Kümnekonna päeva eest saabus koduvabariiki vabariiklik koorijuhtide segakoor Ungarist Debretseni linnast rahvusvaheliselt Bella partabki nimeliselt teiselt kooride festivalilt. Wabariigi koorijuhtide segakoor saavutas ühena neljast paremast kõrgeima autasu Kõrgeima kuldset diplomi. Kuna sellest festivalist võttis osa üsna palju koore 13 erimaalt Ungarist 16 teistest riikidest 12 28 koori siis oli festivali nii-öelda konkurss üsna tõsine. Seda enam tuleb hinnata vabariikliku koorijuhtide segakoorisaavutust. Nüüd on festivalipäevad selja taga muljed kristalliseerunud palavus meelest läinud. Nüüd on kohane mõtteid vahetada ja meenutada lühidalt neid päevi. Väga palju on esitatud küsimusi selle festivali kohta ja püüaksime nendest mõnele vastata. Oleme siia stuudiosse kokku tulnud koorijuhid Eesti NSV rahvakunstnik professor Jüri variste Aksel Pajupuu ja nende sõnade kõneleja Arvo Ratassepp. Kõige rohkem huvitab vabariigi koorilauluhuvilisi küsimus, millise ettevalmistusega, millise koosseisuga Me Ungarisse sõitsime ja milline oli meierei Buduaar. Koori koosseis. Teatavasti rahvusvahelise reglemendi kohaselt võis olla ainult kuni 60 lauljat. See omakorda muidugi tingis meil repertuaarivaliku, et kõiki teoseid, mis me suure üle 200 liikmelise kooriga olime senine ettekannud me kaua ei saanud jätta. Kiiresti pidime tegema valiku kohale kutsuda. Kõiki ei saanud vaid igaüks koorijuhtidest, kes on kooriga töötanud, meenutas, kuidas üks või teine laulja esineb misuke häälematerjal, tal on ka kasutasime neid andmeid, mis varem olime kogunud koori üksikud häälte kontrollimise teel selle tegevusaja kestel. Ja siis, kui see koosseis oli komplekteeritud, siis vaatasime neid tingimusi, mis olid üles saadud festivalist osavõtjate kooridel. Seal oli tingimuseks, et koor peab esinema vähemalt kahe iseseisva kavaga. Oli võimalus esitada kolme kavaga. Nimelt klassikaline kava, kaasaegne repertuaar ja siis kohaliku maa klassikaline repertuaar või vanem koorilooming. Me valisimegi siis kaasaegse kooriloomingu üheks lõpetuaariks ja teiseks eesti vanema kooriloomingu, kuna klassikalised teosed võib-olla selle väikese koosseisuga ei oleks alati hästi kõlanud. Ma mõtlesin kalendreid ja teisi, mida me oleme laulnud selle valiku repertuaarivaliku kohta. Võib-olla Arvo Ratassepp ütleb ka veel mõned sõnad. Kõigepealt lõime lahti laululaagri, jah, millal see hakkas nüüd peale meil August ei, esimene kokkutulek oli juuni lõpus, kus ma olen järgmine, jah, jah, siis me informeerisime koori ja Pärnus, siis algas laululaager 20.-st kuni 30. juulini. Niisiis 10 päeva jooksul tuli teha ära kogu see töö, uus koorikollektiiv ühte sulatada, uued laulud kätte õppida ja ennast esinemiskorda seada. No see töö oli üsna pingeline. Jah, ega pingest puudust küll ei olnud ja ma pean ütlema, et see periood sattus meile väga soodne selles mõttes, et ta valmistas meid ette Ungarisse sõiduks ka füsioloogiliselt. Nimelt meid hoiatati juba ette, et augustis, kui te lähete Ungaris on sel ajal umbes 30 kraadi 35 kraadi vilus sooja ja Pärnus õnneks sattus just see aeg nii kuum olevat, et me saime näha treeningul juba nii kehalises mõttes, aga muidugi veel tugevama nimel. Treeningrepertuaari õppimise osas. Me nimelt neljakesti Heino Kaljuste, Kuno areng, Arvo Ratassepp ja mina