Kõik mõjus sel õhtul nagu võiks saabuv öökatel midagi juhtuda. Inimliku ja võib-olla väikest, aga siiski vapustavat. Maa oli veel soe suvest ja päikesest. Seda hõõrustab pinnast pärast loojangutki, kui hämarus järsku hakkas laskuma orgude niitude põhja. Ning seda ebatavaliselt äkki. Esimene tunnus sellest, et suvi oli liginemas lõpule ja tõeline sügispimedas, varitses juba kuskil ligidal. Veel paar nädalat tagasi oli õhtuhämarus tulnud teisiti aegamisi ja kergelt, otsekui varvastel, astudes ainult hetkeks. Nüüd lasus juba raskelt liikumatult suvi soojamaa kohal. Sellesse kadusid põõsad ja puud, gaasikud kaarjatel oru nõlvadel, vana küün niidul ning jõe looklemist tähistav kalda leppade rida keset niitu. Need lihtsalt nagu vajusid kuhugi ja olid seal vaevalt märgatavad varjudena. Võib-olla ainult sellepärast, et teadvus neid sealt kunagi selgelt oli näinud. Aga taevas oli veel soe. Hoolimata sumedusest tõsidusest juba valitses ta sügavustes. Sellesse kadusid ühteviisi valged kõrged pilvetriibud. Niisama nagu kaskede ladvad. Isalt torust vaadates olid alles veidi aja eest olnud vastu taeva tausta selged nagu Baskel lõigatud. Mäenõlva must vari kattis kõrgelt läänetaeva ning loojangu Helendusest nähtus selle kohal ainult mingi nõrk kaja mis peaaegu uppus tumesinises ja musta. Nii nagu oleks loojunud päike olnud ainult tükike hõõguvad rauda. Laotuse ääretus veepanges. Et suvi oli ligiilmas lõpule seda nähtust ka sellest, kuidas taevas koos hämaruse saabumisega katus vilkuvad Teie värelevate tähtedega. Veel mõne nädala eest olid need olnud nõrgad ja jõuetud. Nüüd aga tõmmati Linnutee nagu valge puhas vööle, avaruse taeva ja maa mustas sumeduses tundusid tähed ainsana külmad ja kauged otsekui lahti öelnud kõigest sellest, mis sündis ja sai sündima nende Synerdava helgi all. Nagu igal hilissuvel, enne seda olin tulnud oma viimasele vähipüügiretkele siia tagamaade vahelisele niidule. Nägin, kuidas hämarus langes, ümbrus sellega koos suvenes. Seletasin kelledel värelevat veepinda tervede vahel ja oja voolu silitamas vanade leppade Haralisi juuri kuid mitte enam sammaldunud kivilahmakat põhjas vöödilisi liiva, jootmeid, jõekarpe, mis sinna vedanud künnivaod oma aeglasel rännakul. Seda teravamalt aga hakkasin tundma lepad hüvedele keerdunud humalate ja niidu seljale puistatud lopsakate angervaksalõhna. Ning seda, et siin lähedal kuski pesitses lillaõieline palderjan. Vähi kott mu kõrval kudisest tasakesi. Sellest kerkis jõe ja veekasvude niisket hõngu. Aegulil lõpetada. Tõstsin viimsed, Natad veest, ehitasin tühjad Waltad vette. Kuuldes üksteisele järgnevaid plaksetusi, algatasid heledad lõikajad kepiotstel ja kadusid siis. Vool, kõndis nad eemalekääru taha. Läinud maha jäänud elu ja elamused. Hakkasin aegamisi astmele, kõrgenevad niidu, selja jõgi ja lepateed selja taha. Ees kerkis järsem oru sein ning kaskede sammas salusele harjal. Soojad niisked uduvoolud. Liigutasid end mu järel. Nagu mingid nähtamatud käed peatasid Moja, hoidsid tagasi. Ma ei saanud minna nagu igal varasemal õhtul enne seda. See oli ju viimne retk, sellele suvel. Seisatasin ja istusin siis hallile kivile valge koorelise, tihedate okstega, ka seal, mitte kaugel vanast