Tere, kallid raadio kahe kuulajad, on aeg sukelduda sügavamale ning uurida oma juuri ja kohtuda esivanemate vaimudega. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänase saate külalisteks on pärimuse kandjad Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv kes on pikalt uurinud teemat iseendast algav sugupuu ja sellega samanimeliseks raamatuks vorminud ning õpetavad ka teisi sugupuu kaheksat suunda käsitlema näiteks juba sel suvel 24. 25. juulil hundiallikal toimuval esivanemate väe otsimisega kursusel. Mõlemad on küll saate kuulajatele juba ammused tuttavad ja meie varasemaid jutuajamisi leiate raadio kahe arhiivist aga siiski paar sõna meeldetuletuseks tänaste külaliste taustast. Mikk Sarv on bioloog, mõtiskleja ja rahvapärimuse uurija, regilaulik ja rahvaluuleteadlane, maaelu aktivist ja loodusemees, kes propageerib õues õppimist. Ta on õppinud Tartu riiklikus ülikoolis bioloogiat, Eesti põllumajanduse akadeemias metsandust ja lõpetanud Tallinna Ülikooli haridusteaduse magistrikraadiga. Ta on nagu hunt kriimsilm, kes on pidanud arvukalt ameteid. Mikk Sarv on töötanud vanemteadurina seltsi juhatajana insenerina, projektijuhina, draamanäitlejana, muusikaala juhatajana, rahvapärimuse õpetajana. 45 aastat tagasi asutas ta koos kaaslastega regilaulu ansambli Hellero ja on loonud muusikat Rein Marani loodusfilmidele. Ta on teinud raadio- ja telesaateid põlisrahvastest, loodusest ja rahvamuusikast. Mikk Sarv õpetab ka Maicel Haaneri tuum šamanismimeetodi kursuseid. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, viimati näiteks mullu ilmunud kuu, millest me ka möödunud aastal siinsamas saates rääkisime. Ja tänav koos Kristel Vilbaste ka iseendast algav sugupuu. Selle raamatu õnnelikuks omanikuks võid saada ka sina, hea kuulaja. Raamatu mängu leiad kosmonautide klubist. Aadressid Facebook punkt com kaldkriips hallo Kosmos. Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja loodusraamatute autor autor, kes lõpetas Tartu Ülikoolibioloog-geneetik, kuna ta on töötanud ajakirja Eesti loodus Soloogia toimetajana. Seejärel oli ta loodusuudisteagentuuri roheline värava asutaja ja toimetaja koos abikaasa Mikk Sarve kanda propageerinud õues õpet, millest valmis ka 30 kaheosaline Eesti televisiooni saatesari õppi jõu. Aastaid ilmus tema iganädalane looduskülg Eesti Päevalehes Kuku raadios kõlas tema ilmaparandaja saade. Tänasel päeval on Kristel Vilbaste Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi doktorant ja uurib Marju Kõivupuu juhendamisel allika pärimust. Kristel Vilbaste muide ka maletaja, kes on ka medaleid koju toonud. Tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid, teiste seas näiteks ka eestiallikad jõhvikas metsa rüpes ning tänavu ilmunud meremängud 63 lustakat, rahvapärimusliku õuemängu ja koosnik sarvega iseendast algav sugupuu. Tuletan kõikidele Hallo kosmonautidele meelde ka seda, et üsna pea saame koos tähistada meie ühise teekonnas seitsmenda aastaringi täitumist. Sel puhul on meil võimalus kohtuda põneva programmiga sünnipäevafestivalil, mille teemaks on elu universumis. Teisipäeval, 13. juuni õhtu tõlkil kuus toimub Von Krahlis saate seitsmenda sünnipäevasündmus, kus musitseerib mu lemmik astromuusik Urmas Sisask. Ning avaliku salvestuse esinejaks on saatesarja esimese saate külaline ufoloog Igor Volke, kes esitleb oma uut raamatut täiendatud ufopäevikud. Selles arutelus võtame vaatluse alla kõige ekstraordinaarset kodumaised ufo juhtumid. Kolmapäeval, 14. juunil esineb Tallinnas Vene kultuurikeskuses oma live show ka maailmakuulus füüsikaprofessor Brian Cox kes on tuntud näiteks mitmetest BBC teadussarjadest. Neljapäeval, 15. juunil kell kuus esineb Von Krahlis üle videosilla samuti väga imposantne tegelane. Minu ammune lemmik, Kanada professor, tuumafüüsik ja professionaalne ufoloog Stanton Friedman kes on arvukate muude ufojuhtumite seas uurinud näiteks tänavu seitsmekümnendat aastat tähistavat legendaarset ufojuhtumit Roswellis. Nii et kallid kuulajad, head hallo, kosmonaudid, olete oodatud sünnipäevafestivalile, kus kolmel õhtul kuuleb erilisi imelisi värvikaid ja fantastilisi lugusid elust universumis. Selle kõige kohta leiate täpsemat infot samuti aadressilt Facebook punkt com kaldkriips hallo kosmos. Nüüd aga tänase teema juurde, milleks on meie esivanemad ja sugupuuvägi, millest jutustavad meile Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv. Ennega killukene muusikat, saatesarja hallo kosmos seitsmendal sünnipäeval musitseerivalt astro muusikult Urmas Sisask ja unbriel. Minu tänasteks saate külalisteks on pärimuseuurijad Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv. Tere, Kristel, tere, Mikk. Suur tänu saatesse tulemast taas kord ja seekord koos, et viimati kohtusime Mikuga siinsamas saates mullu märtsis, rääkisime kuust ja Kristeliga, 2013. aasta sügisel rääkisime allikatest, et head kuulajad neid saateid saate üle kuulata. Ta arhiivist. Raadio kahe kodulehel, kuhu jõuate siis otseteed pidi läbi aadressi, hallo, kosmos. Punkt. Ee. Aga väga tore on teid mõlemad siin raadio kahes stuudios seekord näha koos. Et kui tavaliselt ma alustan saateid rubriigiga, sinu lugu, siis seekord tahaks alguseks teada Teie lugu, et enne kui me läheme tänaste teemade juurde, kuidas teie teineteist leidsid? Aitäh meie lugu algas tegelikult suguvõsa raamatule kohane on öelda juba eelmises põlvkonnas üle-eelmises et meie vanaisad olid aatekaaslased ja väga head sõbrad ja, ja nende lapsed käisid läbi omavahel, mängisid pilli üheskoos. Pühapäeva hommikuti peeti niisugust teaduse ja looduseteemalisi hommikuid. Aga Kristeliga maabub tundsin esimest korda kokkuvõttes siis, kui ta võis olla viieaastane. Nelja aastane remlikul loodusuurijate seltsi kokkutulekul, mina istusin seal Kumarap Kumari põlve peal ja Mikk oli siis juba suur tähtis loodus, uuri. No mis ma nüüd ikka, eks ma olin üliõpilane lihtsalt. Aga seejärel järgmine kokkupuude oli Eesti looduses. Olin just kirjutamas põnevat artiklit koos Wen Tadega, Heino sarved, kirjutasime kuust ja värvidest regilaulus ja, ja haned kadunud nendest põnevatest, müütilistes lauludest, kuidas need ilma ja kõue ja lindude rändega omavahel seotud on? Nojah, ja minut, toimetajat Ta ei olnud kohal. A. See lugu oli tegelikult natuke aega hiljem siis kui ma mõtlesin välja, et milline see Eesti haldusjaotus olla kihelkondade põhjal. Ja ma leidsin, et Eestis on niisugune ürgne, loomulik jaak, suvine viieks osaks, maa piiendikaks viieks maa viiendikuks. Ja siis vahene Kristel, pidime aega sisustama. Kui toimetuses kedagi teist ei olnuks pidised valvetoimetaja olema ja pika rääkima ja teine toimetaja ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud siis pidin Mikuga jah, seal rääkima ja ja ega ma sellest artiklist muidugi tookord eriti midagi ei mäleta, et et see oli teise toimetaja rida. Aga tegelikult Mikke ei räägi siin seda lugu, et me olime ka enne juba kokku saanud. Väga põneval kombel, mina olin malet, olin Viljandis malevõistlustel ja see oli mingi puhkepäev sellest võistlusest Tolloidi võistlused, hästi pikad ja me käisime Viljandi järvel paadiga sõitmas naistega. Ja mina olin siis niisugune teismeline koolijüts veel ja sõitsime järve peale, äkki oskab keegi karjuma järve ääres, et appi appi, appi. Ja siis me näeme, niukene sinine, pealagi on seal niimoodi vee peal ja, ja siis selgub, et, et enne oli seal ühejalgne mees, kes seal ujumas käis ja nüüd on ta peaaegu uppunud. Ja siis meie hakkasime ka siis paadis, ruttu karjume appi, appi ja selle peale jooksid kohale kaks tursked meest sealt kalda pealt ja ja, ja tõmbasid siis selle mehe välja ja tegite kunstlikku hingamist, enne kui siis see päästeamet või mis nad olid, tollel see vetelpäästekohale jõudis ja, ja, ja meise elama. Ja siis ma ükskord mäletan, et kui me juba vilusasmikuga elasime, siis rääkisin Nigulas seda lugu Smicrilt. Kuule, ma tean ka seda lugu. Tead, mina olingi üks nendest meestest. Nii et niisugune vahva kokkusaamine oli. Leia hästi kummaline et alguses tundus, et, et mees on purjus, teeb lihtsalt nalja, et nii madalas vees ei saa ju keegi uppuda. Ja isegi noh, jäime natuke hiljaks, et ei mõtlesin algajat, naps, mingi joodiku nalja peale ikka minna juurde. Aga siis, kui ta jäi pette lamama niimoodi, et kummis üleval enam ei karjunud ka sakas õudne. Tormasin kena juurde ja kõige õudsam hakad siiski kaldale vedasime ja nägime, et jalga ei ole all. Aga kõik läheb hästi, nagu ikka, joodikuga on. Juba poole tunni pärast olid Viljandi lossimäed treppide juures sõpradega klappima suut, viinapudelit ja et jumal hoiab joodikuid, aga noh, päriselt kokku sain Eestimaa looduse fondi kaudu. Mina olin seal kogukonnametsanduse teemaga tegelemas ja Kristel olinis sugune põnev müstiline inimene, looduse naine on, tee oli tema aadress sel ajal. Jah, aga panin selle rohelise väravatoimetaja ja pidin muudkui kõigest kirjutama ja siis, kui, kui selgus jah, et minnakse saamimaale koja konverentsi korraldama, sest ma loomulikult tahtsid kaasa minna. Ja seal tee peal jah, kui siis Mikk hakkas seda kodumaa laulu laulma, siis võlutud ja siis saimegi kokku ja. Laul on see ela hästi kodumaas rajada. Ka Maleena. See on tänu vendadele urgidele hästi populaarseks saanud Eestimaal. Aga kunagi üliõpilaspõlves tõlkisin selle laulu ära. Mavalt head laat, teno jõe noored on selle plaadi nimi. Kusagil 70.-te alguses tuli välja, mul õnnestus saadasse plahvatada endale ja edasi olid kõik eestlased sellest vaimustuses. Juhan Viiding aitas sõnad ära tõlkida ja siis me tegime igasuguseid saamiõhtuid ja muid üliõpilaste hulgas läks lahti ka ja, ja siis võtsid, Urbib selle oma oma hingehaavarepertuaari ja sealt on ta edasi läinud. Sain Lõuna-Eesti malevarühmas saida maleva laulukesi, isegi. Aga nüüd on jah, kui me oleme pärast seda, kui me oleme käinud saamimaal, siis on igakordne kruttime juba raadiot, saami raadiot, kui sinna levialasse kuskil Rovaniemi lähedal jõuame ja siis tavaliselt ikka seda, ma ei tea, miks seda nii palju lastakse, aga ikka see tenor noorte pundise selline meie laul tuleb sealt, et see on kohe tunned, et nüüd oleme kohal maailma lõpus, nagu meil seal. Jah jaa, Saminal jaanipäeva eelsel ajal umbes nii nagu praegugi. See juhtuski, et ühe korra Kristel küsis mu käest, kas sa tahad minuga koos maailma lõppu tulla? Mis mul muud üle muidugi tahan. Ja noh, niimoodi me läheme praeguses koos maailmalõpupoole siis peaaegu nagu kosmosesse. Aga kaua te tänaseks koos olete olnud? See juhtus 2003, nii et 14 aastat. Jah noh, 13 praegu 14 kohe täis. Vist sellest somima reisist on, on matemaatika ei ole meie tugevam külg. No ametlikult sõlmitud abielu on meil olnud 2004. aasta jaanuarist, nii et et selle poolest 13 ja pool ja nii, et seadusesilma ees oleme. Oleme abielus, kolm täitsa pool aastat, aga enne tead muidugi kokku saama. Mind alati huvitab selliste harmoonilist ühes suunas kulgevate paaride puhul see, et, et mis on teie õnnelikku lähisuhte valem. Kuidas te oma sellist argipäeva hoiate luintsana? Abikaasaks olemine, abistamine just arutasime enne seda, et mida sa võid meie käest küsida. Täna hommikulgi jalutades seal vahi alevikus, kus me elame, mõtlesin, et et kooselu on kuidagi kalk ja võõras, et misasja kaks inimest on koos, teeb abi olema yksteisest. Ja see abistamine, et Kristelil on pea ühtegi artiklit jätta. Niimoodi, et ma seda läbi lahtise komab igati täita, randaks vahel ikka sisulisi ütlemisi ka. Sellele ka öeldakse meile, et meie artiklid on hea võtta, et et need on juba ära toimetatud, et ei ole toimetajatööd vaja teha, aga see jah, see koos koostegemine. Huvitav on see, et see raamat on nüüd esimene meil koos. Kuigi noh, nimede poolest. Aga tegelikult oleme kõiki raamatud koos teinud, aga