Nukralt istus noormees sängi serval ja vaatas üksisilmi haigele vanamehele, kes näis võitlevat surmaga. Pikkamisi hingas vanake voodis, noormees kuulas järjest ikka harvemaks ning ikka sügavamaks läksid vanakese hingetõmbamised. Ikka kõrgemale tõusis vanakese rind. Siis jälle vajus, ta näis, nagu ei tõuseks ta enam iialgi. Värisedes vaatas noor kahvatunud näoga mees seda liikumist. Tema silmist paistis, justkui tahaks ta vanakese rinda veel kord üles tõsta. Aga aga see polnud enam inimeste võimuses. Vanaisake pidi maailmast lahkuma. Mu jumal, kas siis tõesti? Ohkas noormeespeaaegu meeleheitlikult, kas siis tõesti peab ta ilma mind õnnistamata siit lahkuma? Mu jumal, võta mult kõik nuhtleminud, kuidas sa heaks arvad, aga luba mulle ometi mu vanema õnnistus, see ülembara. Ja pikkamisi kummardus ta isa üle, pani oma kõrva vastuda, kuivetunud rinda, et kuulata, kas ta ehk veel hingab. Isa. Hüüdis noormees nagu joobunult, sest isa silmad olid lahti löönud. Isa, sa elad veel? Hüüdis ta vanale suud andes. Ja ma elan nüüd. Täiesti, oli tasane vastus, sa saad jälle terveks, kõneles poeg, rõõmu tujus. Hans oli tasane vastus. Täna jumalat, et olen terveks saanud, kõneles isa vaikselt edasi. Veel vähe aja eest olin ma haige ja vilets. Aga nüüd, kus ma olen surmasaladustesse vaadanud, alles nüüd on mul selgus käes, et olen päris terve. Vanamees puhkas võõrastades, vaatas poeg isa otsa ja ta näost paistis, nagu tahaks ta ütelda. Isa sai ampsid ju. Valujoon tõusis poja valgesse. Ent jälle rääkis vana. Ma ei jampsi mitte. Vaid peagi olen ma päris terve. Kui ilus see on, kui sa alati siin oled. Teised on kõik majast väljas, töös pole mul muud järelejääjat kui sina. Kuule siis, mis ma sulle ütlen? Sa oled mu käest suure koha saanud, see on heas korras. Sa tahad aga uue aja järgi elada. Ela aga pea sealjuures alati meeles, et elu ei ole mitte töötalonkimine külas käimine, sõprade ümber lipitsemine ja õnne tagaajamine õlleklaasi juures. Ela alati töös. Ausas kõnes ja kombes. Välja minnes pane alati tõele riided selga. Jälle puhkas, isake. Nukralt seisis noormees. Peale selle tahan sulle veel midagi ütelda, rääkis vana pikkamisi edasi. Võta enesele peatselt naine. Selleks soovin sulle teistrechoolset ning töökat, aga vaest lee hääl mattus surijal kinni. Ent veel kord lõi isa silmad lahti ja kõneles edasi. Aga mis on vaesus? Vaesust, tööta inimesele. Jätad sa töö tegemata, vaata siis, kuidas nälg sulle tuppa astub. Ja maja õnnesust kaugele kaugel. Jumal õnnistagu. Ises sind. Veel, sirutas ta oma käed poja poole. Veel katsus ta midagi ütelda. Aga lõdvalt vajusid käed rinnale. Jõuetult sulgusid huuled. Poeg nuttis, isa oli külm. Ilm oli juba õhtu poole pöördunud. Veel Noretas peenikest vihma. Hans istus üksipäini toas ja mõtles. Mida ta mõtles. Viis pikka aastat olid mööda läinud isa surmast. Jah. Ja Hans oli poissmees ja rikas. Ei. Aga siiski oli ta üle küla esimene poiss. Nendest asjadest, mõtles Hans. Ja mida rääkis maailm, kiitis, naeris pilkas. Hans oli isa surma järel tõesti härrat mängima hakanud, oli töö tegemise teenijate hoolde jätnud, ise