Suvevaheaeg see võlusõna juba paljalt selle sõna ütlemise peale jooksid rõõmuvärinad üle kogu mu keha. Kõik mu suvevaheajad alates neljandast eluaastast ja lõpetades seitsmeteistkümnendaga ehk siis aastatel 1920 kuni 1932 olid läbinisti idüllilisena. Olen veendunud, et põhjuseks oli see, et käisime alati samas idülliliseks kohas, milleks oli Norra. Peale minu muldvana poolõe ja natuke vähem muldvana poolvenna olime kõik puhastverd norralased. Me kõik rääkisime norra keelt ja kõik sugulased elasid seal. Selles mõttes oli igasuvine Norrasse sõit, nagu kojuminek. Ka reisimine ise oli seiklus. Ei maksa unustada, et tollal polnud veel reisilennukeid, nii et meil kulus neli tervet päeva sinna jõudmiseks ja teised neli päeva tagasi koju tulemiseks. Meid oli alati hiigelsuur reisiseltskond. Sinna kuulusid mu kolm õde ja muldvana poolõde, see teeb neli minu poolvend ja mina kokku kuus ning minu ema kokku seitse ja hoidja, mis teeb kokku kaheksa. Lisaks oli meil alati kaasas vähemalt kaks minu Mulbana pool muldvana sõpra ehk siis kõik kokku 10 inimest. Praegu seda meenutades jääb mulle mõistatuseks, kuidas mu ema sellega hakkama sai. Tuli osta piletid rongidele ja laevadele ja hotellikohad broneerida ja seda kõike tehti kirja teel. Ema pidi hoolitsema selle eest, et meil oleks kaasas piisavalt pükse ja särke ja sviitreid ja tenniseid ja ujumisriideid. Seal saarel, kuhu me läksime, ei saanud kinga paelagi osta. Ning küllap oli asjade pakkimine tõeline õudus. Reisiks sai pakitud kuus hiigelsuurt reisikirstu ja lugematu hulk kohvreid. Ja kui saabus suur lahkumispäev, alustasime kümnekesi koos oma pagasimäega teekonna esimest ja kõige lihtsamat etappi. Ehk sõitsime rongiga Londonisse Londonisse, jõudes pressisiment kolme taksosse ja sõitsime suure kolinaga läbi terve suure linna King's Crossi jaama, kus istusime niukas rongile, et sõita 200 miili põhja poole. Sõit New kaaslisse kestis umbes viis tundi ja kohale jõudes vajasime jällegi kolme taksot, mis viiksid meid raudteejaamast sadamasse, kus laev juba ootas. Järgmine peatus oli Norra pealinn Oslo. Kui ma veel noor olin, ei olnud Norra pealinna nimi Oslo vaid Kristiaania. Kuid millalgi otsustasid norralased sellest kaunist nimest loobuda ja linna Osloks ümber nimetada. Lastena teadsime meie seda linna kui Kristi Haanjat kuid sellest tekiks suur segadus, kui siin vana nime kasutaksin. Seega olgu selles raamatus räägitud Oslost. Merereis New kaaslist Oslosse kestis kaks päeva ja ühe öö ning kui meri juhtus olema tormine, nagu see tihtipeale oli, jäime kõik peale murdumatu ema merehaigeks. Me lebasime siis promenaaditekil pleedidesse, mässid Tuina lamamistoolides, et Rutureeringuni jõuda näost hallid ja kõhus keeramas ja keeldusime Stewardil aeg-ajalt lahkesti pakutud kuumast supist ja laevaküpsistest. Meie vaene lapsehoidja jäi merehaigeks juba hetkest, mil ta jalge laevateki laastus ma vihkan seda, teatas ta tavaliselt olen kindel, et me ei jõua kunagi kohale, kui laev uppuma hakkab, missugusesse päästepaati läheme. Seejärel pagesid oma kajutisse ning oigas ja värises seal, kuni laev sai järgmisel päeval kõvasti Oslo sadamakai külge kinnitatud. Ühe öö veetsime alati Oslos, et saaksime teha iga-aastase suure perekonna kokkutuleku beste mamma ja beste Pataga, kes olid mu ema vanemad ja tema kahe vallalise õe, ehkki meie