õlgkatusega küünist. Siit oli hea vaadata tagasi alla orgu ja niidule. Siit võisin näha, kuidas õhtu arenes ja levis üle oru. Kuulsin, kuidas tuulehoog vaevaltmärgatava kahinana tuhises okstes mu pea kohal. Sulgesin silmad toetades selja vastu vana tüve. Kuskis abistas üksik lind. Heinaritsikad saagisid juba puude okstel. Oli tulemus sügis. Kuid veel ümbritses mind mu kodumaa suve lembesoojus. Sulasin isegi osaks sellest. Järsku kuulsin, nagu oleks keegi liikunud kuskil ligiduses läbi kaselehtede kahin, äraldasin selgesti hääli, mis muidu ei kuulunud siia. Olin hetkeliselt virge ning ärkvel. Tõepoolest. Need olid kõndiva inimese sammud, mis kuulusid alt toru poolt. Seal veeti jalgu kahinat läbi rohusaabas, kopsetas vastu kivi. Ragises üksik kuivanud oks kontsa all. Kõndi astus hoolimatult kartuseta. Kuuldusi, vilet ja ümilat langes üksikvandesõna, kui jalg puudutas kivi. Ning siis seletas silm kellelegi kuju seal all orus. Kunagi polnud pimedus nii läbitungimatu, et poleks näinud liikumist varju. Varje tegi keskel. Ja keegi kõndis seal all oja ääres. Selle kuju ilmus ja kadus lepapõõsaste vahel. Kõndija jälgis kallaste käänakuid, mis siin ülalpool ligines suure Loogana Kasele, millal istusin c. C c kuulas vileviisi. Ja lõpuks oli see ainult mõnekümne sammu kaugusel minust. Kuju peatus siin tardades hetkeks mustaks sambaks kõrge, tühjana seisva lepapõõsa kõrval. Kahisesid riided taber krabises ja siis löödi masinast tuld. Nägin, kuidas punakas leek hetkeks valgustas tule poole kummardanud nägu. Pigimustad pisut sorakil otstega vurrud paksud iharad, huuled pundunud toorevõitu nägu. Leek kustus. Ja edasi jäi pimedusse hõõguma vaid suitsu tule, täpp. See hakkas uuesti jõe kaldal liikuma ilmudes, kadudes lepapõõsaste vahel. Raikaze Suve õhku. Levis raske koduse tubaka lõhnavooge. Selle vahelt kuulis veelgi vileviisi. Siis tüdis mees kõndimisest. Ta tuli üle liidu nõlva vana, küüni poole, täpselt sama rada, mida äsja olin tulnud. Ja istus nüüd ukseaugule, mitte kaugel minuga, sest nähtavus uus tulekuma ja hõõgus uus suitsuots läbi pimeduse. Vahel tõmmati seda nii kirglikult, et suitsetaja mustad vurrud said uuesti nähtavaks selle punakas paistes viles suitsurõõmude vaheajal aga kadus muretu toon ning viimaks lakas hoopis. Selle asemel kuulsin, kuidas istuja saapa kannad vastu seinapalke taguma hakkasid. Tume rütmitu hääl jooksis mööda vana ilmselt juba mädaniku puretud puud. Siis kuuldus tüdinud ohet ja paar summutatud vandesõna. Selle rahutu inimhäälitsuse sekka hakkasin järsku kuulma veel teisigi helisid. Need tulid oja suunast. Istusin lähemale orule ning kuulsin seetõttu hääli Alt varem, kui neid võidi küüni lävele kuulda. Allojal oli kuskil Purre kaks vanarõigast kõrvuti vitsite koja tõrve taotud laiades seotud. Olin seda juba õhtupoolikul ühe pajupõõsa kõrval näinud. Nüüd kriiksus purre astuva jalal ja sealtki kuulasid sammud juba teised selle õhtu jooksul. Ent need tulid kuidagi kartlikult Ewaldes kahises ainult rohi rabises, mõni lepaoks vastu riideid. Nägin põõsaste vahel habrast heledat kuju, mis seal nagu nõutuna seisatas, sarnanedes pigem ojast kerkinud udu Koonlaga. Siis hakas kuju aegamisi mööda niidunõlva küünialligenema. Kuid