Ükskord elanud üks niisama osav kui õnnelik kütt, kes, kui ta metsa läinud, olgu suvel ehk talvel iial ilma rohke saagita tagasi ei tulnud. Mis temale parajal kaugusel silma ette juhtunud, kas lind ehk neljajalgne elajas oli nii hästi kui tema kotis, sest et tema laeng iial tuud ei läinud, vaid otsekohe looma külge, keda ta tappa tahtis? Korraga ei tea, kes temale seda kurja tempoli teinud. Kadunud kütile, endine õnn, linnud ja neljajalgsed, põgenenud kaugelt tema eest ja kui ta kogemata mõnele ligi saanud, nii et püssilaeng elajasse oleks võinud puutuda, läinud laeng ometi iga kord tuulde. Küll märganud kütt sedamaid, et tema püssiga enam õiget lugu ei ole. Ning ta Uhtnud ja ohatanud püssi igal viisil matnud ta kolmeks päevaks ukseläve alla, kust naisterahvas üle käinud? Nõnda oli ta juba rohkem kui nädalapäevad risti ja Peegiti mööda metsi hulkunud iga päev mõned paugud tuulde põrutanud, aga ometigi ei saba ega sarvi, ei sulge ega karvakoti saanud. Nukral meelel, läinud ühel õhtul metsast tulles kõrtsi tahtnud mure, tuju jahutuseks, paar suutäit viina võtta. Aga Hiinal ei olnud maitset. Seal toppinud tubakat triipu, pannud Piivula tuld peale ja istunud kõrtsilaua taha oma Nosu suitsetama. Silmi kogemata üles tõstes, näinud võõra mehe nurgapool laua otsas istumas, kellel piipu suus õlletoobri laua peal ees ei olnud, vaid mees tõmmanud kriiditükiga kriipsukesi lauale, lugenud neid vahetevahel kustutanud, siis ära ja teinud uued kriipsu tasemele, nagu oleks tal, kes teab, kui suured asjad kokku arvata. Kui sedaviisi tükk õhtut oli läinud, lasknud kütt enesele toobi õlut anda, mis ka vahel kuivanud, suud kastnud aga mitte sõnagi rääkinud, vaid mõtetega aega veetnud nõnda kui teine mees A kriipsude arvamisega. Kõrtsmik, astunud kaubakambrist ja küsinud külamäed, kui teil enam tahtmist ei ole, midagi minu käest võtta või ööseks siia jääda, siis tehke minekut. Ma tahan kõrtsi ukse kinni panna ja magama heita. Kütt kostnud, anna õnnik veel aega piipu toppida ja tuld peale panna, siis lähen ma koju. Kui kütt selle talituse oli toimetanud, võttis ta oma püssinurgast, jättis head õhtut ja läks toast välja. Sõna lausumata astus võõras mees tema kannul. Nagu kütt ukse ees kuuvalgel tähele pani, oli ta rohkesti peaosa, temast pikem ja lonkas natukene üht jalga. Natuke maad edasi minnes nägi kütt, et külamees temaga sedasama teed läks, jäi seisatama ja küsis. Kas läheme ühte teed? Võõras mees, kostis. Võib-olla minu tee läheb igale poole, kus jälgi ees leian, olgu pahemat ehk parematki. Kütt ütles, minu tee läheb otsekohe koju. Võõras mees, kostis naeratades, eks puha. Siis tulen sind tükkidelt saatma, sest et minu kodu ikka seal on, kuhu ma parajasti juhtun. Edasi minnes küsis kütt mis gripsusid tema kaaslane kogu õhtu laua peale oli tõmmanud. Ja miks ta neid kokku lugenud. Võõras mees, kostis lühidalt. Tänase päevatalitusi, mis juures, aga ühe leidsin puudu olevat selle pärast pidanud Ultuma, enne kui keskkätte jõuab, et veel üht kala püüda. Siis olete vististi Kalamees, küsis kütt. Võõras kostis. Sedamööda, kuidas lugu juhtub, olen ma Kalamees linnupüüdja ehk muud, mis minust tahetakse. Seadust mööda pean ma alati teiste inimeste teenistuses oma kingi kulutama. Aga ütle mulle, külamees mikspärast sinuni, nukral meelel oled, et sul kõrtsis viinaga õlu ei tahtnud maitsta. Kütt rääkis temale oma õnnetust, kuidas tema püssist ära tehtud olevat, et