lihtsalt ühe in nimi läheb peale ja meil ei ole mingit jagele, mis selle üle, et kui palju kellelgi osa on, et et ega me teemegi jah, terve perega teeme. Audest muidugi ka meie tütar on selles osaline alati sellepärast, et eks tema siis saab vähem jälle meiega tegeleda, aga tema niukseid mõtted on alati hästi põnevad. See, et teisest on abi, et sa tunned, et abi, et noh nagu niisugune hoitus on seal kogu aeg ümberringi ja, ja selja taga. Jah, ma arvan, et see on hästi oluline. Laabuv koostöösuhte puhul Ja teine on muidugi see, et need huvid peavad olema ühised, et meil on noh, me vaimustame ühtemoodi asjadest, et kui mingi leiad mingi kasvõi mingi põneva lause kuskilt raamatust mingist vanast raamatust siis me oleme valmis niimoodi, nui neljaks selle asja ära lahendama või noh, nagu me käisime just varaallikat otsimas ja ja siis noh, see oli minu huvi ja siis sattusime vara kiriku juurde, otsisime sealt allikat ja kuidas me leidsime siis Tamme sealt ja siis kuidas, kuidas selleni, et Mikk hakkas siis artiklit sellest kirjutama ja siis ma ütlen, et kõik tuttavad sai tööle pandud selle nimel ja väga kihvt luu koorus sealt välja, et sa Maalehes nüüd on tulnud juba vä? Ja, ja Maalehe vaenud metsaleht. Need on hästi põnev vara kiriku ees on muinsuskaitsesildiga ohvritamm, suur võimas Jänedal paksu rõmelise Corbaga ja oma oksad kirik veisi müürile sirutada, tänud nagu tahaksid kirikut kallistada. Tundub imelik, et kuidas niisugune maausuline ohvripuu saab kirikule nii lähedal olla? Määrasin kirikuõpetajaga ja ta ütles, et tegelikult ärkamisajal siis, kui eestikeelne luteri kirik hakkas tekkima. Ta oli puu ääretult oluline, et paljudel sellel ajal ehitatud kirikutes on puu motiivi ja loodusmotiivi hästi palju. Et see on midagi, mis meil tänapäeval kipume unustama, et nad tahame ikka kõiki asju väga sirgelt lõigata ja, ja öelda, et ristiusul ja maausul ei ole midagi ühist. Et aga noh, me oleme needsamad inimesed, sama maa on meist läbi kasvanud. Puud on meie kõigi jaoks olulised. Ja, ja samamoodi on maosk meie, luteri kirik uskumustes siin või seal lööte uuesti välja ja, ja tuleb esile jälle hea meel, et, et Kristeliga sele parakiriku ja vara ohvritamme. See oli vabsee põnev lugu, et Mikk jäi veel, me jõudsime vete ja Mikul oli telefonikõne ja ta rääkis ja mina ütlesin, et mina pean kindlasti sama tiiru ümber selle kiriku käia ja siis, kui ma seda tamme nägin, seal siis mõtlesin, et ah ma teenemikule ikka videoga sellest siis filmisin ja pildistasin seda ja lähen tagasi ja ütlen ma tahan sulle midagi näidata, tule, tule, vaata. Ja kas seda tamme seal, et, et ma tundsin, kuidas ta viipab mulle, Ta kutsub mind ja siis me tõepoolest niimoodi läksime ja vaatasime pikalt veel hästi, hästi kihvt koht oli. Jah, seda on tunda ja näha teie tegemistest ja teie loomingust, et üks selline väga tugev ühisosa teil mõlemal on see loodusearmastus. Et toas olete paljude õues olete, et et kui vaadata teie Facebooki Tegemisi näiteks jälgida siis ikkagi on näha, et väga palju liigute looduses, mida on rõõm tõdeda. See on kindlasti hästi oluline, et see on sellesama raamatut sügavam mõte ka et sugupuud on võimalik vaadata läbi ilmakaarte. Et sa võid mõelda oma emast nagu maas, et sa võid mõelda oma isast nagu taevast ja sealt edasi minna, et, et kõik need emapoolsed sugulased, need on nagu ilmakaared sealt, kus päike ja kõik taevakehad hakkavad allapoole laskma, kus niisugune rahunemine. Pärastlõunal tuled? Leebuminekunisele südaöises sügava Paikuse Nikos ka maailm, öödev uueks sünnid. Edasi tuleb isa pool, kulmineerub lõunakaares, aga mis algab kirdekaarest? Seal on niisugune esimene väike säde hommikul kella nelja ajal. Kõik hakkab kasvama, kerkima uuesti ja noh, see on see, mida me oleme püüdnud õuesõppega teha kooliõpilastele ja kõik meie koolituse šamaanikoolitused võid samuti teeme seal needsamad sugupuukoolitusi, sellest on mitu erinevat varianti, on niisugune poolepäevane, lihtne lühike tegemine või terve päevane tegemine, mida saats suguvõsa kokkutulekul vaid suvepäevadel täiesti teha. Aga no siis on niisugune ekstreemne läbi ööpäeva kestev, et kus kõval iga kolme tunni järel lähevad osalejad välja ja saavad kokku just selle ilmakaarega seotud esivanemale. Alustades edelakaarest emapoolse suguvõsaga kuni põhjani ja edasi isapoolne suguvõsa kuni lõunani. Juulikuus Me oleme hundi Allickraid triidid. 24. 25. juulil seda maksimaalsed kõige nõudlikumad koolitus tegelemiseks me tegime möödunud nädalavahetusel ka ja seal hästi ilus ja põnev oli. Sinised tavastavad sele, tegelikult loodust ei ole vaja karta. Ta loodus kõnetab iga eestlast, kõnetab sügavalt ja süvitsi. Üks naisterahvas oli seal kursusel, kes mulle veel enne ütles niimoodi, et kui ma Mikk tuli ööseks tagasi Tartu ja mina jäin sinna siis selle kursuse rahvaga ja siis üks naisterahvas, kes ei ole olnud vist varem niimoodi väljas väga palju öösel. Siis ta ütles mulle, tule saada mind sinna sinna Tammetsõõri, et ma ei julge üksi minna ja huvitav oli see, ta ütles, et see kõige pimedam aeg, et mida ta jubedalt kartis, et see oli just selline turvaline ja, ja hoitud seal, et isegi jah, seal õhtul käisid seal inimesed, sealt tulid turistid sinna ja vaatasid seal, et siis oli isegi jah, kuidagi nagu niisugune hirm rohkem asjade ees, aga kui päike oli luu ära läinud, siis oli niisugune nagu olekski vanaisa ja vanaema seal ümber olnud, et aga see kursus oli jah, selles suhtes on hästi vahvad inimesed olid kohal, kes niimoodi tegid neid harjutusi seal iga kolme tunni tagant, ma pean ausalt ütlema, et noh, minu tervise päris sellist asja väga sageli välja ei kannataks, aga aga käisime pikuga hiljuti Walkena Kärkna kloostris ja sealt sai siis lugeda, et just sealsed mungad olid iga kolme tunni tagant sellist selliseid palvusi tegemas, et sa pöördud siis kas jumala poole või siis puude poole või esivanemate poole. Et see oli, oli jah, see nädalavahetus oli hästi vahva ja no muidugi noh, praegune loodusse, et niivõrd eriline see, kuidas, kuidas õhtul neli ööbikud laulsid igal pool ümber ja ja siis muidugi seda, mida ma kõige rohkem kartsin, et loodusinimesena ma tean, et see on see aeg, kus need metskitse sokud hakkavad koledad tegema ja kuna teine kartsid seal, et seal on karu või hunt, ma ütlesin, et neid raudselt ei ole, ainuke, keda karta tasub, on seesama metskitsesokk. No see, see metskitsesokk on meil iga aastal kohal ja ta tõesti teeb selliseid, kui sa oled pimedas ja üksi kuskil metsas, ta oskab teha sellise hääle, sellise pööratuse, sellised et võtab ikka põlvist nõrgaks, nõrguks ikka juba sellisel vanal metsamehel ka. Aga, aga jah, see oli nagu ja kui ta siis hommikul hakkasid käod kui ma ja see, kuidas need esimesed päiksekiired tulid ja noh, oli veel selline. Kella nelja ajal, kui ta neli, 21 päike tõusis. Et kuidas siis päikene tuli sealt kirdekaarest niimoodi üles ei tule idast, vaid kirdekaarest tuleb kevadel. Ja, ja siis, kui ta tuli, siis need, kes madalamal olid, need nägid ainult seda päikesetõusu niimoodi peegeldumas pilvede peal, aga siis meil on seal ka mäed, mitu mäge on ja siis mäe otsas istusid ja vaatasid need nägidki siis see, kuidas pilve ja, ja taeva, seal või seal horisondi vahelt kuskil kitsas sinine triip peavad, sealt tuli siis päike oma kiiri viskas laiali, et et see oli tohutult ilusad, noh, vot see on just see, mis, mis võib-olla sellisel sellel koolitusel on, on eriline, et miks sa kannatad selle kolm tundi iga kolme tunni tagant üles tulla, aga aga nad said ka väga vägevaid kogemusi seal oma, et üks inimene näiteks ei olnud oma vanavanaisast ei teadnud ja vanavanaisast ei teadnud üldse, sest noh, aga ta sai nagu temaga kontakti seal ja sai päris kena loo. Et isegi kui see ei ole õige, siis ühesõnaga, et see vajab tegelikult seda esivanemate toetust. Tänase saate peateemaks ongi meie sugupuu. Teil ilmus äsja ja just ühisloominguga raamat iseendast algav sugupuu sugupuu koostamine kaheksa ilmakaare kaudu mille omanikuks on ka sul hea saate kuule võimalik saada raamatu mängu leiad kosmonautide klubist aadressilt Facebook, punkt com kaldkriips alla. Kosmos. Aga räägime natukene sellest raamatust ja tegelikult sellest teemast laiemalt ja sügavamalt, et tahaks natukene teada selle raamatu sünni taustast, et miks te selle tegite, miks üldse, kui minna nüüd laiemaks, on inimesele tema sugupuu teadmine, tundmine. Ka tajumine võib olla mingitel peenematel tasanditel oluline. See on seesama, millest rääkisime omavahel abitunne või hoitusse tunne. Kunagi aastaid tagasi ma käisin oma ja sõbra juures olla Mäkela Järbi juures saami raadios Hinaris. Ja ta oli aastakümneid kogunud joige saami joig võimalikult ehedaid, ürgsaid, vanu, Iniminimestelt meestelt naistelt, kes, kes kogu aeg looduses elavad ja sealt tuli ta neid võrreldes uurides jõudnud lõpuks niisugusele arusaamisele. Et kõigepealt, et saamidel on isiklikud Joiud seal nagu meie tänapäeva isikukood antakse vanematelt lastele edasi ja lapsed võtavad oma vanematega telepaatiliselt teel ühendust Joiates, nende joige. Aga ta lisas sinna midagi väga põnevat, nimelt et on uskumus, et kui saami inimene joigab oma esivanemaid isa, ema, vanaisa, vanaema ja nende vanemaid. Neid vanaisa vanaema vanemaid nimetatakse saamimaal maa emadeks ja isadeks. Ja nendest panevad põlvkonnad, kõik on juba maaemad ja isad, see oli samuti minu jaoks suur avastused. Et noh, maaemad maa, isad, et see ei ole mingi abstraktne. Ma usun, ise välja mõeldud termin võid seal konkreetselt seotud, ongi minu vanaisa, vanaema, vanemad ja sealt edasi. Ja ja see esivanemate joigavene, maa, emade, maa, isade joigamine pidi tagama selle tuul hakkab puhuma soodsas suunas. Näiteks põdrakasvatajale on ääretult oluline, kui sääski kihulasi on tohutu palju suvel ainuke tee nendest lahti saada, et põdrad hakkavad tormama vastutuult. Nii võib mõnikord juhtuda mõni saami pereerijatega vaeseks, kes kõik põrsad tormavad tuule pärast nende juurest ära ja teine võib äkki ootamatult rikkaks saada. Tänapäeval on muidugi kõrvamärgid ja olid vanasti kõrvamärgid, eks sellega püütakse seda teemandi tasandada ikkagi ka muus osas see, et kus kohalt tuuled järjes puhuvad, kuid sellel kevadel on meil väga palju põhjatuuli olnud. Kevad on hiline olnud ja külm. Et see kõik ju mõjutab. Ja, ja sealt jäi pähe niisugune tiksumine, et mõtle, kui põnev, et rahval võib-olla nõnda, et Joy'ga oma esivanemaid ja see lülitab soodsad tuuled puhuma minu jaoks. Raamatu kirjutamine võib-olla iseenesest sai alguse sellest, et ma mäletan, et me sattusime seal Peipsi ääres geni kommiinter näiteks niisugune suguvõsa uurimise portaali võimusesse ja ma mäletan, kuidas me ka internetiühendus oli kehva või kuidas me ladusime, aga muudkui oma esivanemaid sinna ülesse ja lõpuks oli juhe nii koos, et mitte midagi enam aru ei saa. Ja siis me otsisime ka neid vanu, neid tapeete noh, vanasti oligi nii, et sugupuu joonistati UTabeedile ja siis kopeeriti 100. korduses siis kogu suguvõsale seda kalka peale. Aga et tõepoolest see, et eesti rahval ongi niimoodi, et otsitakse siis mingi väga kauge esivanem välja ja enamasti see algabki kellegist mingist siniverelistest mõisa pärast või või siis tõesti mõnest tähtsast mehest ja ja siis ise oled seal kuskil seal ladvapung seal kuskil väga kaugel ja sa ei leia ülesse ja noh, see geni portaalis on täpselt sama, et nagu alguses on põnev panna sinna, kui sul on juba noh, Lydia Koidula sugulane ja kes need on, jumal juba ja siis lõpuks ühesõnaga ei mahuga ekraani peal ära. Ja siis me hakkasimegi tegelikult otsima, et noh, mis see tee oleks, kuna Mikul ikka meeldib see kaheksaks jagamine ja noh, praegugi kampsun seljas kaheksakannaga siis, siis mäletan jah, et see oli siis. Ma ei mäleta, mis aasta see võis olla ka kuskil 15 aastat nii palju vast ei olnud ikka päris pikka aega tagasi 1000.