Vilistab kuldnokk nii nakatavalt, et või ise vilistama hakanud. Kuid klassis ollakse vakka. Mehed mõtlevad kulmud Kronnis ja klassis ollakse vakka. Nii vakka nagu olla võib üksnes matemaatika tunnis. Vakka. Oo jaa. Kuid ega siis päris vakka ka ikka olla ei saa. Näed seal, kus Peebeeeutistuvad keerab end keegi ringi, kuul kiri kihutab üle pingi katsemaid, kähku käega, kata. Pilgud ristuvad parool ka ka ka kell kuus. Koht, uus kaart on ka Victoria tulla tingimata. Kas õpetaja märkas lend posti liikumist? Ott uurib kuldnoka kiikumist ja kaalub, kas tuul on kirdest või kagust. Rist ikkagi k kuusoint uudistagnada. Säh sulle kagust. Ja kuigi ei minda just tõtlikult, seisab maailmatarkusi tudeerinud mees viimaks ikkagi tahvli ees ja sügav sügav mõtlikult kõrvad tagust. Ott uurib ümbrust hoolikalt, siis silkab Tiitsalt traavi, kord ronib läbi aia alt, kord hüppab üle kraavi. Viib jaagu joonistatud kaart kui kompass, kuhu vaja siis keset metsasammal saart. Ott märkab väikest maja lauduks plekk korstnas, suitsulintlaudseinad, laudne narri. Ja keestub kannul sulg ja tint näol metsa mõtlik vari. Ot reipalt raporteerib Peep Õhupüssi trikil, näpp, uustulnukat takseerib. Jäid siia, ütled viimaks jaak. Ott tatsab täiel tallanud. Nii jäid hiljaks ja veel ütled naak toimkonda kolm kord radus. Nii karmi otsuse teeb Jaak Ott ohkab. Justkui kodus, nii kotkasulg, nii kärbsenäpp tõuseb meeskond, vaata mis kollisin, tänup ning käpp nüüd soovib korda saata. On mänginud neist iga mees puumõõgakangelasi, nüüd hoopis meena töö, nii. Mika ja suur karuja, matk, sõjamäng või röövel, röövel, peida või seal, kus kolme rüütlisen kolmaka üles leida ja haaksõna eeskätt ei või ja kes reedab, ei saa andeks. Kolm kätt on liitunud vandeks. Nii jätkab Jaak ja Kolkelil kas lendamise soovi teil on? Puuraidurite talveonni. Siin näed vaid sutt või soku seenitest, poisid, meil on töötoaks ja staabiks kokku. Siin teeme lennuki, oi ja. Ja lenda, pole viga. Reaktiivsest ei saa see käik propelleriga. Tulen, mõtle, lähen mõtlen, mõtlen kogu aja. Kuskil saaksin tiivapaari, mida lennuks vaja. Mõtlesin ja mõtlesin üht mõtet siiamaani. Aga näete, nüüd sain valmis oma aeroplaani aeroobika. Poiste näod on põnevil. Milline see pill nagu too vina Queen, kus on ja kus ta pea? Jaak konstruktorliku moega õpetab kah taevapoega. Selleks, et lennuk saaks jooksumad, kata konstrueerime kõigepealt ratta siis veel teise, sest teatavasti nõuab taks, et lennukil oleks rattaid vähemalt kaks. Muidugi peab olema ka jõud mingi, mis neid rattaid hoovõtul ringi. Teised konstruktorid on püüdnud kõik mootorile rajada. Kuid ma mõtlen, et rattaid võimega ise ringi ajada. Ja et panna see asi nagu öeldakse, ühte patta. Selleks võtamegi aluseks jalgrattajalgratta jalgratta. Ja ei tea asi selgeks igale mehele. Selleks joonistame jalgratta ka siia lehele. Aga mihklile Racacis õhku viivad tiivad pulkadest sõrestik riidega kaetud toru külge kinni jäädi aetud. Pikkust ja laiust võib nii palju anda, et masin meid kolme võiks korraga kanda. Medamise ülesanne on propellerile pühendatud, mis on võll ja ülekande hammasrataste abil tagaratta rummu ühendatud. Kõige taga on muidugi saba jääk. Think tank on väga, siis seome juht traadid selle külge kinni. Siis otsime