Hommikusel tunnil? Ma ise tööl ei käi, siis hommikuti armastan aknast vaadata, kuidas teised lähevad tätavat bussile, kõigil suur õhin sees. Neil ei ole minust aimu, aga minul õrnad vanad tuttavad üks ja teine äratab minus nii või naasuguseid mõtteid. Mõnel on jalad vanadusest rasked all, aga ta annab neile oma kohusetundega piitsa ja läheb siis pool joostest otsad otsa meeltmööda. Bussi poole. Ei taha sellest kuidagi maha jääda, kuigi teine tuleb viie või 10 minuti pärast jälle. Est keskealisest staabist ma ei saa aru, mis vaim temale jalad alla teeb, lendab nagu lind. Ei tea, kas tema oskabki käimise moodi astuda. Mina igatahes ei ole teda kunagi sel viisil minemas näinud. Tuleb laginal juba ei tea, kui kaugelt kihutab meie majast mööda, tormab ühe hingega bussipeatusse. Nii iga jumala päev. Ma saaksin aru, kui vahel harva. Kodu peab kinni. Mõnda daami peab kinni, peegel ei saa ega saa selle eest tulema. Pilk peeglis. Kui viimaks jääb mahti ühe pilgu käekellale heita, siis ehmub, issand, ma jään hiljaks. Nüüd nii hirmsa hooga tormame, mingu peegli ees ilusaks, sätitud lokikas või peast lendu. Tema suhtes, kes lendab linnuna meist mööda, ma liikavas testimist kannustajaks ei pea. Temal peab mõni muu põhjus olema, mis ta tööleminekuni imelikuks teeb. Ehkaagi armastab oma töökohta nii kangesti esse, kohe kisub teda enda poole, tõmbab liigi, tunneb suurt rõõmu, kui saab kodunt minema. Teele. On ju küllalt neid, kes elavad oma tööle, kellel muud elu nagu polegi. Tööpäeva lõpul lähevad küll koju, söövad ja lasevad ehk pärast seda silmad paariks minutiks kinni minna. Aga siis jäävad sammud jälle töökoha poole, nokitsevad seal poole ööni. Muidugi, ilma et nad ületunnitasu saaksid. Ei maksa mõtelda, et niisugustel inimestel on kodus igav olla, sellepärast et nad on üksi, pole elukaaslast, ei, seda teevad ka perekonnainimesed. Ja mitte sellepärast, et nende fotokolleks põrgu armastavad oma naist ja lapsi. Aga üle kõige armastavad oma tööd, mida saab suures rahus teha siis, kui hilistel tundidel ühtki töökaaslaste ametikohas ei ole? Mul oli üks niisugune, tuttab, aga seda võib-olla, et tema on armunud oma bossi. Ehk ruttab talle kohvi keetma või mõnel muul viisil heameelt valmistama, enne kui teised tulevad. Ta on päris ilus naine. Minulegi pakub lõbu teda vaadata. Kahju ainult, et ta meilt nii kiiresti möödub. Lennates käiks, ma saaksin teda kauem vaadata. Üldiselt, ega nende tähelepanekute järgi, mis mul on nähtub hommikusest tööleminekust, suur kohusetunne ja meie ajatempo detamine. Midagi vastupidist näen ma siis, kui hommikul seitsme paiku kollane koolibuss peatub meie maja kohal. See on koht, kus ta koolilapsi peale võtab. Sõna lapsi ei peaks tarvitama, sest sel kellaajal lähevad kooli vanemad õpilased juba noorhärrad ja preilid. Kuigi nad preilid härradena riietatud ei ole. Mida ma nende juures imetlen, on nende aeglus. Nemad kunagi ei jookse. Panevad mind mõtlema, et isegi vanad inimesed saavad sellega hakkama. Aga noorte jalad on maa küljes kinni. Vahel jõuab buss, kohale, seisab ja ootab. Ma ilmatu kaugelt venib mõni sell raamatut kaenlas, ta näeb küll, et teda oodatakse, aga see pole tema asi. Loomulik oleks, kui hakkaks sörkima. Aga temast on karta, et jääb magama, liigutab vaevalt jalgu. Seda nähes muutun mina närviliseks. Mitu korda mul tahtmine olnud toast välja joosta ja talle hea müksu selga anda, kas see kurivaim ei näe? Puis ootab. Siin ehk on tegemist loomuliku vastureaktsiooniga. Vanem põlvkond läinud oma Tõrmamisega nii kaugele, et enam kaugemale minna ei saa. Ei või siis tulebki raha. Noortest kajastub uue aja vaim väärikas rahuaega küll ära teemiast jooksmisega narriks. Uus ajastu, mis on tulemas, toob meile teistsuguse elutempo. Suursugusena. Aga rutamine on mu sees ikka veel nii suur, et teiste aeglus nähes muutun närviliseks. Tahaksin joosta tänava, leiame Essteetlikus rahus astavale toredale koolipoisile täiesti põhjusetult rusikaga selga lüüa. Vaegon mind ära rikkunud.