Jätkame muljet avaldamist Montreali maailmanäituselt Expo 67 intervjueerib Jüri Hansen. Nagu eileõhtuses uudistesaates kuulsite, jõudsid meie vabariigi esindajad tagasi Von Krahlis maailmanäituselt. Lisaks eilsetele põgusad muljetele andis Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist lahke lubaduse pajatada reisimuljetest pikemalt täna. Niisiis palume kuulata. Meie valitsusdelegatsiooni sõit Kanadasse Montreali maailmanäitusele oli seotud õieti kahe ülesandega. Esiteks võtta osa Nõukogude Liidu paviljonis korraldatavast Eesti rahvusliku päevaga seotud üritustest. Ja teiseks muidugi tutvuda maailmanäitusega. Delegatsiooni võttis vasta ka Montreali linnapea härra Tibu samuti Kanada valitsuse esindaja Montreali maailmanäitusel. Peakomissar minister trapo. Mõningaid momente neil visiitidel, mis toimusid meie vabariigi ülemnõukogu esimehe Aleksei Müürissepa juhtimisel on praegu võimalus kuulata Modraalist saadud helilindilt. Me oleme väga õnnelikud, et Me saime siia kaugele tulla ja nii suurepärase ürituse läbivaatamiseks On väga tähtis osavõtt ja väga kõrgeste hindate Nõukogude Liidu osa võtta sellest näitusest. Me oleme sellepärast rõõmsad, siin on esitatud kõik meie liiduvabariigid, sealhulgas ka Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik. Tunneme uhkust selle üle, et meie siin väärikalt oleme näitusele esitatud. Täna meil on kavas tutvuda ka. Ma loodan ja olen päris kindel selles, et minut kaasmaalastele on see suureks auks, kui teie külastate Kanada paviljone ja nad teevad kõik selleks, et see külaskäik mööduks hästi pesaks. Eile hilisõhtul Etioopia keiser muuhulgas rääkis ka sellest millise hea ja sügava mulje temale oli jätnud Nõukogude paviljon. Nõukogude paviljonist on üht-teist ajakirjanduses juttu olnud ja muidugi foto ka, aga siiski tahaks lähemalt kuulda päris nii inimese silmade läbi kestada vahetult nägi. Paviljon iseendast on väga-väga suur mõju peaväljakul ja väga rikkalikult on esitatud ekspositsioone, no mõnel juhul isegi seal avaldatud arvamust, et võib-olla, et me oleme liiga tihedalt seal esitanud ekspositsiooni, et raske on isegi jälgida, seda enam, et rahvast on juba paviljon täis. Kuid teiselt poolt võib-olla selline esinemislaad ehk isegi on kasulik, sest paljude teiste riikide paviljonid võib öelda, on liialt tühjad, kuidagi abstraktselt sisustatud. Ja nad ei, siiski ei ava seda mõtet. Mida maailmanäitusel kindlasti peab olema. Selles mõttes meie paviljon, tundub, et kõige tas külastatavuse poolest on ta tõesti praegu esikohal. Ja nende inimeste, kellega meil õnnestus vestelda kõige edason, väga rahule jäänud meie näiduse ekspositsiooniga. Selles paviljonis on suur saal, kus helistatakse pidevalt filme, samuti kõigi 15 vabariigipäevad toimuvad seal kontserdid. Peale selle paviljonis müüakse kirjandust, heliplaate suveniire. Esitatud on masinaid, mida paljudes paviljondies üldse ei ole. Ja seetõttu igatahes tundused. Meie paviljon on nii väga mitmekesine ja tõesti äratab suurt huvi. Külastasime ametlikult ka tervet rida välisriikide paviljone. Eelkõige oleme Ameerika Ühendriikide, Inglismaa, Kanada, prantsuse, Itaalia tsehhi, Jugoslaavia reas, teistes paviljonidest. Mis puutub maailmanäituse, siis sellest võtab osa kokku vist 59 riiki. Paviljon on veelgi rohkem. Ja muidugi kõige külasta oli peaaegu võimatu ja see oleks nõudnud muidugi pikemat aega, seda enam, et me olime seotud ametliku programmiga. Näituse deviis on teatavasti inimene ja maailm, õieti täpsemini inimene maailmas mis püüab avada tänapäeva inimeste püüdluste