Enne kui annan jutulõnga üle oma vestluskaaslasele, lubage, tutvustan teda pisut. Ta on väikest kasvu armsa sarnaca näoga noor naine kelle täidlane suu ei naerata küll tihti, aga kuidagi väga rõõmsasti ja äkki silmi varjavad tumedad kaitseprillid. Mis parata, kirjatöö silmi. Tõepoolest, kui me arvame kokku need tuhanded leheküljed, mis Taagnia siig maanteel läti proosakirjanduse ajal silmapaistvamad esindajad juba kirjutatud on siis pole siin imestada, et silmadega tuleb ettevaatlikult ringi käia. Aga just silmadest, Neuma vestlust, alustasimegi ja nimed lapse silmadest mille kaudu Taagnjazzigmate nägi töörahva võimuletulekut Lätis 26 aastat tagasi. Te olite siis alles päris pisike tüdruk, eks ole. Mälestused 1940.-st aastast on muidugi pisut lapselikult, samal ajal on selles midagi helget, ebatavalist, midagi väga rõõmsat. See oli mu teine kooliaasta. Vaevalt olin kooli läinud, kui tundsin midagi uut nagu midagi väga ilusat, väga helget. Veel tänagi, kui sõidan mööda oma vanast koolimajast, kus praegu õpib mu tütar meenub mulle alati toa aasta, too sügis totali. Tsahkna ja siis maantee on sündinud Riias teenistuja perekonnas aastal 1931. Ta õppis pedagoogilises Instituudis saksa keelt oma esimese jutustuse kirjutas üliõpilaspõlves. Pärast instituudi lõpetamist asus ta tööle. Ja ajakirjanikuna saigi ta ülesande kirjutada artikkel Ventspilsist kalurite linnast. Ventspilsi tundis ta hästi. Parajasti elas seal tema ema, keda ta tihti külastas ja ta arvas, et ta tuleb ruttu selle ülesandega toime. Aga kui ta sõitis kohale ja tahtis hakata kirjutamagi, juba selgus äkki, et ta ei tunnegi Ventspilsi nii hästi. Ta palus toimetusest ajapikendust. Ja artikkel kasvas raamidestile. Kasvas romaaniks, mis tõi autorile väga suure populaarsuse. Ja mis algad nõnda. Valge viljatu tuules vilisev liiv. Ei leia sa siin Kuremaa avarate väljade heldust ega tekita äbarikud rannamännid. Kujutlust uhkest metsast. Selle maakoha ilu ei taba kohe esimesest pilgust. Seda ei märka harvald laiali puistatud majades ja männimetsade näilises üks luisuses. Siinsed põllud ei kasvata nii kõrge kõrealisi Kaharaid, viljapäid nagu mujal. Aga ilu pole üksnes see, mis pimestab kohe esimesel hetkel. Armastus võib tekkida aegapidi seest põletavalt valuline ja kogu eluks. Ja Ugala taga. Siin algab soine maa. Männid on harvad ja kidurad. Paistab, et nad meelsasti rebiksidendid lahti ja jookseksid minema. Isegi teeäärsetel Tammedel polesin oma teisal kasvavate vendadega Kaharust ning võimsust. Mida lähemale Ventspilsi-le seda enam algul varjamiisi kaugemal julgemini. Kuivad mändidega kaetud künkad vahelduvad madalates ohustanud luhtadega. Ja see, kellel on tahtmist lähemalt vaadata märkab kergesti, kus endistel aegadel on seisnud luide ja kus on vulksunud vesi madalas joomes. Isegi loodus on teinud siin kõik, et inimesed ei hakkaks seda paika armastama. Ta palus tuult, et see peletaks eemale. Julged. Kutsus kohale udu, et see varjaks kauged vaated. Tuuleamet on ajada merelt vihmapilvi, mis ranna kohal alla sajavad kuid ei too kaasa värskustega viljakust, vaid ainult veel roht kem niiskust mis tõuseb auruna õhku pikkadel udustel õhtutel ja hommikutel. Ent inimene Itaa loodusele alla vanduda. Nähes, et ta ei suuda panna maad vilja kandma pöörab ta pilgu mere poole, millel peale muinasjutukulla on teisigi aardeid. Kalade. Ja siia tema siis tuli siia, tema jäi siin rajastama esimesed asulad ja läks Niines noodaga merele. Kui palju aastasadu elavad siin inimesed või on õigem mõõta aastaid tuhandetega? Seda ütlevad ajaloolased. Üks on igal juhul kindel. Ventspils on väga vanalinn ja siin elavad tugevad inimesed. Mere lähedustunnet, kõikjal. Lainete müha pole veel kuulda, aga juba lööb näkku tuul ning jalad vajuvad tuiskliiva. Merrill läheneb vaimukalt. Ta kohab nagu ääretu laas tormis. Sa tõused luitele ja ta avanebki su pilgule silmapiirini sinakasroheline valged vahututid, helkjate lainete harjadel. Meri hirmutab oma võimsusega. Ent samal ajal äratab tahtmist teda võita, vallutada, tõtata üle laineharjade nii kaugele, kuhu kajagatki ei suuda kaasa lennata. R töö on tugevate pärisosa. Tema ise kangekaelne ning alistumatu ei salli argu. Kange kael sellega kingib oma aardeid. Inimesed kasvavad siin rahutu kohin südames. On linnu, mis nagu pelgaksid, kära, igatseksid õhtuti aegsesse rahu. On aga teisi linnu, selliseid nagu Ventspils, kus unenägudes Kohavad merelained laevad murravad läbi pimeduse, väsinud lõpmatust, vete lõõtsumisest ning janune dessadama ja lühikese puhkuse järele, et pärast jälle pöörata kiilud lainetele vastu. Unenägudesse tungivad sisse kõik linna kirevad kärad. Just nii nagu süttivad ja kustuvad majaka tuled. Nii siin Ventspilsis kui kogu sellel karmil rannikul. Ja ilu on siin ikkagi vähe. Ja nii palju, kui seda ongi olgu see siis lillepeenar või roheliste arheoloogidega maja. See kõik on inimese osavate kätega