juhatasime seda kava. Ei saa öelda, et meil oleks kerge olnud, aga muidugi lauljatar oli veel raskem, sest nad nelja erineva koorijuhi käe all töötama, igaüks tahtis saada maksimumi, aga muidugi see töö ja see pingetasu sõnast nii-öelda mitmekordselt meile kätte positiivses mõttes, kui palju meil päevas laulmist tuli, umbes? Oi, nii palju me pole veel laulnudki. Laulsime kahes osas, hommikupoole keskepäeval natuke puhkasime, kui päike hakkas madalama vajuma, siis läksime uuesti. Laulsime veel edasi. Tavaliselt ökondnike kooridel, kutseliselt kooridel isegi on üks proov päevas, aga meil isetegevuslaste oli seekord kaks proovi päevas. Ja mäletad siis, kui meil kvartettideks kuuri tegime, siis tubades lauldi hilisööni? Nojah, need olid sünged päevad lauljate seisukohalt, aga seda muidugi oli vaja madise pärast, ütles, et see oli väga õige, nad olid meile tänulikud, et me siiski selle nõude üles saatsime, ühesõnaga, et iga laulja pidi absoluutse kindlusega valitsema oma partiid. Muidugi pajupulga kerge ei olnud. Temal oli vaja seda asja organiseerida ja juhtivate töötajatega kontaktis olla, Ungariga kirjavahetust pidada. No võib-olla sa räägid kuulajatele, kuidas see kõik toimus. Moskvas me saime teada, et Nõukogude liitu esindab festivalil ainult eesti koor. See pani meie koorile muidugi seda suurema vastutuse, et hästi esindada kogu nõukogude liidu koolikultuuri ettevalmistused kulgesid üsna ladusalt, siin aitas mind kaasa välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise ühing Eestis. Ja 10. augustil Moskva rongiga asus 67 vabariigi kurijuhti teele Debretseni. Moskvas oli peatus, on kaks tundi ja 11 10. lõunal viis juba otseühendus rong Moskva Budapest. Meid festivali linna poole. Debretseni jõudsime Kaheteistkümnenda augusti õhtul. Jaamas oli vastus Debretseni linna Zoltan koday nimeline segakoori esindus ja selle koorijuht. Tervitused ja lilled. Ning peagi viis buss meid vajutamis kohta, milleks oli Debretseni põllumajandusakadeemia ühiselamu. Nüüd siis mõni sõna sellest festivalikorraldusest. Festival ise algas 14. augustil pühapäeval ja kestis nädal aega, nii et lõppkontsert oli 21. augustil. Kogu selle nädala jooksul oli laulmist ja laulude kuulamist üsna palju. Igal õhtul toimusid kontserdid, aga alates 16.-st augustist neli päeva järjest laulsid kõik koorid žürii ees nii-öelda konkursi korras. Need algasid tavalisti pool 11 hommikul ja kestsid kuni kella kaheni. Kuna me kõik oleme huvitatud ka, kuidas teised koorid laulavad, siis meie päevaprogramm Debretsinis nägi umbes niisugune välja. Hommikul äratus umbes kaheksa üheksa siis pärast hommikusööki väike proov. Me püüdsime seal ka ikka ennast kontrollida, kogu aeg ja oma võitlusvalmidust tõsta. Siis kas läksime ise laulma või läksime, kuuleme, kuidas teised laulavad, sealt jooksime lõunale, siis pisut veel ettevalmistuste tuligi õhtune kontsert, nii et käed, jalad olid tööd täis ja kuulamist oli õige palju. Meie koorile usaldatigi, selle festivali avamine, nimetatud eesti koor pandud kohe avakontserdi esimesena esinema. Me alustasime kesta festivalijaan koha kantaadiga Laul parteist. Pärast meid esines veel prantsuse koor, seal oli prantsuse koor ja siis tuli veel koday nimeline segakoor. Nii et, et kolm segakoori oli esimeses pooles ja pärast oli siis kodaid. Teumi