-te algus jah, et sattusime Tartusse hiina restorani sööma ja seal oli see paagoa ring, oli, oli laes ja, ja siis mate kaheksa ilmakaare ring ja siis Mikk ütles, et vaata, et selle järgi saab ju suguvõsa koostada, et mina olen keskel ja kõik tulevad ümberringi, aga et räägi sellest äkki. Jah, paha goal. Et siis ma seda teadsin juba ammu muutuste raamatu kaudu. 70.-test Tõnis Vint selle sisse juhatasid, et, et see on seotud meie vöömustritega ja hädasti kampsuni ja kindakirjadega. Aga ma otsisin võtit, et kuidas selle saami mõtest edasi minna, et kuidas need kaheksa ilmakaart kaheksa esivanemaga võiksid seotud olla. Ja seal restoranis seda paakvaat vaadates, millel on traditsiooni ees käsitluses hoopis teistsuguse tähenduseta, olgu peale isa lõunas looja on lõunas ja, ja emamaa on põhjas. Aga ülejäänud kuus märki on, on sellest traditsiooniline. Spaaguas on kolm poega, vanem, keskmine noorem poeg ja kolm tütart, vanem keskne noorem tütar. Aga püüdes siis leida seost, et kuidas näiteid kaheksa esivanemaga siduda siduda tuli äkki võti, et kuna katkendjoon tähendab ema poolt ja pidev joon tähendab isa poolt. Ja tõesti kolm katkendjoon põhjakaares on ema, tema ema ja tema ema ja kolm pidevjoont lõunakaares, isa, isa, isa ja isa, isa, isa, säält äkki tuli taipamine, et tõepoolest, et kui lihtsalt vaadata edasi paaguane sugune algne variant. Edelakaare märk algab katkendjoonega, järelikult see on see, mis kuulub ema suguvõsa poole. Ehk siis alumine joon on katkendi, on seal siis ema ja edasi on püsiv joon, see on ema, isa ja kolmas on samuti püsiv joone ema, isaisa edelakaar võiks siis olla seotud ema isa isaga. Ja see on just nii, nagu Dustel ka teinud oled, et kui päike on edelakaares, siis lähevad inimesed kohtuma oma ema-isa isaga, kõnetavad teda ja tuletavad meelde kõiki lugusid pärast tulevad tagasi ja jagavad seda. Ja no läänekaares on samamoodi, katkendjoon on esimene ikkagi ema pools laskumine rahunemise tasanemisse, Paul pidev joon, ema, isa. Ja siis on jälle katkendjoon, ema, isa, ema. Ehk siis jälle sees. Esivanem vanaisa, ema ja, ja lõpuks loodekaares on siis kaks katkendjoon ehk siis ena ema ja tema lõpuks pidev joon ema, ema, isa ja põhjakaares me rääkisime täpselt, samamoodi läheb kirdekaarest isapoolne suguvõsa kirdest, kuni lõunani on esimene joon kogu pidev joon, nii et see nüüd isa poole päralt. Ja kirdes on siis esimene joon on pidev joon isa edasi katkendi on isa ema ja kolmas samuti katkendi on isa ema, ema. Et varahommik, kuna kella neljane aegsin pühendatud isa emale ja omakorda tema emale ja sa oled nii põnev, kui me oleme raamatusse teises pooles kirjutanud näiteks oma suguvõsa, kuidas nende selle järgi lahti kirjutada palju põnevaid seoseid sealt välja tuled ja, ja pamisi idakaarest, siis on see kõige kiirema tõusmise ja edenemise idanemiskaar jällegi algab lisaga edasi on isa ema ja isa-ema-isa. Ja, ja viimane enne lõunakaart on kagukaar, seal on siis noh, see on ka siuke hommikune keskhommiku aeg kella 10 ajal. Jällegi isa, isa, isa ja isa, isa, ema. Et noh, nii nagu see kellaaeg kella 10 ajal, et see ei ole päedel nagu täies pinges või ei ole kalgiks jäigaks läinud või loovus ei ole oma maksimumi, vaid natuke on veel minna ja see on just nagu sama õrnus või pehmus, mis vanaisa-ema poolt suguvõsasse on tulnud. Tavaliselt selle koha peal läheb loengusse, lähevad inimeste kõrvad pole enam midagi aru saada, et et aga see oligi tegelikult selle raamatu kirjutamise mõte, et Need mõtted, mis Mikul nende asjade kohta olid, olid niivõrd head, et siis me hakkasime otsima, et kuidas seda niimoodi paberile panna. Ja tegelikult see skeemid, mis seal raamatus on, on, on kõik see nagu hästi kirja pandud ja, ja noh, kõik see jutt, mis miksi nüüd rääkis, on ka hästi lahti kirjutatud seal. Aga et siis lisaks on seal raamatus ka selliseid harjutusi, seal on 13 harjutust, nagu me ikka veel meeldib Mikuga see 13 number ja seal on tõesti niimoodi, et on võimalik seesama suguvõsa joonistada niimoodi endale, et ta on suure paberi peal A3 peal ja sinna juurde panna kõik need elemendid, mis on siis sellel esivanemal kindlasti on ju alati mingi asi, kas näiteks minu vanaisal oli Georgi rist ja ja kellel seal emal näiteks kindlasti jõhvi, kas ja et need juurde joonistada need märgid ja panna kõige raskem asi muidugi tähendab selle elul elu noh, need daatumid, et need leiab suhteliselt lihtsalt, aga, aga ka nende jooksvalt juba arhiivis käima, sageli aga kõige raskem on see, et juurde kirjutada, kes sinu esivanem oli. Et noh, me ise teame seda, et tihtipeale on nii, et sa oled väga hea artikli valmis kirjutanud küsib toimetajalt, et aga no mis ma sulle alla kirjutan, kes sa oled. Siis see enesemääratlemine, et see on hästi raske, aga et noh, mõeldagi, kes siis kas minu isa näiteks oli tihaseuurija ema oli jõhvikauurija, et see on lihtne, aga, aga juba sinna kui me jõuame sinna talu piiridesse, siis tegelikult olidki, nad olid kõik hästi võimsad inimesed. Et aga, aga et olidki, siis olidki ainult talupidajad kõik meie esivanemad, et küllap oli midagi neis veel, kes oli aednik ja ja noh, nagu näiteks vanavanaisa oli viie mõisa aednik ja et kui sa niimoodi suguvõsa uurides tuleb see välja. Aga noh, loogiline on see asi, et selles suhtes on see just see iseendast algav sugupuu, sellise nelja ringiga, mis sinu ümber on, on hästi hea, et muidu sa ei suudaks kogu seda kampa seal üldse hallata, et kes need on ja kui te veel juurde paneksin aneda õed-vennad, siis tegelikult ei ole sellel väga mõtet, sest neil on ju täpselt samasugune sugupuu kui meil. Aga jah, see neli ringi ümber enda on hästi niisugune hea joonistada endale paberi peale veel parem on see, kui leiate pildid näiteks nende inimeste kohta. See oli juba tõeline kõrgem pilotaaž, sest kui Mikk rääkisin enne maaisadest ja maaemadest, et tegelikult ongi see maa, emade maa, isade ring on umbes juba selline, keda me reaalselt näinud ei ole, oma elus. Et me oleme küll veel mingeid lugusid kuulnud, sellel kursusel oli üks naisterahvas, kellel oli, kes oli näinud oma vanavanaema noh, ta suri siis, kui ta oli 12 aastane. Et see on kõige rohkem, mida ma niimoodi tean, et see inimese, see põlvkond on umbes nii 20 25 aastat. Noh, Eestis see sõjaküüditamisajaks seal vahepeal oli, siis meil on kõigil tunduvalt pikem, et me lihtsalt ei ole vanavanaemasid, aga vana-vanaisasid näinud aga mingeid lugusid oleme kuulnud ja vot see on nüüd küll viimane aeg, kui neid asju kirja panna, et et kui me siin veel, noh, ma ütlen, et see, et me paneme sellele suguvõsaringile raamatus kindlasti juurde ka lugude rääkimise ja see just selliste võidulugudele häkkimise, sest me oleme ju võitjad ja me oleme ellu jäänud. Püüan nendest lugudest, mis räägivad sellest, kuidas toime tuldi, kuidas ellu jääda. Noh, meie enda sugupuudes on selliseid lugusid hästi palju, kuidas, kuidas läbi tuldi, aga ma usun seda, et kõigi sugupuud inimeste lugudes on see. Aga jah, me ei pea rääkima mingi kauge esivanema mingit ühtelugu niimoodi lõputult kordama, et tegelikult on igas inimeses midagi väga ilusat. Et põnev on jah, see, et meil on need tulnud psühholoog niimoodi käinud kursusel ja rääkinud Nad räägivad sellest, et kuidas selles ringis et kui ta selle ringi paika panete, et siis on olemas mingid inimesed, kes sellest suguvõsaringist välja lükatakse. On ta siis joodik või on ta noh, ühesõnaga jätnud vanem oma lapsed maha, aga põhjus ei ole mitte selles, et ta on halb inimene, aga nad lihtsalt need inimesed omavahel ei sobi. Et kui me rääkisime siin sellest kooselust ja abielust, et koos ei ole niisama mõtet ju elada, et koos on, tähendabki seda. Et on mingi leping, mis meid seob, millegiga on meil mingi vara jagada või mis iganes, aga see, et sellest inimesest peab abi olema, aga kui need inimesed ei sobi, siis ei ole mõtet neil pikalt ju, kui niimoodi koos elada. Et tänapäevase kärgperede ajal päris kummaline, see selline keegi ei teagi, kelle, kellega on, et selles suhtes on ka väga raske seda sugupuud koostada, aga me oleme lähtunud sellest, et on siiski bioloogilised vanemad, et kui, kui tõesti neid ei tea, siis Ta on need sellised kes sind on üles kasvatanud, sest nad on ka tegelikult pannud kogu oma hinge sinusse, et aga jah, sellised tihtipeale just joodikud, tõlgid tõrjutakse välja, aga nad ei ole jooma hakanud ja sellepärast, et nad on noh, sündinud joodikutele, neil on mingisugune suur mure, meil on mingisugune noh, asi juhtunud, mis, mis neile ei sobi. Aga huvitav on see, et nii nagu ta välja tõrjutakse, siis järgmises ringis tuleb samasugune inimene tagasi. Et see pere on nagu üks suguvõsapuu on nagu üks tervik. Et kus, kus on ühesugused samasugused inimesed kogu aeg ja noh, põnev on vaadata just, et kuidas, kuidas seal kursusel olid näiteks? No küll oli palju annad, ega anna oli nagu vana-vanaemade nimi oli, et sarnased inimesed satuvad ka kokku, et see oleks täitsa põnev uurida. Aga ka abielupaaridele näiteks meil on mõlemal on juuli vanaema. Et ta on sarnaseid asju. Aga muidugi noh, kooselamise juures ikkagi ääretult oluline on huvid ja kirg. Kirg on see, millest tuled, energia, tuleb tahtmine midagi üheskoos teha, see, mis toidab ja see, mis aitab üle lõpuks kõigi kõigist nendest tühimik käest, et et kui on joodik, tähendab samamoodi mingit igatsust, mingit ühikut, mis on, mis on sinna tekkinud ja mida ei suudeta lahendada ja mitte ainult millest saab üle tõesti ainult kirglikku huvi kaudu. Ja see on huvitav, et minu jaoks on kirde Kaarsed, Koidu esimene säde Kristel nii ilusti kursuselt ka kirjeldas, keda see esimesed päiksekiired tulevad, pilvi värvima ja puude latvu. Kristeli enda jaoks on kirdekaare maaema, on tema isa, ema, ema, esimene Eesti naisajakirjanik, oleviku peatoimetaja, see oli kolm-neli aastat, kui ta koos oma abikaasaga niimoodi meeleheitlikult pingutas, kirjutas juhtkirju lugusid disoleviku 1900.