seal ei nähtud veelgi tulijat. Hõõgus, ainult suitsuots tühistasid saapa, kannad vastu seinapalke arved. Arved, hüüdis need naise hääl poolsosinal. Aga sellisena tundus valjuna. Üks linnu pea kohal, piiksatas ehmunult ja tõusis robinal lendu. Küüniesisel tõusti püsti, kuuldus vandesõna etteheitev urin. Ootasin nagu heinaaja põuda. Kas see on nüüd siis õige aeg? Kaks kogu liginesid üksteisele. Esimene, must ja suur vaevalt nähtavana. Teine, väiksem hapram. Kuid hämarusestki vastu helendav Nad liivasid teineteisesse. Must ja valge. Suur ja väike. Aga kui nende ümber? Siis ütles naise hääl, noorust, õhkuge andumuslikult, alandlik. Arvad. Ära ole vihane, ei saanud varem. Ema liikus kogu aja ringi, mitte ei läinud magama, ei teaks, aimas midagi. Arvasin juba, et sa ei saanud sõna kätte. Kuulased mehe hääl. Karjapoisiga saatsin mõned ja viskas kuhugi, linaliku ei visanud. Kätte sain sina arvet kutsusid minu. Ehkki oleksid võinud kutsuda kedagi tahes. Igaüks oleks tulnud. Kutsusid minu EKRE on ainult vaene poksitüdruk, käin taludes päeviliseks teilgi. Mis su isa ja ema ütleksid, kui nad teaksid. Tüdruk kõneleb sosinal, kui ta häälest kuulas, õnnelik värin. Peale minu pole siin kellelgi midagi ütlemist. Olen täieõiguslik peremees minema sellest aastast saadik. Kus sa seda ei tea. Kutsungi aidata, tahan. Ja sina oled kõige ilusam tüdruk külas, keda ma siis veel meie küünis siin on hakanud öösiti heinu kaduma. Suur auk kuks ajal lademes kaevatud. Isa arvas, et võiks valvata, ehk saab teo pealt kätte. Tuligi siis mõtet. Kutsun sinu seltsi üksinda nagunii jääksin magama. Sa värised paljajalu, kaste on külm. Ärme küüni, suvine öö nagunii lühike. Ees, kõneles enesekindlalt, otsekui harjunud, et kõik läheb nii, nagu on tema tahe. Kardal. Sa oled ikka päris kindel, et me oleme siin üksi ebales tüdruk, kes sündis veel, oleks praegu mitte kedagi. Iseasi, kui see heinavarras tuleb, ahe selleks olen ju mina siin maa talle sauna kütta, sellega. Miks ma peaksin unustama, kui ei ole põhjust imelikke asju räägid just nagu raamatus. Mis sa ikka vahele võid tulla? Mis tahan, ära karda, Ellvina juba alla näoga. Kõnelus, madaldus muutus mingiks häälitsuseks, kus sõnad olid kaugele sisu tähendusest. Öeldi ainult, et öelda, tegelikult kõneles juba miski muu nende sees. Kuuldes ainult tüdruku vahet ning üksteisesse liibu naina must ja hele, suur ja väike, kadusid nad vana küüni ukseavapiirjoon deta raamistikku. Ja soe suve embas küüni niisama nagu kõike enda ümber. Istusin ka seal nagu kinni naelutatud ega saanud veelgi minema. Kuid kas see oli kõik? Silmad olid kibedat pimedusse vahtimisest pea toetus vastu, kasetüve oli hea ja mõnus olla. Tulgu selle järele, mis tuleb. Heinaritsikad, öökontsert kuuldus järjest kirglikumalt ning niitma ümber lõhnas nagu mingi hiigelrohtaed, kus kasvab sadasid imetaimi. Ülal pea kohal pilkuside kiirgasid tähed ikka suuremal hulgal. Vähi, kott mu kõrval kudises ja sellest tulvab lõhn, meenutas vaikse oja vee mulinat. Vajusin märkamatult maale, kus pole ei mälestusi ega ootusi. Kui uuesti hakkasin märkama loodust enda ümber oli saabunud karge ja Hahetab hommik. Kõik selles neis tinahall ja külm. Olin ärganud hüüd eesti karmidest