hoovutuks paraja kiigu. Istume sadulasse, tallame Betaane ja sööta nõhkuni, tuul vilgub ja propeller need pinni. Ükskõik millisele maale kas nii või Virtsu või viin one ainult neid ja hoia mütsi kinni. Kuid Peep hakkab tasapisi nurisema. Kas kondiauruga ikka saab tarvilikku armutuure äkki kopsakad alla nagu käbikott? Aga Jaak arvab, et ülekande abil saab tuure nii palju kui tarvis juurde. Ja nüüd leiab ka Peepet. Selge sott, selge küll, aga milles üht korralikku lennukit ehitada toe poole? Lisab ka elutark ott. Nagu räägib minu võõras mamps on ehitusmaterjalidega ilmast ilma üks igavene jamps. Aga olgu, mina toon liivarinde, põrutab atentaat. Aga kelleks te mind peate, mina ka teade või toa jalg rattagi. Nii et materjali jätkub, see on nüüd selge, vist ilma seletamatagi. Loova mõttekangasteljed on niimoodi pandud niide. Mina olen tänasest päevast konstruktor, kullisi. Kuulutab jaak pidulikult püsti seistes. Mina olen tänasest päevast piloot, kota Sull. Kuulutab Peep pidulikult püsti seistes. Mina olen tänasest kärbsenäpp. Kuulutab ott pidulikult püsti seistes. Kolm vaprat kaad, kes lähevad kuulsaks tegema iseendid ja isade maad. Ja nüüd asutame vänt lennukite firma, KK. Lennuki nimeks paneme Victoria, Victoria, Victoria kur. Võib-olla nüüd ehk mõni paneb imeks, miks mitte glooria, miks mitte sooria mooria valjust, Victoria saab uue õhuvoorimehe nimeks. Noh, veel võib vastata. Ei saame mahti siis, kui algab sõit õe kooliraamatust, kes õpib muistset keelt. Jaak leidis, et Victoria on võit. Jah, mis siin salata, ükskõik kust alata me kõigi suurim soov on alati ju võit. Ja veel Viktooria. Nii salapärane, uus tädi, särane, see ikka parem on kui ainult paljas võit. Ott, kel silmad sära, täiskogu toa lööb kära täis. Küll on ikka mage taine kodura. Ka tee kahte polnud vaja ja nüüd aitan taevalae kahe tunni aja jooksul rääkida linna ajalehte läks ta Kirtu nae. Vurr-vurr-vurr Me murrame taevaaknad, murrame prao ja põmm. Ja Quick üürinjuuton pilvelegi kihutan vastu kõhtu. Ole poissi ära taba, kus ta on aeg, kus põhjanaba, siis võid jalgu puhata poole ikka ega ka TMK tiikad. Tee juvata lambiks virmaliste helk. Nii ta tilku lõhki. Seal on maiuspalad tööl ära ja see. Aga mina tirin läbi lõunataeva, otsib merelt üles mereröövlilaeva Musta lipuandil sõita sulistat. Hõbe, kaunis wind. Röövel tulistab. Aga kajutis on puhta kullakott. Mina tulen kaasa, karjub ott. Tule aga vaata, et sa oled vait. Piaali. Piid ja kõrvarõngad, kirju rätik peas, põse hirmsa karmil ööl revolvrid vea aga nina tõmmanud letil välja mõõga, panebiaaliku linnupoja, lõnga, treemiast kalliskivid kaasa, võtame lähis rõõmsalt lauldes, koonidetame. Kulla koik hõiskab ott. Kaevur ei, pealik. Guita kolla teene. Raha jäi tänu. Õpetame paha meest. Aga võõras mantsile ostan tolmuimeja ja kreissae selle küttepuude katki käristaja. Ja igale sokihoidjasonimütsi ja tori ehk sääre välis ja. Aga mina sain endale kunagi Jaava jahitriipu, kaitse, hiiri ja pruuni nahkpintsaku jalaklappidega, beežid, püksid ja tumedad tuule, prilli ja papsile kombivern Volga ja keskküttega garaazi ja kärtsu individuaalne rakke hobuse k. Ei. Nii ei saa. Olgu, aitab tulejaamast, töö. Niikuinii sõidate poe pulkadeks, aga teadmi näeme parem poiste hulka, eks. Tanime