-te alguses siiamaani lahti kirjutamata ja uurimata, kõik samuti tema abikaasalt Karl Koppel kes oli sündinud Raadi mõisa sopaku kõrtsimehe pojana, oli väga asjalik mees ja linakaupmees ja sai tõesti endale lubada ja samamoodi ka poeg Karl oli Postimehe ostjate ringis. Olevikuga läks õnnetumalt ja, ja lõpuks peale, et 1905. aasta revolutsiooni pidid kui minema ja sai piiburis infarkti. Ja millegipärast suguvõsas temast eriti palju ei kõneldudki. Sama Kristeli vanaisa olid täiskarsklane ja, ja tunti nagu mingit vastumeelsust selles suhtes. Läheb on see, kuidas sa selle just selle juurte juurde tagasi minemise käigus, et ma tegelikult ei teadnud neid lugusid ja noh, kuna ma olen ka kõige noorema olete laste kõige noorem laps, siis noh, minule need lood ju palju ei jõudnudki, et ma ei ole oma vanaisa näiteks näinud ja ja ühesõnaga, neid vanavanamaid ma üldse ei ole näinud, aga põnev on jah, see, et kuidas see sugupuu uurimine, see annab nagu võimaluse minna ja küsida ja mitte nüüd ajada ühte liini, vaid sa pead kõik teada saama, see tähendabki seda, et sa liidad selle suguvõsa kokku. Et minuga näiteks jah, ma olin kuulnud sellest Maria välistades oleviku välja andis, aga see on selline natukene kurb lugu, see nende oleviku väljaandmine, kuidas nad lõpuks ikkagi ikkagi 1905. revolutsiooni ajal sai, ajaleht kinni pandi ja vanavanaisa ära suri, et see oli kurb lugu, aga, aga noh, nüüd ma kuulsin näiteks sellest barje koplist sellise loo tädi käest, mille. Ma ei oleks tulnud iial sellise asja peale, et tema käest küsida, et hele Vilbaste rääkis mulle sellise loo, et kuidas sõja ajal nad olid. Kannik mäe talus ja sõda oli üle minemas ja juba lahkumas Eestimaalt ja siis viimased siis need SS-väeosad tulid, tulid need ukraina Vlassov, lased siia ja, ja no mis, kui talust talusse tuldi, et oli vaja ju siis kuskile maskeerida, kogu see sõjatehnika praegu tehaksegi. See on vahva, kuidas Ameerikast tuurilt praegu ennast varjavad elupuuokstega, teadmata, et see on, ei ole meie põlispuu, aga samamoodi tuldi talusse ja taheti maha raiuda sealt noor kaasik seal kõrvalt kohe, kui mis oli nagu maja juures ja kasvatatud hoole ja armastusega. Ja siis Marie Koppel, kes oli niukene aedniku armastusega ja tõlkinud ära isegi aiatöö katekismuse omal ajal ja välja andnud Eestis selle siis ta läks nende meeste juurde ja kuna tal keeled olid kõik hästi suus, sest ta oli karjunud, tädi ütles, et ta ei saanud aru, mida ta karjub nendele meestele sõjameestele, sõdurivormis, püssidega meestele, aga ta oli karjunud ja seisnud nende ees nende masinate inse, karjunud, et te ei tohi neid kaskesid siit maha võtta. Teie lähete ära, aga meie peame siin edasi elama ja kuidas siis ohvitser pärast muidugi ta tädile tõlgiti, see, kuidas ohvitser siis oli, oli nagu andnud meestele korraldused, okei, tooge kaugemalt siis kuskilt need puud isegi noh, selliseid selliseid võidulood, et kui kanged on olnud meie esivanemad ja kõige selle juures ellu jäänud. Et vot need lood tuleks kokku korjata ja mõelge, kui hea on see, et kui te nüüd enne jaanipäeva hakata seda tegema ja suguvõsa saab ju kokku ja te teete oma lastele näiteks sellise suguvõsa raamatu. Et kus te ise olete seal keskel, teie enda elulugu, nii nagu meilgi on, selles raamatus on, on Mikul ja minul mõlemal elulood ja siis on meie meie esivanemate lood järjest ja ka need piltide kokku otsimine, see on nii põnev, et küll me otsisime mõne mõne pildi, saad sellise imepisikese kellegi käest ja ja, ja siis sealt pealt sai selliseid suurendatud, näed, kuidas su ema on selline kahe kolme aastane seal oma ema süles? Tundub jah, kui ta on 84 aastane, praegu, et tundub jah, et huvitav, et selliseid asju saab nii kaugele tagasi vaadata. Et sinul oli samamoodi põnev oli otsida neid vanu pilte ikkagi siit ja sealt ühte pilti ei saanudki lõpuks, aga siis me küll tükk aega mõtlesime, et, et tema õe pildi ühe vanavanema õe pildi saime ja siis ja siis oli, mõtlesime, et laseks joonistada, et eks need näojooned on tegelikult sarnased. Aga jaanipäevast tahtsin ma rääkida, jaanipäev on ju nüüd varsti tulemas. Ingrit oled sa kuulnud sellest, et jaanipäeval käiakse kaldal? Olen kuulnud vähe. Vähe ja siis seda maardlast veel mõned ütleme poolsada aastat tagasi olid täitsa valdav mina Rapla maavalitsuses tööl ja ma pidin igasuguselt pärimuse ja kultuuri ja hariduse teemadega tegelema. Ja rääkis mulle Hageri kirikut Ta ja siis moodi nõukogude ajal panen need tulid tema juurde ja küsid, armas, kui õpetaja öelnudki, millal sel aastal jaanipäev on. Muidugi kõik teadsid seda tavalist jaanipäeva, mis oli kalendrites 24. juuni aga memmede jaoks oli see Sugulaste mälestamise päev, kalmistupäev, jaanipäev oli nõukogude ajal, siis täitevkomitee, otsustas, kirikuõpetaja ütles jah, sel aastal on meil 20. augustil jaanipäev näiteks. Aga meie vanades regilauludes kirjutas igal pool sellest, kuidas vaene laps läheb jaanipäeval kirikusse, läheb isa ema hauale ja palun, et nad tuleksid teda õpetama, teda toetama. Ema ütleb, auastet, õhk sind õrnalt õpetagu taevas torkama. Ta andku. Ja jaanipäev oli. Eks karja lastel, kui tööleping tehti eri päevas, läksid tööle, terve suve pidid tööl olema. Üks tingimus oli jaanipäev, oli vaba. Et jaanipäeval oli võimalus minna kalmule. Ja kui ma sellest kunagi teada, Sainz hakkas mind lummama ja mõtlesin, et üks aasta olgu peale ma proov nagu sinagi sellest palju kuulnud ei olnud. Tõusin hommikul vara üles ja mõtlesin, lähen käin vanaisa vanaema haual. Seni müstiline käik nagu unenäos, nii põnevat inimesed tuliteedel vastu võtmelise tähtsusega inimesed. Et, et tõepoolest, see on asi, mida ma soovitan kõigil kuulajatel ette võtta. Est jaanipäev üldse hakkab tänapäeval nagu tähendus kaotama, kõik teavad, et see on tähtis. Aga see algab juba jaaniõhtul tule tegemisega. Et meil on kuidagi midagi viltu läinud, et me arvame, et me teame kevadise ja talvise rämpsu jaanitulesära põletama aga ei, jaanituli tuletajad puhastest, kirgastest, halgudest, kuivadest halgudest ja sinna jaanitulele visata suhkrut, peotäitena sisse, kommi, šokolaadi, selline on õige kahja tuli, selline tulin siis tõepoolest meeldib. Ise ei söö suhkrut ega kommi, siis ta. Olen nõus ja kõigile teistele ka tervislik. Et see ei ole üldse paha. Aga jah, et jaanipäev on niisugune valgus tohutu pidu, kulminatsioon sellest peale algab pimenev pool ja pimedamal poolel ju vajame eriti need ahkunute kaitset. Et seetõttu kalmistutel käimine, haudade korrastamine on hästi-hästi hea mõte, et mitte ainult jõulude ajal, vaid samamoodi jaanipäev, jaanipäev oli vanasti isegi rohkem kui jõulude aeg. Selline kalmudel käimiseks. Vanematel inimestel on ju siiamaani komme, et nad no ükskõik mis enne asjad tegemata jätta, kalmud tuleb korda teha, jaanipäevaks on uued lilled, on ju need begooniat, istutatakse sinna ja, ja riisutakse kõik ära ja valge liivaga kaetud näiteks see oli huvitav, et ma leidsin hiljuti just helmeallika kohta sellise loo, et kui, kui seal tulid mõisahärrad, Sis raiusid maha vanad lehtpuud hiies ja ja panid sinna okaspuud kasvama, siis siis sellest saadik ikkagi seda mäge niimoodi liivaga kaeti ja teerajad olid valge liivaga kaetud veel nõukogude ajal. Et tegelikult see on jah, et see pidi siis nagu selle puhastama selle, selle hiie ja ja tegelikult ongi nii, et kalmistul on ja samamoodi me katame liivaga need hauad, et need hauad tehakse korda ja siis on kõik ilus. Aga mina näiteks mõtlen, et praegu räägitakse palju sellest, et setod veel söövad haudade peal. Aga mina mäletan jah, seda, et kui me läksime ikkagi lapsepõlvest sinna Saarde kalmistule, siis kas meil oli ka ikka võileib oli kaasas ja kokku saadi siis ikka mingit kooki jagati ja mahla ja ja tegelikult noh, kaugel oli ju tuli minna ja haudade peal söömine, noh loomulikult Briti esivanemad ka ühisringi. Et tasub täitsa söök kaasa võtta, aga, aga, aga noh, muidugi see, mis me seal noh, meil on sealsamas ja 13 harjutust, üks ongi jaanipäeval haudadel käimine, et tegelikult on see tänapäeval natukene keeruline. Et me lugesime kokku seda mitmel kalmistul. Me peaksime kui ka siis käima, et kõik need hauad läbi käia. Et Mikul on üks on Läti vabariigi territooriumil, minul on üks Venemaa templi territooriumil, see Viiburi veel. Et päris keeruline mul oli, vist kuus on, ma ei mäleta, palju sull oli neid haudu, kus tuli käia, et aga siis võib-olla võiks siis ära jagada niimoodi, et et ühel aastal käite ühtedel ja teisele, teisel aastal teistele, et et aga võiks need hauad läbi käia küll üks kord, et et kasvõi vaadata seda, et nad oleks korras, tavaliselt küll keegi hoiab need korras. Aga aga noh, ühesõnaga siis on ka selline hingamine parem tunne, et sa oled seal käinud, et me ise alati võimalusel käime ja teeme need hauad korda. See on hästi oluline mõte, et me hakkasime jooma jutud sellest peale. Me käime looduses ja meile meeldib looduses olla seesama jaanipäevalt viimane päev, mille juures kutsuti vanasti lauludega inimesi välja kes ei tule õue, see tuppa tama, mardipäevani magama, ristipäevani ringutama, jõulus pöörab teise külje, kogu elujõud ja kogu sära kaob temast, nii et jaanipäev, kui ta enne pole vett välja saanud, siis jaanipäeval kindlasti võtke see aeg ja tõesti köis õhtuse lõkke ääres ja nii edasi. Noh tundub, et, et midagi ei ole nagu tehasest, mõtestage oma jaanipäev sellega, et minge hommikul ja käige haudadel ära. No jaanitule ääres on alati vihma sajab meil, eks ole, jaanilaupäeval alati ja, ja sääsed on need kindlasti seal järgmine päev on ilus. Nii et siis võid täitsa võteterile. Ka jaaniõhtu on muidugi suurepärane aeg, et lugusid rääkida, neid samu võidulugusid, seda, kuidas on välja tuldud, kuidas anud toime saadud ja, ja tõesti, kui kuulata neid inimesi, kes meilt küüditatud on, Meinud vapustavaid lugusid, kuidas inimesed suudavad toime tulla. Me oleme küll seal harjutuste osas selles raamatus pannud selle, et, et võidulugusid tuleb rääkida jõuluajal jõuluõhtul, et see on ka üks selline õhtu, millega ju keegi midagi teha ei oska, et noh, teate isemis jõuluõhtul toimub kõigepealt süüakse ohjeldamatult, siis parimal juhul käiakse kirikus siis tuleb jõuluvana ja siis on, siis vaadatakse visa hinge või üksinda kodus. Aga selle asemel tõesti võiks siis nagu algselt jah, aga seda isegi vähem, aga see lihtsalt telekat niimoodi laialivalgumine on ilmselt see kõige tavalisem tegevusega, siis võiks võtta tõesti lapsed kokku ja rääkida neid lugusid ja ja veel parem kui nad linti rääkida, kuigi kogemus ütleb seda, et lindi pealt keegi enam pärast ei kuula. Et tasub ikkagi kirja panna, et Meil on õnneks vedanud Mikuga, sest meie esivanemad on kõik olnud tohutud grafomaanide. Et no ühesõnaga, meil on seal ka raamatus toodud ka palju raamatuid nad kirjutanud on, aga lisaks sellele kirjutanud oma mälestusi ülesse aga, aga kellel seda ei ole, siis praegu on küll täiesti viimane aeg, et kutsuge jõgi oma vanemad külla jõuluõhtul. Ja te saate muidugi sellele vanemale heameelt ja ja samal ajal ka siis need lood kirja panna ja need lood on lastele esimesel hetkel võib-olla jah, tundub, et, et nad ei taha neid kuulata, aga, aga mina tegelikult jah, takkajärgi mäletan, et neid oma oma ema lugusid, mida võib-olla hea vahel oli, nii et muinasjutu asemel räägiti seal neid küüditamisaegseid lugusid, aga, aga ma mõtlen jah, et mis mulle nendest meelde jäi, jäidki sellised võidulood meelde, see, kuidas emaid Ta räägib seda, kuidas ta jälle üks ellujäämise lugu, et kui ta sai 48. aastal tube tuberkuloosi ja siis Viljandi arst ära ravis munakoore ja keda ma ütleks siiamaani ta konjakit seetõttu ei salli konjakimaitset ega lõhna. Aga ta tuli siis 49. aasta 24. märtsil tulid ja siis viimaselt kontrollilt oli tuberkuloosi paranenud või tagasi rongiga Kilingi-Nõmme ja ja siis hakkas kodu kodu poole minema ja kuskilt oli teada juba tulnud, et tuleb küüditamine. Ja siis, kuidas nad õhtul siis kui pakkisid oma kõik need kotid valmis ja kui ta siis hommikul istutud, tee seal selle kottide otsas ja ja arvati, et nüüd läheb minekuks ja ja siis, kui ema ütles, et kuna neid oli nii palju, Ma arvan, kuid juba tehtud ja tohutult kartis neid tääkide helki ja siis ta ütles, et kui see ülevalt, sealt kõrgelt sealt mäe pealt hakkas auto tulema ja ta nägi selle hommikuvalguses neid helkivaid tääke, siis tema närvid ütlesid ülesse pani ilma jalanõudeta märtsikuu nagu oli joonelt metsa poole jooksu ja noh, tegelikult jooksis terve pere laiali, aga tema oli Aziz tuberkuloosi ste äsja paranenud, paljajalu mantel seljas, millel olid siis olevat olnud kuldrahad niimoodi alla äärde õmmeldud, et kui minekuks läheb ja siis ta oli, seal oli noh, niimoodi täis kraav, ta teadis, kus kõige madalam koht oli, jäätükid olid hulpinud sees ja siis sellest rinnuni läbi selle kraavi vee jooksis metsa ja mitu tundi siis eksles seal senikaua kui jõudis siis oma sugulaste juurde ja ei jäänud haigeks. Ja mina olen ju olemas. Et see on see võidulugu, et võib-olla need lood ka ikkagi, et nad on küll rängad, aga see ongi meie saatus, aga, aga nad jäid ellu ja noh, selline ju ma olen ka siis natukene metsa poole saan hakkama sellistes kohtades, et et võimas Kristjan Mikk, kuidas teile tundub, kas tänapäeva konkurentsi maailmas kus vähemalt läänemaailmas näid võidutsevalt individualism, kas valitseb selline generatsioonidevaheline ebavõrdsus, generatsioonidevaheline šovinism sest ühtpidi on ju loomulik, et, et värske veri tungib peale. Aga samal ajal