loodud. Vanadel majadel on madalad laed ja kalameestekogud paistavad nende kõrval veelgi pikemad. Nad armastavad oma linn. Kuigi keegi pole seda kunagi nimetanud ei merevaiguranniku pärliks ega Läänemere kaunitariks. On ainult harvade puudega lagendikud ainult luite männid mille juure mügarik all on ikka seesama elutu valge liiv. Alles tänapäeval on Ventspils saanud oma esimesed kõrged hooned esimesed laiad asfalteeritud tänavad. Kuid veel kauaks jäävad siin valitsejaks kuiv liiv ja selle kõrvallaiu soine niit. Kalk, rooste, närvis. Ägedad tuuled, mis haaravad iga uustulnukat halastamatult kätega ning küsivad. Noh, kas meeldib? Kas meeldivad linn, meri ja inimesed, oled sa küllalt tugev? Pea meeles, Ventspils ei hällita. Ventspils armas linn kõige ilusam linn maailmas. Sa tuled meresõitjale vastu valgena ja sätendavana nagu soolases vahust puhtaks pestud ja laotad oma kaldad kuldse kangena tema jalge, et sul on hõbedased hommikuudud. Ja õhtuti süütad sa silmapiiril päikese asemele punased loojangupilved. Lumikellukesed löövad su aedades õitsele siis, kui mujal on kohati maales valge. Sukk kevad tuleb vastumeelse teatuulisena. Kuid võib-olla just sellepärast on ta 100 ja 1000 korda enam oodatud. Ja ta kõige kuumemad kiired, mida suudab anda su suvepäike ainult soojendavad veidi külmi avamerelaineid. Isegi sügised, ainsad, mis tahavad inimeste haugem rõõmustada ja panevad vastu talvele. Isegi need ei suuda tagasi tõrjuda lõpmatuid, sadusid tormile pikki pimedaid öid. Aga su inimesed, Ventspils, mo, Ventspils kalurite riided, lõhnavad mere ja kalade järele. Ka nende käed, punased, kõvad on läbi imbunud sellest lõhnast. Kalalõhn püsib igavesti õhus ega lahku kunagi sadamapoolsetel tänavatelt. See imbub majadesse träppidesse korteritesse ja seda ei puhu välja kõige tugevamad tuuled. Kalalõhn on Ventspilsi elu hõng. Nagu laevaviled on linnaelu Vaivumatu meloodiale. Selline oled sa linn, sa süütad märgutuled laevadele, et nad oskaksid sisse tulla merre väravatest, kus vetest raske venta jõgi saab kokku merega. Uhke linn mere kaldal. Su tuled ei kustu iial kunagi lakanud tervitamast laevu. Sinu inimesed elavad, töötavad armastavad suutuuled tormitsevad tänaval ja lagendikel. Üksikuid mände võivad need murdaja kõveraks painutada. Aga suured puude kogudused sirutavad seda uhkemalt oma latvu ülespoole. Täpne ja siis maanteeromaani mereväravad auhinnati Läti vabariikliku preemiaga. Juba praegu on ta tõlgitud väga paljudesse vennasvabariigi keeltesse. Soome, Saksa, Ungari, inglise keelde. Muide, ärgem unustagem, et merel väravatel oli ka juba õige mitu eelkäijat. Silmute esikromaan, külm aeg ilmus juba 1958. aastal. Lumani jutustab sündmustest kuulama metsades fašistliku okupatsiooniaastail. Ebasele esikromaanis oli tunda omanäolist algajat, keda iseloomustab hea stiilitunne. Tajumuste erksus. Sirguvad päikese poole. Romaani aluseks on kirjaniku lapsepõlve mälestused sakslaste poolt okupeeritud Riiast. Kuigi päriselt romaan ei ole autobiograafiline. Muidugi tundsime huvi selle vastu, kuidas stagna siis maantee oma romaani kirjutab. Väga raske on rääkida oma tööst niisama raske nagu kirjutada selliseid õnnelikke kirjanikke. Mina isiklikult pean neid õnnelikeks, kes kirjutama asudes teavad, mida nad kirjutavad, kuidas nad töötavad, mis juhtub nende kangelastega. Mul on tavaliselt teisiti, vahel ajab naerma autor suudab anda oma kangelasele nime välja, mõelda talle elukutse ja väljanägemise ning päris alguses talle sisse puhuda veidi oma hingest. Aga pärast seda hakkab kangelane elama iseseisvalt tihti tehes seda, mis pole autoril meeldegi tulnud. Vahel lugejate konverentsidel pahandatakse minuga, et miks see või teine kangelane pole teinud seda või teist, miks ta ei ole küllalt hea, miks ta on ühest või teisest asjast taganenud? Ma ei saa midagi parata, ta lihtsalt käitub nii. Siis kui kangelane on elama hakanud, on temaga juba raske toime tulla. Kuidas öelda, see on sihuke imelik asi. Vahel tekib mõte nagu iseenesest. Näiteks ma näen alati vaeva pealkirjadega, mul on väga raske leida pealkirja ise kihutustusele ja ka romaanile. Romaan on valmis, pealkirja pole. Vahel tuleb aga pealkiri iseendast. Vahel toimivad kangelased ise. Aga vahel sai, istud, mõtled, arutad, no peaks, peaks peaks. Autoritel soovitatakse iga päev järjekindlalt töötada, kirjutada vähemalt kaks lehekülge. Ma olen seda proovinud ausalt proovinud, kirjutasin, ja siis järgmisel päeval hävitasin mitte ainult need kaks viimast lehekülge vaid ka selle, mis ma varem kirjutasin. Ma ei usu muidugi inspiratsiooni, selle peab looma, inimene ise. Aga on õnnelikke hetki ja on õnnetuid hetki. On hetki, kui teisiti ei saa, kui peab tormama laua taha, peab istuma ja kirjutama. On aga ka hetki, kus on paremlauast eemale hoida sest tunned ise, et sa ei kirjuta midagi, et sa petad ennast ja mis peaasi, petad lugeja. Ja see on kõige halvem. Uuri vihmapiisku. Mõne