kullakoti õpetaja toolile ja ütle kollegaa koolt väikeseks kingituseks meie koolile. Selle eest võib osta c tonni taia, tervelt meetri kolmi. Evel igat sorti ja terve kallutaja täie šokolaaditorti. Mis ele jää tehtule puhkesid. Ujula ja spordisaal, milliste ei ole mitte ühelgi isegi tervel Nõukogude maa. Ja lasime ehitada uue lasteaia tuugandi tädiga ja hästi laia, nii et ainult raadio teel saab lapsi ringmängu mängima hüüda. Ei ole vaja meilina pisikesi õdesid passida võime veel hirmsamaid röövleid püüda ja veelgi rohkem kulda kokku tassida. Küsib Peep ja vastab. Peetvist sooritakski agressiivse akti, kui just jaak ei meenutaks üht fakti. Varblast, kes on katusele, ei müüda. Kõigepealt ta tuleb kinni püüda. Ja et kodused ei hakkaks pragama, on nüüd viimne aeg meil minna magama. Sultsti pole põhja, kraavil pole lõpu kännu kraamil, juur, jääb jalgu siin ja seal, aga rõõmsalt laulab ott. Need arvaid tol ajal köörile aru tead. Pakiraamil. Öö on pime nagu koit. Ammugi hõrrel on kuked ja kanad. Käes on unemaatide tund. Magavad lapsed ja magavad vanad. Üksinda Jaak ei saa und. Seinakell ühe tunni sekundiks lõikab. Kuu on, kui alustas. Korraga keegi akna all, hõikab. Kuula. Või oli see, kas Jaak heidab teki pealt ja astub kuul, haigus otsekui selges vees. Avatud aknast taas kostab vastu. Jaak tuli välja, kui olid mees. Mees nii ka üht küll ei pelga. Püksid, kus on siis püksid ja pink käes need pluusi ja pintsak selga. Vaikus. Siis lõksatab link. Õu on täis hämuseid laike ja varje. Kaevukook küünarnukk tähtede ees. Jaak katab korraga ehmatus, karjed, Samblatutt häbeneks kärbseseen mütsiks kuud nagu korbatanud kuusenot. Käbinukk nööbiks ja pohlavars pitsiks. Mees on nii väike, veel väiksem kui ott. Siin ta näed, seisab. Näed, käe otsas vilgub latern, kus küünlaks jaaniuss seisab ja vaatad silmu kaabualt pilgub. Siis sosistab. Tunne mind kui korjad, seeni või marju saatjana sambla madalaks jäänud, päeval end peidan puudile varju. Nii mind ei nähta, kuid ei, ma näen. Nägin ka seda, kui mehise moega kaitsed seal linnukesi ja puid. Nägin, kui aitasid oravapoega metsloomi, toitsid nii mitmeid, kuid kõike ma olen kuulnud ja näinud. Ja pois, mets ei unusta head. Kuniksid praeguse lendama läinud tuuli siis tänabil lendava plejaad. Haavad, kui eided on sosinal salgus. Kuu ketas kuuskedele hõbeleb. Mehik astub ja laterna valgusokkaid täis teerajal põdeleb. Jaak peab sammu, ent rinnast tuikab mets. Teelu. Korraga ees on tohutu känd. Kopp-kopp hai kännu külge äkki avaneb otsekui väravakaar. Ja kivitrepp. Mees viipab. Jaak läheb andnud tehas või paar. Vokid ja märkmed ja kangasteljed. Väikesed laternad, vilkumas müü. On siin puukoores, kuubedest, veljed, kiiresti kibekiiresti töö. Siin koomi koort ja siingi met ohtu seletab sammal pard käigu tead, Siinagastalsime lehti ja rohtu. Aga õieõmblemist, see on seal. Siis aga seinad, söe mustas toonis. Mees tõstab suits kerge loori ja jaak märkab. Müülum kriibki joonis. Oi, see on lennuk. Fiktownia. Sammal Barn müristab, ei algust tööle nüüd meistritele eetriga. Korraga ruum on täis heledat valgust, haamrilöök raputab müür ning maad mühise pääsi, leek. Kuumad ja trellid. Rauad on löökide raju hoos. Väikesed sepad ja veel väiksemad sellid taovad