Tere kaunist pärast lõunat, kallid raadiokuulajad. Aitäh, et olete oma raadiot keeranud reispassi lainele. Mina olen Ivatsepterkin ja tänases saates rändame me päris mitmes kohas Indoneesias, Lääne-Aafrikas, peninnis, minu koduses Peruus ning 70.-te aastate Nõukogude Liidu karvastas avarustes. Meil on külas antropoloog ja dokumentalist Terje toomistu, kellega koos hakkame mõtestama lahti meelelist reisimist erinevatel kehalistel ja kultuurilistel tasanditel. Põikame nii välis- kui sisemaailma erinevatesse dimensioonidesse ja äkki mokkapidi ka nii-öelda psühhedeelsetesse kosmostesse. Tere, tere. Tere. Äkis küsingi hakatuseks, et nii-öelda kõige lihtsama küsimuse, et mismoodi, millal sina läksid laia ilma rändama. See oli umbes selline ülikooli esimesel kursusel, kui olingi saanud nii-öelda iseseisvalt elavaks kuskil Tartu karvastas ringkondades tol ajal siiski majandusüliõpilaseks. Ja Ma juhtusin kokku hästi kihvti sõbrannaga, kellel, kes kunagi öelnud ei ühelegi ettepanekule, mida ma, mida ma tegin, kui, kui iganes hullud need olid, need võisid kõlada umbes nii. Kolime suveks Londonisse, ta ütleb ja ja kui me seal Londonis juba elasime, seal oli võimalik üht-teist teenida, täiesti lihtsalt ettekandja töödega olime siis mõlemad 20 ja kuskil kuu aja pärast olid meil piletid Indiasse taskus ja järgmine kuu ostsime piletid Kuubale ja siis juba ostsime piletid Keeniasse ja, ja sealt see nii-öelda ratas hakkas veerema. Ja meil sõbranna oli Berit trenzer ja hakkasime koheck kõiki oma oma kogemusi kirja panema avanturistide nimelises blogis. Ja mingi aeg saatiski meid selline väga avantüristlike heas mõttes avantüristlike ellusuhtumine ja, ja selline rännumeel ja, ja me olime tohutult kirglikud. Ning niimoodi, ega meil kujunes välja täitsa selline oma oma rännustiil sellekteerin avanturistide rännustiil ja meie mantra oli siis see, et kogeda seda kohalikku realiteeti võimalikult noh, vahetult ehk siis sõita ühistranspordiga, elada kohalike inimeste juures, ööbida siis kas kautsjorfingumatkitalite Klaabi või siis tutvusringkonna kaudu leitud uute tuttavate juures süüa seda, mida söövad kohalikud ja, ja põhimõtteliselt hüljatud Ta igasugused turismi käsiraamatud. Aga noh, muidugi tasub hoida kõrvalt silmad lahti, et mis on ühel ühe või teise paiga selline natuke kummaline natuke eriline viis, kuidas saada seal ühe paiga nii-öelda naha alla. Selleks on vaja aega ka on ju? Ei olnud üheski selles kohas nii-öelda liiga, mis sa, mis sa mainisid nii-öelda päris, ei käinud päris niimoodi nädalaks. Ja meil oli alati miinimum, oli umbes kuu aega, et me leidsime, et, et see on piisav aeg, et jõuda kohale, et jõuaks, jõuaks nii-öelda seda kõike endasse hingata ja tagaks ka midagi juhtuma ja, ja võib-olla see juhtumise asi oligi see, mis on seotud ka meie tänase vestluse teemaga. See meeleline kogemus. Ma tavaliselt ütlengi, et, et kui sa lendad kuskile kohale, siis hing tuleb järgmi järgi järgmise lennukiga ja tavaliselt pigem ülejärgmise või ülejärgmise lennukiga. Et tavaliselt läheb ikkagi kuskil kuni nädal aega aega, kuni sa tõesti tajuda, et nüüd sa oled päriselt kohal, nüüd sa oled päriselt reisil, nimi, tard algas reis. Ja tavaliselt ma isegi mäletan neid kogemusi väga, nagu erilist sündmust on. See on niisugune eriline hetk, sa tajud, et nüüd see toimub. Et näiteks seal Indoneesias Paapua all. No kui ma nüüd viimati käisin papal üksinda, reisisin sinna välitöödele ja läksin tagasi oma oma perekonna juurde, kelle juures ma olin kaks aastat varem elanud. Meil oli vahepeal kontakt kadunud, neil ei olnud Facebooki ega, ega emaili. Ja, ja siis ma olin mõned päevad seal juba olnud ja siis ühel hetkel naised siis kutsusid mind lauda ja pakkusid mulle Beetli pähkleid. Need on siis selline pähkel, mida väidetavalt kasutatakse suuhügieeni puhul. Naised väitsid mulle, kaitse on kahe naistemeditsiin, puhastab siis seesmiselt nii-öelda naisorganeid ja teeb siis uuesti punaseks. Ja niimoodi me siis istusime laua taga, palju nalja sellest, kuidas siis nii-öelda nagu kauge külaline sööb seda nende kohalikku punast ollust. Ja, ja sellega kaasneb ka teatud eufooria, et ma olin ikkagi noh, taju oli, oli siis nagu avardunud või muundunud sellel hetkel ja, ja siis oli see kogemus, kus need ained, et nii nüüd ma olen kohal See on hästi ägema, tean seda tunnet väga hästi ja ma ise olen nimetanud selle kohta seda, seda tunnet, kui seda kohaloleku tunnet nagu laineks, et kui sa saad sellesse lainesse ja, ja kui ma käin nüüd ütleme noh, näiteks kas või sealsamas Peruus korraldan reisi, siis, siis noh, ma juba ise