linnud ja elajad teda enam ligi ei taha lasta ja kui kogemata mõni loom laskmise kaugusele tuleb, siis läheb laeng iga kord tuulde. Võõras mees ütles, kui ta kütti õnnetust oli kuulnud. Sinu püssirikkuja on üks kaval mees, kelle vastu sinu ohutamised midagi ei aita. Siin ei ole paremat nõu kui vana peremehe käest abi minna otsima, kes siin üksi aidata võib. Kütt küsis, kes vana peremees on ja kus ta elab. Ma ei ole temast tänini midagi kuulnud. Võõras mees, kostis kes tema on ja kus ta elab, seda ei võima sulle tõesti ütelda. Siiski tahan ma sulle teed juhatada, kus sa temaga võid kokku saada ja oma häda temale kaevata. Vaata ülehomme on neljapäeva õhtu ja kuu parajasti täis. Mine natukene aega enne keskööd ristteele vilista kolm korda ja oota, kuni ta tuleb tõstada Gaza. Nõnda, kuidas tuleriistu praegu on, ei võida ühtegi looma tappa, kas või pistaksid sa püssi otsa loomale külge? Ma tahan nalja pärast viis sammu sinust eemal seista. Pane püssi, tugev kuuliga laeng ja sihiminu peale, kas pähe südame kohta kõhtu ehk kuhu sa ise tahad. Viga ei saa sina mulle mitte teha. Aga kui ma sulle siiski viga teen, küsis kütt. Noh, siis on see minu süü, ütles võõras mees, mees, pära, sinul mingit vastutust anda ei tule teekuulile oma märk külge, et sa selle hiljem ära tunned. Kütt laadis oma püssi, võttis ühe hundi kuuli, tegi hammastega märgi peale ja laadis siis rasvalapiga tugevasti rohule tropi ette. Kütt mõtles iseeneses, teist inimest nalja pärast surma saata oleks küll patt, aga ma tahan temale ühe mälestuse anda, et tal pikemalt lusti ei oleks, niisugust nalja jälle katsuda. Ma läkitanud temale kuulib pahe ema reie sisse, sest et pahem jalg tal muidugi juba lonkab. Nõnda mõteldes sihtis ta võõra mehe reie peale vaksa võrra põlve kedrast kõrgemale, et kuul luu kõrvalt pehmest lihast läbi pidi minema. Võõras mees seisis, viis sammu temast eemal, liikumata püssi paukus prantsatas lahti, mees aga astus naerdes temale vastu ja ütles. Võta oma kuul ja andis koolikütile tagasi. Kütt tundis sedamaid enese märgitud kuulinägijat, mehel ega tema riietel midagi viga ei olnud. Võtku see ja teine minu püssi ja siin süüdis kütt, vihaga te olete kas mõlemad nõiduse väel ära tehtud või istub vanapoiss, teie sees. Võõras mees, kostis naerdes. Ma ütlesin sulle juba ette, et sinu boss nauda, praegu on ühelegi loomale viga ei või teha. Sinu püssile on targemat arsti tarvis, kui sinu ohutamisetada jõuaksid parandada. Mine, kuidas ma sulle õpetasin ülehomme õhtul vanalt mehelt abi otsima. Pikemalt juttu vestes olid nad külatänaval ligidale tulnud ja lahkusid seal teineteisega head aega jätmata. Kuna kütt mööda tänavat külasse läks ja võõras mees külast mööda sammus. Lahkudes kuulis kütt, kuidas võõras mees iseendaga rääkides ütles. Minu täna need päevad on täis. Neljapäeva õhtul läks kütti juhatust mööda ristteele kadunud õnne otsima. Ehk tal küll süda sees natukene külm oli, vilistas ta kolm korda ja jäi ootama, mis pikemalt peab sündima. Põhja poolt kuulist, kohinat, nagu oleks rahepilv tõusmas. Siis paistis välgutuluke temale kolm korda silma ja selle peale seisis üks väike punase habemega vanamees tema ees. Kuidas ta sinna oli saanud, tas tuulest maha paisatud ehk maapinnast üles tõusnud. Seda ei võinud kütt ütelda, sest ta vanamehe tulekut ei olnud näinud. Vanamees küsis, mis sa minust tahad, et mind siia vilistasid. Kütt jutustas temale oma loo otsast otsani, kuidas