kus, kui, kui vaadelda meie ühiskonda, siis väheneb selline elukogemuse ja elutarkuse hindamine, väärtustamine jääb mulje tihtipeale et on selline edukultus, kõik peab olema väga noor, vitaalne, et kui inimene on juba keskigaja pluss, et siis siis on selline kerge mahakandmise teema. Et kuidagi selline generatsioonidevaheline konkurents ja, ja, ja ebavõrdsus on hästi tugevalt ühiskonnas sees, et on teil selline mulje jäänud, mis teie mõtted sel teemal on? Ei ole sellepärast, et küll nad tulevad meie käest küsima. Et ega nad hakkama ei saa tegelikult et lõpuks jooksevad, aga see on alati niimoodi olnud, et Need kuni kolmekümneaastaseni tahavad väga valitseda ja siis hakkab mõistus pähe tulema ja ja siis 40-ni kuidagi püüad veel kuidagi Oleskleda, aga siis siis tuleb tarkus pähe. Ja siis hakatakse sedasama sugupuud uurima, et vaadates, mis, mis on enne olnud, aga enne seda tundub jah, selline, et et on see, mille mina loon, see on uus ja võimas ja tegelikult enamasti jalgratas on juba leiutatud. Et ma mäletan seda ka ise, kuidas ma olin. Mis asju me kõik tegime ja kui põnev see oli ja tundus, et oh, mis need vanad inimesed räägivad, nad ei tea midagi. Aga nüüd hakkab see pärale jõudma, aga see ei ole midagi uut seal mõnest olnud see edu kultuse jutt tänapäeva maailmast, et et see on alati alati on olnud nii hullema muidugi jah, see, kui valitsema pääsevad noored. Et võib-olla see ei ole hea mõte, et vanarahvas ju rääkis, et kui noored pääsevad riiki valitsema või tuleb noor kuningas, siis tuleb sõda. Et eks nad on tormilisemad ja tahavad vallutada seda teisi rahvaid ja see, see on see ilmselt põhjus. Kui neil on head nõuandjad, siis pole karta midagi. Selle poolest on sul küll õigus, et ühiskonnas ja mõtteruumis mõtteilmas tervikuna me elame tõesti ajastul, kus kaldniisugune edukultus, kus on, on pöörane. Ja, ja muidugi noh, selle juurde käib võistlemine ja võitlemine. Sama, mida Kristelen nimetas, et isegi jõuluõhtul on visa hing ja veri lendab igal pool. Ja, ja samamoodi kui vaadata kõiki näit meiegi televisiooni, jõulusaateid ja nalju. Piinlik ja paha on tihtipeale kes need surma ja vägivallaga seene issandaga lõivu maksmine sellele, et maailm ümberringi on selline. Aga tegelikult see on ainult üks osa maailmast, nii nagu kui pool saab läbi saama, mida Kristel ütles, noorus, pöörane nooruse aeg saab läbi, kui jõuavad neljakümnendat eluaastat, äkki tekib huvi, kes need esivanemad olid? Ei, ma ei jaksa siin linnas, ma loeksin mingisugust, kas või väikest onnikesed kusagil mere ääres või metsa ääres või maal vaja. Ja sealt algab teine, teistpidi liikumine. Ja need mõlemad pooled on olemas, nad peavad omavahel tasakaalus olema. See ei ole küll koht, kus kohas niimoodi ennast hallitus muretseda. Lihtsalt teada, et need ongi maailma kaks erinevat poolt ja kummalgi on oma koht. On ajad, kus sa pead olema tõesti nii tapvalt kiire ja võimas ja vägev. Ja on edasi ajad, kus sa pead olema rahulik ja laskuma suurepärased näited Järvide dünastia või need suguvõsad on palju tarandit. Tõepoolest ei ole niisugust Jah, sarved on ju kõik muusikud ja kõik mängivad pilli ja keegi ei ole kellegist üle ega. Kokku mängimine, üksteise tajumine. Neid suguvõsad ongi võimsad, kus, kus tehakse sellist koostööd noortega ja vanadelt omavahel. Et need, need tulevad võidule, kui, kui ma ütlen, et üksi rabad ja tahad olla väga tugev see noor just noorena, siis sul ei ole häid abistajaid vanade hulgas, siis sa ei jõua kaugele. See tähelend kestab suhteliselt lühikest aega siiski, sest tuleb juba järgmine, järgmine tugev, nii nagu sa enne ütlesid, kes sul lihtsalt jalust lööb. Aga kui keegi on, kes sind aitab ja kaitseb ja paitab ja küll siis hakkama saad. Jah, eks selline koostöö olekski ju loomulik, et, et noortel on see elujõud, vitaalsus teistlaadi vägi teevad muutusi, algatavad revolutsioone. Aga vanematel küpsematel on siis elutarkus, elukogemus, teistlaadi vägi, mis nad on siis selle oma kogemusliku raja kaudu saanud, mina pidasin silmas just sellist tänavat päeva lääne ühiskonna mentaliteeti mis on hästi levinud äris, poliitikas, meelelahutuses, kus siis inimese parim enne tähtaeg saab mingi et Kesk- ja ka läbi ja troonile tõusevad just nimelt sellised nii-öelda noored kuked, et et kui vaadata siin põlisrahvaste traditsioonide poole, siis tõesti kogukonna valitsemisega tegelesid peamiselt vanemad inimesed, kellel oli juba see elutarkus ja kogemus. Et noh, eks meil ole nii ja naa, et ma ei taha nüüd ühtegi äärmust nagu, aga see oligi karas jah, aga mu küsimus on pigem selles, et, et, et kuidas seda sellises nii-öelda läänelikus noores tuhinas, kuidas seda elutarkust taas au sisse tuua, et meie tihti näeme seda, kuidas vanemad inimesed heidetakse justkui kõrvale, nad on juba kasutud, nad on juba vanad, pange nad kuhugi ära ja siis me tuleme, teeme kõik uueks. Tore oleks kuidagi nagu mõlemat poolt väärtustada. Aga võib-olla need valitsejad siiski olidki vanades ühiskondades ikkagi nooremad, et kuskil neljakümnesed, et no see sõjamees peab tugev olema, aga et need inimesed, kes siis juba sellest ühesõnaga sugu loovast ajast välja said, no paljud nad lihtsalt surevad, eks ole, aga aga jäävad alles need, kes oskavad elada, need nii-öelda võitjad, need teadjad, kes teavad, kuidas nendest asjadest välja tulla. Ja need noored võivad ju siis teha, mis nad teevad, aga mingitel ekstreemsetes olukordades peavad nad ikkagi tulema nende vanemate inimeste käest nõu küsima. Et see on olnud läbi aegade nii ja ma arvan, et ka praegu, et et noh, ilmselt on ka see, et elu on nii hea, et sul ei ole tegelikult palju vea nõu küsida. Aga, aga mingitel aegadel, kui kui meil kõik need internetti maha jooksevad, jälle ja häkkerid saavad võitu, et siis võib-olla tulebki tulla vanavanema inimese käest küsima, kuidas, kui tõmmata, et ma üldse imestan ükskord selline aeg tuleb. Et siis on need vanad inimesed väga olulised, et ei maksa neid kanda. Aga tegelikult ausalt öeldes tänapäeva võidujooks, et noh, see, mida mina olen vaadanud, tõepoolest on niimoodi, et et sa selle esimese poole elust tohutult rabad ja ehitad endale maja ja muretseda auto ja lapsed ja kõik muu ja ja mõtlen, et kui ma pensionile lähen, siis aga no vot siis ma hakkan neid asju tegema ja siis ma pean elama, aga kas sa oled nii vana juba, sa ei jõua enam neid asju teha, et et võib-olla on see, et jätaks neil need autod ja asjad muretsemata, ei hakkaks kohe seal aias nokitsema, et see, mida ma praegu nii naudin. Et see hetk, kui ma kirjutan midagi, et siis ma vaatan nagu enam kui sulg ei jookse enam, siis ma jooksen välja ja natukene roim peenart või või teen midagi kaeval maad või, või vaatan, kuidas on linnud oma pesades arenenud, et, et kas ma, kas ma võiks kohe seda head asja teha, et miks ma pean nii tohutult rabama mingeid noh, teaduskraade või või juhtivaid positsioone maailmas, et ega see tegelikult Ta ei tee rikkaks ega ka terveks, ilmselt see on põhiline Ütle oma koha otsimine on see. Ja tõesti, jätta see noortele levimuusikas, kus kohal on. See ongi selline valdkond, kus käibki niimoodi. Aga samal ajal, kui sa vaatad levimuusika sõnad Anne Veskit või Ivo Linnat, vaid. Nad on võimsad, vägevad hoitud, armastatud Tõnis Mägi või ja nii edasi, et, et tegelikult Ta ei ole levima, natuke on nõndamoodi, et kus isegi üle 60 või noh, omal ajal Artur Rinne või Kalmer Tennosaar, kes kõik olid Georg Ots või et ma arvan, et ei ole nii hull, et. Kuidagi liialdame sellega, küllap on niisugusi valusaid kõrvaleheitmisi ja et see käib läbi aja kogu aeg, aga. Ja võib-olla see tunne on tekkinud sellest, et kõrvale heidetakse, et me ei saa enam seda suurt palka. Aga küsimus ongi võib-olla selles, et kas me tahame seda, et see vanem inimene tegelikult ei tahagi nii palju raha, ega mul ei ole seda vaja tegelikult, et mul on tegelikult kõik olemas. Aga siis fataks ja et sa oled luuser, sa ei saa seda palka. Aga kui paljud maainimesed praegugi elavad ju tegelikult niimoodi, et neil praktiliselt palka ei ole ja ei ole mitte midagi, aga aga toovad seda Aias seda nii-öelda mahevilja, mida meie meie poes ostma meeletut kallite hindade eest, et et no miks me peame siis seda raha teenima selleks, et panna sinna kuskile mujale, et me ei ole, tegelikult ei ole need maainimesed luuserid sugugi, et nad elavad täiesti kuldset elu ja võib-olla mõni miljardär unistaks sellisest elust. Mulle muidugi meeldib hästi see, mida edukad ärimehed Elon, mask ja teised üha enam toovad ja ma usun, et niimodi lõpuks lähedki see kogukonnapalk või kodanikupalk jah, et, et kõik inimesed saavad endale elatusvahendid kätte. Hiljaaegu lugesin uudist, et tegelikult suurendab oluliselt ettevõtlust. Et see ei ole noh, vähendab pingeid, inimesed saavad vabamaks, nende ideed pääsevad vabaks ja ja ma arvan, et see võiks olla üks teel lahenduse poole selles, millest sa räägid, et, et ei oleks nii eksistentsiaalne see täielikult inimeste rentslisse kõrvale heitev aidata. Tõepoolest, kõigil on võimalus olla ja, ja, ja oma ideega välja tulla. See idee töötas lapselt edasi. Kui ma ühel noortefoorumil kunagi välja käisin, sil selle ideed kõikidele noortele aastates veenok vanuses 16 kuni 26 võiks maksu maksta 600 eurot kuus puhtalt kätte, et nad saaksid lapsi teha, nad saaksid ennast arendada, õppida, et nad ei peaks ennast vaevama tööl käimisega, et teeks sellise eksperimendi, et jätaks näiteks rail Balticu asemel võtaks laenu ja maksaks sellele 10-le aastakäigule iga aasta sellist kodanikupalka siis seal oli üks minister kohal. Ta ütles, et kas ma olen hull, et mida need inimesed siis teevad. Et nad ei oska ju mitte midagi teha muud, aga ma kujutan ette, et noored inimesed, et et kui palju asju nad loeksid, võib-olla nad läheksid, käiks nende vanemate inimeste käes ja kuulaksid neid lugusid ja võib-olla teksidki selle maailmarevolutsiooni ära, mida me nii ootame, et see maailm pöörduks normaalsetesse rööbastesse. Aga Eesti võiks olla sellel alal esirinnas ja just see 16 kuni 26 on see võtmeaeg, et kuule, me kurdame, et meil ei ole lapsi. No jumala eest, las nad kasvatavad neid lapsi siis, et tuleb uus Eesti ühiskond ja võib-olla tulevadki targad ja, ja head inimesed, kelle vanemad pole kogu aeg kodust ära ja et see võiks olla meie niisugune päästerõngas. Kuidas õpetada noori oma vanemaid ja vanavanemaid ja vaarvanemaid ja esivanemaid ehk siis oma juuri uurima, austama, armastama. Et kui nüüd mõelda, kas või teie selle iseendast algava sugupuu teema peale millegagi peaks meile ju selgeks tegema, mida see neile siis annab või mida see meile siis annab? Ja mina arvan seda, et kedagi ei pea sundima midagi tegema, et. Ma mäletan, minu kõige rängem kogemus lapsepõlvest võib-olla oli mingil hetkel see, et ma olin maletaja ja ma tulin, mis oli tookord, kui ma tulin Eesti noorte pronksi, sain males. Ja siis tuli üks mees minu juurde, pistis mulle käe pihku ja ma mõtlesin, ta tahab mulle õnne soovida. Aga ta ütles selle peale, ma tundsin teie vanaisa ja ma olin kohutavalt solvunud selle peale ma ütlesin, et mina, mina, kes ma võitsin selle koha ja nüüd tullakse rääkima, et minu vanaisa oli keegi. Mõtlesin, et kunagi ma ei tegelema, teen, lähen oma teed ja mul on kõik olemas. Aga ometigi juhtus nii, et kuskil 30 40. Eluaastal tegelikult vaatan kõike seda, mida mu vanaisa teinud on ja ma olen uhke selle üle, et keegi oleks mulle öelnud, et must kunagi, et ma hakkan kunagi vanaisa alustatud allikate uurimisega tegelema. Välja naernud ta, et tegelikult jõuga ilmselt ei saa selliseid asju sundida, aga see, mida me teha saame, on seesama. Et korjata kokku see pärimuslood on ja panna neid kirja, nii nagu meil on võtta praegu oma vanavanemate kirjutised ja, ja kõik muud tähelepanekud, et kui