pidusid pidanud. Sellest siis tuligi, et ta tõeks pidas seda, mida lipitsejad heaks kiitsid. Esiti on tarvis poissmehepõlve pidada, et elu ka maitsta. Siis mõni peenike preili ära kosida, siis alles oled mees ees. Hanss lõi tralli põld Trallis Hansuga. Ikka kehvemaks jäi saak, ikka pisemaks sissetulek. Lõpuks suri talvel paar hobust. Lehmad olid kevadel tööta. Ühesõnaga terve maja lonkas. Olidiisikuses. Kahansus oli muutus sündinud, tal oli habe kasvanud. Aga kui sorakas, kui sorakas. Kuub hiilgas rinna eest ja oli küünarnukkide kohalt katki. Veel rääkis rahvas, et Hans olevat raha laenanud. Pole siis ka imeks panna, kui Hans täna õhtul oli mõtteisse uppunud. Aga Hansu mõtted viibisid veel ühel asjal. See oli priske, punaste põskedega väheldane, lõbus, teistre sauna, liisi, seesama, keda isa oli nimetanud. Aga mis pean ma tegema, rääkis Hans. Mis ütleb maailm, mu sõbrad, kui kosin, Liisi. Vaene ei ole tal haridust, ei tunne peenemaid kombeid, mõistab lugeda, kirjutada, ka laulda. Aga linna saksa papagoi laulab ka. Veel ei saanud oma mõttest lahti, kui ta korraga kuulis, nagu lükkaks keegi välimise toa ukse lahti. Hans tõstis pea üles ja vaatas sinnapoole. Näis, nagu oleks keegi tuppa astunud. Aga jalaastumist polnud mitte kuulda. Ükskõikselt vaatas Hans ukse poole. Aga kui ta nägi, et kedagi sisse ei astunud, kuigi sedamoodi häält ometi kuulda oli, siis ärkas ta mõttest. Hans pani seda väga imeks. Ometi tuli keegi tuppa, rääkis Hans iseeneses ja astus ukse poole. Teraselt silmas, noormees iseenese ümber. Ta nagu kartis veidi hoolega ümber vaadates juhtusid ta silmad viimaks ahju ette. Lõukale. Oo. Siin istus keegi. Noormehe silmad hakkasid virama ja kõik oli jälle kadunud. Mis ometi peaks tähendama ümise sans iseeneses. Olen juba vanakski saanud, aga tonti ei ole ma veel näinud. Ta vaatas teraselt ja jälle seisis ta silmade ees enne nähtud kogu. Ikka alles istus ta Lõukal ning toppis piipu. Oli hästi kokku tõmbunud, nii et Hansta pikkusest õiget aru kätte ei võinud saada. Kogu oli hästi kuivetanud kaunis pikka näi õhukeste kuivetanud lohku vajunud paletega kaunis kõrgete lõuapärade ja madala otsa esisega. Tumedalt läikivad hallid silmad olid tal auku langenud ja andsid tunnistust nende omaniku ülisuurest vanadusest lai suu kokku pigistatud huuled, millega ta hambaid nagu suust välja kukkumast hoidis. Ning suur kongis lest nina andsid kogule kõigiti kohutava kuju. Käed olid tal kuivetunud nii samaga, jalad. Nii et iga luudia soont võis ära lugeda. Seda inetut kuju kattis pikk mustaks määrdinud rüü, mis oli niisama närune ning katkenud nagu mees ise. Tav jämed, Akune ohelik oli lohakalt niuete ümber tõmmatud. Selle kaks otsa ripnesid pikalt üle põlvede maha. Tahtmata tõusis Hansul kananahk üle ihu. Ta ei teadnud isegi, mida teha. Tonti ega kodukäijat ei uskunud ta sugugi. Aga seal ta nüüd ometi seisis justkui oma inimene. Ja ei panegi tähele, et peremehel hirm all. Ruttu astus Hans toast õue õhu kätte, et pead tuulutada, sest oma peas armasta selle kuju istuvat, aga mitte Lõukad. Õues puhus jahe õhtune vihmajärgne