tädidega, kes elasid samas majas Laevalt maha astunud sõitsime taksodega otse Grand Hotelli, kus pidime ööbima, et oma pagas sinna jätta. Siis sõitsime samade taksodega edasi vanavanemate majja, kus meid tundeküllaseid tervitati. Neid kõiki kallistati ja muusitati palju kordi ja mööda vanu kortsus põski voolasid pisarad. Vaikne nukker maja ärkas järsku paljudes laste häältest ellu. Juba siis, kui beste mammat esimest korda nägin, oli ta muldvana. Ta oli valgete juuste kortsulise näoga vanamemm, kes neis alati istuvad kiiktoolis. Ta kiikus seal edasi-tagasi ja naeratas leebelt oma lastelaste hordile, kes igal aastal kaugelt kohale tuli ja tema majapidamise mõneks tunniks vallutas. Teiste papa oli vaikne mees. Ta oli valge kitsehabemega väike, väärikas õpetlane ja minu mäletamist mööda oli ta astroloog, meteoroloog ja oskas vanakreeka keelt. Just nagu beste mammagi istus ta enamasti vaikselt toolil, rääkis väga vähe ja oli ilmselt üpris segadusse aetud lärmaka jõugu tõttu, kes tema puhtas ja läikima löödud majas laamendas. Kaks asja, mida ma beste papa juures kõige paremini mäletan, olid tema mustad saapad ja see, et ta suitsetas ebatavalist piipu. Tema piibukava oli tehtud see Bioliidist ja selle külge käis umbes kolm jalga pikk painduv piibu toru, nii et ta sai piibu kaba süles hoida. Kõik täiskasvanud, kaasa arvatud lapsehoidja ja kõik lapsed, kellest noorim oli vaid aastane istusid saabumispäeva pärastlõunal suure ovaalse lõunalaua ümber, et süüa koos vanavanematega iga-aastast suurt pidusööki. Toit oli seal alati üks ja sama. See oli norra kodu ja norralaste meelest on maailma parim toit kala. Ja see, mida nemad nimetavad kalaks, ei ole üldse see, mida teie ja mina kalapoest ostame. Nemad peavad silmas värsket kala, sellist, mis on püütud kõige rohkem 24 tundi tagasi ja mida pole ei külmutatud ega jääga jahutatud. Ma olen nendega nõus, et ainus õige meetod sellise kala valmistamiseks on hautamine ja seda nad kõige ilusamate isenditega just tegidki. Muide, norralased söövad alati ka keedetud kala naha ära ja peavad seda veel kõige paremaks. Nii et otse loomulikult algas suur pidusöök kalaga. Tohutu suur tee, kandiku suurune ja käsivarre paksune lest toodi lauale kala pealmise poole, nahk oli peaaegu süsimusta värvi erkoranžide täppidega ja otse loomulikult oli teda hautatud täpselt parasjagu. Kala küljest lõigati ning pandi meie taldrikutele suuri valgeid kala, lihatükke ja kõrvale anti hollandi kastet ja keedetud värskeid kartuleid. Mitte midagi muud, aga issand küll, see maitses hästi. Niipea, kui kalajäägid said laualt ära koristatud, toodi kohale hiigelsuur rünklik kodus valmistatud jäätisemägi. Vähe sellest, et see oli maailma kõige kooresem koorejäätis. Ka selle maitse oli unustamatu. Jäätise sisse oli segatud tuhandeid krõbedaid kõrvetatud iirisetükikesi. Norralased ütlevad nende kohta Krokana ja selle tulemusena ei sulanud jäätis lihtsalt suus ära nagu tavaliselt. Seda tuli mäluda ning see krõmpsu maitses nii, et unistasid sellest veel mitu päeva tagantjärele. Suure pidusööming katkestas vanaisa peetud lühike tervituskõne ning täiskasvanud tõstsid oma kõrge jalaga veini vokaale ja ütlesid skool päris palju kordi kogu söögi ajal kui söömaajaga oli ühele poole saadud kallati neile, keda selle jaoks piisavalt suurteks peeti. Pitsike ise tehtud likööri