimajast välja kaks politseiniku. Ul haaratakse kätest, lõpetakse käerauad mu randmete ümber kinni. Üks koolimaja ustest avanes mänguväljaku poole. Äkki paiskusse valla ning tohutu suur ja kogukas härra umbes oma triid ülikonnas ja mustas rüüs astus välja nagu surmaingel. Uskuge või mitte, kuid tema kõrval sibas tilluke proua Pratchett. Proua Prätz oli elus. Milline määratu kergendustunne ta on elus, sosistasin enda kõrval seisvale võitsile. Ma ei tapnud teda ära, vaid ei teinud minust välja. Me alustame siit, ütles härra umbes proua pretsetele. Direktor haaras naise kondises käsivarrest kinni ja juhatas ta kuuenda klassi juurde. Ikka veel tema käsivarrest kinni hoides juhtis ta vana naise kiirel sammul poiste rivi eest läbi. See nägi välja nagu väeüksuste ülevaatus. Mida paganat nad teevad, sosistasin tveid, ei vastanud mu küsimusele, kiikasin tema poole. Ta oli näost üpris kaameks läinud. Liiast suured, kuulsin provobretsete ütlemas kohe paljuliiast, suured sind kambas pole küll keskid, kaheme naid, pisemaid. Härra umbes kiirendas sammu, teeme parem platsile tiiru peale, pakkus ta. Direktor näis tahtvat asjaga kiiresti ühele poole saada ja ma nägin, kuidas proua pretsetama kondistel kitsajalgadel ta kõrval Sõrkis, et jõuaks sammu pidada. Nad olid mänguväljaku selle külje, kus seisis kuues klass pool viiendat juba üle vaadanud. Jälgisime, kuidas nad liiguvad piki teist ja kolmandat külge. Ikka veel liiast, suured kraaksus, provobretset palju liiast, suured noist pisemad, palju pisemad, kusnud Bastikut, pessiks, Don. Nad lähenesid neile, tulid üha lähemale ja lähemale. Nad alustasid platsi neljanda küljeülevaatust. Kõik poisid meie klassis silmitsesid härra Umbessi ja provobretsetit pikki väljaku joont meie poole lähenemas. No petised on igavesti Bastikud, kuulsin provobretsete pomisemast, tulevad mu poodi, jess, arvavad, et võivad seal kõike kurradi teha, mis pähe kargab. Ärg umbes ei vastanud midagi. Nii kui pilgud rän, panevad miskit pihta, jätkas naine, topivad oma räpased käsa igale poole ega oska üldse end ülal pidada. Tüdrikute vastu maal pole miskit, tüdrikutega pole mul kunagi miskit jama, aga nutt, poisid on küll hirmsad õudsed. Te teate seda ju ise, kihvt Directur, eks ole. Väiksemad poisid on siin, ütles härra umbes. Nägin, kuidas provobrätsiti pisikesed põrsa silmad jõllitasid teraselt igat poissi, kellest ta möödus. Äkki tõi ta kuuldavale kileda karjatus ja osutas oma kasimata sõrmega Šveitsi poole. Tema see on, karjus ta, tema on üks nende seast tunneks ta leppisiksepati rämpsu, kak kaugelt. Kogu kool vahtis nüüd võitsi poole mida mina teinud olen, kogeles poiss, arrek, umbes sile, suu kinni, vastas ära umbes proua prätsidki, pilk liikus edasi ja jäi minu näole pidama. Vaatasin maha ja uurisin pingsalt mänguväljaku, must asfalt. Siin on veel üks, kuulsin teda Killimas, vot see. Nüüd osutas ta minu poole. Olete selles päris kindel? Uuris härra umbes. Muidugist olen kindel, kriiskas naine, mina ei unusta kunagist ühtki nägu. Eriti veel sihukest, solin kuu toom täitsa kindlalt üks kambast, nuid oli kokkutees tükki nännaks kos, meil nad ülejäänud kolmap. Nagu ma hästi teadsin, olid ülejäänud kolm rivis järgmised mürk lausa säras proua pretseptid näol. Kui ta pilk liikus minust mööda pikki rivi edasi. Ja see henna tangi, hüüdis ta näpuga õhku sortides, vaata ja ta ja ta kaku saigi viis tükki. Direktor rohkem polegi tarvis otsida. Kõik nad Bastikut räpasid, seapõrsad on siin koos. Te ju teate nonde nimesi, eks ole. Ma tean nende nimesid, proua pretsed, kinnitas härra umbes. Olen teile väga tänulik. Tänulik direktor, vastas naine. Kuulsime teda veel edasi patramas, kui härra umbes ta minema talutas. Täpselt plokka pidurite purgis ma unusta elu lõpuni, seda haisvad surnd. Võtke vastu minu siiras kaastunne, pomises härra umbes. Sihuke ehmatus, jätkas naine, kui too jälle vigane kais surnd hirmulpist, kui ei. Me ei kuulnud rohkem, sest härra umbes juhtis poepidaja kähku uksest sisse koolimajja. Klassijuhataja tuli tundi paberileheke