temal püssi nõiduse väel olevat ära tehtud, nii et ta sellega enam elajad ja lindude ligi ei saa ja kui kogemata neist mõni laskmise kaugusele juhtubki tulema, siis läheb laeng iga kord tuulde. Anamnees ütles, kui ma sulle kadunud õnne pean tagasi tooma, siis peame meie esiteks selle peale kaupa sobitama. Kui kaua ma sind pean teenima? Kütt kostis nii kaua, kui ma elan. Küll ütles vanamees. Tahan ma sulle tuua avatajate, et suur õnn sind ülemeelseks ei tee. Siis pistis ta oma käekaelkoti ja tõi sealt peotäie kase Urbi välja. Andis need kütile, ütles õmble kodus üks väike kotike ja pistan need Urvad sinna sisse. Lähed sa metsalinnu ehk neljajalgseid elajaid küttima? Pane urva kotikele oma tasku ehk põue. Siis laseb iga korjaajaidia lindusid nii palju, kui sa himustanud, ega peamets neist iial kahanema. Selle osa, mis sa täna oled tapnud, leiad sa homme jälle eest Arava ja ennast selle eest, et sa kõige suuremat lindu ehk elajat, kes kuju, ninamees iga kord teiste ees on oma püssiga Edapa, muidu kaotaksid sa õnne ja üheskoos ka oma elu. Nüüd anna mulle kauba kinnituseks veel kolm piiska oma verest. Kütt kohkus seda kuuldes ja seisis kahe vahel, mis ta pidi tegema. Vanamees, kes ehk tema mõtteid mõistes ütles, mis tahad, ega siin mingit vägivaldset asja ei ole, meie teeme sõbra kaupa. Tahad sa nõnda, kui viimasel ajal iga kord saagita metsast koju tulla, siis jäta veri andmata. Aga on sul tahtmist metsasaagi läbi rikkaks meheks, üheksa seesamune Rooba kinnituseks küsitud verre tilgana. Kütt võttis oma pasla nõela kübara äärest torkas sellega pahe ema käe, nimeta sõrme litsus kolm piiska verd, mis vanamees ühe kasetohu külge kastis ja siis tobu oma tasku pistis. Selle peale puhusta kolm korda kütipüssi sisse ja ütles rõõmsa näoga. Nüüd on asjal olitus, meil korras, sinu Pösson nõiduse väest päästetud ja tabab iga looma, mis sulle metsas ette juhtub tulema. Pealekauba kingin ma sulle ühe püssikuuli, millega sa oma püssi nõidujale või teenitud palga kätte tasuda. Lase see kuul tuulde ja nimeta, lastes keha kohta, kuhu ta peab minema, siis läheb kuul sinna. Olgu sihtmärk kasvõi mitukümmend penikoormat sinust kaugele. Kütt võttis tänades kuuli, tahtis lahkudes vanamehele head aega ütelda, aga vanamees pani oma käe tema suu peale ja käskis vait olla. Silmapilk oli ta kütti silma eest niisama imelikult kadunud, nagu ta enne sinna oli tulnudki. Köik käänus sammud koju poole ja tahtis teisel päeval metsa minna oma õnne katsuma. Kas vanamehe lubadused tõeks ehk valeks pidid minema? Läheb lubadus tõeks, mõtles kütt. Siis olen õnnekaubaga kokku juhtunud. Ometi on kahju, et noh, vanamehele kolm vere piiskandsin. Küllap leian aegamööda nõu, kuidas kaupa teisiti teha, et ennast kavalusega tema kütkest päästa. Koju tulles viskas ta ennast riietega sängi. Tahtis paar tundi puhata, et hommikul vara metsa katsuma minna. Kas püssi arstimine oli loodetud abi toonud? Rahulist magamist ei tulnud, aga temale kõigele ööl. Niipea kui laug silma kippus katma, äratasid teda iga kord linnuparved ja elajate karjad, mis kohinal temast mööda kihutasid. Koidikul kargas tasemelt laadis püssi, pistis õnne Urvad püksitasku, pani jahipauna kaela ja tahtis ilma hommiku suuruseta kodunt välja minna. Vastu ukse peal tuli temale meelde enne minekut mõni suutäis linnupetet võtta. Metsa jõudes tuli temale parv Detri vastu ninamees isasest metisest suurem kütt temasse ei