Need on cloud Pebyysii pilved kes meist poleks oma lapsepõlves imetlenud päeva pillil pikkamisi melanhoolselt liikuvaid lumivalgeid pilvi ja mõelnud, mis on nende taga. Lõpmatus, seletas enamik emasid-isasid. Ja seda oli nii raske mõista. Kui saaks sõita pilvede taha ja vaadata ja peatuks kuul selle võimalikkuse soli meid veennud Julveern oma raamatut. Kellele tuli esimesena pähe mõte minna ära oma planeedilt ja mis eesmärgil? Et ümber maa tiirutades uurida sedasama maad, millel kõnnid et kihutada otsejoones maailmaruumi, lootuses leida uut inimese eluks sobivat planeeti. Või hoopis asustatud planeeti, et ulatada sõbralik terekäsi teisele mõistuslikule olemusele. Aga üldse, kus asub see piir, mille taga on kosmos kes näitab ära kosmose alumise piiriküsimused, arvamuste avaldused ja lootus, et ükskord teostub inimkonda sajandeid saatnud unistus. Meenutab Nikolai Kamaanin Nõukogude Liidu kangelane. Neljateistkümnes aprill Moskva. Maailm oli täis muusikat, igasugust helisesid inimeste hinged, igaüks, nagu olnuks tol päeval midagi ülevat korda saatnud. Raadiojaamad andsid edasi uhiuusi, teateid intervjuusid, sekka kärts, mürts, puhkpillimuusikat. Vaimustunud helilooja tasusid oma vaimustust noodijoontele seadma. Aastate möödudes tunnistati juuriga kaarinile püstitasid kõige suurepärasema mälestusmärgi Alexandra pahmutava ja poeet Tubron rabov luues tsükli Gagarini tähtkuju. Õrnus see imekaunis sõna on ka parim sissejuhatavaks sündmust 1963. aasta juunis. Selleks ajaks olid kosmoses olnud German Titov, Andrei Nikolajev, Pavel papovid. Kosmoses oli Valeri Bõkovski. Ja siis siis jõudis kosmosest Maale. Naise hääl. Oli alanud, kajakalend. Maailm oli jälle üksmeelselt masuurses meeleolus ja suust suhu liikus Valentiina thereškova nimi. Heliloojad näis nagu hakanuks kohe seda sündmust piisistama. Minu meelest oli kuuldu üks ilusamaid Jaan Jänikovski laulu valja esitas tol ajal väga populaarne ansambel Filipincad. Valentina Tereskova lend oli üldse kui laul ja laulis taga, ise kosmoselaevas starti oodates jõudis ta maha laulda mitu laulu. Aastaid hiljem kirjutas ta pärast oma koolipõlvepäevikut sirvides. Loodus on täis muusikat, kuulsin teda kõue mürinas tuisulgumises lehtede siit pehmessahinas ja tuules hälliva rohu sosinas. Leidsin teda ema hääletämbrist ja töörütmis. Mulle meeldis kuulata, kuidas vinguvad saed ja kopsivad kirved ja kuidas kaja kannab mööda küla laiali puu, kurikate reipaid matse tiigi äärest, kus meie külanaised kividel pesu pesevad. Vihikusse on kirjutatud, kuidas ma külmas vihmasajus ilma vihmamantli ja vihmavarjuta. Seisin tänaval valjuhääldi all ning kuulasin Beethoveni romantilist kuupaistesonaati. Muusika on ilmekam ja veenvam. Sõnadest kirjutasin ma tollal, kui olin tutvunud Schopeni, Bizee ja Tšaikovski loominguga. Kord, kui ma kuulasin Scertsot Beethoveni roikast, jäin mõtlema muusika ja tantsuseose üle. Endale märkamatult õppisin muusikat tundma ning võisin tämbri järgi eristada iga muusikariista orkestris. Tuleb öelda, et muusikaterminites orienteerumiseks heitsin tihti pilgu entsüklopeediates mille