Kohtasin eino iiliti esmakordselt 1900 34. aasta augustis. Selles päris vanas Vanemuises oli teatrihooaja algus. Eino huuli koos tooni krooniga olid kutsutud Viljandi Ugalas. Tartu Vanemuisesse solistideks. Viljandis oli uuli lavastanud ooperid oska ja selle tõi ta Tartus uuesti välja. Toscat laulis tooni kroon, Cavaradossid enuli. Alustasin ka ise samal aastal oma lavatööd koolipoisina. Ja nii astusin ma esmakordselt Eino huuli lavastatud Toskas esimese vaatuse koori etteastes esmakordselt lavalaudadele. Too hooaeg algas Tooni kroon laulistatianat Eino uulilenski. Selles lavastuses debüteeris ka Hugo Sutt Onignia kes varsti Estoniasse üle tuli. Samal hooajal lavastati veel Rumbergi kõrbe laul, kus Eino huuli laulis. Punavarju osa. Rohkem oopereid repertuaaris ei olnud. Ja nii piirduski Eino huuli esinemine opereti printsi osades. Mäletan teda Graysleri sissis, Abrahami, Victori hu, Saaris, Kalmani Silvas. Ka üks algupärane operett toodi lavale nimelt Boriss Warceli õnne lend kus esimene vaatus toimus ühes inglise salongis. Teine vaatus Aafrika džunglis. Ja viimane eesti talus. Uuli kroon laulsid džunglis armastuse duetti lenduri tunkedes. Ja meie hüppasime ringi. Ahvidena. Saabus 1900 35. aasta kevad. Teada oli, et sügisel tuleb teatrisse uus valitsus. Lahkus operetiprimadonna lavastaja Ellis tukis, keda praegu küll palju kirutakse, kes kaugeltki nii hull ei olnud, kavu temast arvatakse. Kahekümnendat aastat pidid taganema 30.-te ees, see oli loomulik areng. Reformi aitas ette valmistada suurel määral Einuli. Nüüd tagant järgi mõistan tema osa selles võitluses selle uue eest. Uus hooaeg avati 1900 35 aasta sügisel. Ja kohe algul kuulutati välja uute jõudude värbamine. Tulid sellised näitlejad, lavastajad nagu Aluoja, Randviir, Mering, Linda Autamul ja ballettmeister ida Urbelile. Hooaja esimeseks muusikalavastuseks oli haava Vicelased. See ooper kujunes uuli lavastuses suursündmuseks. Vanemuise teatris. Ei unusta kunagi, millist tööd tegi ainuuulise Looper lavastamise juures. Koos dirigendi Eduard Tubina Decuraator Voldemar Haasiga töötas ta läbi iga muusikalise motiivi ja stseeni. Suurt tähelepanu pühendas ta massistseenide üle. Need muutusid elavateks ja dünaamiliseks. Ilmnes uuli suur võitlus võltsi ja halvas mõttes teatraalsuse vastu. Peaosi laulsid tolles lavastuses Juta tooni kroon Vaike Linda Tubin, Ülo Eino huuli. Mäletan ka seda suurepärast etendust, kui külalisena laulis Jutat ida Aav-Looetenduse lõpul tuli lavale autol Evald Aav. Samal 1935 36. Hooajal tõi Eino huuli välja veel ooperid talupoja au ja pajatasid. Elo huuli, otsis uusi jõude ja püüdis kogu hingest Vanemuises ooperile jalgu alla saada. Nii territeerisid pajatsites Elsa Maasik elu kariso Harri Kaasik. Selles lavastuses tolmu meelesk. Kaks intsidenti algab suurde, et Medeia Silvio vahel. Silvio hunt tuleb lavale ja ütleb oma esimesed fraasid järsku katkeb, hääl järgneb duett küllaltki pikk, kus Silvio ainult suud liigutab. Jäneda Maasik üksikuid lauseid vahele laulab. Mäletan, saal, aga eriti lava oli raskes traumameeleolus. Hilisin kulisside vahelt dirigenti Tubilletakti meele häigi silmis. Lava taga seisab uuli ahastuses. Elsa Maasik püüab partneri fraasi taibata. Orkestris ainult saatepartii. Ja siis jõuab see raske olukord lõpuni, kui kaanio lavale tormab. Eino huuli pole ühelgi etendusel