Eesti laul on väga rikas ja väga väärtuslik. Tema juured ulatuvad ju üsna kaugele. Me näeme Eesti laulu algust juba möödunud sajandi tunde lauludes. Me näeme siin vene romansi tugevaid mõjusid. Kuna varasemad autorid õppisid Peterburis. Ja me näeme siin üha kasvamas rahvuslikke taotlusi. Näeme sündimas eesti rahvusliku romanssi. Ja nii võibki ütelda, et need juhtivad autorid, kust on võrsunud ka meie kaasaja laululooming, ongi Artur Kapp oma ulatuslikumater ja suurema arendusega romanssidega kantileeni ja tüseda faktuurilise saatega, kus rahvuslikus ei ole probleemiks. Ja teiselt poolt Mart Saar oma väga suure ja ulatusliku laulu loominguga on tegelikult meie kaaslaulule lähedasem. Need on laul, miniatuurid, kust detailile on väga suur osa, kus kõik kasvab välja lühikesest rahvuslikust meloodiast, mida siis eriti saate kaudu variatsiooniliselt harmooniale suurt rõhku pannes arendatakse. See on laul, kus nii heliline kui ka sisuline materjal on vahetult seotud eestimaaga, olgu siis eesti loodusega olgu siis eesti rahvaviisiga Lähtepunktid, kust me oleme võrsunud oma kaaslaulus. Ühine varasema lauluga on põhitemaatika ühine varasema ja hilisema laulu vahel on ka põhiline tundetoon. Meie laulud on tagasihoidlikud tunde väljenduses. Kui on teravamaid konflikte, on need kuskile sissepoole peidetud varjatud. See on põhiliselt lüürika, millele on omane suur vaikne. Tõsi. See mahl on nüüd teataval määral käsitlust juba leidnud, milles toituvad kaasaegse romansi juured. Aga siin on küllaltki palju ka erinevusi. Kõigepealt on suurenenud autorite arv, kes kirjutavad soolohäälele üksikute nimede kõrval kodanlikus muusikas. Me võime üles lugeda nüüd paarkümmend nime, kes on kirjutanud laule vastavalt sellele muidugi on ka sama aine ja sana põhikäsitluse juures palju rohkem eriooni. Vokaallooming on muutunud palju huvitavamaks. Ja mis puudutab muusikalist käsitlust, siis kahtlemata on siin palju uut ja kaasaegset. Aga siiski peab märkima, et Mart Saar jõudis oma loominguga juba nii kaugele ja nii tugevasti ennetas oma aega et me võib-olla alles viimastel aastatel oleme jõudnud Mart Saarelaulude sisulise ja muusikalise tasemeni. Ja alles nüüd võime rääkida tegelikust saare laulu jätkamisest meie muusikas ja uue palgelisest edasiarendamisest. Aga võib-olla kõige eredam ja tüüpilisem uus joon on üleminek üksikust soololaulust, vokaal, tsüklini tsüklid on meie viimase 15 aasta laululoomingule täiesti läbivalt omased ja need mõningad üksikud laulud, mis ongi loodud, kuuluvad rohkem vanemate autorite loomingusse. Kes olulisemad jooned juba on andnud. Esimesed tsüklid, kui me vaatame, Mart Saare uus elu. Villem Kapi õnnelik päev on veel formaalsed. Need on laulude kogumikud mida ei ühenda nii palju mingisugune süžeeliin või ühe tunde areng. Vaid Neid laule ühendavad uus ellusuhtumine. See on seotud just ka võib-olla niisuguse suure haardelised ja väga optimistliku elule lähenemisega. See on seotud nõukogude kunstivastsete taotlustega linnarahvale lähemale, olla nii laiadele massidele kohe mõistetav ja sellele vastavalt ka looming muutub palju lihtsamaks laulvamaks vormiliselt väga ühtlaselt liigestatuks kvadraat seks. Klaverikäsitlus on hästi lihtne, koorilaulupärane, selline homofooniline, akordiline ja samal ajal muidugi paremad laulud nende hulgast haaravad oma suure laia südamliku meloodiaga. Nii nagu me seda kohtame. Villem Kapi romanssides. Esialgu on ühendavaks jooneks tsüklites valitud luuletekstide üks autor. Nii kirjutab Eugen Kapp tsükli kodumaa loodusest, Kreutzwaldi luuletustele, koidule aga on seotud austeri, romansid hiljem ka Lermontovi tekstidega. Üldse suureneb sellel ajal huvi vene luule vastu, olgu see siis Puškin, Saare- ja Villem Kapi juures või Jessenini Karsnek juures. Ja teiselt poolt siin, kus siis püütakse edasi anda just ühte ajastut ühes plaanis luulet, selle kõrval hakkab siduma tsüklit ka üks teema. Esialgu on see peamiselt armastus, armastus, temaatika, võib-olla oli isegi omamoodi vastukaaluks kõigile nendele raskustele, mis vahepeal olid üle elatud ja sellepärast tulevadki tsüklid arro laule armastusest sõber armust, last laulan