Ennemuiste elas üks mees oma naise ja ainukese tütrega, kes vanemate meelest armsam kui silmamuna oli ja keda seepärast väga hellasti kasvatati. Ja hea tütarlaps oli nende armastust väärt. Ema oli kord und näinud, mida ta raskeks õnnetuseks arvas. Ta oleks selle eest suure tasu andnud, kui keegi oleks võinud unene osavasti ära seletada. Aga enne veel, kui ta unenäole targa seletaja leidis, jäi ta rängasti haigeks ja tundis juba teisel päeval surmatundi ligemale tulevat. Mees oli kodunt ära läinud arsti otsima. Naine kutsus siis tütrekese oma sängi ette, silitas tema palgeid ja ütles kurva näoga. Surm kutsub mu siit ilmast ära. Pean mulla sängi minema ja sind Talleggist maha jätma. Sinu isa kannab su eest hoolt ja minu emalik silm jääb sinu üle valvama. Jääd sa Vagaksja heaks lapseks. Siis on meie südamed igavesti ühendatud, sest armusidemeid ema ja lapse vahel ei jõua haudja surm iial katkestada. Istuta mulle hauakünkale jõuks pihlakas, et linnud sügisel sealt marju leiaksid ja selle eest sulle head teeksid. Kui sul teisi sõpru ei peaks olema juhtub südamel mõni salasoov olema, siis raputa pihlaka latva. Et ma sellest teada saaksin. Ehk kui sulle elus kibedad tunnid tulevad siis poe pihlaka varju, mis sind kui eide rep tröösti ja su kurba südant jahutab? Natuke aega pärast seda veel enne, kui isa arsti juurest tagasi oli jõudnud langesid eideke silmalaud igavesti kinni. Tütreke nuttis härdasti ei raatsinud ööl ega päeval ema juurest ära minna, enne kui heidekese külm keha kirstu pandi ja mulda viidi. Tütar istutas pihlaka hauale siblis juured mulla sisse ja kastis neid oma silmaveega. Ja kui hiljem pilverinnast lisa peale tuli, läks puu kasvama. Nii et lust oli näha. Laps istus sagedasti emapuu varju all, mis talle nüüd oli saanud kõige armsamaks paigaks maa peal. Teisel sügisel läks isa kosja ja tõi mõne nädala pärast uue lee kuningamajasse. Aga tal ei olnud meelde tulnud kosja minnes selle peale vaadata. Kas naisest ka tütrele ema saab. Ehk küll nõukal leskmehel naise saamine iial raske ei ole. Siiski tuleb seda haru korraks arvata, et vaene laps ema saab. Võõrasemal oli kaks tütart esimesest abielust. Need oli ta tulles kaasa toonud. Ja et veri ikka veest Baxemon. Siis võib kohe arvata, et mehe tütar kuldseid päevi ei tohtinud loota. Ema pidas oma tütreid kullaks, aga mehe tütart mullaks. Ja kui kuldtütred seda märkasid, mis eideke muld tütrest arvas, siis mõistsid nad sedamaid. Meie oleme valitsejad, tema on meie ori. Nii kuidas ikka uue luua komme, näitas võõrasema esimestel päevadel pärast pulmi võõrale tütrele lahket nägu. Seda tegid silmakirjaks ka tema mõlemad tütred. Aga kellelgi ei tulnud, lahkus südamest. Nende südamed olid toored, uhkuse, tigeduse ja muude patu võsudega täidetud. Armastuse taimele ei antud isanemiseks kuskil ruumi. Armetu mehe tütre elu läks päev-päevalt kibedamaks aga isal ei olnud silma nägemas ega südant lapse valu tundmas. Miks ilmaaegne leiva nirk toas peab vedelema, ütles võõrasema. Kas köögis leebajal küllalt asupaika ei ole, kogud kaela ja siis kaevult vett kandma, sealt lauta, leiva ja pesu künale. Kes leiba tahab, süüa peab ka palukest oskama teenida. Tütred kiitsid pealegi jah, tema pead meie orjatüdruk olema. Seepeale võeti kõik paremad riided vaeslapse käest ja tühjendati kadunud ema kirst, kus kõik ehtehilbud võõrasema tütardele anti. Mehe tütrele pandi selga üks vana närakas hall kuub, millega ta tuhas ja tolmus hommikust õhtuni maja tööd pidi toimetama. Et ta seal silutud ja puhas ei võinud olla. Sellepärast sõimasid võõrasema ja pool õetada tuhkaadriinuks. Nad tegid vaesele lapsele igal viisil kahju ning meelepahandust ja laitsid teda salamahti isa ees, nii et laps ka tema poolt abi ei leidnud, kui ta mõnikord läks häda kaebama. Tuhkatriinu kannatas kaua aega vaikselt ja nuttis. Aga ei läinud ema hauale istutatud pihlakale siiski oma südamevalu avaldama. Kui ta ühel päeval oja ääres riided loputus. Juhtus, et üks harakas puu ladvas, tutvustas rumal laps, rumal laps, eksa pihlakal ei lähe kaebama nõu küsima, kuidas raskelt põlve võiksid kergendada. Need sõnad tuletasid talle meeldeeide viimset juttu surmavoodil ja ta võttis nõuks pihlaka palvele minna niipea kui mahti leiab. Päeval ei olnudki liial võimalik, aga öösel, kui teised magasid, tõusis