Sammudes national Gallery Of poole kunstimuuseum vaata mulle vastu vana tuttavana, sest ma armastan lõunatundidel siinkandis jalutamas käia. Tulles töökoha umbses tõhust ja mõnikord ka üsna kitsarinnalised õhkkonnast oskan ma siin rõõmu tunda väljaku avarusest ja imposantse hoone suurejoonelisest ilust. Vajuvad ülalt sammaste vahel tihedalt kokku ja pressivad uksest sisse. Tänagi on siin suur tung mõtlema fuajees end järjekorda seades. Tulgu mul tund või paar oodata, see mind ei heiduta. Sest kindlasti olen ma otsustanud endaga veel kord proovi teha, saan ma elamuse või mitte? Käisin eile muna Liisat vaatamas ja tulin pettunult tagasi sest maailmakuulus kunstiteos ei ütelnud mulle midagi, jättis täiesti ükskõikseks. Ja siis ma olin valmis ühinema nendega, kes selle daami Pariisis siiatoomist nimetavat sir kuseks. See tähendab president Kennedy noobli žesti väljanaermist. Tema laskis Monali isal uurist Ameerikasse tuua. Et seda võiksid näha ka need väga paljud, kes kunagi ei sõida siit turistidena põriisi, nende hulgas olen kõminat. Ei tunne mingit tänulikkust. Aga häbenedes tõmbuma viimaks tagasi nende hulgast, kes naeravad valitseja üle, kui ta pakub rahvale vaimseid väärtusi. Valge maja kunsti austav uus vaim oli Robert Frosti lumivalgete juuste lehvides au platsis juba Kennedy ametisse astumise pidulikul talitusel. Sellest ei olnud viga, poeet ei suutnud lumise talvepäeva silmipimestava Helenduses paberilt maha lugeda oma ridu. Tähtsam kui ta pühendus, oli ta enda pelk kohalolek Capitoli kõrgusel. Sest see märkis vaimuvalguse koit võimutaevas. Seisan muuseumi, kogu pikka käiku täitvas rahvasummas, siin on mul aega endamisi juurelda, miks ma eile elamust ei saanud. Kas sellepärast, et Mona-Liisa ja ta salapärane naeratus ei ei ole ju mulle mingiks uudiseks? Ma olen teda mustvalges värvitrükis reproduktsioonidel küllalt näinud. Üheks põhjuseks võis olla ka see, et suures rahvahulgas ja peatumata möödumisel ei suutnud küllalt süvenenult taanduda vaatlusele. Niiviisi endamisi arutledes sihin silme ettepoole kaugusse, kus üle rahva peade paistab muna, Liisa. Püüan juba eemal ootajana temasse kiinduda. Katsun endast sihiteadlikult mingit meeleolu luua, sest täna ei kavatsema siit lahkuda. Elamuseta. Tigusammul nihkumi talle lähemale rahvahulga korrapärase edasiliikumise eest hoolitsevat politseinikud, kes käsklevad vahel summutatud häälel. Kas skoopide nägemine ja nende kavandamise kuulamine soodustab kunsti nautimisele vajaliku meeleolu tekkimist? Kunstiteose ja publiku vähenenud seatud barjäär mille taga seisab kõigepealt kaks sõdurit ja nendest kaugemalt tagapool neli erariides salapolitseiniku harkisjalu. Nad peavad teraselt inimesi silmas ja on valmis otsekohe tegutsema kui mõne külastaja juures peaks ilmnema kahtlast kavatsust. Mind segab see, et pilt on klaasi all. Pilt on 100 miljoni dollari eest kindlustatud. Aga ega see suur summa teda kaitse kaitseb. Klaasklaas on takistuseks, mis ei lase mind kontakti saada. Laas kaitseb Teie teate ju, et üks vaimuhaige pussitas kord muna Liisat. Ma olen sellist kuulnud. Õhus on tunda salapärase ohuvalitsemist. See on imelik, et üks niisugune õilis kunstitöö äratab inimeses hävitamistungi. Selles ei ole midagi mõistatuslikku seganud äkki vahele. Ja olen ise oma väljaastumise üle üllatunud. Noorema isanda pruunid silmad mustade kulmude all. Meie ju teame, et suurvaimud on oma töid ahastuse hämarate silmapilkude hävitanud, ütlen ma. Ja madise aga tahab kahupea vahele ütelda. Kuid ma ei anna talle selleks võimalust, sest mingi hull tuju tiivustab mind üht pöörast ideed avaldama. Leonardo da Vinci jättis lõpetamata mõnegi omati, mida ta sõbrad pidasid õnnestunuks, kuid milles ta ise oli pettunud. Selle tööga siin oli ta kindlasti rahul, sõnab halli peaga isand, osutab muna Liisa poole. Ta võiks sellega rahul olla, siis aganüüd. Kuidas ta nüüd sellesse suhtub, küsima? Vastan pruunide silmadega härrale. Mõlemad tunnistavad mind mingi imeliku pilguga. Muidugi kunstnik on surematu, nõustub hälbia. Davai elab ühes või teises inimeses edasi sõbranna. On teil aimu, mida ta tänapäeval, mil moes on abstraktne kunst selle vana pildi ees kogeb, ta häbeneb seda. Ja vaatavad siis tähendusrikkalt teineteisele. Mina ütlen, kui minule äkki hull hoog peale tuleb ja ma tunnen, et pean selle töö hävitama. Siis ei ole ma sugugi mitte vaimuhaige, vaid see näitab, et kunstniku vaim on tulnud minu sisse ja valinud mind oma tööriistaks olenema osast vaimustatud ja tahaksin seda edasi mängida. Ja varsti ilmub ei tea kelle märguandel paar erariides meest, kes paluvad mind ootajate hulgast välja astuda. Nad kutsuvad mu kuhugi kõrvalruumi, et minult midagi küsinud.