175 aastat tagasi lõppes Wolfgang Amadeus Mozarti elu. See oli lühike ja valurikas, kuid viljakas elu, mis jättis järelpõlvedele kustumatu tähtsusega muusikalise pärandi. Huvitav ja vastuoluline on olnud Mozarti loomingu saatus. Mozarti eluajal peeti tema muusikat nii keeruliseks, et seda polevat üldse võimalik mõista. Hiljem tekkis kalduvust teda liiga lihtsaks pidada. Võib-olla tõde peitub selles, et Mozart oskas väljendada kõige keerulisemat mõtteid nii et nad näivad lihtsana. Just see on Mozarti-le iseloomulik. Oma elupäevil Mozart üldist tunnustust ei saavutanud. Tema teosed ei olnud kaasaegsetele kättesaadavad, sest trükis ilmus neist ainult tühine osa. Palju tähtsamaid teoseid ja eluajal üldse ette kandmata näiteks viimased sümfooniad. Laialdast tähelepanu hakkab Mozarti muusika äratama alles pärast helilooja surma võluflöödi võidukäiguga. Samal ajal algas romantiline liikumine muusikas, mis viis muusika arengu mõnevõrra teise suunda ning laiadele hulkadele jäi Mozart Beethoveni ja tema järglaste varju. Tähendusrikas on aga see, et Mozart terve möödunud sajandi jooksul ja meie piirini välja on jäänud nii-öelda heliloojate heliloojaks. Vaevalt on ükski hilisem kompaniist kõrvale jäänud tema mõjust. Mozartist näevad oma ideaali Tšaikovski Brahms, Wagner, maaler, šotan kriid, Prokofjevi, Šostakovitši ja nii palju teisi heliloojat, kelle muusikalised põhimõtted on omavahel teinekord risti vastupidised. 19. sajandil said kombeks Mozarti muusikat omavoliliselt muuta. Orkestri koosseisus suurendati instrumente, dubleeriti asendati teistega. Klaverisonaate tihti lopsakamaks. Unustati Mozarti esteetika põhinõue. Et helisid tuleb kirjutada täpselt nii palju kui vaja, mitte vähem ega rohkem. Tähendab, iga nuut täidab oma ülesannet, tal ei saa midagi lisada, teda ei saa ära jätta ega muuta. Tänapäeval on palju tehtud Mozarti algteksti taastamiseks partituuri, puhastatakse õigustamatust parandustest ja tuuakse päevavalgele originaalkäsikirju. Kümneid ja kümneid Mozarti teoseid on avastatud, mida ei ole peaaegu kahe sajandi vältel mängitud. Nagu Bach, elab ka Mozart meie päevil võimsat taassündi mille taustal paradoksid tema loomingusse. Suhtumises on eriti nähtavale ilmunud. Nii on Mozart ühtede meelest ikka veel Galant stiili esindaja, Poku helilooja teiste silmis suur realist, geniaalne psühholoog, kellele muusikas ei ole võrdset müüjale Mozarti muusikat peetakse nii kergeks, et antakse teda lastele mängida. Teisest küljest arvatakse Mozarti interpreteerimist nii raskeks ülesandeks, et suurimadki kunstnikud ei julge selle juurde asuda või võtavad ta käsile alles viimases järjekorras. Tänane aastapäev on eriti lähedane meie sajandil kus Mozart on muutumas üha suuremaks rahvusvaheliseks skulptuuri mõjuks. Meie kontsert ei saa muidugi anda ülevaadet Mozarti loomingust, kuid püüab seda näidata ühest kui teisest olulisest küljest. Tahaksime näidata Ta Mozarti muusikat kui inimtunnete muusikat ja Mozarti mitte ainult kui suurt kunstnikku, maid kui inimest, kes sügavalt mõtles, sügavalt tundis ja oskas olla tugevam oma saatusest. Silmapaistev Mozarti uurija Alfred Einstein ütleb, et klaverit kontserdi näol teostas Mozart oma instrumentaalmuusika ideaali. See oli süntees kontserteerivaia sümfoonilise elemendi vahel. Orkestri vabastamine saatja osast, tema tõstmine, solistika võrdväärseks partneriks, mida sageli omistatakse alles Beethoven-ile oli tegelikult lõpule viidud juba Mozarti poolt. Kontsert laama, suur üks viimaseid Mozarti 23-st klaverikontserdist kirjutati 1786. aastal. Andantele On Mozart valinud helistiku, mida ta alati on vältinud faatias, minul helistik, millel juba iseendast on valusa igatsuse värvingut. Kas moodsalt sind juba aimas tunnet, mis piinas teda elu lõpul ja millest ta kirjutas viis kuud enne oma surma? Ma ei oska kirjeldada, mida ma kogu aeg