ettekanne koos sümfooniaorkestriga. Nii et 14. eestlased siis avasid ja kaks päeva hiljem me läksime juba žürii jätta, nagu siin oli kõnet. Nagu ma juba rääkisin, meie esitasime kaks kava ja selle kaasaegse kavame laulsime just avakontserdil. Peale Jaan koha oli meil seal kavas ka näiteks lemmiku sügised tüüdid kolmest laulukooslust süüt siis Lembit Veevo kaasaegse helikeelega laul, haned, luiged, siis meel Pärdi solfedžo ja veel mõningaid kaasaegseid laule, mis kõik võeti väga suure poolehoiuga vastu kuulajaskonna poolt, nii et meile tundus see isegi üllatus nagu soojad need vastu võeti konkursiks meie valisinaga osa laule kaasaegsest loomingust, osa valisime vanemast kooriloomingust, nii et meie repertuaari mõttes võrdlemisi kirju Ratasepa noorem mees, parem mälu, missugust laulud need olid? Tuletame meelde, me algasime lemmiku sügised tüüdidega ja seda juhatas Kuuno areng. No ja siis siis usaldasime taktikepi juba sulle laulsime, Veevo, haned, luiged, systegem, Mart Saare lindude laulu ja lõpuks võtsime Cyrillus kreegi kaks toredad rahvalaulu seadet, nimelt maga matsikene ja sirisega Sirbikesed. Esinemine kui mäletame, see oli suures kuumuses, kuigi oli hommik. Kell oli nii 11 ümber. Kuumust oli juba 35 kraadi, nii et oli seal siis vett, oli seal laulu. Kõike meie esinemise kohta märkis eriti tunnustavalt järgmisel päeval ilmunud kohalik ajaleht, et Eesti koor oli selle päeva tähelepanu keskpunktiks ja üllatas kõiki oma suure kunstimeisterlikkuse ka ja toredate lauludega. Kui nüüd vastata küsimusele nii endalegi kerkinud niisugune küsimus, millest võistluse tulla, et meie koorilaul ja meie koori esinemine leidis nii tähelepanuväärset heakskiitu ja nii sooja poolehoidu? Siin on kaks tegurit. Üks on kõigepealt muidugi see, et me olime esmakordselt taolise kõrge kohtu ees nii-öelda jutumärkides. Olime esimest korda rahvusvahelisel areenil. Iga laulja tundis, et ta peab andma oma parima ja ma pean tunnistama, et sellel viimasel kokkutulekul Pärnus oli tunda nende 60 laulja juures uue kvaliteedi tekkimist. See on nii-öelda laulu sisulist lahtimõtestamist suuremal määral kui kunagi varem. Ühesõnaga lauljad hakkasid rohkem mõtlema laulus peituva meeleolu peale ja püüdsid seda maksimaalselt edasi anda. Sellega kaaslast muidugi see, et kui inimene südamest laulab, siis laul iseendast on juba ilmekas, keda meeldib kuulajatele. Teine tegur, mida ka žüriiliikmed nii eraviisiliselt alla gripstosid, oli see, et meie kava oli äärmiselt huvitav. Lemmiku teos. Veevo teosed on kaks omaette küll kaasaegset lauloga, kumbki omaette karakteriga omaette helikeelega. Ja Nad täiendavad 11 ja peale selle kolm toredat laulume vanameistritelt saarelt diakreegilt lindude laul, hällilaul maga matsikene ja siis sirisega Sirbikesed niuke, tore ergas rahvaviisitöötlus. Ja need kõik omaette mõjusid nii kontrastid ja nii huvitavalt, et Meek kava valikud rõhutati eriti žüriiliikmete poolt ja samuti kuulajaskonna poolt. Muuseas seal küsitlikega Cyrillus Kreek on teie nüüd noor helilooja. Tema laulud on nii kaasaegse helikeelega ja žüriiliikmed, imestasid Cyrillus Kreek. Mõnda aega juba ei ela. Ja pärast esinemissüljees tunti erilist huvi just selle Cyrillus kreegi noodikogu vastu. Ja tundub ka veel üks tegur, mis meile kasuks oli, kui žüriiliikmed