hetkega muutub meri, ähvardaks lained tõstavad Vauseid, Harju. Selline on kaluri elu. Sellisena ta armastab seda. Tema elu on palju lihtsam kui vahel kujutatakse. Ja palju raskem kui paistab kaldalt vaadates. Ükskord sattus üks noor ajalehe korrespondent vaimustusse kalurite igapäevastest sõnadest. Juhtuled juhtliin ja mereväravad. Ta päris kapten, c esmalt nende sõnade tähendust ja küsis, et kas nad on ka ise kunagi mõelnud, kui ilusad on need sõnad. Ilus Teide Jaama miraagin vastas kapten. Kui kalur väsinuna ja diftiga külmuna merelt koju tuleb, on tal kõige toredam asi maailmas silmata tulesid ning teada, et varsti tuleb 100. Kui sa oled väravast sees, siis oled sama hästi kui kodus. Ah nii, ütles korrespondent viisakalt. Ansist seesma, heitis pilgu Noormehe pettunud näkku ja ütles siis osalt endale, osalt kuulajale. Vaadake. Mereväravad meie hüüame nüüd lihtsalt väravaks. Need on kalurile kõik. Kui me hommikul sealt välja sõidame, siis mõtleme missuguseks, saatana kujuneb missugusesse kvadraat oleks parem minna. Ja kuidas latraalimine? Aga kui ma õhtul tagasi tulles väravast sisse sõidame siis tulevad kohe meelde kodu ja kodused. Siis arutame mõttes, kuidas läheb kala ära andmine. Kas tuleb kaua oodata ja mitmenda see sortimine kala arvatakse. Siis tuletame meelde, millised väikesed vead tuleb mehaanikule teatavaks teha. Ja lepime kokku mitu tundi. Me puhkame. Varavad Need ühendavad meid mere ja koduga. Ja kui sa oled väravas sees, siis oled juba niisama hästi kui kodus. Nii on lood. Kas on tõsi, et mereväravatest on raske sisse sõita? Kuidas raske? Seal olevat vaja suurt oskust. Kus siis ilma oskuseta läbi saab? Küsis kapten, sees ma vastu. Tõsisem on see asi ainult süüdvestiga siis tuleb muidugi laeva järele vaadata. Ja mis peaasi, ei tohi kohmitseda. Meie omad kalurid, et need, kes paatidega õiendavad juba maast madalast, need saavad alati väravast sisse. Aga kui tuleb kalalaevu teistest sadamatest, siis on küll maadlemist. Ükskord tormi ajal üks niisugune laev muud, kuid pressis aga edasi ja otse värava ees läks põhja. Niisiis ohtlik paik, jõuab noor korrespondendi järeldusele. Mina ütleksin paik, kus mees peab näitama, et ta on mees. Rumal mereväravad on kirjutatud läti kirjanduse traditsioonilisel teemal kalurite elust värskus ja meelde sööbivus, millega on antud põline kalurite pere siis maad, selle telekolm, last, igaüks oma erineva karakteri ja erineva saatusekäiguga uudsus, millega on lahendatud töö ja armastuse probleemid. Kõik see on teinud romaani erakordselt populaarseks. Lumani planeeringut on menukalt mängitud Läti teatris. Kirjanik on juba kord selline inimene, kes kogu aeg käib ringi, silmad pärani, et ei jääks märkamata ükski huvitav inimene keda meie ümber on nii palju, et me isegi ei oska näha. Aga kirjanik peab oskama. Muidugi puutud kokku paljude huvitavate heade inimestega. Kasutad midagi nende iseloomust, nende hingest. Aga terviklik mulje on mul jäänud tervelt viiest poisist. Need on meie, Läti Teaduste Akadeemia bioloogia instituudi ornitoloogid. Inimesed, kes on oma elu sidunud lindude uurimisega. Mul on olnud juhtumeid, et kui ma nendest inimestele räägin, näen nende silmis arusaamatust, kes on Orwetoloog. Kuidas vastata, mis tähendab uuridel linde. No mis on siis üks lind, mida siin nii väga uurida? See on suur teadus. Ma pole ühelgi erialal näinud inimesi, kes nii piiritult armastaksid oma ala. See pole mingi romantika tagaajamine, see pole linnulaulu kuulamine. See on raske, vaevarikas ning köitev töö. See on töö, mis nõuab kogu inimest. Need on inimesed, kes ei mõtle endale oma mugavusele. Nad ei mõtle sageli ka sellele, mida nad sellest saavad. Nad lähevad, otsivad. Meil on üks järv umbes 80 kilomeetrit Riiast, Engure, seal on juba mitu aastat nende ujuvbaas või nagu nad ise ütlevad, laev. Ornitoloogid saavutasid, et järv kuulutati reservaadiks. Kui nad tööle hakkasid, oli seal umbes 40 pardipoega. Nüüd on neid tuhandeid. Nad ei arvesta kedagi, ei sõpru ega vaenlasi, nad teevad oma tööd ja ärgu tulgu neile keegi ligi, kes ei armasta linde, kes ei armasta loodust. Sest ornitoloogia see on ka loodusearmastus. Ma arvan, et me kõik peaksime õppima neilt inimestelt, kuidas armastada loodust, armastada elu kõiki elusolendeid. Inimesed, kes nii kirglikult tervenisti on andunud oma tööle oma kohustustele, võivad olla ainult head inimesed. Taagnia Sigmalte on peale romaanide nimetamata jäid siin veel ajakirjas ilmunud. Ulata käsi koidule ja Peab olema hoovalinga kirjutanud terve rea jutustusi, neist tuntum on oledu, kirjuta jutustuste paremik on koondatud kogusse järve hingus. Praegu töötab ta Sigmate kirjandusala juhatajana Läti riiklikus akadeemilises Draamateatris. Kui me vestlesime kirjaniku uuest parajasti käsilolevast tööst romaanist, mida ta tahab aastavahetuseks siia katuse alla. Romaan jutustab muide ajakirjanikust, keda kõik siin ilmas