värvitut, kuid kanget jooki, mis lõhnas mooruspuumarjade järele. Klaase tõsteti üha uuesti ja uuesti ja skool tundus kostvat lakkamatult. Norras võid kellelegi lauas istujatest välja valida ja tema terviseks väikse eraviisilise tseremoonia na toosti öelda. Kõigepealt tõstad klaasi kõrgele, ütleb nime beste mamma, ütled näiteks skoolbeste mamma. Seepeale tõstab ka vanaema klaasi ja hoiab seda kõrgel. Te vaatate teineteisele silma ja sa pead ilmtingimata vaatama talle sügavalt silma kogu aeg, kui oma klaasist rüüpab. Kui te mõlemad olete joonud tõstate uuesti oma klaasi kõrgele nagu mingiks viimaseks vaikivaks austusavalduseks ning alles siis pööratakse pilk kõrvale ja asetatakse klaas lauale tagasi. See on tõsine ja pühalik tseremoonia. Ja pidulikel puhkudel näeb komme ette, et igaüks tõstab klaasi eraldi kõikide teiste lauas. Istujate terviseks. Kui kohal on näiteks 10 inimest ja sina oled üks neist, tuleb sul juua eraldi iga üheksa lauakaaslase terviseks. Ja kuna sinu terviseks juuakse erinevatel aegadel kogu pidusöögi vältel samuti üheksa korda siis kokku teeb see 18 napsi. Seal käib viisakas seltskonnas asi niiviisi või vähemalt vanasti käis ja see oli tõsine katsumus. Mul lubati tseremoonias osaleda, kui olin saanud kümneaastaseks ja ma olin iga jumala kord lõpuks täis nagu tinavile. Järgmisel hommikul tõusid kõik varakult ja olid varmalt valmis reisi jätkama. Sihtpunktini oli veel terve päevateekond ja suurem osa sellest tuli läbida laevaga. Pärast kiiret hommikueinet sõitsime kolme taksoga grand hotellist Oslo sadamasse. Seal läksime väikese rannasõiduauriku pardale ja kuulsime lapsehoidjat lausumas. Ma olen kindel, et see laev lekib. Veel enne õhtut, oleme kõik kaladele toiduks saanud. Seejärel kodus lapsehoidja, kogu reisiks kajutisse. Meie armastasime seda osa teekonnast. Väike vahva, ühe ainsa kõrge korstnaga aurik liikus rahulikest fjordi vetest välja ja kulges mõnusas tempos piki rannikut peatudes umbes iga tunni tagant mõne kitsukese puust kai ääres, kus ootasid nii külaelanikud kui ka suvitajad, kes olid tulnud kas sõpradele vastu või oma pakke ja kirju kätte saama. Kui te pole ise niiviisi tüünel suvepäeval mööda Oslo fjordi seilanud, ei suuda te seda ette kujutada. On võimatu kirjeldada sind ümbritsevat absoluutset rahu ja ilulaev Siksakitab lugematu hulga pisikeste saarte vahel mõnede väikeste erksavärviliste puumajakest, aga kuid enamjaolt on need paljad kaljud, kus pole ainsatki maja ega puud. Sealsed graniitkaljud on nii siledad, et kui heidad supelda, riietes, neile päevitama pole vaja endale käteräti alla laotada. Nägime sihvakate jalgadega neide ja pikka kasvu poisse niiviisi kaljudel tee esitamas. Fjordi veel ei ole liivakaldaid, kaljud ulatuvad veepiirini ja vesi läheb kohe sügavaks. Seepärast õpivadki kõik norra lapsed väga varakult ujuma, sest kui sa ujuda ei oska, on raske suplemiseks kohta leida. Mõnikord, kui ma väike laevuke kahe väikesaare vahelt läbi libises, oli kanal nii kitsas, et ulatusime peaaegu mõlemal pool laeva kaljusid käega puutuma. Möödusime sõudepaatidest, jaga nuudest, kus istusid linakarva juustega lapsed, kelle nahk oli juba pruuniks põlenud. Me lehvitasime neile ja vaatasime, kuidas nende pisikesed paadid õitsesid lainetuses, mis meie suurem alus endast maha jättis. Hilisel pärastlõunal jõudsime viimaks oma