ja kohalikud muusikategelased hästi tundsid. Ungari kooriloomingut, mida peamiselt kõik Ungari koorid esitasid. Kui hästi tunti vanade polüfoonia meistrite loomingut, mida paljud Lääne-Euroopa koorid esitasid, siis õieti avastuseks oli kõigile, nagu nad ise tunnistasid, Eesti koorimuusika ja ungarlased ise olid sellest väga huvitatud, aga mitte üksi, ungarlased. Aga kõik meiega kaasas olev noodimaterjal. See kulus käest ära küll selleks Inglismaale, küll Prantsusmaale, küll võeti teda kaasa Bulgaariasse, Jugoslaavias, Ungarist, isegi Ungari sõbrad aga lubasid meie kreegi lauludest teha varsti tõlke, mõned neist trükkida ja kohe neid kasutama hakata. Nii et Debretseni festivalipäevadest peale algas Eesti koorimuusika levik teistes Euroopa maades. Nüüd edasi kulgesid päevad meil natuke vaba aega ja me saime tutvuda ka Ungari rahvakunstiga seitsmeteistkümnendal augustil Me viibisime kontserdiväljakul, jälgisime tantsupidu, kus Ungari parimad tantsurühmad ja mustlasorkestrid esitasid Ungari muusikat. Meil oli ka mitu vastuvõtukoor, oli kutsutud Ungari Nõukogude Liidu sõprusühingusse ühiselt vastuvõtule. Pärast 16. augusti esinemist. Koorijuhtidele oli korraldaludel mitmeid kohtumisi ja vastuvõtte küll Debretseni linna täitevkomitees küll kontserdisaali kõrvalruumides. 19. augustil. Me sõitsime haidu sabas loosse, selleks kuurordid linnakene Debretseni, neist umbes 35 kilomeetrit eemal. Ja seal me laulsime teiste kooridega, jällegi vabaõhukontserdilaval. Mis koorid meil seal olid meiega koos, aga ühte ma mäletan kindlasti, see oli Budapesti meeskoor, toosama kool, kes käis meil siin 65. aastal laulupeol. Ja teine oli naiskoor, kes jättis meil ka seal esinemisel väga hea mulje. See naiskoor oli Budapesti linnast ametiühinguklubist, katalyntši juhatusele 30-st neiust koosnev selline väga tubli kollektiiv, väga toredasti musitseeris petsi linnas, nad sai kammerkooride võistlusel kõrgeima kuldse diplomi. Ja nüüdki Nad esinesid väga hästi ja siis oli veel üks Šveitsi koor. Jah, Šveitsi koor oli, ma mäletan, nad laudis huvitavad rahvariietes, laulsid meile pisut iganenud helikeelega laule, aga siiski päris huvitavalt esinemist. Ja see kontsert toimus niisugusel kontserdiväljakul, kus kuulajaskond oli minu arust äärmiselt distsiplineeritud. Ta võib öelda küll ja vabaõhukontserdi kohta igatahes meil taolist distsipliini on raske hoida, inimesed tunnevad ennast liiga vabana, aga seal hoolimata sellest, et oli juba pime ja oli võrdlemisi jahe väga kanarlikule tähelepanelikult jälgida kõiki esinemisi. No siin Aksel Pajupuu kuulasid nüüd meie koore ja teisi koore, meie ise olime seal nii tegevuses, kes laulis, kes juhatas. Kuidas sul siis jäi mulje Meie koor ja siis teisi koori kuulates seal väga raskeks. Püüdsin jääda kuulamise erapooletuks peab ütleme siiski, et meie koori esinemisest võis ainult rõõmu tunda. Ja mis eriti silma torkas see, et väga elamuslik, kui oli ettekanne lauljate nägudelt võis lugeda, et nad kõigest südamest selle esinemisele kaasa elasid ja püüdsid anda oma parima. Mõne teise kuri juures torkas silma just elamuslikkuse juures seda, et, et püüt teeliigutusi teha rohkem kui laulude sisu seda tingis. Nii et seda eraviisiliste tütamistel isegi märgiti. Te meie kori juures torkas silma just väga kõrge esinemisskulptuur, häid koorol, terve rida teisigi. Aga seda tunnet küll ei tekkinud, et meie koor oleks teistest kuidagi alla jäänud. 