tuul, mis noormehe palava vere pisut jahedamaks tegi. Aga ikka seisis silmade ees. Viimaks tuli ta järgmisele otsusele. Kuigi ta keegi õhuline peaks olema. Ometi on tarvis järele vaadata, mis ta teeb või mida ta tahab. Ega ta ometi kallale tule, mõtles Hans ja tõmbas vana rahvakuntsi tõttu endale kolm risti rinna peale. Vahepeal olid ka sulased põllult koju tulnud ja tuppa läinud. Samuti olid vana perepiiga ja noorem tüdruk oma tööd karjaaias lõpetanud ja tuppa kogunenud, kus nad sööki lauale panid. Ka peremees sammus sisse, kohe heitis ta silmad Lõukale. Aga seal polnud enam kedagi. Kõik oli kui tina tuhka kadunud. Muidugi viirastus, seletas Hans enesele, kuna ta süda üsna rahulikuks jäi. Teistele inimestele ei lausunud ta oma nägemusest mitte midagi. Ta kartis teiste naeru. Kõik oli vaikne ja vagun. Ainult Hans ei saanud silmagi kinni. Und ei tulnud ega tulnud. Vägisi katsus ta silmi kinni pigistada, aga nagu nägematu võim, kiskus nad uuesti lahti. Ja tahtmata pööras oma unised silmad ahju poole, kus ta päeval kohutavat nägu oli silmanud. Kell kuulutas, 10, lõi 11. Hans ei maganud veel. Hans oli valvel. Võis juba poole öö aeg käes olla kui korraga toas kobinat kuuldus. Ants lõi silmad sinnapoole, kus oli liikumist. Läbi suveöise pimeduse silmas ta ahju ees kedagi, kes oli üsna päevase kogu sarnane. Noormees ajas silmad hästi lahti ja nüüd märkas ta, et endine silma viirastus ei olnud mitte tema peas vaid esines päris ilmis sest parajasti ajas kogu endale rüüd selga, sidus siis endale oheliku otsa ümber, tõmbas vana rebasenahka Postimehe mütsi üle kõrvade pähe. Ja kui ta nõnda oli nagu valmis saanud pöördus ta Hansu asele poole. Hans oli ehmatusest, kui poolsurnud. Ruttu tõmbas ta teki endale üle pea ja värises kõigest kehast. Hirmuga tundis ta, kuidas ta päid siis töökuu välja kisti. Et ometi näha saada, mis sünnib, julges Hans pisut vaadata. Kogubani Hansu kuue oma põlvedele hakates teda sealt parandama kuhu rasvatükk peale oli kukkunud. Sealt hõõrus ta augu läbi või püüdis prussaka toa põrandalt kinni ja pani selle sinna kohta söömale ühe kuueni ööbimise eelmisel päeval natuke lahti oli läinud, kiskus kogu sootuks eest ära. Nõnda oli tal kuue kallal palju tegemist. Ühest kohast oli tarvis nööpauk suuremaks teha. Teisest kohast mõned lõngad välja kiskuda või riie õhemaks hõõruda. Oli kuu parandatud, võeti teine kehakate käsile. Pandi see siis jälle endisele kohale ja asuti uue kallale. Kuni kõik majas olevad riided, mis vähegi hooletusse olid jäänud, hoolsa rätsepa sõrmede vahelt läbi olid käinud. Aegamööda võttis Hansus julgus jälle maad. Vaim ei teinud ühelegi hingelisele kurje. Viimaks tuli ta otsusele lõpuni järele vaadata, mis seesugusest naljast viimati välja tuleb. Pärast riiete parandust hakkas vaim tuba parandama. Ämblikuvõrgu kohta riputas ta halli tolmu ahju küljest, kus lubi oli ära hõõrutud, lõi ta tükke välja uste sisse, kuhu koi oli augud puurinud, pistis ta oma luised sõrmed ja tõmbas sealt killud välja. Sinna kohta põrandale, mille ta leidis märja olevat pillas ta taskust midagi maha, kusjuures ta ise nii