all meie klubiraamatukogu riiulid olid otse lookas. Teatris käies astusin vahel barjääri juurde ja vaatasin alla, kuidas paiknevad pillid orkestris. Mõnikord püüdsin end kujutada dirigendi asemel puldi taga, ehkki ma polnud kunagi oma elus näinud naist orkestrit juhatamas. Mäletan, kuidas plikatirtsu na, kui ma veel üldse orkestrit polnud näinud, vestlesin endale ise oksast valge kepi ja sellega vehkides laulsin mõnd mulle meeldivat laulukest. Üksteise järel tulid minu ellu Glinka Rimski korsakov Borodiin, Tšaikovski, Rahmaninovi, Prokofjevi, Šostakovitši, Hatšhaturjan, freenikov, igaüks oma talendimuusika ja temperamendiga. Nende looming äratas kõige helgemaid tundeid. Kord kirjutasin isegi oma päevikusse, et aja jooksul ilmub niisugune arst kirglik kunstiarmastaja, kes hakkab ravima muusikaga kõige hirmsamat tõbesid. Nii kirjutas Valentina Tereskova ja sellest on selgelt arusaadav, et muusika ei ole olnud tema elu juhuslik, aeg-ajalt ilmuv saatja, vaid on olnud kindlalt tema kõrvalkõndija. Veelgi enam, minu ees on üks foto. Selle kohta võib öelda, et see on täiesti ebatavaline ja mõttes kui meenutada, siis oleme filmilindi vahendusel ju teda alati näinud sellise range ilmelisena asjalikuna. Aga see, Miroslav kutseki foto tutvustab teda hoopis teisest emotsionaalsest küljest. See foto on hetkejäädvustus tantsivast Valentiina Teres koobast. Ja on hämmastav tema muusikasse sulamine, kui nii võib öelda. Foto on tehtud Prahas 1981. aastal, mil seal toimus rahvusvahelise demokraatliku naisteföderatsiooni kongress. Kas mäletate äsja ette loetud ridu, kui Valentiina Tereskova rääkis hetkest, mil ta jäi mõtlema muusika ja tantsuseosele sellel fotol? Ta ei mõtle ilmselt mitte millegi üle sest ta on üleni muusikas, ta ise on muusika. Aga mis muusikapala see oli, sellele ei oska pilti vaadates küll vastust anda. Võib arvata, et see ei olnud vist ega ei olnud ka mitte valss. Aga kas meil ongi seda nii väga vaja teada? Kuid mõtted paneb see edasi liikuma ja arutlus kipub sinnakanti, et kuivõrd on tantsimine võimalik kosmoses või on kaaluta olek juba ise. Tants. Prantsuse ansambel Speys kosmos usub, et tantsimine kosmoses on võimalik või miks muidu kannab üks nende paladest pealkirja tango kosmoses. Selline oli siis ansamblis Speys, tango kosmoses. Aga millist muusikat pakub kosmosise või kas pakubki pakub, nii näivad arvavat need heliloojad, kes kirjutanud ise kosmoses muidugi käimata kosmoseteemalist muusikat. Kõige rohkem oleme seda kuulnud filmides omaette nähtus kosmoseteemat harrastavate heliloojate seas on muidugi Eduard Artemjev. Mäletate, Solarist artimiew kasutas seal elektronmuusikat, ühendades selle sümfooniaorkestri poolt esitatuga. Solarises kõlab tema oma ja Bachi muusika, mis üles kirjutatud süntesaatori abil. Praegu pole süntesaator midagi ahhetama panevat, aga tollal oli see selline uudis, et filmi tiitriteski oli spetsiaalselt märgitud, et elektroonika on mängus olnud. Aga muusikaline näide olgu ühest teisest filmist pealkirjaga kosmos sest see on vast huvitavaim näide Artemjevi käekirjast, kosmose muusika ülesmärkimisel. Elu