huvitab ja läbivaks on mõte ei saa olla valikuta hea kõikide vastu. Nii et no rääkides nendest plaanidest jutustest aegne Sigma, andke mulle ühtlasi ühe oma viimase aja meeldejäävamaid elamusi, mida ma väga hea meelega tahaksin jagada teiega, sest oh inimlikku edevust, seda kõigil meie vabariigis, ma usun, väga meeldiv kuulata. Eeskätt muidugi teatrirahval. Inimene ei saa elada ainuüksi inspiratsioonist, inimene ei saa elada ainuüksi sellest, mis on nii-öelda temas eneses. Inimene peab käima, otsima, midagi omandama. Peab tunnistama, et üks kõige ilusamaid hetki viimasel ajal oli mul möödunud talvel kui õnnestus näha Kingissepa teatri etendust inimene ja jumal Panso lavastuses. Ma pole liiga õrnatundeline ja mul on raske pisaraid esile kutsuda. Aga pean ausalt tunnistama, kui ma vaatasin seda näidendit. Kui ma vaatasin selle näidendit tegelasi, tuli mul pisut nutta, rõõmust, rõõmus selle üle, et võib inimestele pakkuda midagi nii head. Vahel me räägime. Vananenud teema, räägime nüüd on möödunud vanad ajad, see meid enam ei huvita. Teil on kunst või ei ole kunsti. Sei lavastus, see oli kunst. Need mõtted, see oli kunst. Neil on mõtteid, mis on vajalikud meile kõigile. Vahel me ütleme seal midagi säärast, mis pöörab inimeses kõik pahupidi, erutab teda. Nii see tol korral oligi. Jutuajamine tähtedest jutuajamine esimesest armastusest. Need on ilusad monoloogid. Ma ei saanud teisiti, käisin mitu päeva ringi, olles selle etenduse mõju all. Veel tänagi näen just nimelt näen kujusid näiteks vana õnnetut õpetajat, kui ta kukkus põlvili Indreku ette ja tänas teda selle eest, et Indrek teda sauna viis. See on midagi niivõrd inimlikku, midagi seesugust, mis võib juhtuda igaühel meist. Samal ajal seisab see erakordselt kõrgel kunstilisel tasemel. Ja tõesti ärgu pahandagu meie Läti teatrit, aga selle etenduse kõrvale ei oskama asetada peaaegu ühtegi läti etendust. Kui ma meie vestluse lõpul küsisin mida aastapäevatervituseks raadiokuulajaile koju kaasa viia. Lasteaiast aegne Sigmaate. Mul on väga hea meel, et mul avanes võimalus kasvõi raadio vahendusel öelda aitäh lugejaile, keda ma ei tunne. Kes on lugenud mu teost ja võib-olla loevad mu tulevasi teoseid. Kirjanik on ainult siis midagi väärt ja ainult siis on tal rõõm elada ja töötada, kui ta tunneb vastukaja. Olin väga õnnelik, kui sain kätte mereväravad eesti keeles. Me elame ju kõik ühe mere ääres. Nüüd kui ma Eestisse sõidan, tulen ma juba peaaegu nagu oma koju. Seal on ju mu oma sõbrad, kes on lugenud minu raamatut. Püüan ka edaspidi kirjutada midagi niisugust, mida võib-olla avaldatakse eesti keeles. Ja meist saavad veelgi lähedasemad sõbrad. Sinna nüüd rohkem kui poolsada aastat tagasi kui leedu mäe metsade süles tillukese järvesilma kaldel hoidis kulakukarja pisike poiss kellel oli suur unistus saada pottsepaks. Küllap ta juba siis oskaks voolide vormitu staabist mahukaid kausse, nii kõhukaid, et neist saaks söönuks. Kogu pere hoolimata jäid toiduostjad. Pottseppa poisist ei tulnud. Aga seda ei maksa sugugi kahetseda, sest temast sai vaimutoidu valmistaja. Kirjanik, kelle jutustusi, näidendeid, säljetone ja olukirjeldusi tuntakse igas leeduma peres. Romaan novellides aga müüdud suvi on kogu sõjajärgse Nõukogude ilukirjanduse uhkus. Need terad, mis isa suvel teenis, lõppesid otsa. Jahvatanud viimase peotäie, pühkis emahanetiivaga käsikivi nii hoolikalt puhtaks et kõik rotid ja hiired pidid meie katuse alt vihaga jalga laskma. Sängi alla jäi veel pool koti kartuleid. Aga kui me need ära lugesime, siis selgus, et kui keeta iga ööl iga päev kaks kartulit, ei piisa neid niigi kauaks, kuni ema saab midagi oma ketrus ehist. Isa ainult heitis meile kõigile korraks pilgu ja teatas. Löön kõik mättasse nagu konnapojad, aga iseenda tõmban oksa. Meie õega vaikisime üksnes Levukas Louristas ninaga lipsas ema selja taha ja vaatas sealt nagu väike tõhk isale otsa. Ta on ju veel päris pisike. Ma mäletan isegi seda, kuidas ta siia ilma sündis. Ühte lugu nohiseb, Hikaritneb särk tal jalus. Igal pool tahab minuga koos käia. Sellel on küll pilliga nurga peal lahti aga kui jää vahel isale suurisilmi otsa vahtima, jätab isa vitsa sinnapaika ning läheb minema. Ainult pomiseb endale habemesse. Et ega seal naiste sugu pole küll kellelegi muu kui vanakuradi enda poolt maailma loodud. Õde Jenüüti seisma isa, vasta külmast, sinised jalad harkis, kõhnukesed teravad ola nukid püsti. Isa noogutas vihaselt emale pead. Murran mul silmist, löön maha. Läheks ometi kiiremini soojaks, lausus ema, jättes isa sõimu täiesti tähele panemata. Suvel näe saadika küll hapuoblika Aid. Küll mõne marjatera või seene. Ossa, issand jumal, mis päev me peame nägema. Jah, ega need päevad kiita polnud. Seda koges romaani müüdud suvi autor kalderdas Jozenas, keda me tunneme tema kirjanikunimega Juozas balt toosis omal nahal 12 aastat orjastakulakut, kuni karjani kasvas sulasepoisiks ja siis päris