olen, ma tean, et ma lähen nagu teise koju, ma olen nagu esimesest päevast olles laines. Jah, aga, aga, aga ma näen inimeste reisijate pealt, mismoodi, nagu mõnel läheb kaks päeva, mõnel kolm päeva. Ehkki nädal, aga ma näen, tajun ära selle hetke, kui see inimene saab lainesse, mõnel juhtub džunglis, mõnel juhtub mägedes, mõni peab kuskil, ma ei tea, mingi teatud spets baaris mingi õlle tegema. Aga see nii kihvt, kui sa näed, kuidas nagu toimub, et inimene järsku on joodik laks. Laine on kohale umbes kohaloleku tunne. Jah, see on selline, ma ütleks, et afektiivne seisund, et sa nagu tabada ära selle koha, rütmi, selle, see, see lõhn, see, see, see teistsugune õhurõhk on, jõuab sinu naha alla nii-öelda ja sa hakkadki tiksuma või hõljuma selles kohalikus Baibis. Aga jah, hea, et sa selle selle Lõuna-Ameerika reisi esile tõstsid, sest et see oli minu jaoks võib-olla selline natuke nagu murranguline reis minu elus. Ma olin siis 23 aastane ja me läksime siis nii-öelda pikemaks ajaks Lõuna-Ameerikasse elu kogema. Ja noh, muidugi lennukis Me mõtlesime läbi, et nii me läheme, me läheme sinna kui valged lehed. Et me ei võta kaasa oma oma kodus Eestimaal õpitud väärtuseid ja me vaatame, mida siis maailmale on meile pakkuda. Loomulikult, eks me ikkagi alguses olime sellised rohkem nagu seljakotirändurid ja ja õppisime hispaania keelt ja nii-öelda avastasime kogu seda Lõuna-Ameerika seljakoti, kultuuri, mis on seal ju väga-väga-väga võimas. Ja, ja siis juhtus selline küllaltki hirmutav traagiline sündmus, et meid röövida tihti rannas sisuliselt paljaks, me jäime ilma oma paljudest väärtuslikest asjadest ja, ja muidugi see oli selline psühholoogiline shokk. Et ma olen nüüd tulnud üliõpilasena siia teie teie kultuure ja maad avastada nüüd mind, mind, mind koheldakse nagu te vägivallaga ähvardatakse püstoliga ja võetakse ära minul see käekott just sel hetkel, kui me vaatame imekaunist päikeseloojangut ja räägime kunstist. Ja, ja noh, muidugi ma olin selline hästi jonnakas, kas ja ei tahtnud alla anda ja hakkasime seal politseinike koostööd tegema, et saaks ikka need varganäod, et saaks tagasi oma asjad, need asjad, need märkmikud, need kontaktid CD-plaadid, pleier, videokaamera, noh, muidugi, mis iganes tehnilismi tagasi saanud, aga kusjuures me saime tagasi minu märkmiku ja minut pluusi. Et loomulikult oli, oli see koht juba piisavalt kreisi, et politsei tegi ka omakorda nende varastega koostööd. Ja, aga noh, mida sa tegi, see moment, ta, ta raputas meid ikkagi põhjalikult lahti sellest, kes me oleme või kuidas me reisime. Me hakkasime kahtlema selles, et võib-olla me ei teinud ikka kõiki asju õigesti. Ja, ja see psühholoogiline šokk tegelikult avas meile midagi mingit tunnetust, mingit uut vastuvõttu sellele kohalikule maailmale. Ja, ja Me hängisime seal pikalt nagu kohalike nii-öelda käsitöö hipidega ja, ja siis sattusime õigetesse õigete inimeste juurde õigel ajal ja reis muutus selliseks vaimseks rännakuks. Ja tõesti siis seal olime siis nagu nii-öelda avastasime selle šamanismi enda enda enda jaoks ja ja see, see muutus piisavalt põhjalik, et kuskil viis kuud hiljem oli ikka niimoodi, et kui läksime hommikul jalutama ja nägime, ilm kisub pilve siis võtsime taskus peole kokalehti ja viskasime need siis Patšamaavale õhku ja palusime, et vihma ei hakkaks sadama ja ei hakanudki sadama. Noh, et ühesõnaga me võtsime selle selle hoiaku nii omaks, et, et meil ei olnud mingit küsimustki, et see, mis me teeme oleks võib-olla Eesti mõttes noh, küllaltki veider. Kui just välja jätta mõned vanaisad, vanaemad, kes siiamaani ikkagi hoiavad loodusjõududega ei nagu reaalset kommunikatsiooni. See on jah, Lõuna-Ameerika on selline omadus, ta hakkab nagu ise tööle on ju ta ütleme teid siis viskas kohe nii-öelda sellesse Vetta, et noh, minul toimus, see võib olla nagu tasand nagu nii-öelda tasapisitasahilju kuma, ütlesin seda nii-öelda seda Lõuna-Ameerika maagilist realismi hindama ja saame aru, et jah, täpselt riskadki need kokale tuulde ja vihma ei tule ja sa enam ei imesta selle üle, et see ei ole nagu enamus, on mingisugune suur puudu matšikk, vaid see ongi nagu nii-öelda emakese maa normaalsus nendest politseinikest mul tuli veel meelde veel ka samasuguse loo läbi elanud, meil ühel varastati kaamera ära ühel inimesel kiita linnas, sest Lenny turul tüüp istus nagu silla peal, me sõitsime paadiga alt läbi, seda haaras nagu ühe kaamera ja no muidugi jälle naiivsena lähed politseisse, politsei hakkas kohe rääkima, saime selle tüübi kätte. Jumala lihtne, et umbes tule siia ja saad oma kaamera kätte, lähed