reisi sihtkohta jõme saarele. Ema tõi meid alati just siia, taevas ise teab, kuidas ta selle koha leidis. Kuid meie silmis oli see maailma parim paik. Umbes 200 jardi kaugusel sadamakaist seisis lihtne valgeks värvitud puust hotell, milleni viis kitsas tolmab tee. Hotelli pidas eakas abielupaar, kelle näod on mul siiani täpselt meeles ja tervitasid meid igal aastal nagu vanu sõpru. Selles hotellis oli kõik äärmiselt lihtne, välja arvatud söögituba. Meie magamistubade seinad, lagi ja põrand oli tavalistest lakkimata männilaudadest. Igas magamistoas olid pesukauss ja külma veega kann. Väljakäigud asusid hotelli taga eraldi puust hütti, logus ja igas latris ootas sind vaid puuplaadi sisse saetud ümmargune auk. Istusid seal augu peale ja see, mis sinust seal eraldus, kukkus 10 jala sügavusse auku. Sinna sisse vaadates võis tihti näha hämaruses ringi askeldavaid rotte. See kõik oli meie silmis loomulik. Meie hotelli parim söögikord oli hommikueine ja see oli serveeritud keset söögituba seisval hiigelsuurel laual, kust igaüks võttis, mida tahtis. Valikus oli vist umbes 50 erirooga. Laual seisid suured piimakannud, sest kõik norra lapsed joovad igal söögikorral. Piimataldrikutel olid külmad, looma- ja vasikalihalõigud sinki ja sealiha. Seal oli külm Darrandis keedumakrell. Seal olid vürtsi ja marineeritud heeringafileed, sardiinid suitsuangerjas ja tursa maril. Seal oli suur veel kuumi keedumune kuhjaga täiskauss oli külmasingi omlett külma kana ja täiskasvanute jaoks kuum kohta. Siis olid veel hotelli köögis küpsetatud kuumad krõbe kuklid, mida me sõime või, ja jõhvikamoosiga oli aprikoosikompott ja viit või kuut sorti juustu teiste seas, otse loomulikult ka jättest. See on see kandiline pruul üsna magus norra kitsejuust, mis ei puudu üheltki selle maa söögilaualt. Pärast hommikueinet korjasime oma ujumisasjad kokku ja ronisime kõik kümnekesi oma paati. Norras on igaühel mingisugune paat, keegi ei jää siin hotelli ette istuma. Keegi istuga rannal, sest pole ühtki randa, kus istuda. Alguses oli meil ainult sõudepaat, ehkki see oli üks väga hea paat, suutis meid kõiki kenasti kanda ja sõudjatele oli ette nähtud kaks pinki. Mu ema võttis ühe aerupaari peaaegu muldvana poolvend teise ja läkski sõiduks. Mu ema ja poolvend, kes tollal käis umbes kaheksateistkümnendat eluaastat, olid meisterlikult sõudjad. Nad hoidsid väga hästi rütmi ja aerud tegid oma puust tullides ikak, riiksklük, kriisiksklek ja sõudjad ei teinud 40 minutit pika sõidu ajal ühtegi puhkepausi. Meie ülejäänud istusime paadis, libistasime sõrmedega läbi selge vee ja otsisime millim allikaid. Liuglesime üle väina läbi kitsaste kanalite mõlemal pool kaljusaared, suundudes, nagu tavaliselt oma väga salajase liivarannalapikese poole, kaugel saarel, mille asukohta teadsime ainult meie. Varasematel aastatel oli meile hädavajalik selline koht, kus sai vees plaadistada ja mängida. Sest tol ajal oli mu noorem õde vaid aastane, vanuselt järgmine õde, kolmene ja mina ise, neljane kaljud ja sügav vesi olid meie jaoks ohtlikud. Palju suvesid järjest oli see pisike, salajane liivalapike pisikesel salajasel saarel meie igapäevaseks sihtkohaks jäime sinna kolmeks-neljaks tunniks, Solverdasime vees, mängisime kivide vahele tekkinud tiigikestes ja põlesime päikese käes tumepruuniks. Hilisematel aastatel, kui olime kõik