ja töörütmis laulavad koos. Kere on valmis, koos, hüütakse. Musttuhat lindu nüüd maandub seal igaüks kingib neist ühe sule ja nii on Viktorial tiivad peal. Ja istub ja samas avaneb värks toas väravakaar vurr-vurr, samal pard lehvitamas masinad maast juba meeter, siis paar siis juba kihutab kuuskede kõrgu. Jaak väntab lennutuul südame all. Kõrvust ja masinal täpne ei kõrgu. Pill jookseb mööda, kui lambad all. Juba Deep teisigi suuni. Nüüd vist on tundramaik. Jaak uurib mandrite merede jooni just nagu kordaks geograafiat. Tööle ja piinamine, haljust riivad. Pööre, lund sahistab põdra, saa allun kord kaljud, kurd kõrbeliivad. Siis aga müriseb ookean. Jaak te vee kohal kauge Kaare Siis ta nüüd leiab, kas aarete saare või avastad täiesti uue maa. Ma nagu maa. Kuid mis seal siis teoson? Laulupidu või laadatrall? Näed, igal poisil tüdrukul peas on lipp või rätik või õhupall. Kõik skandeerivad otsekui võidu. Jaak tõepoolest katkestab sõidutundes, et mööduda siit ei saa. Maandumisväljak suur nagu tätka. Trepid, tribüün, üks tähtis mees, hüüa. Jaak imetleme su matka igas lehes, pilt on sees. Võit on siin mõttel, sel ime teinel. Jaak konstrueeris ja kõik käis kraps. Nüüd sind tervitab meie maa nimel Argeim ning ilusaim tütarlaps. Jaak vaatab ringi, ta närvis veidi. Pikk-pikk punane vaip. Ja enne sealt tuleb tütarlaps heledas kleidis. Tule ja naerdes ulatab käe Jaak pais peremäe jõudsignerända. Külootasin natuke, nutsin ka. Kuidas ometi oskasid anda just minu nime Victoria. Jaakpoiss kohmetult juukseid silus. Sina mina, Viktooria Vaik, vaatab jälle, see tüdruk on ilus juustes, ta kannab üht sinist õit. Oi, kes need kiloskust annaks, näe, tüdruk vänt lenduri tantsima viib. Kuid samm on nii kerge, otsige kannaks neid tuul või linnusulgedest tiib. Kuldkuubedes poisilt puhuvad pilli on lapsed nii mustad kui valged koos ja tohutu väljalt, kui aas täis lilli lööb kihama hoogsas jänka loos ja hüplevad lindid ja patsid pärjad. Kuid korraga jaak jääb seisma, kui nott. Seal vihuvad tantsu, et särgid märjad kaks oma maa täis meest Peep ja Ott. Mismoodi küll nemad siis jõudsid siia? Kuid samas viad Victoria. Jaak peaksid lendama viia. Ma näitan, kui ilus on meie maa. Ja juba nad ongi keskpilvede kahu all, sina järvi ja igijääd siis pilvesall õlal täis vägilase rahu, kerkivad kotkaste kodud, mäed. Kosk mühab alla kui kivisest kruusist. Siniseid linde on täis kõik puud. Tüdruk taas poiss isikute pluusist. Vaata Jaak. Kui kuud kumavad, vaata neid ükskõik kuhu. Hiigla magnoolia kuningAru. Jaak tahad, sülg tuleb suhu, ananass, apelsin, Aprillikuus, mee kuldsed tarud täis mee, kuldseid kärgi. Tšempionid näevad pärgi, kuid jätkublesi supiks ka vōi Aga muinasjuttude laadik, kui teinekord tuleb siis kuulda seal laulikud Haadee mett. Stavad meie kaunist maad Imepuuaedade lõputu rodu. Õhkena leiutasin, karot, räägid sina, kus seal sinu kodu. Jaakpoiss vaikib. Siis sigineb jutt. Daatapis karm jale tegin aialuul kividel. Kõigil on ka nii, meil peolauas Laundaksegi ei seedrit, ei palmid, kasvanud nemad sügisvihm, pori ja pestud kruusad. Talvel on kooliteel hanged ja tuul kuid pole viga, kui sul on suusad. Ja ronida võib ju ka kuusepuu. Aga ka pilvise taeva põue saabub kurt kevad. Kui aega saad, tule siis