sinna. Kuule, et see komisjon on praegu ära, et me teame, et kuule, äkki viitsid meile lõuna välja teha, et me saime ikka selle päti kätte nagu, aga see kaamera on praegu siin sahtlis luku taga, et võti on nagu komissari käes, teed neile lõuna välja, siis pead mingi õhtupoole tagasi tulema, siis on juba teine vahetust, teed veel kolmandale vennale lõuna välja, siis tuleb välja, et kaamerat loomulikult ei ole, et lihtsalt ajavad sulle mingit täielikku pada, et ostaks neile limpsida süüa nagu seni lollitavad küljele. Ühesõnaga mis ma tahtsin öelda, et lihtsalt Peruus midagi ära varastatakse, pole mõtet politseisse minna. Kuhu me välja jõuame, A äkki sa ütlesid, et see sinu tolleaegne ansambel voog? Et, et see oli seal konkreetselt selle Peruu trippi nagu nii-öelda järelmõju või? Ma arvan tõesti, et see oli tagantjärgi võib nii öelda, et kui ma sealt Lõuna-Ameerikas, siis elusalt ja kelleltki teistsuguse inimesena tagasi tulin, et et see oli ilmselt see aeg, kus ma avastasin enda jaoks antropoloogia ja, ja tulin tagasi Tartusse, lõpetasin oma majandusteaduse bakalaureuse bakalaureuse kraadi ära ja samal ajal tekkiski meil sõpradega selline kooslus, mida me nimetasime Vooks ansambel voog. Ja meie muusika oli, oli kuidagi väga seotud sellesama vaibiga, seesama vaim, mis me sealt Lõuna-Ameerikast kaasa tõin ja mingisugused sisekosmoses sügavused ja ja mina mängisin selles bändis klahvpille. Ja me üldiselt hoidsime andeka raundi, meil olid üksikud kontserdid, mida siiamaani mäletatakse ja kontserdil me tavaliselt mängisime ühe loo, nii et see oligi üks voo. Kuulab ühte lõiku sellest loost ja see on ikka päris mõnust. Terje mõtestame natuke lahtisest seda meelelist reisimist või kohalolekut, millest me ennem nagu paari sõnaga põgusalt põgusalt rääkisime, et mida see tähendab. Lisaks sellele kohalikule kohalikule lähedale, minemisele või ühistranspordiga sõitmisele sponsi käib. Ma mäletan nendest avanturistide reisidest, et meil kujuneski välja selline oma etega reisifilosoofial ja väga selgesti mäletan, et kuidas me olime Lääne-Aafrikas Beniinis ja meil oli võõrustaja, oli, oli üks lahe tüüp nimega Chaka. Tšakari oli kõige turvalisem sell, kelle, kelle ligi ligi võisime hoida. Sest et tal oli ühiskonnas selline positsioon, et talikalja diiler. Ja see tähendas seda, et tema juures käisid nii mafioosnikud, nii politseinikud, nii muidu preestrid ja, ja kõik teised tegelased, et tema oli Beniin ehk siis selline Rafaari üks nagu olulisi nii-öelda sünni sünnikohti. Et ta oli, oli oma, selle funktsiooniga kuidagi kõikides ühiskonna kihtides nii-öelda oma mees ja kui meie olime temaga juba paar korda linna peal ringi liikunud, siis olime me justkui tema kaitsekupli all. Ja ühel pärastlõunal istume seal chaca aias kanad ja, ja selline noh, siin Nad tulevad inimesed sisse, teevad ühe Chandi, liigud jälle edasi, sellele mõnus pärastlõunani leitsak Berliinis. Ja siis ma joonistasin oma märkmikusse sellise skeemi, kus oli vertikaal horisontaalne joon vasakult paremale, mis tähistas siis sellist füüsikalist reisimist ehk siis horisontaalselt tasandil punktist A punkti B või ajas ühest päevast teise või ühest nädalast järgmisesse. Ja siis on ka selline reisimise vertikaalne telg ja vertikaalne telg on siis see, mis märgistab seda, mis toimub sinus sees. See on siis see ruum, mis välistab seda nii-öelda füüsikalist aegruumi seal mingisugune kogemuslik, seesmine kasvamine. Ja noh, muidugi selles olukorras, kus sa istud seal aias ja näed neid inimesi, kes seal ümberringi on ja kes niimoodi mõlgutavadki mõtteid, et et ei tea, palju kell on sellest kella, keegi ei tea, et kõik käib nagu päikese järgi ja aeg just nagu seisab, on leitsak ja ja mitu tundi sa oled saanud, mitu päästel oled olnud, et see kõik kuidagi kaotas oma väärtuse ja ühel hetkel oligi see rohkem nagu selline nagu sissepoole kasvav tunne. Ja sealt nagu tekkiski see see nii-öelda nagu multidimensionaalsel reisimisel idee, et jah, sa küll reisid ühest kohast teise aga, aga võib-olla märksa huvitavam on jälgida neid protsesse, mis toimuvad siis sinu sees just nimelt kogemuslik, seesmine kasvamine. Ja et ma olen ise ka hästi seda meelt, et et nii-öelda maailm on risti-põiki läbi usaldatud, et seda, et seal lihtsalt oma füüsilise keha vead kohale, et sellest nagu ei piisa, et noh, et me natukene oma silmi nagu tähtsustame üle või seda nagu nägemist, kuigi antropoloogina nõustuda, et et antropoloogid ütlevad, et nii-öelda ainuke tööriist, mis seal on oma keha ja kõik see, kõik see ülejäänud nagu, nagu, nagu sellega seondub No keha ongi, ongi, ütleme, antropoloog