peos. Need, keda ma nimetan, lähevad kohe direktori kabinetti, teatas ta. Tweitz Taal. Meie teisik tõusis püsti ja lahkus klassist. Mööda pikka koridori. Direktori eluruumides asuva kardetud kabineti poole astudes ei öelnud keegi meist sõnagi. Šveits koputas uksele sisse. Nihkus aeglaselt külge eesuksest sisse. Ruum lõhnas naha ja tubaka järele. Härra umbes seisis keset kabinetti nagu võimu kehastus. Kui hiiglas on üldse kunagi olemas olnud, siis tema oli kindlasti nende seast ja ta hoidis käes pikka kollast keppi, mille ots oli kõver nagu jalutuskepile. Ma ei taha mingeid valesid kuulda sõnasta. Ma tean suurepäraselt, et teie tegite seda ja kambakesi koos. Seiske sinna raamatukapi ette, rivisse. Me võtsime rindi. Šveits sattus kõige ette ja mina miskipärast kõige taha. Olin rivis, viimane, sina kamandas härra umbes kepiga Šveitsile osutades. Tule siia. Šveits, astu seda ka aeglaselt, lähemale. Kummardu käskis härra umbes. Šveits ajas end upakile. Meie pilgud olid ta peale just nagu kinni naelutatud. Kogu see asi pani meid otsekui hüpnoosi alla. Me muidugi teadsime, et aeg-ajalt sai ikka mõni poistest kepiga peksa, kuid meil polnud kordagi kuulnud, et teisi on sunnitud seda pealt vaatama. Sügavamale poiss sügavamale kamandas umbes puuduta põrandat. Šveits puudutas sõrmeotstega põrandavaipa. Härra umbes astus sammu tagasi. Toetas end kindlalt paigale, jalad laialt harkis. Mina mõtlesin, kui väike ja pinges paistist võitsid tagumik. Härra umbes pilk oli keskendunud poisi kannikatele. Ta tõstis kepi üles õlgadest, kõrgemale, siis vihisesse alla ning kokkupõrkel Šveitsi kannikatega kostis selline pauk, nagu oleks keegi püstolist tulistanud. Päikeid. Šveits näis umbes jala kõrgusele õhku kerkivat, karjus. Aga ei ning tõmbus sirgu nagu kummipaela. Väänbiini. Kriiskas keegi nurgast, nüüd oli meie kord kupatada, vaatasime ringi ja nägime ühes Rec umbes suures nahktugitoolis istub pisike ilge proua pretset. Ta hüppes seal elevusest üles-alla. Anna talle kriiskas ta, anna kerre täis, et õppeks miskit. Kummardu poiss käskis härra umbes ja püsikummargil, kui end veel sirgu ajad, saad iga korra eest ühe lisaks. Siukest õpetust taia kriiskas proua pretsed, ainult nii juuksed võtavadki õppust. Ma ei uskunud oma silmi, see oli nagu mingi jube pantomiim. Juba vägivald ise oli halb, kuid see meid sunniti seda vaatama, tegi asja hullemaks ja proua pretseti kohalviibimine muutis toimuvat täielikuks õuduseks. Keptegi viuh plaks. Karjust. Peni killus, provobretsed, Kolgid ta, nii et valus olles anna ikka korralik nähvakas kütatakkumikumaks, las käia. Direktor. Võit sai neli hoopi jumala eest, need olid ikka väga karmid laksud järgimine, nähvas umbes. Šveits, ütles meist kikivarvul mööda, hoidis tagumikust kahe käega kinni ja karjus, ai. Aia. Järgmine poistest nihkus vastumeelselt oma saatusele vastu. Seisin ja soovisin, et poleks rivi lõppu sattunud. Pealt vaatamine ja oma järjekorra ootamine oli tõenäoliselt veel piinavamad kui asi ise. Teisel korral tegi härra umbes sedasama, mida esimeselgi proua Pratchett, niisamuti. Ta kriiskas algusest lõpuni õhutades härra umbes üha kõvemini lööma. Ja kõige õudsem oli see, et mees paistiski ta kisast hoogu juurde saavat. Ta oli nagu sportlane, keda kannustasid publiku hõike tribüünidel. Oli see eelnev tõsi või mitte, kuid ühes olin kindel, väsima ta ei hakanud. Viimaks jõudis kätte minu kord. Mu teadvus ähmastus ja silme eest kippus uduseks minema, kui astusin ette, et end upakile ajada. Ma mäletan, kuidas soovisin, et ema äkitselt ruumi tormaks ja karjuks pidage. Kuidas te julgete mu pojaga midagi niisugust teha. Kuid ema ei tulnud. Kuulsin vaid proua pretseti hirmsat kiledad häält oma selja taga. Kamaz Pirectur Botoon kaabast okeiks ülbem tollele anne kindlaste kõva keretäis. Seda härra umbes tegigi. Kui esimene hoop mind püstolipauguna tabas, paiskas selle jõudma niisuguse hooga ettepoole et kui mu sõrmed poleks vaibale toetunud, oleksid ilmselt näoli põrandale lennanud. Sain peopesad maha toetada ja niiviisi tasakaalu