neid poleks, ega siis meil oleks ka väga raske seda teha. Aga õnneks jah, ma ütlen, et eestlane on kirjaoskaja rahvas väga armastab kirjutada ja seetõttu on neid olemas, aga pange need oma laste jaoks tallele, et ärge suruge neile peale meil on ma ühesõnaga tänapäeva noortel on ju see häda, et meie kooliharidus on selline, et et esimesed klassid, nad saavad kuidagi hakkama, aga hiljem arvatakse. No umbes 13 õppeainet on 11, kuskil seal on ja iga õpetaja on õppinud mitte koolis, kuidas nii nagu klassiõpetaja õpib, et ta õpetab kompleksset õpet vaid see, et õpib sisuliselt ülikoolis oma ala tippspetsialistiks ja siis ta püüab sellest lapsest teha ka abitooriumi lõpuks sellise tippspetsialisti, et see abituurime lõpetaja peab olema 11 13 erialal, tippspetsialist kooli lõpuks pärast seda muidugi õnneks ta kõik unustab, aga, aga see hetk on see, kus ta pea on täis mingeid valemeid, teoreetilisi käsitlusi, millest tegelikult on see, et enamus selleks hetkeks on juba see teave vananenud. Et suure tõenäosusega talle seda vaja ei lähe elus, et, et tulevad uued teadmised, mida ta tegelikult peab teadma, et on küll muidugi põhitõed, aga need saadakse tavaliselt esimese kuue klassiga juba selgeks. Aga, aga jah, see veel sinna otsa laduda mingisugune suguvõsa uurimine ja kõik. Ja jah, ma tegelikult on ju praegu nii, et nad peavad isegi uurima, et neil on mingisugused need mis vanasti olid eksami, nüüd on mingisuguseid, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse, et tuleb mingi sihukest tööd teha, mingi loominguline töö mingi ja et tegelikult ei oleks vaja ajada lasteaia nii palju selga laduda, et vahel ongi nii, et tekibki selline tülgastus sellest. Aga aga kindlasti on see, et noh, see, mida ma näen küll, et meie juures kursusel ja mitte ainult sellel kursusel, aga kõikidel teistel kursustel käivadki kuskil kolmekümnendates 40.-st eluaastast tulevad ja ütlevad, et ma olen nii tahtnud seda uurida kõiki, neid ravimtaimetarkusi hakatakse uurima just kuskil 34. eluaastal, aga paneme need kirja, need asjad jätame need kuskile tallele, et nad saavad siis võtta ja oleme siis valmis tavaaga mitte see jah, et seda lugu, räägin ikka, kuidas ma kunagi mõtlesin, et no ma olen botaanik, botaanikute lapselaps ja, ja ise ka bioloogiaga, minu lapsed peavad tundma kõiki taimi. Ja siis kuidas ma sellele vanemale tütrele, kes need on, 29 hakkasin maal õpetama ja mõtlesin, iga päev õpime diis taime. Ja siis, kui ma jõudsin seal angervaksa ja anger püsti ja kõik need järjest nimestiku järgi ära õppis. Kuskil kolmandal päeval ma sain selgeks, teeb mingit mõtet, et elu sees ei saada neid asju selgeks. Küll me saame seda, et teha, et kui nad käivad meiega kaasas metsas looduses teatud taimi, on neil vaja ju. Et kas või kui täppadki läheb, et ta teab, et ta saab oma käele kohe selle panna, kui on terariistaga raiutud, siis panna raudrohu peale või siis kuskilt hõõrutud siis panna teelehe peale või või noh, need kui nädal praegu soolatüügaste ka, et siis ta läheb ja kevadel ja murrab sealt seda, seda vere urma rohtu ja paneb endale peale, et need taimed jäävad talle meelde, aga kas mitte see, et nagu koolis praegu õpetatakse ja mis oli see jõgi-kõõlusleht mida mina pärnakana ei olnud mitte kunagi elus enne näinud, kui kunagi väga kõrgel kursusel ülikoolis õpetati mulle seda, et selline õpe ei kanna vilja ja, ja seda pole mõtet ka lastele peale suruda. Aga samas nagu jah, sellistele suguvõsa kokkutulekutele võiksid küll kaasa võtta, mina mäletan Teine, mida teha saab alati sama, mis meie raamatu eesmärk on, et kõigepealt kompass panna paika kaheksa ilmakaart, kaheksa esivanemat, kaheksa suunda. Ja järgmisena tasandada teed sama, mida Kristel ütles, et, et koguda kokku lugusid. Et nii nagu meie panime meie kummagis suguvõsa kõigi 14 esivanem, seal oli siis isa-emaga vanaisad vanaemad kokku kuus ja, ja siis need kahetse maaema maa isa kokku 14 need meie laste jaoks ei hakka, tegi neis sundima, et sa pead nüüd selle raamatu läbi lugenud, sa pead hakkama tegelema, tule vastab mulle. Mis seal selgeks sa oled õppinud, aga ma tean, et see raamat on olemas. Tee lahti, et see tee on tasandatud, seda need on võimalik minna. Tuleb meelde Karjala muinasjuttudes, meest, kes kunagi kirikus ei käinud. Ja, ja kogu küla oli kuidagi närvis, sellepärast et miks sa ei käinud. Aga sel ajal, kui teised läksid kirikusse, ta tasandas põrandast kirikuliste teed ja nii oli ta mitukümmend aastat teinud. Ja lõpuks siis laskis ta ennast veenda, et olgu peale. Kas ühel pühapäeval käin kirikus? Aga ta oli juba nii vana, et ta ei jaksanud ümber järve minna. Ja sellepärast läks ta otse üle järve mööda vett. Aga kuna sel päeval ei saanud Teet tasandada, vajus põlvini vette. Ehk see oli väga ilusa tähendusega, sama tee tasandamine, mida meie oma raamatuga oleme teinud Parindiis samalist Kristel ütles, et selle asemel, et lastele A vähesest alates angervaks Anger pisttaimi pähe tuupida. Appis kuule soolatüükad, saad selle oranži mahlaka vere urma rohuga jagu ja A lõikasid sõrmega kuule muljumisele. Raudru mahlale paneme peale ja jääbki kinni ja see on täpselt samasugune tee tasandamine. See on see, mida me saame teistele teha. Kusjuures vaikselt tiksub teil kogu aeg kõrva taga see, mida sa teed, et et ma olen kõik raamatut, mis meil tuld on, et kui me rääkisime, et autorieksemplarid lähevad kõik peaaegu lastele, et endale midagi ei jäägi eriti ja ja siis ma nüüd, kui see meremängude raamat välja tuli, siis andsin ka kahele nooremale tütrele need raamatud ja mõlemad ütlesid, et aga emme, mul seda esimest esimest mängude raamatut, seda ilmamängude raamatut seda ei ole. Ma mõtlesin, et nad ei tea, et ma muudkui Laurneljaga riiulisse. Ta aga, aga nad ei tea, aga tegelikult jälgivad nad väga täpselt seda, mida me teeme. Et hästi, hästi, jah, mõtlen, et tasub vähemalt kõik need asjad neile riiulisse valmis panna, et kunagi nad võtavad sealt välja ja tasapisi kasvab see, et millal see pärimuse otsimine hakkab, me ei tea täpselt seda, aga mingi mälu jääb. Nüüd. Selle Eesti vanemate ja sugupuuteemaga juba mõnda aega süvendatult tegelenud, uurinud, käinud arhiivides, kuulanud ja kogunud lugusid, pilte neid palvekettaid teinud esivanemate nimedega ja tegelenud selle teemaga noh, ikka põhjalikumalt kui, kui, kui nii-öelda tavalisel argitasandil ja päeval. Kas te tunnete ka selle mõju, et, et kui ma enne küsisin, et mis mõttes sellele on ja mis kasu inimene sellest saastana päeval tahab kõigest kasu saada lisaks tegutsemisrõõmule, et kas te tunnete, et kuidagi on tulnud siis sellist väge ja tuge ja mingit kuidagi mingit kaugemale ulatuvat sellist mõõdet ja hoitust? Selgust ja rahu on tulnud. Tajutavalt sama, et noh, mitmed harud olid jumal teab mind. Nihukesed, segadused suguvõsad siia lugudes ja, ja need olid nagu nende varjus, aga need on need sealt tagant niimoodi selgena ilusalt välja tulnud ja, ja sealt on tulnud tõepoolest niisugust teadmist, noh see kõik, mida ma rääkisin oma vanavanaemast või nii emaga isa poolt nende võidulood, see teadmine, et nad on toime tulnud, nad on kõigest tulest veest läbi tulnud ja ja edasi kandnud. Et see rahu ja teadmine on tõesti hinges. Et, et see on väga-väga selgelt tajutav. Ja teine asi on see, et on andnud võimaluse suhelda nendega muulastega, kellega muidu polekski millegist rääkida. Jumal et teed on läinud veri suunda, aga see, et noh, me oleme lapsepõlves tihtipeale kasvanud nende täditütarde ja, ja, ja onupoegadega koos, aga käinud ja jooksnud, aga tõesti tee on viinud lahku, aga, aga nüüd, kui hakkad mingisugust vanaema pilti otsima või vana vana pilti, siis tuleb nendega suhelda ja tegelikult selgub, nad ongi hästi toredad ja armsad inimesed ja ja uuesti, saada nendega kontakti, see on hästi võimas asi. Et sa tunned kohed. Sa ei ole üksi, neid on kaljutugivõrgustik või? Niisugune. Suguvõsa ongi kõik omavahel suguvõsa nimi, see võsa tundub selline noh, natukene võsa tuleb raiuda ja sellest lahti. Aga noh, ta on siukesed võrgust. Seal puu siis sugu Medurs võib-olla niisugune võimsam asi. Et me mõtlesime seda nime kaua aega, et mis sinna panna, aga aga sugupuu jäi ta jah, praegu, aga, aga see on võimas, milline, mis meie ümber on. Puid on seal hästi palju ja nad on hästi-hästi toredad ja armsad inimesed, see selle üle mul on kõige rohkem hea meel ja ja noh, mõtlen vahel on niimoodi, et ise ei suuda rääkida mõne oma suhtest kuulasega, aga siis eriti kui kahekesi seda teha, siis teine aitab ja oskab küsida selliseid küsimusi, et kui endal on juba tead noh lapsepõlvest ma olen 100 korda seda lugu kuulnud ja ma ei taha seda enam kuulatati, kui juba alustab, et noh, see oli siis niimoodi. A- jälle tuleb see lugu, ma ei taha seda kuulata, aga kui teine inimene, kes seda veel kuulnud ei ole, seda lugu kuulab, siis ta oskab sealt veel mingi nüansi välja küsida. Et need on hästi-hästi, kihvtid ja lahedad lood, mis tulevad just selle kaudu, et võidulood, need on kõige võimsamad asjad. Tuule alla lontu tuulepealuu kui ilma ääre alla. Elu. Ja ma jaa Ja ma ja ma jaa, varr jaa, jaa ja Alguuskur. Te kodu seal kuuskurge ruudu. A la luua ele kuu ta, kuula, ma ei. Kuula. Kui lastest rääkida, siis teil on kahe peale kokku viis last. Maarja, Eliise, Kaur lill ja Anno täht, mis on kõige olulisemad elutarkused, mida te olete lastele oma lastele edasi andnud ja mille üle tunnete tõelist rõõmu. Et see on lõputu D ja töö kasvatada ja, ja vaadata, et neist saaksid head ja tublid ja ja, ja õigeid väärtusi kandvad inimesed, aga ometigi kindlasti on ju, ma isegi mäletame oma vanematelt saadud iluõpetusi tarkuseteri, mis te tunnete, et mis teil on õnnestunud oma lastele edasi anda just sellistest elulistest väärtustest. Uudishimu õpin sinu sealt. See ei tähenda seda, et kõiki igavaid asju õppima peab. Aga see, et sa tahad asju teada sa lähed seda teed mööda edasi. Hoolimine kindlasti nõrgemate. Ja loodushoid ja looduse tundmine on kindlasti minu lastel küll täiesti kindlalt, kohe täna justkui ADHD jällegi nelja sai loodusõpetus, siis ma mõtlesin, et issand, et kõikidel minu lastel on olnud kogu aeg loodusõpetus bioloogia neli ja minul endal oli bioloogia neli, aga mis ma mõtlesin, et mis selle põhjus on, et aga võib-olla see ongi see, Me oleme õpetanud loodust tundma nii, nagu ta ei ole seal õpikus vaid nii, nagu ta tegelikult on, et see lugu ikka, mida ma räägin, et kuidas, kuidas see kõige vanem tütar Maarja kee, kui oli loodusõpetuse tund ja õpetaja õpetas, rasvatihase selg on sinine ja, ja, ja siis maarjakelle isa on vanaisa, oli rasva teha suuri, ütles, et ei ole, ei ole sinine, et on, on roheline. Ja selle peale siis õpetajat jah, et aga õpikus on nii kirjas ja selle peale oli klassis oli aken lahti ja rasvatihane lendas tuppa ja kõik nägid, et hooligi roheline. Et tegelikult ja loodus on nii lähedal, meile peaks palju rohkem laskma lapsi selles looduses ehedas looduses olla. Ja muidugi jah, ei pea angerpiste ja kõike muid neid vilesid. Ja selgeks võta oma, et kuigi jah, minu vanaisa ja mõtlen, et oli ju Eesti taimenimetuste kokkukorjaja, aga võib-olla see oligi see hea asi. Et igaüks on tahtnud neid taimi nimetada nii, nagu ise tahab ja neid nimesid on eesti keeles väga palju, aga siis on üks hulk teadlasi otsustanud, kuidas see õige eestikeelne nimi peaks kõlama ja me ei õpi iial selgeks seda, et et ühed ütlevad konnakapsas ja teine ütlevad varsakabi ja kumb see nüüd õige on, või piibeleht või maikelluke, igavene sõda. Nii et laske lastel olla looduses ja, ja õppida seda, mis nad tahavad, et see on, ma arvan, see, mida mina näiteks oma lastele kindlasti olen kaasa andnud. Ja ma näiteks ei arvanud kunagi, et minu vanem tütar, kes oli ütlesingi tollal, et ta on niisugune tõsine