heaks nii-öelda infot, töötlev agent, sealt kõik meie, meie, meie teadis kogu info, mida antropoloog kogub, tuleb ikkagi läbi meie selle iseenda keha, iseenda teadmiste, filtri. Ja, ja, ja idamaades öeldakse, et noh, et see noh, taaskord see, et sa keha ja vaimu üldse nagu eristab, et see meie siin nagu Lääne kultuuris välja mõeldud ja Idamaadesse tegelikult ei tehta, et see on kõik üks põikaksime korrasena Peruusse tagasi, kui me räägime sellest nii-öelda dimensionaalsest reisimisest, et üks lugu, mille sa täna kaasa võtsid, oli on sinu enda lindistatud Ikaro ehk siis ehk siis somaali šamaani loits. See on muidugi suur teema ja seda ei saa nagu väga pikalt puudutada ka, võib-olla paari sõnaga räägime siis aja Vaskast ka aja ja sellest nii-öelda Peruu kuulsust täielikum vist sellepärast et kui sa juba ise ennem ka ütlesid, et et Peruus see sinu jaoks üks nii-öelda üks energia või üks selline meedium olijat Ütleme, kui nüüd laiemalt mõelda, et mitte rääkida otseselt minu suhteliselt, mis praegu toimub, on, on tohutu nii-öelda ayahuasca buum ja Peruu turism õitseb suuresti nende tuhandete inimeste poolt, kes tulevad sõidavadki Peruust just nimelt selleks et osaleda siis Vaska rituaalid. Ja, ja mis on ühelt poolt hästi tore, et, et kohalikud inimesed võidavad sellest ja, ja ja see šamanism. Või tähendab see, see väline huvi nii-öelda välisriikidest tuleneb huvi Peruus šamanismi vastu või ütleme, Lõuna-Ameerikas humanismi vastase ka mingis mõttes aitab talletada või säilitada neid, neid traditsioone. Aga teisalt on, on, see on seal kõik omad omad nüansid. Et seesama, see turusituatsioon, mis sellega kaasneb, sellel on ka kõrvalnähtused, mis ei ole alati kõige meeldivamad, näiteks võivad olla libašamaanid ja teised toredad tegelased, kes kutsuvadki neid turiste seal eide, kuhu ei tea mida jooma. Et tuleb olla absoluutselt väga, väga ettevaatlik, et kuhu, kuhu minna ja kuidas seda, seda väga kanget, et nii-öelda ravimit droogi manustada. Aga tõesti eelmine kevad, käisin seal siis siis see oli, oli, oli natuke nagu ehmatav kogemus, et milline, milline uus Vaska laine praegu Peruus ja tegelikult, et igal pool mujal maailmas on, on toimumas ja ja varsti me võib-olla räägime siin juba ökoloogilisest mõttes kriisis, sest et kraam otsa varsti, et ta ikkagi võtab, võtab kasvamiseks aega. Aga noh, selles mõttes see on, on huvitav aeg, kus me praegu elame, et, et ma arvan on, on, on aeg, kus mõtestatakse ümber päris korralikult see suhe psühhed eelsetesse ainetesse ja, ja leitakse üha enam neis ka ravimipotentsiaali trauma ravimiseks mingisugustest, foobiatest ja hirmudest ületulemisest. Aga teiselt poolt sellega kaasnevad ka kõikvõimalikud hullused nagu noh, kõik need inimesed, kes lähevad nii-öelda otsima traagikspireensi ja, ja lihtsalt Hain jäi. Et noh, sellist hoiakut on loomulikult ka ja elame huvitaval ajal. Ja, ja seda on huvitav nii-öelda vaadata, mismoodi erinevatest teadlased uurivad nagu erineva noh, igaüks nagu oma mätta otsast seda aja vastata, et meditsiini, seal ma tea, keemik on selle võtnud pulkadeks ütleb täpselt tüdrilatiin bla blabla antropoloog siis nagu uurib, nagu enda valdkonnas ta mulle antropoloogi lähenemine ka nagu sobib, et kui šamaan nagu ütleb, et ta muutub selle rituaali ajal näiteks, eks ole kotkaks või kondariks lendab nende andide kohal, siis, siis me noh, et kes oleme meie tema sõnades kahtlema. Ei noh, kindlasti on hästi oluline kõikide nende noh, kõikvõimalike taimede või nii-öelda psühhoaktiivsete taimede puhul pidada silmas seda, mida, mida kohalikud inimesed nende kohta ütlevad, et väga lihtne on võtta selles kohalikus kontekstist välja ja anda talle täiesti uus sisu. Aga, aga, aga me ei tohi unustada ära või ei tohi unustada kuulamast seda, mida, mida need kohalikud inimesed selle taime kasutamise ja selle kasutamise eesmärkide kohta on öelnud. See on suurepärane mõte, mille pealt panna sisse sinu lindistatud lugu. Et kuulame siis, mida, mida sinu kohapealsed sõbrad on, selle on selle taime kohta selle rituaali kohta siis öelnud läbi laulusega läbi laulu Flowanunies Uruguayst pärit šamaani õpilane, kellega ma kohtusin eelmisel kevadel Peruus. Terje me just rääkisime, et see ajab paska, on ka selline osa sellest meelelisest reisimisest, mis tänase tänase nii-öelda vestlus alapealkiri, et seal oli mingi konkreetne Tundubki, et kui me mõtleme seal sama ayahuasca buumi peale, mis Peruus toimub, et inimesed sõidavadki Peruusse selleks, et osaleda kümnepäevasel või kahenädalase raiewascaritriidil, et see ongi selline noh, pesuehtne meeleline