ülevatel hetkedel imelik küll, hakkab inimeses peituv muusika otsima väljapääsu. Tuttav jõuet, oo, kuis tahaks laulda. Laulavad võitlusest võitjatena väljunud väejuhid, laulavad, avastajad, laulavad leiutajate. Ja kui on oma tööd armastav mees, siis laulab taga päikesepaistelisel päeval müüri ladudes või vähemalt vilistab popmeloodiat. Mis ime, kui laulavad kosmonaudid, vaatepilt, mis nende ees avaneb olevat hunnitu laulis Juri Gagarin ja mitte ainult vaatepildi, ilusti innustatuna, vaid ka inimkonna ajaloo ühe tipphetke teostumise pärast. Laulis stardikäsklust oodates Valentiina thereskova. Ja muidugi laulis kosmoselaulu täht lüüriline tenor Pavel Popovitš ja isegi tagasihoidlik kandriaan Nikolajev ei suutnud hoida suud kinni. Huvitav lugu juhtus kosmonaut Aleksander Ivan tšenkoviga. Õppides Moskvas lennundusinstituudis oli ta innustunud Matkaspordist. Aga matkasport, see on laulud kitarri saatel. Ja millegipärast juhtus kitarr ikka tema kätte. Kosmoselaevas töötades laulis ta ühtepuhku, kuid niiviisi tasa omaette. Paarimees Vladimir Kovaljonok ütles ka, nagu endamisi. Oh oleks sul ameti kitarr. Nad ei teadnud, et see mõte lendas maale ja kui nendeni jõudis nõndanimetatud kaubalaev oli saatekirjas üllatama panev märge. Konteinernumber 34, kitarr. Kui kosmonautide sõnad olid jõudnud lennujuhtimise keskuse psühholoogideni, kelle ülesandeks oli orbiidil olevate meeste meeleolu hoidmine, otsustasid nad kitarri ülesse visata. Valeri ruumine läks Moskva muusikariistade eksperimentaalvabrikusse ja varsti oligi käes kullakarvaline kitarr, millel meister koolikovi pühendus. Kuid mis selgus? Kosmoses oli kitarri väga raske mängida. Pill lihtsalt ujus käest ära. Kuid need samad nutikad mehed tulid sellestki katsumusest auga välja. Ja nii saigi teoks esimene kosmosekontsert. Selline tõeline, sest oli ju vokalist ja oli instrument. Aga milline koht on muusikal? Kosmoselaevas? Aleksander Ivan tšenkovi arvamust mööda ei sobi sinna nõndanimetatud raskemuusika sest kogu aeg surisevad seal aparaadid. See muusika aga vajab vaikust. Ent lärmakad ansamblid ei ole sobivad. Need pingestavad. Ivan tšenkov arvab, et parim on lihtsalt üks hea meloodiline laulu. Ja toob näiteks Mikael tari verd iievi loomingu. Vladimir Chani peekov peab muusikat hädavajalikuks ja miks pingsa töörežiimi aegu ja seda kaugel kodust peab ilmtingimata kuulama midagi lähedast, midagi maist midagi kodust. Aga mis võib veel lähedasem olla kui muusika? Just muusika olevat stseenid, mis sind pidevalt maaga seob. Your Heart juhin, oli oma seisukoha avaldamisel väga resoluutne. Muusika on ekipaaži täieõiguslik liige. Isegi German Titov, kes oli kosmoses praegu 100 seisukohalt lähtudes väga lühikest aega, ütles. Palju kordi püüdsin ma kinni Moskva muusika, mida see mulle saatis. Mulle meeldivad väga Straussi valsid ja ma kuulasin neid suure naudinguga. Ma armastan muusikat väga. Ja kõige rohkem meeldivad mulle Glinka ja Tšaikovski eritega ooper Ruslan ja Ludmilla. Võib-olla sellepärast, et mulle juba lapsepõlves sai armsaks Se Puškini imeilus muinasjutt. Praeguspäevade