viiki, koduõue, siis pole teist nii kaunist maad, tulen jaak, tulen. Kuid tütarlaps samas kirjutab Oi, me nagu ei näinud. Taga keerutamas maratonid jäävad nii ruttu kui võlg. Ees üle v, kui hiiglaareeni kihutab must raudküüntega lind mürinal sülgata mürk, pilveseeni. Ookean võpub kui elav rindsaared, kui kivid vajuvad uttu, läigatab mõõgana tule, keel. Jaak pöörab ringi ja maandub ruttu. Tütarlaps ulatab sinise lille. Julgeid ei murraku metsik lind, mõtle õis rinnas me lennukile ja siis ainult soovi ja näedki mind. Nägemist. Nägemist. Ja muudab suunda, kuid sibavad peep ja ot. Peep karjub, mis suudab. Neiga ja hiiglasuur ja uhke puit küll nüüd läks, kiireks, lisab see pole rott, vaid näi näe maanteenahkhiire Jaak hoid vänta. Vänta kuivaid. Pea kohal, nahksed, tiibade visin all murdlainete läitlev kard. Korraga taskus käib naerukihina. Jaak vaatab heldeke, sammal, pard. Taat seab sule nooleks jaksa ja vihane nõid kukub vette, kart summ. Lade kirp jääb koiva ilma sammalbardongangilee vaime ja jahimees üldse üle prahi lee. Nöökey kas või ümber ilma. Päike lööb särama, taeva põues, tuul pühib udude halli, kae. Korraga. Poisid on koduõues ja keegi hõikab. Su ema küll seal unelon kõva klee kippusid jooksma ja kõnelema. Tõuse, sind ootavad võitja, piip. Tuurja, sammal, pard. Kuulad jäänud puudeid, peetis hommikutund. Jah, mis teha, kui mõnikord näevad ka jaagu taoliselt poisid und. Linnulaps, kase Raoul lobised, põõsa all siili paps pobiseb. Mets on täis hääli kui kõlakoda. Oraval händ on püsti kui oda. Tuulemurd pleegitab pehkinud luid. Kirju kuub, rähn teeb talveks puid. Aga metsaonni ees istub mõttes Jaagust. Mees Peeb käib peale. Kuradi poeg käib ringi rinnal. Ah, sain sealt kaugel kraaviperve pealt. PPA vangutab rattalt keti kangutada. Kärbsenäpp vanalyaren jälle näed, ei näita end. Koti all küürus kiirkäiguga rühkides ott tuleb, tere teeb higi pühkides. Selge sa ei tee või terve j õige Meetjaks kokku tuumneete rea pulgapuu vesta ja sakk, sõrestik, kiptok, tiiva võrestik. Siin on riie, tiiva pind, ausalt, see hingehind, näite pestud, triigitud, värskelt kokku viigitud. Aga siin on poisina koore lahutajaga uus ta pole küll, oh ei. Meeleidule meierei. Tõesti imeväärne kott, puhanuna jätkab ott. Poisid, et koedaks selge pilt. Kui meil on tööstus, siis olgu, Cadilt, näete Dunbar pia värviga. Täpsemalt öeldes küll tõrva, kuid peegliks on pesujänesekäkk. Ootaleebee. Ei, sina ei saa laket, mina ka mina kilu. Ja ott maalib sildi. Vänt Lenugid, tehas, kaakaaka, kulisilm, kodugaa, sulg, kärbsenäpp, administratsioon ja nurka teeb oravapildi saba, silmad kaks karvast kõrva ja kummagi kõrvaotsad tõrva täpp. Kui uksele on maalitud tsehh number üks. Ja kui Peep veel sildi seinale seab, siis ongi tehas nagu üks õige tehas olema peab. Orav Ki imetleb, oh sa pime. Aga et ott on nüüd maalritööks küps ja et on terake mahti ka siis rullib ta riide lahti ja joonistab suurelt lennuki nime. Jaak vestab vahepeal hammasratta peed, püüad tiiva puuduvõrega, kata puhkust ei peeta siin mitte üks raas. Ot aga laulab, et rõkkab la. Piiripill toitlejale Pleka kuigi pead ei veel. Teeneka timmi dünaati, võis aeg puid, pole muud küürassi. Teeteid ongi tüdrukuid, ott ei kiusa, tassi. Varsti kaelas karva tall, kuru