linnavurle, et ta iial maale läheb, aga praegu, kui ta on ära õppinud natukene natukene aega ülikoolis juurat kolm aastat ja siis lõpetanud ära tervishoiu kõrgkoolianalüütikuna ja nüüd on ta maal kasvatab lambaid, kanu, koeri, kasse, pisikest last ja, ja 22 hektarit maad ja, ja on üliõnnelik selle kõige juures, aga tollal ma arvasin, et iial temast nihukest loodus, inimest ei saa, et see on võib-olla jah, see kõige-kõige olulisem asi, et tuua inimesed tagasi ruuduse juurde. Jah, see on väga oluline, aga tihti murtakse pead, et kuidas seda siis tegelikult teha, et me siuke üks tüüpiline näide on see, et vanasti ei saanud lapsi õues? Ma nüüd ei saa neid toast õue, õue minek on selliseid karistus, oled seal tunnikese ära, siis saad tagasi tuppa arvutisse, et teie olete mõlemad sellised loodus looduslähedase elu ja õuesõpe ja loodusega ühenduses olemise edendajad ette, et äkki mingi hea soovitus lapsevanematele, kuidas need lapsed siis õue saada, kuidas viia kohale see, et loodus on elu alus, et see on tõesti ülioluline teema, ilma lootuseta, pole meil elu sisalduma looduses, et noh, meie siin räägime ja siis kes läheb parkija, kes läheb metsa, kes mere äärde või, või või, või ka mitte, aga lapsed ju linnalapsed ju väga palju enam väljas ei käi. Ja Pokemon oli väga tänuväärt. Jah, aga ma arvan seda, et üks viga muidugi, mis tehakse, on lastega see, et mida me ise ka vahel teeme, maale läheme, no siis on vaja selleks ole Hiinani Ta põldu harida, meil ei jää laste jaoks aega ja neil on igav seal, aga kus sa suudad leida midagi, mida see laps saaks ka koos sinuga teha, eks elu järgi või koos vaadata, et mis linnud on sinna tulnud ja Me peame nüüd päevikut, et 53 lindu või palju meil oli eelmine aasta ja see aasta on küll alles 40 midagi, need viimased ei ole veel kõik tulnud. Et leida selline võti, mida nad saaksid meiega koos teha, aga ma tahan ka see, et kui sa käid jooksmas või no kui sa kogu selle aja paned ainult enda jooksmise peale mõtlemisele ja lasega lapselast ka sunnid jooksma, aga see on see, et mina näiteks olin selline laps, kes eriti palju joosta jõudnud ja ja mäletan, mulle meeldis väga kõrg kõrgmägedes käia ja ronida, aga ma jõudnud sinna kuidagi minna ka. Mäletan, et siis oli vahva, kui ma jõudu tänase kummardsem vaha vaatasin, mingit putukat, vaat et võtke lapsega see aeg, et kui te, kui te näete, et ta ei jaksa enam ja noh, et ühesõnaga higi on juba voolab ja ta ei saa enam selle jooksmisega teiega koos hakkama ja mida te olete talle olete näinud ja arvanud, et sellest on õudselt palju abi, siis kummardage maha, vaadake seda putukat, vaadake seda lille. Küsige, mis tema arvab sellest, et võib-olla see on see asi. Aidata mingi oma ruum luua, tao tähel oli hästi oluline neelanud alunist, tiigid, väike poolsaart või peaaegu saar ja sinna hakkas oma onni ja oma paiku ka oma maastiku kujundama. See oli kohtmist täielikult haarasse käitis oma peenra tegemine, et noh, mingi niisugune oma oma ruumi kehtestamine. Ja muidugi teismeliseiga tuleb lihtsalt üle elada. Ei, see need, need ajad, ema ütles mulle jah, et kui tema läks kooli õpetajaks, siis viies ja viies kuni seitsmes klass ei tahtnud mitte keegi seda klassi endale õpetada ega klassi võtta tühjaks olla seal. Et see aeg tuleb lihtsalt lasta lastel olla ei ole mõtet, ühesõnaga Me karjume ennast hulluks. Ega ma ei saa öelda seda, et me seda aeg-ajalt vigu ka jälle ei tee ja kui hinded halvaks lähevad, aga, aga see on ilmselt see aeg, kus, kus noh, ühesõnaga tekib see ise. See, mis me räägime iseendast, algav sugupuu seal hetk, kus ta hakkabki aru saama, ta ongi ja kabu endale seda sugupuud looma. Et las ta siis olla selle aeg ära, et küll küll ta pärast jälle normaalseks muutuda. Ja ega ma mõtlen kauri ja lilled ei ole, et meil on samamoodi niisugune Kauril on ettevõtlikkus ja ta on niisugune. Selles oma magistritööd kaitsnud ja see on niisugune inimsõbralikkus ja looduslähedus on see, mis ta on endaga kaasa võtnud ja lill omakorda olnud kunstinäituste korraldaja kuraatori semiootikaharidusega. Aga et see meeldib talle olla niimodi loojate keskel, olla ise supilooja ja seesama, mis rääkisime, tee tegija, tee tasandaja. Mõlema kohta võib öelda ja et see tee tasandamine ja, ja ma tajun seda au, täheskaak, et see ei ole ja noh, samamoodi ka Maarjas ja lihtsus. Liisuga on see lugu veel, et tema on selle teelahkmel ja siis küll me mõtleme kogu aeg, et ta nüüd lõpetab varsti-varsti on tal lõpetamine lõpetada Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse ja ega talle, ma mõtlesin kohe, et see eriala üldse ei sobi, aga et ta ise valis selle ja ja tegelikult vist nüüd lõpu töö algusele Jazzkaare linnaruumiprojekti korraldas, et seda tegelikult tundis vist esimest korda, et see ongi tegelikult vahva idee ja kui Liina Vainumetsa võttistada kaasa klassikaraadio, nende klassikaraadio tuleb külla nendele kontsertidele pildistama, siis, siis ta nautis seda ja noh, me oleme alati mõelnud, et ta saab pildistaja ja fotograaf, aga aga ta ise ütles mulle ükskord, et talle õudsalt meeldib pildistada, aga ta ei taha, et see tema elukutse. Ta ei taha seda raha pärast teha, ta tahab seda rõõmust teha. Et vot kui suudaks niimoodi lapsi kasvatada, et nad tõesti millegist tunnevad. Lusti ja rõõmu, et nad seejuures olemist. Aga need on sinu raamatud ka õuemängud ja meremängud. Samad. Ja räägi paar sõna oma uuest raamatust meremängud, mis mänge seal mängida saab? Noh, neid kõige lihtsamaid. Et need, mida me kõik oleme mere ääres mänginud, selle raamatuga oli üldse põnev lugu, et eelmine aasta oli Rakvere kolledžis oli, oli õuesõppe konverents, siis ma trükkisin seal paar mängu välja, et siis õpetada töötubades need mänge. Ja kui ma tagasi jõudsin, raamat pidi ju mereaastal välja tulema, siis oli see fail kadunud. Ja kogu raamat läks. Ja siis ma olin sügiseni niimoodi meelehärmiks ja mõtlesin, et noh, ma ei, mitte kunagi ei taasta seda enam, et see ei ole võimalik, aga noh, mingid ikkagi kuskilt saadetud jupid olid siia ja sinna ja korjasid nad kui ja ja õnneks ju eelmine aasta ei tulnud üldse mereilma ega ei olnud sellist suvitamis aega. Võib-olla paar nädalat oli, see aasta tuleb nüüd hea aastasest raamat, tuli välja. Et seal on 63 sellist kõige lihtsamat mängu, et halastas sellest, kuidas ennast merega tuttavaks teha ja kuidas siis ka vees need igasugused ujumismängud, mida me võib-olla kõik tahtmatult oleme lastega mänginud, lasteaia mänginud. Et me oleme ise need välja mõelnud, need vee alla kastmised ja jalgade vahelt läbi ujumised ja seal on mõned põnevad sihuksed, pärimuslikud, vanad ka sellised rahvamängud sees soolavedamine, selline salakaubalugu ja ja siis ka näiteks bet mööda nagu Jeesus Kristus kõndimine see, et paadis paadist astutakse välja ja vaadatakse, kes teeb rohkem samme vee peal läbi liivalosside ehitamise või kuna see prügi sorteerimine on täna on tänapäeval nii populaarne, siis aakriku korjamine ja sellega poe mängimine ja vaadata mida on siis kaldale uhutud, et need mängud on seal krik sees ja just noh, ta muidugi õpetajatel eelkõige mõeldud, aga aga kuna see aasta või seekord oli Kadri Roosi, kes selle raamatuillustraator on, tundus, et ta tõeliselt lusti, noh siis seal on näiteks plaksu nöör, on üks mäng on, mis, kus ta on, siuksed, mõnusad vanamutid, Ivahelistanud sinna, kes seal rätikutega seal hoiavad sellest nöörist kinni. Ta on tõsine niisugune pereraamat, et kui te nüüd jah, ma ütlen, et noh, tegelikult on ju meie mõlemad need uued raamatud. Et kui te nüüd suvel tahate midagi teha toredat üheskoos perega, siis üks asi on kindlasti, kuhu rahvas läheb. Ma mäletan, et üks uurimus oli, et, et kuu läheb Itaalia uurimused, kuhu lähevad inimesed, kui on 25 kraadi enam et lähevad mere äärde või varju. Seda ei oleks vaja uurida olnud, aga et tõepoolest eestlased lähevad mere äärde, et see mere meremängude raamat ühes taskus ja, ja sugupuu uurimine siis viimasteks silmadeks teises taskus, et tegelikult oleks niisugune tõsine Suvekomplekt, et soovitan kõigil see endale muretseda. Jah, siin me oleme, läheme suvele vastu, et mis on teie sellised lõpu soovid ja lõpumõtted, teed ja suvesoovid Eesti rahvale, et meik oleks väekad ja õnnelikud, terved ja tugevad, meelaks rõõmus, et mis te annate omalt poolt head nõu ja inspiratsiooni. Rõõmu õitsemisest õiteajast kuni jaanipäevani on teistsugune õitsemise kõrgaeg. Vanasti nimetati seda piimaajaks, sest kõik kõrrelised õitsevad on õietolmu tohutu palju lehmad, kes seda heina söövad, need annavad hästi-hästi palju piima. Aga muidugi peale seda tuleb teistsugune järel. Küpsemine juulikuus augustikuus kõik need pillijad, marjade küpsemine ja rõõm sellest õitsemine ja küpsemisest tajuda seda, no tõesti iga päev välja vaadata kuidasmoodi, seejärel läheb õid kuidasmoodi, kastanid lähevad õide praegu. Seejärel esinesid need kastani, Tsiilikeset tulevad ja, ja selle kõige tajumist ühenduses olemist, ühenduses olemist sellega, mis kaugemat vennad-õed puude ja lindude ja loomade hulgas, aga samuti omavahel tuttvennad ja õed ja sugulased, et nende ikkagi niimoodi sõrmipidi kokkupuutes olemist. Ja mina arvan seda, et võiks olla selline tasakaal kuna väga paljudel on need maakodude, siis minnakse ruttu sinnamaale ja siis on vaja seal rohida ja kõike tööd teha, hästi palju, et et kuidagi see balanssi saada, et et mitte niivõrd olla seal bee toit ju tegelikult ei sõltu enam sellest, kui palju me midagi maha paneme ja kui palju seda rohi meie, kui palju üles võtame. Et selline töö oleks tasakaalus sellega, et me tõesti käiksime oma sugulasi ja tuttavaid sõpru pidi, et tegelikult siia tulles Mikuga tegimegi, plaanid kõik Me läheme, lähme Liliani juurde, tori tori sinna raudteejaama, kus ta on väga vahva, sellise noh, ütleme täitsa näituse majakese loonud. Jaa jaa. Ülle Mihkelson on Põlvamaal üks vahva aednikele juurde, tahaks minna ja neid sõpru ja tuttavaid on nii palju, kus, mis on jäänud niimoodi käimata, et käiagi läbi need sõbrad muidugi tuleb enne ette teatada, et mul Saaremaal oli üks, üks kursusekaaslane, kes ütles, et Ta ei julge enam neid jõulukaarte saata, et muidu nad võtavad seda kui suvist küllakutset. Et käige siis rahulikult ikka ärge üle ühe korra ühte kohta hinge. Aga et keegi sõprade juures ja suhelge ja siis kutsub ja loomulikult siis neid vastu oma maakoju ja kui jääb ka mõni töö tegemata, ausalt öeldes ei ole väga hull, et kui katusest läbi laseb, siis katuse võiks ära parandada, aga, aga rohkem siukest diivani ja võrkkiiges istumist ja lastega koosolemist ja rääkimist, et ma loodan küll, et mul jääb aega see suviru Mu lapselapsega läbikäimiseks ja ja vaadata, kuidas ta sirgub, et see oleks hästi vahva. Aga mis on teie enda suveplaanid, et siin paar korda on juba läbi käinud, et 24.-st 25. juulini hundiallikal on teil seesama suguvõsa sugupuu pikem kursus. Kus see on Kaia-Kaire hundi juures orava vallas? See on jah, hästi põnev ettevõtmine, siis tõenäoliselt oma talus, teine on kava koossess juulis Gostest. Juuli on loodusvaimude kursus, aga selleks peab olema enne algkursus läbitud ilmseti algkursuse ja et ilmselt me peame ühe enne tegema veel aega enne ja, ja siis on meil veel Võsul, on. Loitsu väe noh, seesama, kuidas endale joigu teha, kuidas teha oma palve niimoodi, et tal mingisugunegi viis Ta ütles, et seal taga on c5 vait muutuda, et kui inimene ei pea viisi, ei peagi pidama, tähtis on see, et sa laulad, seda ma palvetama, soovi laulata tõesti niimoodi läbi mitme põlvkonna edasi ja tagasi. Kindlasti hea meelega me suvepäevadele või tuleksime sellest samast raamatust rääkima ja õpetada inimestele seda, kuidas seda, seda koostada, see iseendast algav sugupuu paika saaks, et siis olekski, et Eesti vabariigi 100.