20. augustil võtsime osa laulude peost, mis toimus samas, kus seitsmeteistkümnendal augustil tantsuõhtu. Seal siis väga paljud koorid laulsid eraldi, väga mitmed ka koos. Meil tuli laulda seal nii kontserdi keskel kontsert oli muuseas väga pikk, neli-viis tundi kestis. Ja seal juhatas kolme laulu. JÜRI variste võib olla, Sa meenutad neid laule. Ma meile kahjuks ei antud ja rohkem võimalust esineda ka kolme lauluga, ainult. Valisime siis kaks Eesti laulu, nimelt Veevo, haned, luiged, Mart Saare lindude laulu. Ja lõpuks laulsime Ungari rahvalaulu koday seades mustlasele maitseb piim. Või nagu täpses tõlkes on vist juust peaks ütlema, meenuda, tõlgitud mustadele maitseb piim. Laul, mille me õppisime ära ungari keeles tänu sellele, et meil on ungari keele tundja kooris nimelt leiliveskis, kes meil juhendas hääldamisel. Ja ma pean tunnistama, et kuigi me ise olime mures, kas me suudame tabada seda eht Ungarliku meeleolu selles laulus. Siiski iga kord, kui me seda laulu esitasime, seda pidime paratamatult kordama. 21. augustil kutsuti kooride esindajad ja koorijuhid kokku Debretseni konservatooriumi saali ja tehti teatavaks žürii otsus. Teiste kuldmedalisaajate hulgast tõsteti esile neli koori kelle repertuaari valik ja esinemine paistsid silma parimatena ja nendeks kuurideks, kes siis hinnati. Kõrgeima kuldse diplomiga olid vabariikliku koorijuhtide segakoor Eesti NSV-st Oxfordi üliõpilassegakoor, skoolagantoorum Inglismaalt. Ja kaks Ungari koori patsi, linna segakoor Vox, Humana ja Debretseni linna kodainimeline segakoor. Me olime juba varem siit-sealt kuulnud, et meie koori esinemist hästi hinnati. Aga see žürii teade rõõmustas meid kõiki. Ja sel päeval olime kõik väga pidulikus heas meeleolus. Meil oli ka kohtumisi teiste kooridega kooslaulmise repertuaari vahetamisi. Need olid muidugi koorile ja koorijuhtidele väga kasulikud enne kui ma nii-öelda seda mõttelõnga edasi jätan. Ma juhin kuulata tähelepanu sellele Taustaks veel täna siin kuuletegi kahte laulu ühte kodaja nimetad sega koorilt ja teist Oxfordi koorilt skoolagantoorum mida meil õnnestus nii-öelda plaatidena kaasa võtta väga huvitavat materjali. Ja me loodame, et lähemal ajal meil on võimalik. Neid plaate teile demonstreerida, te saaksite ise võrrelda ja kuulata, kuidas kõlavad laulud nende kooride ettekandes. Ja nüüd me pidime veel meenutama kohtumisi teiste kooridega, meil oli päris huvitavaid kohtumisi. Kaks kohtumist oli veel Bulgaaria kahe kooriga üks koor, kes asus meiega ühes majas akadeemia ühiselamus. Eks teine koor, kes alustas teises hoones akestundis kaane vastu huvi. Mõlemad koorid esitasid meile kutsed tulla tuleval aastal Bulgaariasse külla. Üks kool on pärit Schumeni linnast, see on nende kuulsa kuurordi varna lähedal, umbes 100 kilomeetrit eemal. Ja teine on pärit Põhja-Bulgaariast, kui ta saab põhjaks, nimetada linn, mille nimi on Bloowdil sisega koor, mõlemad suhtusid meisse väga suure soojusega, ta tunnustavalt meie esinemisesse tahtsid, 20 esineks nende kuulajatele Bulgaarias. Peale selle meil oli kohtumine oma hõimurahva soomlastega. See toimus just viimasel päeval veel hommikupoole, juba õhtul pidime minema lõpukontserdile. See