reisimine, et sa, et sa lähedki kuhugi just nimelt selleks, et et sõita bussi või taksoga ühest linnast teise, vaadata arhitektuurilisi vaatamisväärsuseid vette, lähed selleks, et, et õppida midagi iseenda kohta ja universumi kohta ja maailma kohta ja selle selle kohaliku nii alla tasandilise reaalsuse kohta. Et, et Peruus ju ja mitmel pool mujalgi on see, et, et jah, et meil on küll see üks füüsiline maailm, kus me asume, aga siis on ka alumine maailmade ülemine maailm ja šamaan siis sellel sellel selle rituaali käigus ühendab need maailmad ja toob need väed kokku. Pea, et tema siis nii-öelda on see vahendaja või teejuht, sinule siis ühend jah, just. Aga samas mulle alati meeldib ka mõelda nii nii-öelda reservatsiooni ääremärkuse korras ja noh, ma tean, sa oled nõus, sest me rääkisime sellest seal hoones, et, et seda ei saa nagu öelda. Mulle üldse ei meeldi, kui keegi nagu teeb selle nagunii-öelda, mitte kohustuslikuks, ma ei saa öelda. Aga nagu, kui keegi ütleb, et see on nagu mingisugune absoluutselt mingi imperatiivne asi, ilma milleta sulle ei avane, kolmas silm ka, ilma milleta sa ei saa nagu seda reisimist või maailma nautida, et see kindlasti kindlasti ei ole, nii et et inimene peab olema ikkagi valmis selleks valmis seda vastu võtma, selle avas ka, et et on võimalik nautida seda meeleseisundeid ka ilma selleta. Just siit tuleb ka see minu kriitikal selle ayahuasca buumi suhtes, et kuna see juba valdab ka avalikus ruumis, et lennujaamades on, on, on seal kõrvuti Jan on suured videoklipid, matši piss just ja siis sealsamas kõrval ajevaska väed. Et see ongi juba nagu osa sellest Peruu eneseturundamise nagu vormis. Aga see kindlasti ei tähenda, kas nii saab, elus sa lähed, sa nüüd millestki tohutust ilma ei tee. Et, et tasub olla ka nagu hoida, nagu tõesti reservatsiooni selle koha pealt, et et mitte keegi, et see ei ole midagi, mida sa pead tegema, Sa ikkagi on pigem see, et kui see tuleb sinu juurde ju siis nii pidi olema ja kui sa ei tule sinna juurde, siis järelikult sul ei ole seda vaja. Hea, mul tulebki meelde üks lihtsalt üks moment. Me oleme ehk paaristlanoche, mis seal selle kiituse promenaadi ääres rõdu peal, kus malakat nagu istun, väsinud ja siis pärast istemetsad. D olin jälle seal ja siis mingisugused garada, vennad nagu näpud püsti, mingisuguseid selliseid 25 aastased ja küsivad, miks sa siia metsa tulid või nii, et mis sa teed on ja siis ma ütlesin metsa lihtsalt metsa, mulle meeldib mets, mets, mets, päris olnud mets tegelikult Auaska jõule. Kui halb ja siin me oleme sellega välja jõudnud, aga okei, ma ei soovi kedagi hukka mõista. Küll aga tahtsin küsida nii, et selle kohta, et räägime siin kõik maailm, valla meeled valla, usaldame, elame seal ühe teise tüübi protektsioonia laias kas nagu sellega seoses mingeid halbu asju ka juhtub, meeled liiga vabaks lasevad inimesi pimesi usaldada. No eks ta, eks ta on, on alati niimoodi, et kui sa oled väga avatud, siis see tähendab seda, et see ühelt poolt annab sulle tundlikkuse, aga see tundlikkus teeb sageli haiget, et nii on ka reisides niimoodi, et kui sa oled kogu aeg väga avatud, siis need, need kogemused on ka väga-väga sügavad. Ja mõistagi õpetlikud, et näiteks sealt samast Beniinist, meil oli seal üks imeline sõber, kunstnik, rasta mäen. Tšueldus suu tegi selliseid, et mis Aikal meetodil kolmed emotsionaalseid maale. Ta oli meie vend, me tegime koos bändi, meil isegi oli selle sellesama nii, noh, niivõrd-kuivõrd lühikese reisi jooksul lausa kontsert 3000 pealisele publikule. Mina laulsin seal midagi eesti keeles, rasta tantsis, laulis seal fooni keeles. Ühesõnaga olid olid liigutavad elamused, mida me jagasime. Ja kuskil kaks kuud hiljem pärast seda, kui me oleme tagasi Eestis loeme uudistest ja, ja kuuleme siis oma oma penini sõpradelt seda kurba uudist, et et ühel hetkel ta mõrvati ja mõrvati mingisuguste radikaalsete puudub preestrite poolt. Ja tuli välja, et seesama koht, kus me olime veel mõned kuud varem kõndinud ühel õhtul ühele väljakule või noh, nii-öelda põllule istusime seal ja vaatasime täiskuud ja seal samal väljakul ilmselt sama sarnane jalutuskäik oma toast mõnisada meetrit välja. Et seal samal väljal kol tuldi minibussi ja Modžatadega ligi ja võeti siis kaks tegelast kaasa ja põletati elusalt. Et no see uudis, ma mäletan seda siiamaani, et ma ma tajusin, kuidas ühe ööga jäin kaks aastat oma hinged vanemaks just nimelt see kui erinev on see teine kultuur ja teha nende või seal võivad tekkida lähedased tunded, nende inimestega, lähedased sidemed. Ja samas sealt võib tulla midagi sellist, mis ei mahugi