sulaseks. Talveaegu püüab see sulenega mingit muud ametit õppida. Olgu see siis saabaste tallutamine, naha parkimine, täägivõrgu punumine ja muidugi raamatud, raamat, raamatut lisaks napile külakooliharidusele, seda eriti siis, kui noormees siirdub paremat saatust otsima kodanliku Leedu pealinnast. Kohakaasluse alusel peab ta korraga koguni kolme ametit. Varahommikul küürib teatriruumi keskpäeval kontorit ja õhtul rahandusministeeriumi parkettpõrandat. Sel moel sai hing sees hoitud ja muidugi ikka sügavamini raamatutest tuunitud. Ja siis 1932. aastal juba rinnad kokku pistetud kirjutamiskunsti endaga. Ajakirjas töö ilmub satiiriline jutustus suhkrupeet. Sellega sündis kirjandus ilma Juozas, Baltuusis. Meile aga juba tuntud albetratsiuasenas kaotas koha sest kontoriperemees leidis, et kahe targa jaoks tema kontor liiga kitsaks. Kirjutamise kuradike ei lasegi enam noormeest lahti. Ja õige pea valmib jutustus. Ma pole enam karjaplika. Jutustustega sulase rahva ja tööliste elust polnud sugugi kerge välja paista kirjanduses, kus töörahva kujutamisele olid aluse pannud niisugused suured nimed nagu Kristioonastune, laitis Juljasemaite ja Petrast tsirka. Impatuušis, kes oma rahva kõnekeele rikkusi läbi ja lõhki tundis oskas öelda uue sõna erksalt edasi anda seda kasvavat protestivaimu millest oli kantud rõhutud rahva mõttelaad ja teod. Tattoosid esimene jutukogu nädal algab hästi, ilmus 1940. aastal ajaloolisel pöörde ajal, mis otsustavalt muutis nii autori kui kogu leedu rahva elu. Töötasin tollal parajasti trükikojas ladujana. Elu oli ärev ja segamini töötuid Leedus nagu murdu. Tööpuuduse tont kollitas igal nurgal. Valitses ka meid, mind ja mu seltsimeest. Praegust Leedu ministrite nõukogu esimeest Sumauskast. Ka tema oli tollal tööline, ladu ja nagu minagi. Meie vahe seisis aga selles, et mina olin vabaduses. Tema istus kinni vanglas süüks kommunistlik põrandaalune tegevus. Ka meie praegune ülemnõukogu esimees paletskis istus kinni, tema oli ajakirjanik ja vanglasse heideti protestidemonstratsioonidest osavõtmise pärast. Oli ju parajasti aeg, kus tuhandetes Leedu taludes paukus oksjonihaamer, kus tuhanded ja tuhanded turdeid tugevad mehed ning leeduma kõige ilusamad tüdrukud sõitsid ookeani taha tööd ja leiba otsima. Meie Leedu töölised, pidasime oma õiguste eest visa võitlust, streikisime, tulime meeleavaldusteks tänavale, kus meid, politsei juba ees ootas, küll jalgsi, küll ratsakõige. Raskem, aga tundus vahest see, et tulevik oli pilkaselt sünge. Hitlerlik Saksamaa oli Anastanud Klaipeda. Poolakad võimutsesid Vilniuses. Ainult tänu nõukogude liidu abile sai Leedu tagasi oma põlise leedulastele kuulunud Vilniuse. Rahvusvaheline olukord muutus niivõrd ärevaks, et ainult kõige süngemates värvides võis ette kujutada, mis ootas ees leedu rahvast kõiki meid. Mõistagi suundusid meie abiotsivad pilgud itta, Nõukogude Liidu poole. Tollal polnud me veel kommunistliku partei liikmed, aga kommunistide põrandaalusele revolutsioonilisel tööle aitasime igati nõu ja jõuga kaasa lootuses, et nimelt sel moel saab lahendatud Leedumaa päris probleem tema töötava rahva saatus. Niisugune oli lühidalt kokku võttes olukord Leedus tol ajaloolisel suvel 26 aastat tagasi. Jernovskurjelern poolkumaliftotaar, Köstneri detektiivi Reenem kommuni-Eestini. Istun Juozas batooside kõrval Leedu raadio stuudios ja ei saa kuidagi silmi lahti tema kätelt tugevate kindlatelt töömehe kätelt, mida ilu, jõle paitanud ega kirjade pehmeks hellitanud. Need on kuidagi väga kindlad elaga lõhutavad käed. Niisugused, millelt sa otsiksid abi, kui sul on raske ja mida tahaksid võtta pihku siis, kui sa süda on rõõmus. Ja on väga hea meel, et just need käed mis on hoidnud nii adrakurgi kui vikatit, nii püsite kui padruni, et need käed hoiavad nüüd valitsuse ohje. Joosep Baltuušis on Leedu ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja. Mõeldes Baltuusise kaalukale ametikoormale kerkis vägisi keelele küsimus, kuidas ta ometi leiab aega sealjuures veel viljakaks kirjanduslik. Kuks tööks klaasima vea if preast lai kogu riivi Torientides suomen, jätkrovime suranstima painele, anga, Radürepassaagis. Küsimusele on palju lihtsam vastata, kui ise selle järgi käia. Ausalt öelda oleks vilu teha, ajaksin kõik kirjanikud ametikohtadelt minema ega annaks neile kõrvalisi ülesandeid muudkui istuja kirjutanud. Ja kui sa parajasti ei kirjuta, sõida ringi mööda kodumaad, hangi materjali ahmi muljeid, et oleks millest kirjutada nokark. Aga sinna pole ka midagi parata, sest minu põlvkond, nii nagu ta 40. aastal pihta hakkas, nii veab ka praegu edasi. Tollal tuli trükikotta linotüübi juurde, kus ma töötasin ministeeriumi mees ja ütles. Aitab sulle tähtede ladumisest. Nüüd lähed ja hakkad Kalavliti volinikuks. Hiljem määrati noorte ajakirja toimetajaks, siis kirjandussaadetesse, Leedu raadios, seejärel raadiokomitee esimeheks. Ühesõnaga üks ametikoht