otsa ühel suvel üks armastuslugu, tema dete suur õnn ja purunemine. Võib-olla ainus, kes otseselt jääb kajastama ühiskondlikke probleeme. Seda suurt liikumist, mis tegelikult ajas toimus, oli ojakäär valides oma ainestiku, kas revolutsiooniliste prolentaarsete poeetide tekstides nagu tsüklis hommik lõheneb või Saksa demokraatlikust luulest? Aga järk-järgult ju tsükkel kui tervik hakkas küpsema ja tihenema. Jah, see oli nii meil, aga see on ka selline üldine tendents kaasaja muusikas et igasugustes, mitte üksi vokaalsetes tsüklites ühelt poolt üksikosad lühenevad ja sisuliselt tihenevad, samal ajal aga tsükli osade arv kasvab. Ja ühtaegu need osad on väga lähedal üksteisele, kujutades enesest nägu suurt üheosalist tervikut ja teiselt poolt ei öelda nüüd enam mõtteid lõpuni välja, ei kirjeldata kogu nähtust, vaid üha rohkem piirdutakse lauludes kas ühe väga napi mõtte või tunde, tõuke sellised assotsiatsiooni väljendamisega ja mitte sinise mõtete lõpuni väljaütlemisega teatud nähtuse lõpuni kirjeldamisega. Seda võid teiste sõnadega vist öelda siis nii, et antakse detail ja üldistus jääb lõpuni teha kuulajal. Selles mõttes murranguks eesti muusikas ja täiesti uueks kvaliteediks mis saab lähtekohaks edasisele kvaliteediks, mida siiani ei ole asendatud millegi uuega saab Veljo Tormise väike vokaaltsükkel Aastaajad ehk neli kildu, mida ta kirjutas konservatooriumi lõpetades 1956. aastal. Samal ajal kandis ette ka? Jah, aga on huvitav, et ühte samal ajal see nii palju uut kaasa toonud tsükkel kauaks ajaks jääb ainukeseks. Millud on nagu väikesed kontsentraadid igast aastaajast. Üldse on juba huvitav, et ei kirjutata enam üksikuid lõike loodusest vaid püütakse anda omamoodi sünteesi sellest üha vahelduvast elust ja surmast, liikumisest ja staatikast. See annab võimalusi väga võluvateks kontrastideks. Näeme siin tormisele omast väga peent pintslitõmmet, kus ta väga napi detaili kaudu annab meile edasi suuri mõtteid. Ma meenutan alati nii hardalt seda avastamise rõõmu, kui ma esimene kord enesele mängisin neid kilde. Millised uued maailmad mulle avanesid? Kui ma nägin, millise lihtsusega ja millise tihedusega võib muusikat kirjutada. 50.-te aastate lõpul valmib terve rida vokaaltsükleid, mis on kirjutatud suuremas plaanis, tähendab, laulud on pikemad ja suurema arendusega. Üks silmapaistvamaid on siin Eino Tambergi piis romanssi peeteffi luuletustele kus ta annab edasi kahte suurt liini. Nii nagu see, muide on üldse omane pette file endale, sest tema juures isiklik ja ühiskondlik on omavahel väga läbi põimunud, nagu ta ütleb. Armastuse eest annan ma elu isamaa eest armastuse. Nii ka siin meenutame sellest tsüklist esimest laulu. Madalal on pilves üle juba klaveriavalause kaks poolt. Nukker laskuv motiiv väljendab nagu sügise märga ja raskemeelset Halli. Teine pool aga ärev pulsseerimine ja edasitung. Selles staatikas tuksuvat igatsevad ja kannatavad südant. Avalause motiiv on seotud ühtaegu nii inimese südamega kui ka selle südame igatsust väljendava ööbikulauluga. Eile olin. Aga? Ja nii. Iga kuuled, teeni? Aga see ei ole väga suure koorma lindu. Mu ema udu ka. Nojaa, Leningrad ja ka. Ja see ring. Ega aastaaegade teema eesti muusikas Veljo tormisega ju viimaseks, vastupidi, isegi aastaaegade teema on saanud võrdlemisi laiakäsitus osaliseks võtta. Meel Saarne Kuldar Sink. Ja Elsarne huvitavamaid tsükleid ongi aastaaegadest ainult käsitlus on siin erinev Tormise omast kuna need on ka õige ulatuslikud laulud ja mitte üksi seotud loodusega vaid aastaaegade kaudu räägitakse inimese tunnete muutumisest. Elsarne laulude juures paistab silma klaverisaate, mitte üksi sisulise osatähtsuse kasv vaid kuna tegemist on teadupärast hea pianistiga siis on tema klaverisaated eriti toredad. Hakkad nagu näiteks tema uhkelt kõigest saastast vabanevas ja värsketele tuultele vastu minevas. Laulus käik Tuurtesse. Arne on kirjutanud mitu vokaaltsüklit nagu killukesi matkateedelt ja kõige viimane Vikerkaar ja sündime, näeme üldise tendentsi läbilöömist ikkagi lühemaks, tihedamaks, aga samal ajal Aarne puhul meloodika mitte nii palju pretsitatiivseks, kuivõrd just kandvamaks