sinu maailma või vähemalt sellesse moel, millesse uskusid elavat. Et seesama see Beliinsed laheb ja linn kus me kaifisime seda reisi ja need inimesed, keda me kohtasime, neil puudub tseremooniaid, kus me, kus meil õnnestus osaleda need inimesed ja siis ja siis selline maailmade kokkupõrge. Noh, muidugi siiamaani keegi täpselt ei oska öelda, mis seal taga võis olla, selle taga ma, ma ise kahtlustan seal laga võis olla vabalt puhtalt kadedus, kuna Joeldus su oli selleks hetkeks mingil pool maailmas tunnustatud kunstnik tal Prantsusmaal galerist, kes kes vist paar korda aastas tõid, aga Prantsusmaale täiesti inimlik kadedus, et see inimene, tal on aken lahti läände ja ta ajab mingisugust rastafaari teemat ja ta on võib-olla oma maalides natukene kriitiline radikaalse budismi suhtes. Maks, et ja mõni hull radikaale puudu preester arvas, et see on see viis, me toome selle püha väradi altarile. Et igasugused hullused maailmas ja, ja vahelduse reisidki nii-öelda maailm avatud, et siis sa võid nende nende hulludega sattuda päris vahetusse kontakti ja, ja mõistagi haiget. No kas sul on mõnikord olnud tunne, ütleme nüüd võib-olla mitte see puudu puudu mõrvam, ekstreemne näide, aga mõnes teises olukorras, et sa nagu kaotad ära ennast või sa nagu lased lahti enda sellest Eesti Eesti kultuurikontekstist või enda nagu nii-öelda noh, kõigest sellest maailmast, mida sa nagu seni tundnud. Ma ei mõtle nüüd ainult mingisuguse rituaali käigus, vaid nagu noh, üleüldse et umbes vot siit tahan nüüd edasi elada täpselt nii, nagu nemad. No eks ma elasin pikalt Indoneesias, noh, kokku umbes poolteist aastat ja ja noh, see oli, jooge karta sellest linnast sai minu kodulinn, et ma olin seal nagu kala vees oma mootor, tal sõitsin ringi, tegin seal ühelt poolt filmiliselt poolt välitöid kolmandalt poolt käisin seal oma oma sõprade kontserditel näiteks. Minu väga kallis nii-öelda minu indoneesia vend mong, sandi kelle lugu mehka veel mängime täna. Et et mul oli seal oma vaib jaa, jaa. Ja muidugi tekkis selline mõte, et aga miks mitte veeta veel mõni hea aasta siin noh, nii-öelda nagu hoopis teistsuguses reaalsuses, kus ma tegelikult saan olla ise ja olingi ise ja minu nimi oli Charge Indoneesiast, siiamaani tuntakse mind Tšeedena ja mul oli seal nii-öelda oma sissesõidetud elustiil. No ma tahtsin võib-olla sinna välja jõuda, et aga ometigi ei saa nagu ei jäänud sinna kassa täna näiteks ütleme mingi ühel teisel juhul ma tea, leiad mingi boika sealt omale, kas oleksid nõus sinna minema selle mõttega, et äkki ma nüüd järgmised 15 aastat olen seal Indoneesias. Armastus on väga võimas jõud. Et kõike võib juhtuda, et kõike võib juhtuda, aga ilmselt seesama armastus või, või mingisugune side juurtega on ka see, mis on mind toonud tagasi Eestis. Et mul on nagu ka on ka väga tugev side selle maaga, mis siin on ja ja ükskõik, kus ma olen olnud mõnda aega, aga eks need kogemused olnud väga vinged ja, ja, ja, ja noh, San Francisco s mulle väga meeldis elada. Ei ole karta, et mulle väga meeldis elada, nad mõlemad oleks justkui nagu potentsiaalselt võimalikud kodulinnad aga ometi ikkagi kuidagi näen oma oma tulevikku või seda kasvu. Siin Eestis. See ongi võib-olla see, mis seondubki, mis teed mis teeb meist nii-öelda rändajad, et see liikumine või see nagu keskkonnavahetus, et mina samamoodi ma proovisin seal seal samasid kiita seal linnas selle selle elu ära, et mõtlesin, noh, mismoodi nüüd oleksin päriselt elada, kes ühel hetkel oled sellest eksootika faktorist nagu üles, mina hakkasin küll nagu puudust tundma eesti kultuurist, eesti gradest, Eestil nendest asjadest, mis meil siin on ja, ja selles mõttes ongi nagu noh, mis teeb reisimise teisenenud ongi tore tulla ja minna, mitte see, et ma nüüd lähen sinna ja nüüd sulan sinna ühiskonda nagu sulad ära, et just see muutus oli see, äkki. No eks ma olen tajunud ka kultuurišokki, tulles tagasi Eestisse. Ta on olnud ka neid, neid momente, kas tulen tagasi ja ma näen, et et meil on siin vaesus ja kõik on nii kallis ja et noh, et ikka on asjaga mõni, teinekord tulen tagasi, vaatan, et ahk Talyn rokib või Tartuni ja ja noh, rääkimata kõikidest nendest looduskaunites kohtades, kus on ikka väga mõnus Eestis olla. Kuule, äkki tulemegi siis natuke selles mõttes temaatiliselt kodule lähemale, et järgmisel neljapäeval esilinastub film Nõukogude hipid Nõukogude hipidest. Ja sellest on nüüd üksjagu juttu olnud siinsamas raadio kahest televiisoris Eesti Ekspressis, et räägime ka sellest, aga võtame natuke teise aspekti või võtame selle ühe, ühe osa, mis puudutab, hipisid taas kord reisimine, rändamine, ringi liikumine, et ma lugesin sealt sinu intervjuust, et kes seal seal seal põhi põhitüüp, seal oli Aare Aare, et ta oli seal ka mööda kuuendik planeeti, et inimesed on reisivad, seal teevad kilomeetrites tiir ümber maakera omal, mul ma mäletan, ema on rääkinud, mismoodi, ma ei tea, hääletus kuskile Ukrainasse ja elas kuskil heina Rõukudes ja mida kõike. Et. Jah, minu ema rääkis ka üks kaldeine tükk deal. Et kas seal filmis või selle kuue aasta jooksul seda filmi ette valmistasid, et kuidas ma ei tea, kuidas, kuidas need 70.