kohtumine kahjuks ei kujunenud küllalt nii-öelda ulatuslikuks selles mõttes, et meil oli vähe aega. Me saeme kõige lühitamateeritusel üksteisele ütelda ja paar laulu vastastikku laulda, aga kohtumine inglastega selle Oxfordi Ülikooli segakooriga, see oli meil pisut huvitavam ja sisukam. Nimelt nende juht, muusikateaduse doktor John paat oli ka väga aktiivne, seltskondlik huvitav isiksus, kes oskas luua niukse, sundimatu ja loomuliku õhkkonna. Kui istusime küll mõnda aega natuke võõrastavalt üksteisele vaadates, siis varsti olime juba nii kaugele jõudnud. Hakkasime koos Khanoneid laulma inglise kaanon, leides nemad võtsid kätte, laulsid meiega koos Pärdi solfedžo ja siis tutvustasime veel üksteisele oma maade laule. Hiljem vahetasime noote, nemad olid huvitatud meie lauludest ja muidugi nende omadest. Ja see oli üks niisugune sisukamad kohtumisi kõigist, mida võiks nimetada pääsellub. Kooride esindajatel oli üksikuid kutsed. Nii mis oli organiseeritud Debretseni linna, selle festivalikomitee poolt. 21. augusti lõppkontserdiga oli festival lõpule jõudnud ja enne kojusõitu puhkasime nii-öelda oma lauluväsimust ja oma pingsast tööst. Paar-kolm päeva Budapestis ja 22. sõitsime rongiga Budapesti. Seal võttis meid vastu kuulus vaguni ja veduritehas Mavak kelle vedurid sõidavad ka meie laudteedel. Nende poolt oli korraldatud majutamine, kooriliikmete toitlustamine, Tinke korraldati mitmeid ekskursioone Budapesti linnaga tutvumiseks ja jäige vaba aega selleks, et omal käel tutvuda Budapesti vaatamisväärsustega. Ja 24. õhtul lahkusime Budapestist, kusjuures jaamas oli meid saatmas Budapesti meeskoor, kes muide võttis osa ka meie laulupeost. Ja laulude saatel hakkas meie rong liikuma tagasi Moskva poole. Tundub, et sidemed Ungari koorimuusikaga ei ole sellega veel katkenud. Tõepoolest peale selle suure hulga tutvuste ja võiks öelda kani lähedaste sutustega isegi sõpruse, mida kinnitasime ungari koorijuhtidele. Meil on konkreetne võimalus jällegi näha lähemal ajal Tallinnas Ungari koorijuhte nimelt nende konservatooriumi Nende mõiste järel referents listi Muusikaakadeemia koorijuhtimise kateedri professor ühtlasi Budapesti raadio segakoorijuht tuleb tuleval aastal märtsis Tallinnasse juhatab Eesti raadio segakoori ühe kontserdi. Ta esitab nimelt romantlikuid Schuberti, Schumanni, Brahmsi ja veel lisaks ka nende oma koday laule. Jääb loota, et koorijuhtide segakoori poolt alustatud Eesti koorimuusika tutvustamine Euroopas jätkub ka järgmistel aastatel ja et meie koorimuusika õppis palju sellelt Debretseni festivalilt ja läheb järjest tõusuteed edasi. Ma omalt poolt tahaksin ka avaldada tunnustust just meie nendele lauljatele, kes Eestit esindasid. Debretsinis oli liigutav jälgida seda tähelepanu, millega iga kooriliige püüdis haarata kõike, mida ta kuulis, nägi hoolimata oma pingsast tööst, hoolimata raskest klimaatilistes tingimust. Ma mõtlen siinkohal kuumust. Istuti tundide viisi rahulikult ja kuulati teiste kooride esinemisi, jäetud ühtegi laulu nii-öelda kahe silma vahele. Ja see kõik tasub ennast tulevikus positiivselt kätte ja ma usun, et igaüks nendest oma rajoonis, kus ta koori juhatab, või rajoonis, kus ta lapsi õpetab püüab anda edasi neid arvukaid ja need väga väärtuslikke kogemusi, mida ta sellel festivali matkal omandas.