oma, naerab aiats. Nii suure emotsiooniga laulnud. Millegipärast oli kõigil suur hea meel, kui Khani Of teises vaatuses Silvio maha lõhi. Teine juhus. Ühel etendusel oli väga vähe publikut saalis. Heino Uly tuli meie juurde eneseavanemist ja ütles. Näete, kui vähe rahvas tunneb huvi tõelise kunsti vastu. Aga ka vähe publikut peab tiivustama meid andma eriti hea edenduse. Varsti katsetas heinu uuliga operetiga Tartu kompaniist, Watson kirjutas ka teise opereti Naapoli pärl. Sisu ma enam täpselt ei mäleta, aga jutt oli seal vist ühest eesti lauljast, kes Itaalias saavutas tohutu menu ja keda nimetati Naapoli pärliks. Tüüpiline kodanluse operett, kus kõik pidi olema täpselt Lääne operetti tavade järgi eriti palju, aga tantse. Eluli suutis selles kaasa haarata kogu trupi. Vaatamata tühisele sisule olime vaimustatud. Võib-olla tugevama ja sügavama mõju suutis heinu uuli, tol ajal aga saavutud oma 1900 37. aasta kevadel lavastatud ooperiga poeem. Tundus, et siin avanes heinu Uly talent kõige laiemas diapasoonis. See oli eriline õhkkond, mida ta oskas luua proovidel. Jälle seesama esimene paar kroon. Juuli nakatasid oma siira mänguga, kogu trupi. Proovid olid rasked. Huuli oli väga nõudlik, viimase detailini, veidi kõrvalpõige. Iga jutustaja püüab ka teisest rääkides iseennast esile tõsta. Nõnda ka mina. Selles ooperis oli mul kolm osa. Esimeses vaatuses tõin sisse korvi. Teises vaatuses mängisin turul politseinikku ja kolmandas vaatuses purjus tolliametniku. Just selle viimase osaga oli mul huvitav juhus. Mängisin oma arvates ehtsat joobnud huuli, tuli aga proovinud minu juurde, ütles omad kuldsed sõnad. Kui mängid purjus inimest, siis püüa just liiga kaine olla. Peasy ära kõnni varvastel vaid kandadel ja pehmete põlvedega. Kui palju kordi olen pärast seda püüdnud näitlejatele laval seda selgeks teha. Poeemi lavastusega lõpes geenuuli, lavastajatöö Vanemuise teatris. Estoniasse jõudsid kuuldused andekust ooperilavastajast. Ja järgmisel hooajal oligi ta Vanemuises läinud. Algas tema loominguline töö Estonias. Vahetevahel jõudis ta ka Tartus mõned lavastused teha. See oli elamuseks kogu kollektiivile. Nii Teida esimesel nõukogude aastal Vanemuises lavale Seržinski ooperi Vaikse Doni, mis kujunes suursündmuseks. Hiljem lavastas Heine uuli veel Vanemuises lootori Marta Belgord poeemi tontoskvale. Meenutagem siin Enrad debüüti Don Pastvales, Elo tammuli nantsid Klootori Martas samuti Estonia koorilaulja Lindast selliste mäedebüüti Pohhimis nimiosas. Kuuliloomingu üks põhiväärtusi oli tema suur realism. Ta vihkas odavaid ooperlikke võtteid. Stamper ta lipukirjaks oli Stanislavski kaks kuulsat sõna. Ära valeta. Sellele ehitas ta kogu oma loomingu. Lõpuks tulen jälle tagasi enda juurde, kuna töötan samal alal. Võin uhkusega tunnistada, et olen võinud näha küllaltki lähedalt Enuuli lavastajatööd eriti just selle algastmes. Olen püüdnud kogu hingest selle ausa kunstniku põhimõtteid jätkata. Kuidas see on õnnestunud? Ei tea, aga ka mina pean õigeks tema kunstniku Leedut. Ära valeta, suur entusiasm, pingeline töö, pidev ülekoormus. Murdsid toreda töömehe tervise. Juba 15 aastat peabki olema eemal oma armastatud teatritööst. Eesti ooper oleks vaenud heinu Uly lavastaja kätel praegugi. Siiski on ta pidevalt kursis kõigega, mis teadis, toimub, elab sellele oma kunstniku südamega kaasa.