peal, piloot ka töötavad taeva all lee jätkatkad. Tüdrukud ei räägi muu. Vae jonni täis kõnnik hoitaliga vene Tre piidi pepsi yhe aga kuulsaks saame koos lennunduse ajaloo. Käib vaatamas vares, käid, kiikab kull, värb hüpleb kui väike nuustik siin jalgratta raamile, oh sa hull, on kerkimas linnu luustik. Nunnelis mehine kaadervärk, see linn. Teeb küll lennubik, puuoksal on pintsak, siis varsti ka särk, töö käib nagu töömeestel ikka. Korraga on kohkunud ott. Keegi tule ootootoot poeginud sümbee puisa kutt, kadunud vend kuule ei lisa. Kuid teine koosa jamps, see on minul juuras mamps. Näete. Ottpoiss kahma bluusi poolt ja siis kaob, kui peotäis tuult ja poti võõrasema. Poeg Jevgeni koodi Kuribat, Oit noaotab. Ma juba küll on marakratt. Siis need on minu voodilinad sambla peale sirgu vaalitud, uute igavesed nõginina. Plika nimi peale maalitud rääginica ott poonis sole, hoolas õppi, ükskordi inimeseks saa, mooto donna ateist, sul soolas, saate kõik, jah, teie teistega. Rähn teeb hagu sälk salt Peebu isal kulm vao kortsu. Iga mees saab oma portsu enne päike äras. Ütle kallis piibust, poju, mis see on, noh, Mullen Rutt. Peebu lõug teeb tuttpütt. Nii see rämps nüüd ratanudki suurt ja siis pojake, koju kähku nagu keravälk. Vaatab vares kohkub kull kolme mehe tööst ja vaevast kogu uhkest õhulaevast tiivast, mis peaks mõõtma taevast. Maha jääb vaid hunnik risu. Iso ümmargune null. Üksinda jaak istub onni ees. Korraga varbale kukub käbi. Orav on mures, mis silmad vees ja poiss ära tee meestele häbi. Väikene mees astub metsateel, rindanud pannutas sinise lille. Valmis tee tõotab ükskõik mille kuid näeme Victoria näemeli. Kuus, peet punast kõrva, kolm kanget meest enti ikkagi napiks jääb sõna varu. Koos läbi on käidud nii tulest kui veest kuid kergem on teha, kui andaaru. Näed ottpoiss ohkade nihele. Nojah, eks ta keel jälle kiheleb. Lubage, seltsimees õpetajak, see oli jää käed, mitte kõrv. Juust polnud üldsegi muust vait, õrn. Võõras mamps nöögib nüüd kogu aja. Kui oleks pannud, kas võit või Pobeda siis oleks kindlasti korras kõik. Olgu, kas võit või Pobeda tõotus sai antud ja mees ei reeda. Mõist vana naeratab õpetaja. Kui just ei tohi, siis pole vaja. Aga ma hoiatan siiski, teid töötavad elektronarvuti ka need, kes loovad meil lennukeid. Lennuk ei andesta ühtegi viga. Eksid, jägivad tiivanukk. Eksid, katastroof. Eksid. On kukk. Kotte, kas sinu matemaatikaga poleks vist muudkui tükitaga? Kaks peab kolmega vabamaadlust. Kahtlen, kas päris piloodiks raadiust. Nii et poisid, suur töö on ees. Ott, mis sa arvad nii rändast arvest? Oo ei. Jällegi naeratab õpetaja. Kui luuks tõelise lennundusringi, tõeline lendur, suunakste tööd ja mis sa arvad? No võiks ju ka ott nukk kinole kui saaks veel tõelise vedel tindi, deegeegakteri, jaadi, mutt. Peep katsub selga sealt altpoolt vööd. Juba tule küll, tulen ka. Oit kratsib kukalt. Noh, sa ei saa, ega ma kodunt küll midagi tassi, hätti konstruktori, lähme siis klassi. Kuid kinnituseks kas tõotame ka? Ja kõik sai selgeks, mis kippus sassi. Vilistab kuldnokk nii nakatavalt, et või ise vilistama hakka. Kuid klassis ollakse jällegi vakka. Jällegi mõtlevad mehed kulmud krunnis ja klassi ees ollakse vakka. Nii vakka nagu olla võib üksnes matemaatikatunnis.