-te hipid rändasid ja ma mõtlen siin nüüd on küsimus ei puuduta ainult siis seda heinarõugu magamist ja mingi kaubavaguniga kuskile koga Lõmmi sõitmist vaid seda vertikaalset telge, millest me oleme rääkinud. Noh, tõsi nõukogude hipide selline peaaegu nagu väga-väga oluline selline elustiil oli just rändav elustiil, sest et noh, tegemist oli võrgustikuga üle Nõukogude Liidu avarustel põhiliselt linnades levinud võrgustiga võrgust tikuga ning reisite siis üksteisele külla. Ja jah, mingis mõttes oli see selline natuke nagu, nagu, nagu tänapäeval võib-olla kaudserfing. Et sul oli mingisugune märkmikusse, oli sul rida rida telefoninumbreid ja inimesi ning kui sa läksid teise linna, siis sa leidsid siis nagu paar telefonikõnet ja sul oli olemas ööbimiskoht, seltskond sõpru kõhu täis nii-öelda kõik, mis nii-öelda mõnusaks gripimiseks vaja. Ja see kõik siis toimus nende, nende karvaste, nende nagu vahel selline ükstide elustiili toetav võrgustik. Aga, aga noh, paljud neist olid siis nagu ikkagi tõsised rändurid ja öeldaksegi, et Nõukogude Piipideleli oma India Kesk-Aasias Kaug-Idas ja seal nad siis käisid paljud nagu oma oma nii-öelda maailmapilt avardamas seal samalistlike kultuuride juurest teadmisi otsimas või templeid käisid külastamas või, või hulkusid nädalatega ta kuskil Kesk-Aasia mägedes ja noh, näiteks Vladimir Wiedemanni, kes on meil ka üks filmitegelane ja kirjanik juba Eestis, võiks öelda, et kultuskirjanik et tema on kirjeldanud mulle oma kogemust, kuidas ta jõuab sinna ul andnud ees läheb sinna templi juurde, siis järsku näeb, et templit ümbritseb suurkandja põld. Marihuaana, ta pole kunagi varem elus näinud ja selline põld lihtsalt siin templi kõrval, et ta lihtsalt võttasid puhmakas õieti natuke hea minna edasi ja siis ta sai aru reisi mitte ainult füüsiliselt vaid reisid ka meeleliselt psühhedeeliline seal. Ja siis sa saad aru, et on olemas teisi tajumise viise. Et noh, mingis mõttes oligi selline, mida mina nimetasin selleks vertikaalseks teljeks kogu selles reisimise protsessis jaheda küll reisib füüsiliselt oma kehaga, aga teine oli see meeleline reis tõesti, et kandja Põlda võib-olla üks faktor, aga teine asi on see, kui sa ikkagi tõesti muudabki välja sellest nõukogude režiimi tingimustes ja oled seal kuskil loomavaguniga, sõidad step voolab kahel pool vaguneid või et noh, et tõeline vabaduse tunne. Selle meeleline kogemus, et noh, et inimesed on kirjeldanud mullal et see rändamine andis selle vabaduse tõesti kuuendik planeedist ja nagu sa mainisid, ketse aare oled tohutu suur rändur tol ajal ja ta ütles, et ta luges kõik oma kilomeetrid kokku mis ta enam-vähem võis hääletada ja see kilometraaž oli tõesti kaks ja pool korda ümber maakera Nõukogude Liidu piiride sees. Et võimsalt, võimsalt nad tripisid ja, ja, ja need kogemused käisid selle asja juurde tõesti, kandja põllud kuskil templite ümber, et ta kõlab üsna reisilt. Ja mina kunagi õppisin juristiks ja siis ma mäletan või noh, selles mõttes, et me küll ei õppinud Nõukogude kriminaalkoodeksi järgi, aga meil lihtsalt toodi näiteid, et Venemaal olid ikkagi konkreetsed paragrahvid üks äge paragrahv, mille nimi oli hulkurlus mille eest karistati, ja siis teine oli sala urka pidamine. See oli ka nii-öelda Eesti Eesti kriminaalkoodeksis täiesti sees, siis ilmselt ilmselt siis selle eest karistada, kui seal mingit neid siis teema või need võrgustiku öelda mingisugust mingisugust auku pidasid, aga mulle hästi meeldis see mõte, mis on tegelikult ka tänapäeva ülekantav juhet. Et kumb siis on vaba, kas see, kes või kumba vangis, et ühesõnaga, et ühel hetkel ju peadusama. Kuidas küsitlejad seal ringvaates, et ühel hetkel pead saama inimeseks, et ühel hetkel peavad saama nagu mündivaid ja hakkama saama ja pangalaenu võtma ja mingi korralikuks hakkama auto ostma? Ma ei tea, kumb ägedam olla, et. No see film, mis nüüd valmis lõpuks sai seda filmi läbistabki, selline natuke nagu filosoofilise mõtte selles vabaduse küsimus, et, et on see rohkem nagu sissepoole kandub väärtus. Et me kokkuvõttes