juba veidi vanemad ja oskasime ujuda. Päevakava muutus. Selleks ajaks oli ema muretsenud meile mootorpaadi päikese ja mitte eriti merekindla valge puupaadi mis istus liiga sügavalt vees ja mida lükkas edasi üsna tujukas ühesilindriline mootor. Minu peaaegu muldvana poolvend oli ainus, kes suutis mootori käima saada. Seda oli ülimalt raske käivitada ja ta alati süüteküünla maha keerama ja mootorikütus silindrisse kallama. Seejärel ta muudkui keerutas ja keerutas hooratast ning hea õnne korral hakkas kaadervärk pärast pikka turtsumiste polisemist. Kui meie majapidamisse mootorpaat tekkis, oli mu noorim õde, neljane ja mina seitsmene ja selleks ajaks oskasime juba kõik ujuda. Põnev. Uus paat võimaldas meil palju kaugemale minna ja Me reisisime mõnda erilist saart otsides iga päev kaugele fjordi välja. Valida oli sadade seast. Mõned olid väga väikesed, mitte rohkem kui 30 jardi pikad. Teised olid päris suured, võib-olla isegi pool miili laiad. Oli imetore, et sai valida nii paljude saarte hulgast ning ülimalt põnev enne ujuma minekut saar läbi uurida. Sellistel saartel leidus puust paadi vrakke ja suuri valgeid konte võisid need olla inimluud ja metsvaarikaid ja rannakaljude külge kinnituvaid merekarpe ja mõnel saarel elasid pulstunud pikakarvalised, kitsad ja isegi lambad. Aeg-ajalt käisime saarestiku taga avamerel. Kui lained kerkisid kõrgeks, oli ema parimas sõiduvees. Noil päevil ei kasutanud keegi päästeveste, isegi mitte väikesed lapsed. Klammerdusime oma väikese naljaka valge mootorpaadi parraste külge ja saime läbi mäekõrguste valge harjaliste lainete sõites läbimärjaks kui tema hoidis ikka rahulikult. Tüüri. Ausõna juhtus sedagi, et lained kasvasid nii kõrgeks, et nendevahelisse orgu vajudes me muud maailma elame ei näinudki. Tilluke paat muudkui ronis, ronis peaaegu püstloodis mööda lainet üles, kuni jõudsime järgmise laine harjani ja siis olime juskui vahtu purskava vulkaani otsas. Niisugusel merel nõuab väikese paadijuhtimine suurt osavust. Paat võib kergesti ümber või vett täis minna, kui käil ei lõiku suurtesse rulluvatesse murdlainetesse täpselt õige nurga all. Kuid mu ema teadis täpselt, mida ta teeb ja me ei kartnud kunagi. Me kõik nautisime paadisõidu, iga hetke, välja arvatud muidugi meie paljukannatanud lapsehoidja, kes kattis näo kätega, kutsus valjusti issandat appi, et tooda hinge, päästaks. Peaaegu kõik varased õhtupoolikud, veetsime kalastades. Korjasime rannakaljudel merikarpe söödaks, siis ronisime kas sõudepaati või mootorpaati ja asusime teele, et mõnes oletatavasti heas saagi kohas ankur välja lasta. Vesi oli väga sügav ja me pidime tihtipeale umbes 200 jalga nööri üle parda lappama, enne kui ankur põhja puutus. Istusime näkkamist oodates vaikselt ja pingsalt paigale ja mind hämmastas alati, kuidas isegi pisike näksamine selle pika õngenööri otsas niiviisi sõrmedele kandus. Näkkas hõikas keegi õngenööri sikutades ikka ja jälle käes suur purakas, hirmus pirakas. Ja edasi tuli juba põnev nööri, käe ümberkerimine ja üle paadiserva selgesse vette piilumine, et näha, kui suur see veepinna poole kerkiv kala õieti on. Tursk, hõbeheik, kilttursk või makrell, kõik said välja tiritud ja tassitud võidukalt hotellikööki, kus rõõmsameelne, tüse koka proua lubas need meile õhtusöögiks lauale anda. Seda ma teile ütlen, sõbrad, oli see vast elu.