teise peale ja loomingu jaoks jäi alati aega napiks. Aga nagu ütleb rahvasuu, tuleb ennast ikka kuidagi välja keerutada ja kõigega toime tulla. Tõusen tavaliselt pool seitse üles ja kirjutan poole üheksani. Kui ma selle kahe tunni jooksul ühe ainsagi lehekülje valmis kirjutan, teeb see kuus välja 25 lehekülge. Ja aasta lõpuks koguneb juba terve virn. Muidugi häda on selles, et nad pole põrmugi kõik ühesuguse kvaliteediga. Palju peab lihtsalt välja praaki majja prügikorvi viskama. Noh, aga kuidagi me ikka välja keerutame. Ma ütlen meiegi, kuna mõtlen kõiki neid, kelle kanda ühiskondlike kohustuste koorem. Teisest küljest peab jälle ausalt tunnistama, et kohustustest on mulle otsest abikirjanikutöös kohtunud väga paljude erinevate inimestega. Kuulan nende kõnelusi, sõidan ringi, rajoonides, näen koha peal, kuidas inimesed on ja elavad ning see annab mulle väärtuslikku materjali. Sedaviisi on mul oma tööst otsene kasu kirjutamisel. Juhasest Baltuusise kirjaniku töös seisab kesksel kohal romaan novellides müüdud suvi ilmus 1957. Leedu kirjandusele omase talupojaromaanina on ta erakordselt värvika rahvusliku koloriidiga. Haarab oma mõttesügavuselt ja optimismilt. Romaani mõtte, muide sündis kirjanikul juba kodanliku korra päevil. Ja 1941. aastal oli Roman isegi juba valmis kirjutatud. Aga käsikiri läks sõjatules kaduma. Tollel seadis Ilu esiplaanile teistsugused nõuded. Kaastööringe ajalehtedele, üleskutsed raadios, jutustused Leedu partisanide rindemeeste lahinguteedest. Stateeri tuli fašistlike röövvallutajate ja leedu kodanlike natsionalistide pihta. Alles aastaid pärast sõja lõppu. Peale näidendeid kuked kirevad ja varahommikul tuleb kirjanik tagasi Romani juurde, mis nüüd sünnib aga juba uuel kujul. Sest nüüd on silmad selgemad. Elukogemuste pagas kaalukam ja pime viha kulakute vastu saanud suurema üldistava ihu. Protaarsepotentša joigu tädivad rõikalbeed Termereigi vankrisse põhjend. Tooksile teratuurev, verbin, hingas kuriskid Saaguma, Adrian Couens toodang, jänes, veesiskas, realistus, Ülleutomano Kosovos Gurjev, personaalsel. Kui kõnelda romaani müüdud suvi prototüüpidest, peab kohe ütlema, et mina kuulun nende kirjanike kilda, kes kahe jalaga kindlalt maa küljes seisavad. Olen realist, sellepärast on ka mu teoste tegelaskond kuni 90 protsenti elust endast alates külapreestrist ja lõpetades rooma paavstiga karjapoistest kulakuteni, kelle paljastamisega maa oma loomingus paberit kokku pole hoidnud. Üks löömegi siis lahti leheküljed, kus balt toosis oma vanu vaenlasi, kujutab. Kartulid lõppesid otsa siiski varem kui lina ema Koonalt. Isa ei teinud enam muud, kui kihutas meid ühest nurgast teise. Ometi nagu kinnitab vana Alausas. Elu ei kulge iialgi ühtemoodi. Kui juba läheb väga täbarasti, siis tähendab võid varsti oodata paremat. Nõnda juhtus ka praegu. Meile tuli naaber teekonis heategija Teekunis, kelle eest peame palvetama ööd kui päevad, nagu ütleb ema. Või, või puukia vereimeja peekonis kellele peame soovima ainult halba päeval ja ööl nagu räägib isa. Tare, milles me elame ja kolm peenar tare otsas, kus kasvavad kapsad, ei saa, 16 tubakataime. Kõik see kuulub teekonisele. Kogu suve töötas isa ei kellegi muu kui sellesama Teekumise põldudel. Ja ema käib tema aeda kitkumas mingi meie tema hanekarjas iga metsast lõigatud pajuvits või soost istud, samblatutt on Teekumise oma. Seisa siin või seisa seal, vaata vasemale või paremale, ette või taha, nii kaugele, kui silmaga ulatub. Koik konteekumisepteekumisepteekunise. Tema rehed ja tallid paistavad kaugele nagu mingid lossimäed. Aga mis neis aitades ja tallides on, seda ei tea, ma isegi. Hirmuvad ja plagistavad kapeutraavlid, ammuvad lehmad ja mullikad, mörgavad pullid, kaagutavad kraaksuvad hane ja pardikarjad. Tõeline Laat. Emmdeekunis ise sihuke suur mees on nii hea muudkui jalutab oma õues ringi, näsides alalõpmata rukkipead. Ja ühtepuhku on tal särk, pükstest väljas. Jalutab, naeratab, silitab koera, patsutab hobust, näitab kõigile ta igaüht haletseda, igaüht soovib aidata. Isegi töölisi palkab ainult kõige kibedamal töö ajaks. Et nende aasta liiga pikale ei veniks, nad end üleliia ei pruugiks väsitada. Aga kui meie ei saa või mõni teine Saunik juhtub minema mõnda teise tallu tööle, on teekonis kohe mureisa, tuleb vaatama. Ja samuti vaikib kogu Sauniku pere, kellele ta külla on tulnud. Ma ju ainult paariks päevaks ei suuda Saunikele vaikust taluda. Kaevan lina nagu jälle tagasi. Lubas pool puuda rukki talveks. Vööga maju, medagöökle, naeratas Teekunis oma lahked paljutõotavad naeratust. Ainult vaat tema alles lubas. Aga mina juba andsin. Või oled juba unustanud issanda nimel, kuidas ma seda siis võisin unustada. Ööd ja päevad palvetan teie tervise eest. Ega ma ju midagi. Aga kui on tarvis inimest kutsuda, keerab selja. Õigesti öeldud. Inimene peab ainult halba meeles. Head. Ja kõik ümberringi vaikivad. Alles tubli tunni pärast