Me jätkame intervjuud Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnuristi ka, milles ta jagab oma muljeid Montreali maailmanäituselt Expo 67. Eile kõnelesime peamiselt näituse paviljonidest. Tuleme täna kõigepealt tagasi Nõukogude paviljoni juurde, milles alles mõned päevad tagasi toimus meie vabariigipäev. Nõukogude paviljon minu arvates on sõna tõsises mõttes üks, üks mõjuvamaid, mida iseloomustab eriti suur külastatavus. Paviljoni ees on pidevalt järjekorrad ja päevas külastab meie paviljoni umbes 60 kuni 70000 inimest ja praegu loetakse ta näituserekordiks. Paviljonis oli ette nähtud läbi viia kõigi 15 liiduvabariigi rahvuslikud päevad mis nii-öelda tutvustaks antud maarahvamajanduse ja kultuurisaavutusi. Ja esimestena olimegi siis tules meie kuuendal mail. Päev algas vabariigi lipu heiskamisega. Esitati Eesti vabariigi hümn. Rahvast oli kogunenud juba hommikul väga palju. Sel päeval oli organiseeritud meil meie kultuuri demonstreeriv näitus, kus olid välja pandud maalid, graafika tarbekunst, samuti oli eraldi raamatunäitus üle 600 raamatuga saalis ja televisioonivõrgus Anti edasi telefilme, samuti esitati kunstilisi filme saalis siis on seal suur restoran, eesti rahvusliku päeva puhul oli seal ka eesti rahvuslikud toidud, nii et ka meie seal sõime mulgikapsaid ja verivorste ja kõike muud. Ja restoran oli ka sel päeval tõesti sõna tõsises mõttes ääreni täis. Ja eile õhtul oli veel televiktoriin mida kõike vaadati ja millest võeti osa väga suruviga ja tahaksingi veel kasutavad juust ja tema peame oma kohuseks seda teha, et avaldada tänu ka Eesti raadio ja televisiooni komitee töötajatele, kes nägid väga palju vaeva suurepäraste telefilmide ettevalmistamisega ja muusikavalimisega, mis kõlas kogu näituse territooriumil sel päeval ja aitasid sellele kaasa selle ürituse edukale kordaminekule. Me jagasime välja seal rinnamärke vabariigipäeva puhul. Neid oli kokku 40000 ja need olid juba lõunaks kõik meil laiali jaotatud. Kas võib umbes öelda, kes külastasid, millisest rahvusest nad olid kes põhilised huvid on lihtsalt meie päevast? Noh, seda on raske öelda, sest inimesi seal on väga palju. Kuid huvitav oli see, et kui esimestel päevadel me algasime oma eriüritusi juba õieti saabumisele järgneval päeval paviljonis, siis nii üsna harva oli kuulda eestikeelset juttu, siis juba järgmistel päevadel, eriti kuuendal mail. Juba meil väliseestlasi oli seal tõesti väga palju ja eesti keelest juttu kõlas igal pool. Õhtul oli ametlik vastuvõtt Nõukogude paviljonis, millest võtsid osa välisriikide diplomaadid samuti välisriikide paviljonide komissarid. Kamontroll, linnapea ning Kanada peakomissar olid nii vastuvõtul kui ka hiljem külastasid näitust ja viibisid ka meie lõppkontserdil. Nagu ma ütlesin, juba kontsert kulges tõesti väga menukalt, anti lisa palasi ja jättis mõjuva mulje, kas väliseestlaste hinnanguid kuulda said. Ja nendega oli meil lõpuks eriti Torontos väga palju kohtumisi. Huvitav on selliste daily märkidad, paigutati. Kõige suuremasse hotelli Lord Simons, 19-l korrusel oli meie delegatsioon samuti meie kunstikollektiiv ja peale õhtusööki see korrus õieti võib öelda, kubises eestlastest ja nii-öelda huvialade järgi, siis olid seal grupeeringud okasse toas näiteks kogunes terve suur hulk kunstnikke, keresel olid malehuvilised. Seltsimees Beekman vestles kirjanikega ja võib öelda, et kontakt oli igatahes väga hea. Ja isegi arusaamine meie elust ja meie püüdlustest. Tundub, et leidis üsnagi nii head mõistmist. Kindlasti see päev andis tohutu panuse juurde Meie elu mõistmisele ja seda peab ütlema tõesti Kanada eestlased siiski noh, eriti need, kes juba seal, aga enne isamaasõda juba on välja rännanud ja ka need, kes 44. aastal sinna läksid. Tõsimentliku ülevaade ja arusaamine ja kontakt kodumaaga, tundub, et on üsnagi katkendlik. Ja seetõttu nad väga suure huviga vaatasime filme, vestlesime inimestega ja ilmselt nad ise ka tunnistasid, et neile nüüd on hoopis hoopis arusaadavam kõik see, mida, mida me siin oleme teinud ja saavutanud. Milline oli Eesti päeval eesti kirjanduse vastu huvi? No seda eesti kirjandust otsiti, võib öelda kohe tikutulega ja võib-olla meie viga selles oligi, et me ei arvestanud ette sellist suurt nõudmist, kuigi me saatsime sinna väga palju raamatuid, ostetud seal väga-väga suure huviga. Samuti meie heliplaate, neid oleks võinud ka olla rohkem. No me saadame järele kindlasti veel juure. No huvist võib-olla räägib ka see, et õhtuks oli raamatunäitus peaaegu tühi, iga raamat leidis inimese ja me juba leppisime kokku, et me muidugi püüamegi edaspidi rohkem saata kirjandus sinna müügiks, kui nüüd pöörduda tagasi meie ansamblid ja ja kunstnike esinemiste juurde, kellel oli kõige suurem populaarsus kõige suurem menu, võib öelda, et kõik esinesid väga tublilt ja tõesti püüdsid anda oma parima ka meie delegatsiooni liikmed, mitte vähem kui meie kunstikollektiiv närveeris, sest tegemist oli siiski väga erineva ja meile tundmatu publikuga ühelt poolt. Ja teiselt poolt peab arvestama seda näituse miljööd, sest ju pidevalt inimesed liiguvad tuleb saali, kas meeldib või mitte, ta ju ei ole kopikatki selle eest maksnud. Lahkub saalist ja selliseid liikuva publikule muidugi andajad etendust on üsnagi raske. No peab ütlema, et meie kollektiiv tuli sellega minu arvates hiilgavalt toime juba varakult, õieti saabumisele järgneval päeval andis meie kunstikollektiivlaine esimese kontserdi. Kokku esines laine kuus korda ja kõik konservid läksid, ma ütleksin väga suure menuga. Paviljoni son, saal, mis mahutab umbes 800 inimest. Istekohti nüüd saal oli alati puupüsti rahvast täis. Lainel oli isegi selline menu, et Kanada raadio ja televisioon tellisid mitu laulu. Ja näiteks värviline televisioon veel samal õhtul ka Me nägime, seda esitaski Türnpu laulu üksainus kord. Ja tundub, et see laul, kuigi temast sõnadest muidugi enamik aru ei saanud tõesti kujunes väga populaarseks ja korduvalt paluti seda ega esitada. Muuseas, enne kui me Montraalist lennukisse asusime. Kahlaine esitas selle laulu Montreali aerodroom suures saalis. Ja tõesti mõne hetkega terve saal oma askelduste ja jooksmisega muutus haudvaikseks. Ja kõlasid meie klassiku suurepärased helid selles saalis.