-ks juubeliks oleks neid sugukuusid rohkem. Et meile tegelikult meeldib hirmsasti rääkida Mikuga. Aga muidugi meeldib ka inimesi panna oma käega midagi tegema, et kõik need paela punumise diaketas, ehk see on vapustav, kuidas kasvõi viimasel koolitusel paljudes ma elus esimest korda hoidsin trelli käeseltsina kettad kui teha. Ja nad olid nii ammu sellele mõelnud, et ükskord ma tahaks seda teha, aga ei olnud võimalustega põhjust, et algul all pole. Tahtsid kõik töö ära teha, aga ma ütlesin, rääkisin neile meie õues suvekoolist ühte lugu, kui sepp tuli meile naelu õpetama, taguma ja siis oli üks hetk, läks sip sööma ja siis sai sepa naine esimese naela taguda. Et me ütlesime, et ei tee muidugi sina ka endale. Et tegelikult on see, et paljud tööd, mis on tõeliselt nauditavad nagu seesama kadakast selle kettategemine, see lõhn on juba nii eriline, kõik arvavad, meeste töö ei ole. Et meie peres on küll asjad niimodi jaotatud, TC, kellele meeldib seda tööd teha. Et toitu me teeme alati Mikuga koos ja meil on muidugi alati sellised toidud, mida keegi enne ei ole söönud ja mõnda ei söö ka. Aga nad on alati väga põnevad ja siuksed eksperimenteerimise tõtt. Et mina olen võib-olla selline maisem ja teen, teen toite niimoodi rohkem retsepti järgi, aga aga Mikul on jah, niuksed, eksperimentaalsed toidud ja tema mandala toituda ja asi, millest ma võib-olla äkki uue raamatu kunagi teeme. See, kuidas peab ilus olema, et see toit, mis sa praegu poest endale ostad, et et seal on nii palju nisu, jahu, mis on glüko, saatidega rikastatud ja kurat ja kõike muud sees, et et ega meil poest palju osta ei olegi ja siis jääbki väga vähe, väga väike valik, see, mida süüa, aga me tahame ikkagi ilusat toitu ja siis me oleme vaadanud seda, et et kasvõi see kaheksaks jaotatud taldrik teha endale, kus on siis kaunistatud lilledega ja teha sinna laduda selline lilledest taimedest. Ja see on tõesti see, et sa sööd lustiga seda sööki, et ei pea olema niimoodi, et see, see tervislik toit on kole ja vastik, et me ei taha seda süüa, et söömine või peab olema lust, et noh, see on nüüd asi, mis meile meeldib. Nikas kaheksaks jaotumine need kaheksas suunda, see on selline sinu elu ja maailmavaate põhimaatriks, millele siis kõik kuidagi aset. Need on ju ilmakaared, tegelikult sujumine on oluline protsess, liikumine kaheksa võib teiseneda neljaks, võid teiseneda 16-ks 64-ks vaid 120 kaheksad. Et selles mõttes ei ole see kaheksa muidugi see, milles ma kinni ole, need kaheksa ja ainult kaheksa. Ta on lihtsalt üks käepärane viis maailmavaatamiseks. Samamoodi on väga tähenduslikud seitsmeks jaotumine viieks jaotumine kolmeks. Et sõltub, mida sa parasjagu vaatad, et sellised grillid paned ette ja selle järgi sead ja vaatad? Jah, et muidugi mind köidavad need kui ma näen kusagil ühte või teist skeemis, ma püüan vaadata, Ta, mis selle taga on ja millega see veel seondub. Mingi aeg, ma olin väga lummatud viieks jaotumisest ja selles on väga sügav võti ja eelmine kord Hallo, kosmoses isegi kõnelesin sellest keel, meel syda hing ja hingeeluase. Aga jah, ei saa öelda, et ma olen nüüd selle viie selja taha heitnud ja nüüd olen täielikult kaheksat kobrutama. Ma pigem mõtlesin seda, et, et kui inimene üks hetk hakkab nägema, märkama neid erinevaid elemente, suundi, tasandeid, et maailm muutub nii palju. Me kihilisemaks mitmetasandilise maks, sa näed neid mustreid, sa näed neid seoseid, neid rütme, et, et mulle tundub, et sina oled üks nendest inimestest, kes on just nimelt tänu pärimusele tänu loodusrahvaste ilmavaatele kuidagi suutnud selle noh, ma ei tahaks tegelikult öelda süsteem, see kõlab natuke tehniliselt, aga just nimelt selle kuidagi terviku mitme tasandi lisuse enda jaoks väga selgelt lahti näha või läbi näha ja oskad seda muidugi ka väga hästi edasi anda mind lihtsalt, ma tahaks natukene nagu minna sinu pea sisse. Et kui sa kõnnid ringi, mõtled mingi teema peale, mõtled seal, kas ma ei tea sugupuust või, või loodusest või mingitest rütmidest maailma olemusest või ka toidust, nagu Kristjan siin just mainis, et et kuidas sa näed neid erinevaid mustreid ja tasandeid. Et see mind köidab. Sa pead natuke sügavamale tulema peas südamesse ka, et samavõrra olulised tunded. See, et, et iga selle, kui räägime ilmakaartest, et igaühe suhtes tekib äratundmine, taju ja see on see, mida ma selle raamatuga ja sugulastega püüan süvendada, et mul tõesti tekkis niisugune äratundmine, arusaamine. Ja see tundmine on, on samavõrra oluline kui mõtlemine. Kui, kui peas olemine seal lõputult sügav teed kui linna Yitžingiga võid lolliks minna seal lõputud hargnemis, et nad sellest omakorda on male välja arenenud. Kaheksa korda kaheksa ruutu kombinatsioonid, selle sedamööda niisugune põnev viis, kuidas maailm, toimid ja, ja ja tõesti, võimalus seda tajuda mõlema poolega, niipea kui südamega. See teeb maailma rikkamaks, võimsamaks, et tere tulemast otsima. Kas sa oled kuidagi selle maailmamaatriksi algolemusega enda jaoks lahti seletanud? Sündimine on kõige-kõige kummalisem kõige imelisem asi maailmas, see on siis selle kõige põhjas on. Ja, ja muidugi rõõm ja armastuskolm, sündimine, rõõm ja armastus. Aga noh, see on ikka nii, et inimene tahab tegelikult mingit süsteemi ja ta saab siin mingi süsteemi järgi elada ja ja, ja loomulikult on see, et noh, neid süsteeme meeletult palju aga et me võtame alati selle, mis meile kõige rohkem meeldib, et kui räägitakse sellest, et noh, üks ühte usku ja teineteist usku ja tegelikult selle asja taga on ju tegelikult kõik üks ühtemoodi asi, aga et keegi midagi kuulutanud Niine sama meie kuulutame praegu seda iseandest algavat sugupuud, aga et et see on üks variant nendest asjadest. Loomulikult. Me ei ütle midagi, et kui teisiti tehakse, see põnev on see gini GEN'is geni kommis on seal ka selline ring, mis on täitsa olemas, ainult et seal ei ole see emaliin all ja isaliin üleval. Aga et selline kaheksa esivanemad nad paratamatult on, aga et me tahamegi neid asju panna süsteemi. Aga milline süsteem kellelegi sobib, see on nagu täiesti enda asi. Ja millega ta haakub, see on hästi oluline, et millega ta kattub see hästi põnevad, need põgusad, aga põnevat haakumised saami joigu, saami pärimusega, kõigi igasuguste mustritega ja, ja nii edasi, et seal kusagil Nende servade särinal sünnivad uued lood ja just seesama uute lugude sündimine, ma ütlen, et sündimine on kõige põhjas. Et mis seal kõige imelisem, kõige seletamatu, kus tuled järjest, uued sündimine, uued saamine sellel samal kevadel kki meie ümber. Nii põnev. Mainisid küll saamid, aga, aga kui nüüd korra sukelduda meie endi ajaloosügavustesse, et sina oled eriti uurinud juba Eesti pärimust ja põlisskulptuuri, et et äkki on mõni selline huvitav komme või nüanss või teadmine sealt, et kuidas toona esivanematega suheldi, sest kõige lihtsamad on need viisid, mida me teame, tervitati neid, pandi leiba ja piima või noh, mingit toitu toodi väike, selline ohvriand. Aga kas seal oli ka selliseid sügavamaid, kas on teada ka selliseid teistlaadi rituaale või sügavamaid kuidagi meetodeid, et nendega Tulevad kaks asja meelde kohe kui sa räägid, Lõuna-Mulgimaal. Niisugune suvistepüha, maagiline tants, elutegemine kus on kaheksa inimest. Neljas ilmakaares on, on kaks paari. Taolised noored tüdrukud. Ja laulu saatel nad hüppavad kahel jalal kokku. Vastaspaarid hüppavad kokku ja samal ajal teised kaks paari hüppavad lahku. Tekib niimoodi, noh, niisugune kummaline nelinurk, mis korra kasvab ühele poole ja seejärel teisele poole, et sama niisugune kokku-lahku sündimine, kadumine, sündimine, kadumine, see on omakorda seotud ristsed tega varrudega. Kohal Baderiti istuvad pingi peale, sikutad tapitud jalgadega pingil jalgu alt, jäise laulavad samasugust laulu samasuguse viisigale vene teleUTG mode ESL lude eest ellu. Ja sel samal krituaalil ütlen üsnagi ununenud, et sa üldse mingi rituaal on lihtsalt laulumäng või kummaline lapse ristimise komme, aga tegelikult on tal hästi ürgne ja sügav, maagiline põhi. On setomaa. Ka suvistepüha, niisugune tants seal ei liigu nelinurk niimoodi kokku-lahku, vaid on poolkaar ja poolkaar. Son naised laulavad igasuguseid sõnu ja aeg-ajalt hakkab korduma refrään. Kes, kes kerkole, kes kergo jalale, Kerga jalg, Kats kyllatse pada, lahki, elatise perse, lahki. Ja nõndamoodi lauldes. Poolkaar koondub ringiks ja seejärel tantsib jälle tagasi poolharex sellesamamoodi nagu midagi sulgub, midagi avaneb, midagi sulgub, avaneb. Ja jällegi on samasugune nagu Mulgimaalgi. Vaderid ei, naistel komme sigivust endale loitsida. Lihavõtte nädala neljapäeval praasnika ajal jälle istutakse tapitud jalgadega pingile, kirutakse neid jalgu ja, ja lauldakse, sedasama nimetatakse tamiseks. Ja, ja selle mõte on see, et naistel sigivus jätkuks, et nad suudaksid sünnitada uuesti uuesti uuesti. Sama laulu on hästi. Setod, ansambel jah, laulab seda, kees käis kerkole keskergo jalale. Nemad laulavad laserpada lahki, et viimasel ajal juba enam ei saanud niimoodi noh, ebatsensuurselt perse öelda, perse tähendas tegelikult seda. Ava, uskus kalt, lapsed sünnivad. Laps ei tee, olgu lahti. Et see mu meelest on meie pärimuses kõige võimsam ja ürgse rituaalne mõlemad mis on aastaajaga seotud naistega. Seesama, mis ma enne ütlesin, et sündimine on kõige sügavam ja võimsam. Imekogemus. Kui sa siin juba laulust ja loitsust ja joigumisest rääkisid, siis kas on lõpetuseks mõni tore sugupuu laul, mida sa võiks meile laulda? No jaanipäeva laul on muidugi see Eestis kõige rohkem üles kirjutatud laul. Oh katsi, vaesdalastaa saaja. Isata oma emaka lähme Jaani kiriku-le taadi haua peale meie memme haua peale, et ei need täis silmi teineteise teadsiilita. Tõuse üles, staadik. Tõuse üles, memme geene ei või tõusta lapseks geene, muru on kasvanud mulla peale, sinililled, silmad ja kullerkupud kulmudel. Ma teen sirbist kat, yks niidan muru-mulla peal ta sinililled silmadel Ta kullerkupud kulmudele, ta ei või tõusta tütrekene või tõusta ei oota. Õhk sind õrnalt õpetagu taevas tarka meelt, andku. Aitäh väga ilus. Suur tänu, Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv, aitäh teile, et te jagasite meiega täna oma teadmisi, oma kogemusi, oma mõtteid, oma lugusid nii iseendast kui oma sugupuust. Aitäh teile. Aitäh Ingrid, et sa meid kutsusid. Ja oli rõõm tõesti jagada, rääkida, rääkimine teiseks on nii oluline. Aitäh kõigile, kes seda saadet kuulasid. Ääretult hea meel, et raadiot kinni pannud ja kuulasite lõpuni. Ja minge, kuulake kindlasti nüüd ära oma vanemate ja tädide-onude luud oma suguvõsast ja pange need asjad kirja, sest kui neid pole kirjas, siis pole teie võidulugu olemas. Aitäh teile ja muidugi suur tänu teile, kallid raadio, kahe kuulajad, loodan väga, et saite tänasest jutuajamisest inspiratsiooni ja indu uurida natukene oma lugu ja oma puulugu. Ja nagu ikka, saate üle kuulata nimi tänast jutuajamist kui ka meie varasemaid jutuajamisi nikku kui Kristeli kui kõikide teiste kosmosesaatekülalistega, et sinna ju see on väga lihtne. Aadressile hallo, kosmos, poee, see viib teid otse raadio kahe saate raadio kahe kodulehel asuvasse kõikide saadete arhiivi kus on olemas kõik saated täies pikkuses ja sealtsamast jõuatega kosmilistesse, küberpesadesse, Twitteris Instagramis, portaalis alkeemia ning kosmonautide klubisse Facebookis kust leiate raamatu mängu ja võite võita endale Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste uue raamatu. Iseendast algav sugupuu sugupuu koostamine kaheksa ilmakaare kaheksa ilmakaare kaudu, mis on loomulikult autorite autogrammidega. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel neljapäeval kell kaheksa õhtul ja pühapäeval kell kaks ja raadio kaks. Seniks aga põnevat oma sugupuuväe avastamist, juurte jõul leidmist.