vandesõnadest. Oja kohal hõljus piinalt valge udulint mässides lepapõõsaid oma hõlma. Küüniesisel seisid õhtune musta vormiline mees ja heledas suvekleidis noor neiu kuid kaugel üksteisest. Tüdruku pea oli nagu süüdlaselt kummaras. Mees vandus põrinal ja vahtist erksalt maha. Ared. Anus neiu pead tõstmata. Usu mind, ma ei teadnud, ma ei teadnud seda tõesti. Kurradi lugu Andrus meese lohises valjult. Noh, olin nii imestunud, et lasin tal minna. Läks nagu vana kits üle jõe. Aga see lörri tema sain kätte, viskas kõigi heintega maha, on vähemalt asitõend. Mees kõigutas käes vana koredat kotiriidepala ja heitis selle eest kastasele niidumatele. Arved alustasid tüdruk jälle anudes. Ma ju ei teadnud tõesti, et see on ema, muidu ma poleks lasknud tal midagi niisugust teha juba enese ja sinu pärast arvet. Meil oli ju nii õnnelik. Unusta, mis juhtus hommikul. Ta tõstis käed nagu vannutades ja astus sammu mehele ligemale. Nende mees taganes ja urises endiselt kurradi lugu. Unusta unusta, muidugi, ega ma teda üles on, ma ei saa minna. Kellele seda kohtus käimist vaja võtta ja korista Dorje. Mulle pole seda vaja. Aga ise unustada seda ei saa. See jääb. Mis inimesed ütleksid, kas sa arvad, et see oli tal esimene või jääb viimaseks? Kellel mood juures sellel püsiv see eluaja. Ja tuli teaduhommik on käes. Mine nüüd ruttu, enne kui veel mõni näeb. Ja mul on ka vaja pisut magada. Inimesed osates, neiu vaevalt kuuldavalt, käed raskelt külgedele rippuma vajunud. Sa oled ju ise mees, tehnist tahad? Neil on kaks lambakonti ema narri teadnud, kuidas neile talveks heinu saada. Ega ta muidu iial. Oh sa veel kaitsed teda, ütles mees külmalt ja taganes veelgi kaugemale. Mine nüüd, jäta mind rahule. Neiu seisis nagu tardunud keset külma hommikust niitu. Ta pea oli sügavalt rinnal ning nähtusid ainult kaks pooleldi hargnenud Palmikute õlgadel. Jänes oli kuivanud heina, Pepri õnnelikku märke. Ta seisis hulk aega sambara ning sõnatult pöörles siis raskel sammul hakkas minema jõe poole. Kastasele niidule jäi ta jälil nagu raudne rada. Ta kadus udust, kooruvad Ta lepapõõsaste vahele. Nukralt käexus purre jõel. Ka mees seisis küünesisel hulk aega liikumatult uuris korraks taevaservi ning otsis siis püksitaskust tubakakoti. Vilunud liigutustega keeras ta tubakavalgesse maisipaberisse ning lõi sellele masinast tule. Ta näis nautivat suitsust, tõmbas paar näljast sügavat sõõmu ja kaenlaalust. Siis langes ta pilk niidumatel lebavale Coredele palaka tükile ning ta tõstis selle maast ja uuris korraks vastu valgust otsekui proovides, kas veel millekski kõlbab. Ent siis heitis ta selle kahtleva liigutusega maha. Ta tõmbas veel mõne sõõmu, kuni suits oli lõpul. Ning siis puges ta lõua paradesse haigutus. Nii et selle iseloomulik laksumine koondus kaugele üle. Hommik vaikse niidu. Ta viskas veel korraks pilgu üle jõe geronis, siis küüni. Veel ei laulnud linnud ja niidukääru hommikune rahu embas vana hoonet ka nüüd suvehommikune päike, ligines kuskilt altpoolt taevarannale. Moni oli läinud. Vilu, karistas mind. Tõusin pikast istumisest kangunud liikmeid sirutades ja hakkasin minema. Läksin kastest lõiklevad kitsast jalgrada metsa õunapuu alt mööda. Talude ja külade vahele.