valjusti naeratas, et Hans kuulis. Hansu kõrvus kõlas see aga nagu. Siia kasvagu käes. Ühesõnaga, igal pool katsus ta hooletusest õnnetust tekitada. Kui tuba oli otsani läbi käidud, lipsas vaim välja. Täna ka täna, sosistas Hans üles tõustes on tarvis sellele järele minna. Ja lähemal pilgul oli tal kuub seljas, müts peas ja varsti kõndis noor peremees hirmutise kannul muidugi mõiste silmalt. Nii palju oli Hansul juba julgust. Kõigepealt sammus tontlik kogu lauda poole. Tee pealt leidis ta mahajäetud ohjad. Need laotas ta ära, niiet keerud sisse tulid. Mõne keerme kiskus ta koguni katki. Lauda ees seisid reedia vankrid. Nende peale puhus ta hingeauru. Pärast leidis Hans nende pealt hallitust. Viimaks astus vaim lauk. Ta tagaseinas kõrge sõnnikuvalli otsas magas Hansu kõige parem härg. Aega viitmata veeretas ta härjavalli otsast suure jõuguga alla auku. Sinna oleks härg ehk lõppenudki, kui Hansul korda ei oleks läinud teda jälle üles aidata. Pahameelega vaatas Hans, kuhu kiusaja vaim oli jäänud. Ennäe, seal ta oligi kängu jäänud vasikate juures, kelle karvu ta vastupidi kiskus ja pikemaks venitas. Loomade toidutallas ta sõnnikust märjaks, nõnda ükski loom teda enam ei võinud süüa. Nüüd läks Hansul meel pahaseks. Sätendaval silmil astus ta kogu De ja koputas vihast väriseva häälel. Kiusaja. Mis on sinul minu majas tegemist, kust sa tuled ja kes sa oled, ütle või muidu käib su käsi halvasti. Kõik oli vaikne. Vähe kohkudes vaatas kogu Hansu otsa. Talle näis väga imelik olevat, et inimene tema ees seisis, teda tähele pannud, oli. Kes ma olen? Hüüdis kogu pilkavalt, kes sa oled? Küsis Hans käredalt. Kas sa mind tõesti ei tunne? Vastasvaim Ma elan juba neljandat aastat sinu majas. Asjata vabandus. Ütle, kes sa oled või ma lasen su silmapilk kinni panna. Mis on sul ristiinimese majas tegemist? Arutas Hans, kes kogu kohkumise pärast ülijulgeks oli läinud. Sinu sulane, sinu abiline oli rahulik vastus. Nüüd oli Hansul kops üle maksa läinud. Vihaselt kargas ta teise rindu ja katsus teda laudast välja visata. Aga imestudes nägi ta, et kogu liikumatult paigal seisis ja kõigest jõust naeris. Hans ei mõistnud enam midagi ütelda või teha. Väega ei aja mind keegi välja, vastas viimaks kogu, kusjuures ta nägu vahel suureks, vahel väikseks läks. Kes sa siis oled? Küsis Hans. Nende sõnadega, astusid mõlemad õue. Väljas oli vaikne. Mustjassinise põhjaga taevast vaatas kuldne tähtede kudu sätendavalt alla. Kole vanamees kõndis viljapõllu poole. Põllu äärde jõudes võttis ta taskust tuhasarnast pulbrit ja viskas orastele silmanähtavalt, vajus Oras väiksemaks ja lõi kolletama. Aga oras hakkab ju kuivama ja kolletama, ütles Hans kaeblikult. Aga miks jätsid sa kraavid puhastamata, vastas kogu? Oh, ütle nüüd ometi, kes sa oled? Küsis Hans uuesti. Lähme, vastas vanamees kurjalt. Ja kiiresti sammusid nad edasi edasi. Teise peresse. Oli mõni asi hooletult kuhugi mahajäetud, kas vanker või loog või reha. Kõik need katsus vana mees läbi, ann arustas teistre pere sauna uks sealt mööda minnes vaatas kohutav kogu üle toa ukse esikusse tõmbas peaga ruttu