puutunud, vaid sihtis keset parve püssi, paukus ja kuus tetra langes korraga tema ette maha. Hoid, töö, maa peremees hüüdis kütma hane need sa sõna oled pidanud jal lubadust täitnud. Seal tuli tal kuul meelde, mis püssirikkuja karistamiseks pealekauba oli antud. Ta mõtles. Ma tahan üle kohtusele teenitud palka maksta ja hoolt kanda, et temal edaspidi minu püssi narrimine enam nii kerge ei pea olema. Ta laadis püssi, pani kuuli peale ning laskis laengu tuulde üteldes tungi nõia mõlemast põlveluust läbi. Et tal täna pikemat himu ei olnud lindusid lasta, võttis ta oma kuus tetranaast ja hakkas koju poole minema. Lagedale tulles tõusis parvpõld, püüsid tema nina eest üles ja jälle üks suurem teistest. Kütt mõtles. Kahju, et püssi moonata jätsin, muidu oleksin võinud siin teist korda õnne katsuda. Linnud nagu oleksid tema mõtteid mõistnud, laskudes paarisaja sammu kaugusel maha küttelaadis püssi ja sammus nendele järele. Linnud tõusid teist korda üles, ütlaski suure ninamehe eemale lennata ja sihtis siis linnuparve keskele. Tosin püüsid langes maha. Ohohhoo hüüdis kütt. Kui lugu pikemad, nõnda edasi läheb, siis ei tohi ma muidu enam metsa minna, vaid pean hobusevankriga kaasa võtma, mis ka linnukoorma võin koju viia. Ja lugu läks tõesti nii õnnelikult edasi. Kütt saatis igal nädalal terve koorma lindusid linna turule. Ometigi ei nähtud sellepärast neid metsades kuskil kahanevat vaid Küti arvates kasvas lindusid ja elajaid seda rohkem peale, mida enam ta neid eest ära oli hävitanud. Hõlpus, amet, kus linnulaskmine kui mänguasi näis olevat tegijaga kütti hooletuks. Hooletusega koos tõusis viinahimu. Nõnda aeda nüüd enamasti ikka kõrtsides vedeles ja sagedasti sealt kirjude silmadega õhtul koju läks. Joobnud peaga oli ta paar korda oma kaubast vana peremehega teistele kiidelnud meestlevi jutt laiali pääses ja rahvas rääkima hakkas, et kütt oma hinge vanapoisile olla müünud. Ühel selgel kuuvalgel ööl tuli kütti jälle kõrtsist laengus püssi õlal, kui üks salk rebaseid lagedal tema ette juhtus. Nende ninamees tükk maad teistest ees joostes oli nii ilus, et sooja peaga kütil aega ei olnud kaubatingimusi meelde tuletada, mis temale keelanud olid, kõige suuremat elajat maha lasta. Ta tõstis kiiresti püssi palge, sihtis ja andis suurele rebasele matsu pihta. Samal silmapilgul langes mitte küll lastud Rebane aga tema asemel küttise surnult maha. Teisel hommikul leiti tema surnukeha vähem kui verst maad külasta eemal välja pealt, kus püssikuul tema südamest läbi oli läinud. Püssist võis selgesti näha, et ta ennast ise meelega ei olnud tapnud, sest et püstpaar sammu temast eemal leiti ja püssiotste mastana käänatud oli. Külamehed viisid ta koju ja hakkasid kirstu tegema. Sealjuures tuli sagedasti nende silmade ette üks suur must kass, keda ükski enne ei olnud näinud. Kui kirst valmis sai ja surnukeha taheti sisse hakata panema, tõusis meestel uus ehmatus. Lina surnu pealt ära võttes ei leitud seal enam surnut. Vaid üks õlekubu oli tema asemele Lauzzile pandud surnuga. Ühes oli ka suur must kass ära kadunud. Kes keegi muu ei võinud olla, kui vanapoiss ise hiljem tõusnud kuuldavaks, et ühel ligidal asuval sortsil, kes kaua aega sängis oli põdenud, mõlemad jalad põlvest kangeks olid jäänud, nõnda et mees muidu ei võinud käia kui kahe karguga. Selle mehe jalad oli vist metsast Uude lastud kütti nuhtluse kuul selle eest alt võtnud, et sorts tema püssi oli ära teinud.