säilitada. Kõigepealt kuulsin pat laksu ega tundnud absoluutselt mitte midagi kuid juba hetk hiljem käis põletav tunne ülemu kannikate ja see oli nii õudne, et suutsin vaid õhku ahmida. Hingasin kogu jõuga oma kopsude põhjast välja viimse kui õhuraasu, mis seal oli? Võite mind uskuda, oli täpselt selline tunne, nagu oleks keegi surunud hõõguva ahjuroobi mu ihu vastu ja pressiks seda kõigest jõust sügavamale. Teine löök oli hullem kui esimene. Ilmselt seepärast, et härra umbes oli palju harjutanud ja tal oli väga täpne käsi. Näis, nagu suudaks ta tabada teise hoobiga peaaegu täpselt sama peenikest sporti, mille esimene hoop oli jätnud. Kui kepp tabab vigastamata ihu, on see iseenesest väga valus kuid kepilöögi verevalum ja katkise naha pihta tekitab uskumatut piina. Kolmas tundus veel valusam kui teine. Ma ei tea, kas nutikas härra umbes oli kepi kriidiseks teinud ja seega esimese löögiga soovitava tabamus piirkonna mu hallidele pükstele maha märkinud võimite. Pigem julgeksin ma selles kahelda, sest küllap ta juba teadis, et üldiselt ei pidanud kooli direktorit sellist võtet tol ajal heaks tooniks. Seda ei peetud mitte üksnes ebaväärikaks, vaid see tähendas ka möönmist, et ei osata oma tööd hästi teha. Pärast neljanda kepihoobi saamist tundus terve mu tagumik olevat leekidesse lahvatanud. Kusagilt kaugelt kuulsin härg umbes häält ütlevat. Nüüd käi välja. Kui ma kannikatest kahe käega kinni hoides läbi kabinetti lonkasin, kostis nurgas asuvast tugitoolist kõkutavat naeru ja siis kuulsin provobrätseti äädik haput häält lausumas. Direktor, ma olen teile hirmsast tänulik, väegade tänulik. Ma ei usu mett, et edaspidi mokka pidurite purgist miskid haisvaid Iisri võiks leida. Klassi tagasi jõudes olid mul pisarad silmas ja kõik vahtisid mind. Pinki istuda oli jube valus. Tol õhtul käisid mu kolm õde pärast õhtusööki enne mind vannis ära. Siis tuli minu kord ja kui hakkasin vanni ronima, kuulsin, kuidas ema mu selja taga õudusest kiljatus. Mis see on? Ah et ta sinuga juhtus? Ta vahtis mu tagumikku. Ma ise polnud seda siiani uurinud, kuid nüüd pöörasin pead ja heitsin pilgu ühele kannikale. Nägin sarlak punaseid triipe ja nende vahel potisinist Forpi. Kes seda tegi? Karjus ema, räägi kohe välja. Lõpuks tuligi mul kogu lugu ära rääkida ja mu kolm öösärgis, õde, üheksane, kuuene ja neljane, seisid kõrval ja kuulasid, silmad pärani. Ema kuulas mu ära ainsatki sõna ütlemata. Ta ei esitanud ühtegi küsimust. Ta lihtsalt laskis mul jutustada. Ja kui olin looga lõpuni jõudnud, ütles ta meie lapsehoidjale saada sina annad voodisse. Ma lähen välja. Kui mul oleks olnud õrna aimugi, mida ta teha kavatseb, oleksin kindlasti proovinud teda peatada, kuid mul polnud. Ema läks otse allkorrusele ja pani kübara pähe. Siis marssis ta majast välja ning suundus mööda sissesõiduteed maantee poole. Nägin oma magamistoa aknast, kuidas ta väravast väljus ja vasakule pööras. Ja ma mäletan, et hõikusin teda tule tagasi, tule tagasi tule tagasi. Kui tema ei teinud minust välja. Ta läks kiirel sammul edasi, pea uhkelt püsti ja selg sirge. Ja selle järgi saime aru, et härra Umbessi ootab korralik peapesu. Ema naasis umbes tunni aja pärast ja tuli ülakorrusele meile head ööd musi andma. Parem, kui seal poleks seda teinud, ütlesin, see jätab minust rumala mulje. Seal, kust mina pärit olen, ei peksta väikesi lapsi. Niiviisi, vastas ema. Ma ei luba seda. Emme, mida härg umbes sulle ütles? Ta ütles, et Ma olen välismaalane ega saa aru, kuidas briti koolis asjad käivad kostisema. Kas ta käitus sinuga vastikult? Väga vastikult, kinnitas ema. Ta ütles mulle, et kui tema kasvatusmeetodid ei meeldi, võimaluse koolist ära võtta ja mida sina ütlesid? Ütlesin, et võtangi kohe, kui kooliaasta läbi saab. Nüüd ma leian sulle inglise kooli, ütles ta. Su isal oli õigus, inglise koolid on maailma parimad. Kas see tähendab, et ma pean internaatkooli minema? Küsisin seda küll, tunnistas ema. Ma pole veel valmis kogu perega Inglismaale kolima. Nõnda siis jäingi Klandorfi toomkooli ainult suvesemestri lõpuni.