laudvamaks. Kuulame Vikerkaare tsüklist esimest laulu lumes Suislepa tekstile mis on sisult ikkagi seotud sellesama looduse imetlusega ja hõlmad valla loodusse minemisega. Nagu eelmistes lauludes. Kas on ka nihukesi laiemaid, teistsuguseid aspekte? Aga kui me vaatame Jaan koha laulutsüklit viis lindu siis me näeme küll jälle sidet loodusega, sest kust need linnudki pärit on. Aga oluline ei ole siin mitte nii palju puht looduslik, kuivõrd lind kui isiksus. Iga Laur kujutab enesest omaette karakter, portreed salapärane, rahva fantastikaga seotud ja vastavalt õigeni huvitava harmoonia, kantud kägu. Äikest trotsiv ja päikesele vastu tõttav lõoke laulus muaare ööbik. Tsükli lõpul. Karm ja jõuline, omamoodi meie rahva sisemist vastupidavust ja uhkust, sümboliseeriv kotkas. Aga meie kuuleksime täna ühte vähestest huumori välgatustest meie romansi loomingus. See on rääku seon raskelt paigalt ammuv valss ja toredad on siin just harmoonia, plaanide vaheldumised, nii nagu lustakalt siia-sinna otsivad pilgud, mis rukki rääku ei leia. Kuigi me haarasime vahepeal veidi kõrvale portreelise kujutamise juurde või valdustesse siiski määrav on sellel ajal armastuslüürika. Me oleme siin mõndagi veel nimetamata jätnud. Alles viimastel aastatel on selle teema käsitlemine nagu tahaplaanile jäänud lootusi elu filosoofilisema kajastamise järel, kui me vaatame Tambergi laule või hiljem siingi laule. Me näeme, et kõneldes armastusest on siin palju järelemõtlemist, arutlemist, võrdlemist. Mägi oma viie romansiga. Siin räägitakse tunnetest väga avaralt väga otsekoheselt, ilma kõhklemata ilma järele mõtlemata. Lauludes Õnne algus Linda Ruudi tekstile ja mälestus Helvi Jürisson tekstile. Me näeme ühe tunde lähtepunkti ja tema lõpu esimene äärmiselt rahutu puhanguline, nii nagu tunde pingest hingeldav ja kogu aeg nii lahtisele harmooniale üles ehitatud ja selle kõrval mälestusstaatika rütmiline ostinaatsus. Ja siis üks meeleheitlik ja ootamatu dramaatiline purse. Meie jutus vilksatas muuseas ka Kuldar singi nimi ja kas ei ole huvitav võib-olla ära märkida seda, et, et oma vokaalmuusika kirjutamist alustas temaga armastus lüürikaga? Ainult et tema muusikas ei mängi nimetamisväärset osa rahvuslikkuse otsimine muusikas ka tekstivalikus, ta ei pöörda mitte eesti autori poole vaid ta koore poole otsustavat juhtivat koondavat ühendavat osa mängib sind, klaver. Sinna sisse põimuvad emotsionaalsed laulufraasid üha korduvad mõtted, mis lõpuks kasvavad kulminatsioonini, mis nüüd on juba antud solistile üksi, klaver, aga see on ühtse, nii mehelikult järele mõtlev, süvenev ja sageli ka kõhklev. Teine pale Kuldar singi laululoomingus ilmneb tema tsüklis helisev Vigvam. Meil on üldiselt vähe jutustavalt eetilisi laule siin Me kuuleme otsekui rahva laulikuliku suurejoonelist ja rahulikku kõnet. See on teatooniliselt selge harmooniliselt mitte väga pingeline muusika ühtlases rütmis peetud. Kuna jutustus räägib ammustest aegadest millestki ürgsest, millestki tasakaalukast, mis oli ja on. Eesti. Punaarmeega ja kui ka oli Niimoodi. See muusika erineb väga palju tegelikust singi loomingust põhiliselt instrumentaal auton, nagu ta on. Ta hakkab ka häält kasutama instrumendina ja on selles suhtes võib-olla olnud üks nõudlikumaid ja tõsisemate ülesannete püstitajaid lauljale. Tema toob haiku selle nüüd nii populaarseks kujunenud luulevormi muusikasse. Uudne on muidugi juba saateaparatuur, mida tegelikult saateks pidada ei saagi. Me kuuleme siin keelpillikvarteti ja häält, milles hääl nagu. On viiendaks instrumendiks need kokku on. Kokku on Fintet jagus, hääl nagu mängib esimese viiuliosa sink kasutab häält väga suures ulatuses. Millised hüpped meloodikas väga raskesti intoneeritavad ja mitte enam meie tavalisse laadi süsteemi mahutatavad samasugust nähtust ka keelpillikvarteti kasutamises väga lühikesi motiive ühelt instremendilt teisele üle kandvaid ja samal ajal väga iseseisvaid ootamatuid soolofraase tujukat, rütmi, vaheldust ja dünaamikat. Ja samal ajal hakkab see meis vastu kõlama. Meie mõttenägu täidab tegelikult need üksikud punktid, et üksikud motiivid, mis siin lahtiseks meie ees jäävad.