tagasi ja urises pahaselt iseeneses siinelad, tsirkus ning hoolsus. Siin pole näljal midagi teha. Viimaseid sõnu kuulis Ants, nälg. Nälg, kisendas ta suure häälega ja nagu oleksid ajajad tema kannul, jooksis ta kodu poole. Teel seisatas ta kordet hinge tagasi tõmmata. Teistpoolt küla servast oli hirmutavat naermist kuulda nii kohut tavat, et juuksed ka sellel püsti oleksid tõusnud. Kell neid peas polegi, nõndaks siis ka Hansul. Pool hingetult jõudis Hans koju. Nälg minu majas. Nälg, päris nälg. Ta keha värises üleni. Kust võis ta minu majja tulla? Küsis ta endamisi. Kuni talle järsku meelde tulid, suri ja isa sõnad. Jätad sa aga töö maha? Vaata siis, kuidas nälg sulle dub. Ta astub ja maja õnnesust kaugkelle kaugele viib. Sel ööl Hans silma kinni ei saanudki. Surija isa seisis tal oma õpetustega silme ees. Teisel hommikul oli ka Hans ise sulastega põllul. Nii igal päeval igal nädalal igal kuul. Kõik imestusid. Teisel talvel olid Hansu majas pulmad. Noorik Liisi oli oma lõbusa jutuga siin ja seal. Kes seda uskunud, ütlesid naised, et Hansust pidi veel mees saama jääd. Liisi võiks nii ilusa koha peale saada. Ja veel saunamehe tütar kaebas keegi, rikas perenaine, kell kolm ilusat õuna. Koju olid jäänud. Kelle südamed seda välja ei kannataks, kui nad liisit Hansu kõrval näeksid. Siin rääkis Hanska seda koledat naljalugu kõigile pulma alistele. Sinna veel juurde lisades. Oli see unenägu või ilmsi. Aga mu keha väriseb praegugi veel. Ikka veel seisab see hirmus pilt mu silma ees ja see kole hääl. Ma läksin hommikuti vaatama ja leidsin kõik niisuguses seisukorras nagu öösi olin näinud. Kuup, nõru, ahi tükkastunud, reed hallitunud põranda küljes, käsk vasika-il, täid seljas, oras kolletamas. See oli tõesti nälg. Kõige ägedam lugu sündis mineval sügisel. Ühel pühapäeva hommikul, kui ma oma nisu käisin vaatamas, nägin ma üht inimkogu enda ja Teistri vaheaial istuvat rahulikult, kõigutas oma jalgu ja suitsetas piipu. Nii sügavas mõttes, et mind sugugi tähele ei pannud. Viimaks pistis piibu taskusse ja vaatas enese ümber. Ma peitsin enesepõõsa taha. Võta või jäta, aga see polnud keegi muu kui vala tuttav nälg. Justament tema ise. Siin pole enam midagi teha, seletas ta. Olin liiga ettevaatamatu oma nime nimetades. Nüüd võttis ta endale veel virga naise ja sellega onkreep Rehnungile alla tõmmatud. Camu sellidel pole siin enam ametit, kuhu nüüd minna. Aga sülg tehku otsus. Siis sülitas ta õige vana moe järgi oma peopessa ja lõi parema käe keskmise sõrmega pihta. Sülg lendas suur küla poole. Parem lähen siis sinna külla, pikka leiba, saal arvas nälg. Siis vaatas ta veel kord minu maja poole ja läks jumalaga Läljasaks. Hüüdsin ma talle järele, küll on häbemata, sööb neli aastat minu leiba ja nüüd ei jäta jumalagagi. Oi häbi. Bee. Järsku pöördus ta ümber ja vaatas minu otsa. Naeris veel kord. Kusjuures, aga kahju paistis tal silmist. Ja siis kadus ta. Enam pole ma teda näinud, lõpetas Hans oma jutu pulmalistele. Kus nälg praegu on? Seda ei tea Hans ega keegi teine. Igaüks vaadaku aga hästi suurte silmadega ja teraselt. Ehk istub Ta tema majas.