kosmonautide on kaasas mitu magnetofoni ja väga palju kassette, millel on siis nende endi soovikohane muusika olla kosmoselaevas vaated paarsada päeva. See on, ärgem kartkem üle pakkuda. Kangelastegu. Vladimir Ljakov ütles, et isegi kehakultuuritunni aegu on muusika hädavajalik ja temal olevat liikumine jooksu teel kõige rahuldustpakkuvam, kui laulab Vladimir Võssotski. Keda veel oodatakse kosmoselaevas alla Pugatšovat. Teda muidugi. Pavel Popovi ja Juri Artjuhhin kuulasid aga meelsasti Ludmilla sõkinat, tema hääles olevat eriline hingelisus ja avarus. Leonid Popov. Me mitte ainult ei kuulanud muusikat, meie ka nägime. Meil oli kaasas videomagnetofon. Kosmos tegi korrektuuri minu senises muusikameelsuses ja nimelt maal meeldib mulle rütmiline tantsumuusika kosmoses aga ainult lüürika. Olles ühislennul Valeri ruuminiga, muutus meie muusikaprogramm hoopis eriliseks. Meie külalised tõid meile Ungari, Vietnami ja kuuba rahvamuusikat. Teeme nüüd siinkohal muusikalise vaheaja. Laulgu tähed ja laulgu tähtedest. Laulgu A tähega algavad tähed Anne alla Amanda Veski Pugatšova, Liir. Olete ootate laeval? Viibida seal, kus nad elasid veegaallast, tuletan teile meelde. Pärast alla Pugatšova lauldud Markminkovi ja Leonid derbenjovi sügavmõttelist filosoofilist laadi pala esitas Amanda Liir mustad augud juhatades meie mõtted uurimisobjektile, mis üpris salapärane ja täis ootamatusi. Aga sellest jutustatakse pikalt-laialt väga heas raamatus musta auku otsimas. Meida kaotab heliplaat, mille pealkiri kujutab täiesti valget laiku või mida muud öelda selle kohta, mis kokku tõmmatud kolme tähte U F O Ta Vitugmanovi autoriplaat kannab sellist pealkirja ja sellist pealkirja kannab ka selle avalugu. Esitab grupp, kelle nimeks Moskva. Kelle käsi on mängus, et toimus see, mida jääb igavesti märkima. 12. aprill 1961. aastal. Kümnete sadade tuhandete mõttehiiglaste ühistöö sajandeid kestnud ühistöö Nõukogude kosmonautika esikolmikusse on igaveseks kirjutatud Seolkovski, Koroljovi ja Kaarini nimed. Kõik muutub, areneb, ei muutu ainult see kuupäev ja need nimed. Kõneleb Konstantin Seolkovski. Kõneleb Sergei Kovaljov. Kõneleb Juri Gagarin. Kui süveneda, siis märkame, et tänavune aasta on omamoodi juubeliaasta. 50 aastat tagasi see on siis 1934. aastal kohtusid esmakordselt vanad Seolkovski ja noor Koroljov. Ja 50 aastat tagasi sündis kaaril. Et nagu ütlevad laulusõnad, Me sündinud teoks, et muuta muinasjutte. Meie. Me oleme selle teoks muutunud, muinasjutukaasaegsed ehk ei oska isegi veel praegu juhtunud tõeliselt hinnata. Juhtunu suurus pole tajutav, sest selle sisu on liiga määramatu mõte liiga uudne ja erakordne. Sellele peab vaatama kujutlusvõimega ja perspektiivis. See peab laagerduma nagu vein. Sellise tabava võrdluse on öelnud Voldemar Panso. Ja mis veel kummaline? Tegemist on ju eelkõige ikkagi tehnikasaavutusega. Kuid me võime sellega seostatult rääkida tundide viisi kaunitest kunstidest. Tänane muusikajutt oli vaid tilk merre. Ja mis veelgi huvitavam, mida kaugemale ja kaugemaks saama planeedilt oma maale lahkudes seda lähemale tuleb sulle.