tõuseb Teekunis viimaks pingilt, kohendab särki, lükkab Villega teise suunurka. Linaali kuu läheb ka minul tarvis. Või all kõrre põlvel koorimata. Kartul tahab valida. Lihtsalt ei teagi kohe, kust otsast pihta hakata. Poole kena naabrit solvata. Saunik kargab püsti, põrutab talle rusikat, tagantjärele kisendab beini lõust, peetis vereimeja. Kogu suvi rassisin sinu põldudel, aga mis ma selle sain, pool kotikartulid pistis pihku ja need samatki külma näpistatud. Et sulle, kuradid põrgus tuld ja tõrva kaela saadaksid, niisama heldelt nagu sina mind tüssata oma palgaga. Aga pärast viskab ometi räbaldunud talupoja kuues selga ja läheb tollesama peekoni juurde. Doug viad oskas kilupoosi. Veerde pooli romaan, aparduvatus, vajanzor, lauda, välte poeškaagi, juuk, poesuniebi, Jeanie lööks puua toa musu, Tarbus mõju Juuligima. Kulakust kui klassist oleme nüüd lahti, ei pääse nad enam töörahvast ekspluateerima ja nende saatus, ma arvan, on kõigile teada. Mis aga puutub mu romaani teistesse tegelastesse näiteks karjapoiss Aloisesse siis tema on elus ja terve ning töötab lugupeetud mehena kolhoosis. Teine müüdud Suvekangelane kommunism Petras on sotsialistliku töö kangelane. Ta juhib kolhoosi ja tema majapidamine on laitmatult korras. Tuletagem nüüd veel korraks meelde sedasama tätrast romaani müüdud suvi lehekülgedelt. Mina juba sain aru, et see mees ongi meie uus sulane Petras seesama Balzavik Petras, kelle pärast Rosaliani koledasti märatses ja meid on aga toast välja käsikambrisse sööma ajas. Kõndisin tema kõrval ja aina silmitsesid teda, püüdes ta juures leida mingit tunnust, mille järgi võiks öelda, et ta on palavik. Aga tema aastus nagu kõik inimesed kindlal sammul pisut õitsutades kehaga. Kas saan peksa, ei mallanud mina vait olla. Aga mis sina siis arvad, naeratas tema. Mina vaikisin. Toas tuli, peremees, pääses rutamata püksirihma lahti. Ja ka püksid maha, ütles ta ligemale astudes. Kuzzaunid, mis tegid terve öö ahnii karjatades minul loomi. Peremehe hääl mürisesid ikka valjemini ja ta ise lähenes mulle nagu raske must äikesepilv. Mina pöördusin Petrase poole. Noh, muidugi, kui Jonas oleks praegu siin olnud, tema juba poleks lasknud mulle ülekohut teha. Aga see seisis nagu post, nagu poleks midagi juhtunud. Mulle tundus, et ta näol oli isegi heatahtlik, irvitab naeratus. Ent tahmas mul juba turjast. Püksid maha ütlen. Mina pole ju süüdi. Eksisin ära. Pomisesin ma ikka veel viivitades püksinööpide lahti võtmisega. Kahe näitan sulle, eksisin ära. Viibutasin peremees rihmaga ees. Anna juba, anna, mis seal oli, räägid, hüüdis Rosalie eemalt. Nende teenijatega pole enam elamistega olemist. Äkki oli Petrazi ainsa hüppega meie vahel. Järsu liigutusega tõukas ta minu oma selja taha. Lõi enese peremehe ees sirgu. Andada seisis suur ja rahulik. Ainult et kukalt kattis kerge puna. Last pole õigus peksta. Kaste seadus, tunnete. Peremees sattus segadusse. Vahtis kord mulle korketrasele otsa taipamata, mida nüüd peale hakata. Aha ahhaa vingus Rosalie, kas ma mitu korda ei öelnud, et ärge laske passaliku majja? Noh, nüüd on käes, ei või oma karjadele vitsu anda. Peremees võpatas. Vaat külma talle alles näitan seadust. Kolm päeva ei tõuse maast aga karja ööseks metsa jätta. Ka see on seadus. Mulle kahju teha, seadust ana karjane siiani. Võta, naeratas Petros liigutamata. Peremees turtsatas. Ja ma panin tähele, kuidas ta silmad läksid punaseks õudseks. Kui ta kahju tegi, siis vastutate selle eest, ütles Petros vaikselt. Kuid vastutab kohtus, mitte sinu õues. Ja ta pöördus toa poole, vedades mind kättpidi sulgenud käsikambri ukse, istus pingile ja kutsus mind käeviipega enda juurde. Tule siia klot, ütles ta pahaselt. Ja ütle mulle õige, kas sul on kroonu tagaots või? Et nii rõõmsasti oled valmis hoope vastu võtma. Aga mina olen just süüdi, süüdi, süüdi. Kui kõige ees taguotsaga vastutada, siis pole enam mille peal istuda. Selge. Kee loomušmoonia koogias palvingi kogei vaerus, Irkijadki juudeeoo kirveerub hepatiidist. Juba lapsest peale siiamaani ei jõua ära imestada, kui palju huvitavaid inimesi on ilmas olemas. Ilusa hinge ja avatud südamega rahvast. Hiljuti töötasin ühe raamatu kallal koos seltsimees albiinaslikkasega. Ta sõdis Moskval. Moskva kaitsmisel, sai väga palju leedulasi surma. Praegu kirjutab likas sellest raamatut ja mina olen talle kirjanduslikust küljest abiks. Sattusin nime peale Adomaavidžis. Võitlus Moskva all sai haavata. Kus võiks mees praegu olla? Tuli välja, et kapsukese rajoonis, kolhoosi esimeheks, sotsialistliku töö kangelane. Sõitsin talle külla, tubli põllumees hakkas pihta agronoomi praktikuna. Siis omandas kaugõppe teel kõrgema hariduse ja temast sai vabariigi eesrindlikumaid inimesi. Terve öö võid temaga koos istuda ja juttu puhuda ning seda ei ole, tuleks puudu huvitavatest mõtetes, teadmistest, küsimustest. Mees nagu kullaauk. Selles samas raamatus sattusin ka nimele Kabalis