tunnen mingit tühjust, mis mind vähemalt piinab mingit igatsust, mis kunagi ei leia rahuldust, mis kunagi lakka ja mis kestab edasi, ei suureneb päevast päeva. Preisik Neerunud ekslemine mööda klaverit kui ka solisti peateema, mida orkester kunagi üle ei võta, väljendavad üksindust, seda seesmist külmetlemist, mida Mozart, keda tema eluajal keegi mõistnud pidiga kõige lõbusamalt sõprusringis vahetpidamata tundma. Üks inimene, kelle arvamust ma hindan, ütles hiljuti, et õigupoolest on Mozart ainuke, kes üldse on oopereid kirjutanud. Mul oli hea meel seda kuulda, kuna mõtlen ise täpselt samuti kuigi ei oleks võib-olla söandanud seda igas olukorras välja ütelda. Igatahes on Mozarti ooperites palju seesugust, mida ühelgi teisel heliloojal ei leidub. Tema tegelased on elavad inimesed, mitte ühekülgset headuse võit, kurjuse kehastused. Mozart suhtub ka oma pahadesse lastesse nagu Don Juan öökuninganna kui inimestesse kellel on ka oma inimlikud nõrkused ja vastuolud. Mozarti ooperite realism ei peitu ainult inimtunnete kujutamises, vaid ka inimlike vahekordade kujutamises, mis on muutlikud, omapäraselt tunnetatud teened. Selles mõttes on tema ooperite kõrgpunktideks kahtlemata ansamblid, kuhu muusikaline rikkus anud kontsentreeritud traditsiooniline ooperiansambel monoliitne kõik osalised väljendavat sama mõtet või siis esineb primitiivne kontrast. Tegelased nagu loobuksid ansambli laulmisel oma individuaalsust tekib midagi väikese kontserditaolist lavategevuse sees. Moodsatiga on lugu vastupidi, tema ansamblid psühholoogilise realismi võrratuteks näidisteks samaaegselt tihedaks tervikuks liidetuna kõlavad kõige vastandlikumad hingeseisundid, hirm, arusaamatus, lohutus, valu, vahel ka üsna jahedalt kõrval kommentaarid. Veel üks mõte, kas pole nii, et teatavaid meeleolusid nagu lõbusus, võidukus, raev on muusika kaudu kerge väljendada. Ja Mozarti ooperites on ka neil oma osa. Kuid on ka teisi tundmusi. Imestus, kohmetus, kõhklus, igatsus, kahtlus. Vaevalt oskab ükski helilooja neid edasi anda nii peenelt ja sukestiivselt kui moodsat. Ja lõpuks on ooperiansamblil peaaegu alati põhiseks desserdiks, et sündmuste areng jääb seisma ansambli ajal. Ka siin on Mozarti erandiks. Ansamblite kaudu tegevuse areng just kiireneb, muutub isegi vabamaks. Nimelt siin tekivad sõlmpunktid, millest on kootud kogu sündmustik. Kuulaksime nüüd sexteti Don Juani teisest vaatusest, mida võiks nimetada nii hästi psühholoogilise kui ka muusikaliselt polüfoonia imeks. Siin on vahest vaja mõnesõnalist selgitust üsna keerulise lavalise situatsiooni kohta. Don Johniks riietatud Leporello püüad kõrvale põigelda Elvira eest. UTaviot tröösti nutvat annat. Leporello põrkab kokku tserlina jamas Etoga kes koos Anna ja otaalioga tahavad teda karistada Don Juani häbitegude eest. Millalgi igaüks neist on omal viisil kannatanud. Elvira, kes arvab, et tegemist on kahetsema ja tema juurde tagasi pöördunud Don Juaniga püüab kõigi teiste imestuseks kurjategijat õiglase viha eest kaitsta. Episood lõpeb Leporello äratundmise ja üldise jahu katusega. Kõik kiirelt vahelduvad ja teineteisega põimuvad tunded, erutus, arusaamatus, viha, hirm ja hämmastus leiavad varjundirikka peaaegu impressionistliku kajastuse orkestripartiis mis otsekui täidab õhu lahendamatute vastuolude laenguga luues isesuguse salapärase atmosfääri. Mõnus flööt, Mozarti viimne ooper, mis jõudis lavale üheksa nädalat enne helilooja surma laseb aimata uut arengujärku tema loomingus uut kvaliteeti, mis oleks avaldunud veel hulgas meistriteostes. Kui saatus ei oleks teisiti otsustanud. Mõnus, lööd vinni äärelinna teatri jaoks kirjutatud laulumäng mitmesugustele lavatrikkidele ja võluvahenditele toetub muinasjutt võtab Mozarti käe all ootamatut filosoofilised dimensioonid. Looduslapse papa keenud koomilised sissekukkumised on olulised, ainult see