saamegi olla vabad ainult iseendas vabalt nii-öelda seesmiselt see suur pilvitu sisekosmos, mis meile siis kõikide nende meeleliste rännakute käigus vastavaks tähendab. Või siis on ikkagi vabadus rohkem sotsiaalne nähtus ehk siis ikkagi seotud meie suhetega suhetega võimustruktuuridega, suhetega inimeste vahel ja ehk ta nõuaks rohkem sellist sotsiaalset aktiivsust pakkumist ja et kui ikkagi midagi on ühiskonnas valesti ühiskonnas Haya, siis meil me peame sekkuma. Aga noh, et, et selle asja paradoks seisnebki selles kuidas Nõukogude hipid tol ajal nagu tundsid, et jah, nad võib-olla sisimas oleks tahtnud protestida, aga kuna see olukord oli ikkagi piisavalt karm, et kui sa ennast liiga palju näitad, kui sa enda meelt liiga palju avaldad, siis see võis lõppeda vangistuse või elukaaslasega. Et selles mõttes oli see hipiliikumine päris palju selline sissepoole vaatav, liikuv liikumine ja ja see vabaduse tunne leid eriti sageli iseenda seest. Ja nüüd noh, mingis mõttes on Venemaal kui see päris sarnane situatsioon, et kui ma olen vene noortega rääkinud, siis neil on nagu poliitika suhtes pigem selline eitav hoiak, sest nad saavad aru, et mitte midagi sellest ei muutuks ja kui nad teevad liiga kõva häält, siis ei pruugi lõppeda nende jaoks hästi. Et kokkuvõttes nagu tahakski öelda, et vaata, siin on nagu varjundeid ka, et ei ole, ainult et ei ole ainult see hipi, kes kellel hambaid pole suu, see haiseb ja ütleme noh, ma ei tea, omast käest, ma tean küll, et ega sinna Lõuna-Ameerikasse ei saa ennast päris hästi hääletada mingi kaubavaguni furgoonis, onju, et siin on nagu varjundeid. Meil on nii-öelda flash häkkerid, kes on need nii-öelda lühikese aja häkkerid natuke suurema eelarvega, siis me rääkisime ennem siin loo ajal nii-öelda nendest digitaalsetest nomaadidest, kes kes elavad kuskil välismaal ja no ühesõnaga ühesõnaga sinna varjundeid ei ole, ei ole absoluutne. Jah, et ei, et ei ole piire täpselt seatud, kes või mis on ja, ja milline on nii-öelda hipiaeg, aga mingis mõttes on see lahe, et, et meil on kui inimesi, kes, kes nagu noh, võtavad sellise hispitsemise hoiaku ja lähevad ja kogevad ja saavad nagu mingisuguse maitse kätte, mis midagi nagu teeb. Et sarnaselt nagu Vaskast me rääkisime siin enne, et, et see ei olegi midagi, mida sa pead kindlasti tegema, mida sa pead tegema mitu korda või palju. Et vahel piisab sellest maitsest ja see ei pea olema üldse vitaja Vaskad võib-olla mingi muu asi, mis nagu mis nagu liigutamis puudutab ja mis tekitab nagu mingisuguse nihestatuse selles pildis, mida sa kujutasid ette, mis on norm või, või mis on reaalsus. Et noh, et see juba ongi see, see vertikaalne reisimine, kui, kui see nihestades toimub kuskil seespool. Et igal pool, kus reisid, ole valmis minema natukene sellest konformsusest või sellest nagu mullist välja vaatan natukene. Kuidas nii-öelda ei ole ühte ühtset retsepti, kuidas seda saavutada, aga aktsepteerige siis neid inimesi, kes selle poole vähemalt püüdlevad. Jah, et see kõik toimub tasandilisemalt tasandiline reisimine ka, et, et muidugi igavesti kihvt on see, et kui ikkagi sõita ühest kohast teise, olla teel anda Rõud. Aga kui seal on Raudil, hakkab toimuma see, see tasandilisus, see vertikaalne tasand, et siin on minu meelest erit kihvt. Omalt poolt ma võin täitsa kindlalt öelda, et nii kui sa need sammud astunud, siis elu hakkab ise toetama edasi ka, et sa nagu näed, et need on seda väärt, et elu ei toeta selle vastu, vaid vaid aitab sind selles. Aitäh sulle. Tere toomisto, aitäh sulle, iva nende mõtete eest selle vestluse eest. Ääretult huvitav. Minge kõik vaatama filmi Nõukogude hipid. Missise esilinastub esimesel juunil. Kuulake Reispassi, järgmisel pühapäeval jälle ja viimane loog lugu tulebki sellest samast Nõukogude hipide filmistaar, seal Terje, midagi selle kohta veel sõnad kaasa anda. Ja meil on filmis 100 protsenti Nõukogude Annegraali muusika. Et, et seal oli üks põhimõte, mida ma järgisin, üritasin kaevata välja nagu eriliselt huvitavaid räkke sellest, selle standardsügavustest. Ja see on Jüri Morozovi lugu 72. aastal tehtud albumilt, mille pealkiri on Jimi Hendrixit kirsiaed ja see konkreetne lugu, mida me mängime, see kannabki pealkirja hibis, song eksis hipilugu. Ja, ja see teema on siis enam-vähem selline, et mul ei ole siin maailmas mugav olla see maailm mõttetu nagu piljardit. Kool aitäh veelkord toomisto, mina nimetasin, tõrkin värske ja vaba, on raadio, kaks saadet, reispass, palju armastust. Palju armastust ja omalt poolt soovin kõigile ilusat algavat armastuse suve edasi tundmatusse dimensiooni.