sihtide jaga saavutuste sisu. Muidugi on üldiselt selle diviisist arusaamine ja ka need meetodid täiesti erinevad, kuidas iga paviljon neid lahendas. Minul isiklikult tundus, et kõige õnnestunumalt võib-olla selle lahendasid meie sõbrad tsehhis ja ka inglased, kes mõlemad küll erinevast vaatenurgast ja erineva ideoloogilise sisuga püüdsid näidata just kaasaja inimeste ühiskonnas tema püüdlusi, harrastusi ja ka seda, mida on inimkond saavutanud. Millised paviljonid, mida teil õnnestus külastada, väärivad veel märkimist, võib-olla erilise arhitektuuri poolest. Arhitektuuris kohtab seal tõesti kui seda üldse võib arhitektuuriks nimetada väga laia laia diapasooniga. Muidugi, kõigepealt paistab silma Ameerika paviljon teraskonstruktsiooniga näiteks neil on selline kera mille diameeter on, kui ma ei eksi. Meile vähemalt öeldi 120 meetrit. Selle valmistamiseks kulutati 600 tonni värskemalt Metalli kaalud on ta polüetüleenkilega kohe vastu Nõukogude paviljoni on nii, et kahjuks suuremaid ja tugevamaid. Louis väga huvitava lahendusega on ka näiteks prantsuse paviljon ja ka sisu on nagu huvitav sellel paviljon-il siis on, huvitav, on jaapanipaviljon ja tahaks märkida veel Kanada paviljone, need on seal terve rida, tegelikult tõid, esineb seal Kanada kui riik tervikuna ühes paviljonis ja peale selle on igal provintsil veel oma paviljon ja kõik nad on lahendatud äärmiselt huvitavalt ja nii müüdud, avada just antud provintsi või maa iseloom. No siis on veel terve rida teisi riike, kes esinevad ühiselt ja selle tõttu nad on loonud ka vägagi huvitavad ansamblid, näiteks Aafrika riigid. Kuid igaühel on oma eraldi sisse käikesel paviljoni. Kuid paviljon tervikuna moodustab siiski üsnagi suure sellise arhitektuurse kompositsiooni. Jätab väga hea mulje, samuti Skandinaaviamaade paviljon on ühine ja ka väga huvitavalt lahendatud. Peab ütlema üldse, et iga paviljon on seal täitsa erinevalt lahendatud nii sisult kui ka vormilt. Ja seetõttu muidugi jätab niisuguse esimesel pilgul võib-olla liialt sellise segase ja nii raskelt ühtlustatava mulje. Aafrika esimeses maailma avalikkuse ees esmakordselt. Kas vahe võrreldes teiste maadega on taga märgatav? Ei saaks öelda, sest neil on kah väga huvitavalt lahendatud. Muidugi nad on peamise rõhu asetanud just oma niiskusele eksootikale, samuti etnograafiale müüdud oma rahvuskultuuri seal esitada. Ja samuti tarbeesemeid. Seetõttu Peab ütlema, et need paviljonid on samuti pidevalt rahvast täis ja kuivõrd tehnikat ja masinaid ei esitata peaaegu üldse üheski paviljonis. Seetõttu Aafrika riigid võib öelda täiesti nii samal tasemel nagu isegi Euroopa riigid esineva sellele näitusele. Kanada peapaviljoni kohta kõneldakse huvitavat seika, et kui arhitektid otsisid sellele otstarbekad lahendust, siis koristaja asetas juhuslikult tuhatoosi ühele paviljon maketile. Ja see saigi peapaviljoni arhitektuuri idee aluseks. Ümberpööratud püramiid, kas ta meenutab mõnel määral suurt tuhatoosi? Ja tõepoolest han, nii me küsisime ka, et miks nad just seda siis nüüd nii asetada öeldi, et otsingud on alati olnud nii-öelda inimsoo veidi sihiks. Ja seetõttu, et miks me peame selle püramiidis, asetan nii nagu ta juba on olnud. Pane keerame ta siis teises suunas ja vaatame, mis sellest välja tuleb ja ütelda ta üsnagi nii mõjuvana paistab selles osas silma. Ja tundub, et on üks niisugune. Ta just selle näisse mõte, nimelt inimene maailmas oma otsingutega vägagi nii tabavalt sedasi saavutatud. Jutuajamist maailmanäitusel Expo 67 jätkame seltsimees Tõnuristi ka homses päevakajas.