võrd-kuivõrd, nad täiendavat vabamüürluse sümboolikat, selle püüdlusega, tarkuse ja humaansuse poole mis jääbki kogu ooperi põhiideeks. Mozart nagu näitaks, et mis kõigis, ka temas endas on olemas mõlemad instinktide inimene, papa keenu ja valgust ning tõde otsiv Tamiinu. Ja see, et tumedatele jõududele öökuningannale ja tema õuedaamidele on antud nii südamesse tungil muusikaline kehastus ei tähenda üksnes Mozarti põhimõte, muusika peab jääma muusikaks teostamist vaid kateist üldisemalt. Inimene peab jääma inimeseks, kuulame nüüd kvintetti, mõnus löödi esimesest vaatusest. Tahaksin tähelepanu juhtida muusika erakordsele ilmekusele mis ainult pealiskaudsel kuulamisel näib lihtsana. Traditsioonilise muinasjutukoomika taga peituvad elavate inimeste tunded ja probleemid. See võimaldab kõigi üksikute tegelaste kui ka kogu stseeni põhimeeleolude vaba vaheldumist kokkusulamist pidevalt muundumist. Tegevus on lühidalt järgmine. Papa geeno suu on suletud tabalukuga luiskamise pärast. Teda manitsetakse ja vabastatakse karistusest. Nüüd antakse ta minule ja papa kinole imevahendid, võluv lüüt ja võlukellad, mille pinnalt peavad päästma kuninganna tütreppamiina. Vahelt kostab papa keenud protestipuhang, kuna ta esialgu kardab kaasa minna ohtlikule teekonnale. Ja lõpuks hardunud hüvastijätt, mis näitab teed mitte üksi muinasjutu fantastiliste seikluste maailma vaid ka inimkonna helgema tuleviku poole. Kanda. Tulevikumuusika selle sõna sügavamas mõttes kõlab stseenis kolme poisikese setamiinuga esimesest vaatusest kus kolm poisikest haldjat juhatavatamiinule teed Sarastrorriti ja manitsevad teda mehisusele ning meelekindlusele. Tõepoolest, muusika, mille Mozart on andnud kolmele poisikesele lastele, Ellüüdiumi väljadelt, kes ei tunne armastust ega vihkamist kes jälgivad inimeste toiminguid kaastundliku naeratusega. On midagi uut, sealpoolsed, mis esineb üha sagedamini Mozarti viimastest teostest. See on ilu, mille tagapõhjal virvendab suur üle elatud valu mis ei tee enam haiget, kuid mis on alatiseks hävitanud võime õnnelik olla. Vesignatsioon, üksindus, südamevalu inimeste pärast, kes oma mõistmatuses on iseenda vaenlased kuid keda ei saa aidata. Teise vaatuse finaali alguses kohtame uuesti kolme poisikest kes inimeste kahtluste ja hingepiinade öös juba näevad ette. Õnnepäeva koitmist. Ilmub lavale Pamiina ja muusika põskedele tõuseb veri, pulss hakkab lööma liigagi kiiresti. Pamina ei ole kaugeltki resigneerunud, tema teab, ainult ühte. Armsam on teda maha jätnud ja ta otsustab end pistodaga surmata. Armunud tütarlapsed, tavaline ja ohtlik loogika. Pamiina tõstab käe. Edasine sündmuskäik on muusikas endas niisama selgesti kuulda kui laval näha. Harmooniaõpetuses tuntakse terminit katkestatud kadents. Kolm poisikest haaravad valuste meeletu neiu käe juhivad pistoda kõrvale. Nii ei lähe ka pingeline dominantakord ootuspärasesse tuunikasse vaid juhitakse kõrvale kuuendasse astmesse ja sealt uue tonaalsuse dominandile mis avab ukse hoopis uuele maailmale uuele elu mõistmisele. Ikka ja jälle tahaks rõhutada, et Mozarti ooperites tuleb lähtuda muusikast muusika kaudu, nad elavad ja on ise elu peegelduseks muusikas. Olen kindel, et raadiost või heliplaatidelt kuulatuna Mozarti ooperit ei kaota oma mõju. Arvan, et ülemaailmselt levinud veaks nende lavastamisel on liiga suure tähelepanu pööramine välistele efektidele. Lavategevus on publikule kahtlemata heaks vahendajaks. Kuid seda jälgides on olemas hädaoht muusikasse vähem süveneda. Loomulik oleks iga kättesaadavat Mozarti ooperit õige mitu korda külastada. Avastusrõõm selle juures kindlasti ainult suureneb. Meie tänane saade oli kokkuvõttes mõeldud mõnede vähem tuttavat Te või vähemalt tüüpiliseks peetud momentide esiletõstmiseks Mozarti loomingus. Püüdsime sellega tasuda osakesegi tänuvõlast geniaalsele heliloojale, tema surma-aasta.