kes ta on. Selgus, et mu vana tuttav praegu esimene sekretär Šiauliai rajoonis ka tema võttis Moskva kaitsmisest osa oli partisan. Pärast Leedu taas vabastamist läks parteitööle. Autasustatud Lenini ordeniga. Oma rajooni juhib vilunud ja õnneliku käega. Palju rõõmu teevad ka noored. Hiljuti lõppes Tšaikovski nimeline konkurss. Sealt võttis osa ka üks leedulane, mu hea tuttav, tore ja laia silmaringiga inimene. Tõsi küll, hiljaaegu võttis ta naise. No aga ma ei pea seda mehe juures just suureks puuduseks. Kui konkursi laureaadid teatavaks tehti, selgus, et ka tema on üks neist. Olen uhke, et mul on niisugune noor sõber. Või võtame näiteks kirjaniku kääviksusel oli harilik lihtne töömees. Kohe pärast sõda võttis aktiivselt osa klassivõitlusest kodanlike natsionalistide vastu, kes tegid meie rahvale palju kurje. Tapsid hulga inimesi, heitmata armu vanadusest, väetitele ja noorusest nõdukestele. Nende arvel on lugematute aktivistide esimeste kolhoosiastujate elud. Petkevičius võitles, relv käes, kodanlike natsionalistide vastu sai haavata praegunda kirjanik, kellelt ilmub üks raamat teise järele. Ja neid loetakse huviga. Vanad roosakad suve, kumb reaalsedamas Toloydišeušokstik rei mustressides? Kas te ei tahaks jutustada sellest, missugust sündmust peate kõige tähelepanuväärsemaks oma elus ja seda eeskätt viimastel aastatel? No vanalias kleepsuga sfäädias Patvorbiaalse Sirgis määragi väänime kedermano toosuste liibule tuva hirmanotoodoangi läänime. Revo Tuuksundideerinishinde käed olid keemia. Kui ma ei eksi, kui ütlen, et kõige tähtsamaks sündmuseks oma ja kodumaa elus pean aastad 1940 kui Leedus taaskehtestati nõukogude võim ja kogu rahva saatus voolas uude sängi. Väga selgesti mäletan rõõmu, millega läksime vastu juuni ja juuli sündmustele kes jõuaks lugeda neid lillesületäisi, millega tõttasime vangla väravate taha. Ja kui need avanesid, nägime taas maa vanu sõpru ja tuttavaid, kellega koos vandusime, et kogu elu ja jõu pühendame selleks, et jääks püsima Leedumaal nõukogude kord. Mis aga puutub kõige tähtsamas sündmus minu elus viimastel aastatel siis on päris raske siin leida seda kõige õigemat vastust. Sest viimased aastad on väga Ritab tähtsate sündmuste poolest. Mul on südamest hea meel, et Leedumaa nii suurte sammudega edasi astunud, etta oma põllumajanduse on heale järjele viinud, saavutanud tööstuses enneolematut tempod, eta mehe moodi ehitab. Ma ju tean, olen leedu maa risti ja põiki läbi käinud, aga samuti olen sõitnud ringiga vennasvabariikides. Poolteist aastat tagasi käisin Ameerika Ühendriikides. Niisugused ringi sõitmised avardavad silmaringi, annavad mõtetele hoogu, aitavad sügavamini, mõista elu ja arengut, elu dialektika, et sul on ju võimalused võrdluseks. Ning kõrvutades meie maad ja kapitalistlike paisub süda uhkustundest Nõukogude maalne. Tahad elada ja töötada veelgi paremini oma rahva tuleviku heaks. Nüüd noorlään kõvadus lärghlisse, Moosutav toas suud ärgu äädiidi. Oleks huvitav teada, missuguseid probleeme olete võtnud lahendamisele oma loomingus kõige viimati. Odokureerinupuan Uudepa prostoi vabainiasse noorikal vehedustekad, kirjerosjad, käit, päevidiku uurinians tahavad haiks kurkovi, pood laenas katud RK tuppa tuli Edgar. Mis puutub loomingulisesse plaanidesse, siis neist maa tavaliselt ei armasta rääkida. Parem juba panna valmis teos lauale, siis on kõigile selge, mis plaanid sul olid. Kui nii armsasti küsitakse, siis ei saa ju jätta vastamata. Praegu lõpetan liikasse raamatu, kirjanduslikku ümbertöötlust ja viimistleme oma reisiraamatut Ameerika ühendriikidest, mis tänavu trükis ilmub. Lõpetamisel on müüdud suve teine köide Ardi näos. Põhiliselt on raamat valmis, vajab veel väheke lihvimist, loodan sellega uueks aastaks toime tulla. Siis on mul veel plaanis jätkata novelle, armastusest. Olen nende kohta lugejatelt palju kirju saanud. Ilmselt on see teema neile meeltmööda. Lõpetuseks, aga tahaksin veel öelda paar sõna märgunüüd Eesti sõbrad arvaku, et tahan neile mett mokale määrida, aga tuleb ausalt tunnistada, et kohaks, kuhu ma ikka ja jälle tahaksin tagasi sõita, on Nõukogude Eesti, tema pealinn. Tallinn. Kui ma sinna sõidan ja seisan näiteks keset raekoja väljakut, on mul tunne, nagu oleksin jõudnud oma vana hea sõbra juurde. Ja neid sõpru on mul rohkesti ka eesti kirjanike hulgas. Juhan Smuul, Lembit Remmelgas, Paul Rummo. Aastapäevatervituseks soovin Eesti vennasvabariigile palju edu kõigile raadiokuulajaile ja kirjanikele, jõudu ja loomingulisi võite. Olen rõõmus Etti oma põllumajandusega nii kõrgele järjele olete jõudnud, meist kõigist ette tõtanud. See teeb ühtlasi ka meele kadedaks. Aga see on heasoovlik kadedus, sest ma loodan, et me isegi teile peatselt järele jõuame ja siis juba kõrvuti edasi astuma. Veatišuaschellija Swing Vesked seaduslikku reaazi, kobras jaosinud, kossid mingi jaosi värsis Atši teenesi kontriive togingusse teasuseks, kaugel.