ta salamahti asemelt, pani riided selga, Läks ema hauale, istus künka otsa ja hakkas pihlakat raputama. Kas süda sull puhas ja vaga kui ennegi või oled juba eksinud? Triinu kostis. Minu hingel ei ole köhi mingit eksimust. Nüüd tundis ta, nagu oleksid nägematut käed ta pead ja palgid sülitanud ja hääl õhust hüüdis. Kui põli sul väga ohakaseks läheb ja sa tööga enam valmis ei jõua saada, siis kutsu kukk ja kana endale appi. Tütarlaps ei osanud esiotsa küll mõista, mis abi talle kodulindudest pidi tulema. Kodu poole minnes tuli tal meelde, kuidas poolõed sagedasti kiusu pärast herneid ja läätsi tuhka puistavad. Kus tema need iva ivalt peab välja otsima, enne kui keedupata saab panna. Ta tahtis kord nalja pärast katsuda, kas ehk juhatatud abimeeste nokad aia viitliku tööd ei võiks kergendada. Kord oli kuningas uhke pidu valmistanud ja käskjalad igale poole välja saatnud kogu riigis lausa pidid kuulutama teedel ja radadel hüüdma, et kõik noored prisked tütarlapsed 15 20 aasta vahel pidid tulema kuningal lusti pidule, mis kolm päeva järjest kestab, sest tema ainukesel pojal olevat nõu kosja minna ja teiste hulgast see tütarlaps välja valida, kes on kõige viisakam ja mõistlikum ning kuningapojale meelepärast. Oh sa kallis aeg, mis kihinya kahin nüüd igal pool tõusis. Õnneks ei olnud kästud ristimistähte kaasa võtta, mispärast võisid minna õnne katsuma ka need, kelle jalad juba mõne sammu 20 aasta piirist üle olid astunud. Tuhkatriinu poolõed, eide kuld, tütrekesed pidid mõlemad kuningapidudele minema. Nüüd oli vaesel lapsel hommikust õhtuni tööd tapezi, Jabaalis riideid, õmbles uusi ehteid ja pidi selle kõrval kõik muud majatalitused korda toimetama. Aga nagu ei oleks sellest veel küllalt, viskas vanem poolõde kauside läätsi tuha sisse, hüüdes nopi seal ja pane keema. Triinule tuli õnneks ema haual kuuldud õpetus meelde ja seepärast ütles ta, Kukekene kannakene, tulge läätsi noppima. Silmapilk olid kutsutud abimehe kohal ja hakkasid noppima kuninud lühikese ajaga viimased Ihakesed tuhast välja Sibisid ja nokkadega kaussi panid. Kui siis hiljem esimene pidupäev kätte jõudis, pidi Tuhkatriinu õdesid ehtima nende päid sugema silmi pesema ja neid uhkesti riidesse panema, mille eest teda tänuks sõimati ja mõned lopsud kõrvade taha anti, nii et ta silmad tuld lõid ja kõrvad kumisesid. Tuhkatriinu kannatas rahulikult seda ülekohut ja ohkas mõne korra taeva poole. Ja kui poolõe pidule olid läinud ja tema üksi võõrasemaga koju jäänud, tõusis ta südamesse raske igatsus, mis pisarad silmi ajas. Temagi oleks hea meelega pidule läinud, kui luba oleks antud. Ehk kui tal oleks olnud selga panna riideid, millega teiste piduliste sekka oleks võinud minna. Kui ta peatäie nutnud oli ja sellega esimese kurbuse kustutanud, võttis ta sukavardad näppu ja istus lee augu kõrvale pingikesele, kus tal süda aegamööda jälle lahkeks läks. Ta mõtles kadunud eide peale ja palus, et ta ise ükskord ka mulla alla saaks. Aga niikaua, kui ta veel põrmu põlves elab, tõotas ta vabal meelel kõik kannatada, kuni ta ükskord jälle eide kaissu puhkama saab. Korraga kuulistama nime hüüdvat. Silmi üles tõstes ei näinud ta kedagi. Natukese aja pärast ütles nägematu hääleke. Mine raputa pihlakat. Sai ta paar korda pihlakad raputanud, läks pimedus valgeks ja üks küünlakõrgune kuldriides, naisterahvas istus pihlaka ladvas, väike korvike ühes ja kuldkepike teises käes. Pisike võõras küsis tütarlapse käest ühte ja teist, kuidas tema elupäevad tänini olid edasi läinud. Kui ta lugu oli kuulnud, tuli ta puuladvast maha, silitas vaese lapse talgeid ja ütles treestides. Sinu elupäevad lähevad üürikese aja pärast paremaks. Aga täna peatsa kuninga pidule minema. Tuhkatriinu vahtis uskumatult talle silma ja pidas jutu pilkamiseks. Pisike naisterahvas võttis ühe kanamunakorvist, puudutas kuldkepikesega muna külge ja sedamaid seisis ilus tõldmurul. Siis võttis ta karbikesest kuusk hiirepoega, moondas need kuueks ilusaks, võigu kõrvu hobuseks, kes tõlla ette pandi. Ühest mustast põrnikast tehti kutsar ja kaks kirjut liblikat moondati teenriteks. Need palusid Tuhkatriinu tõlda istuda ja kuninga pidule sõita. Kuidas tohtis vaene laps tahmases riides Vidule minna? Pisike nõia neitsike kesta, muu võis olla, puudutas oma kuldkepikesega tema pead ja vaata silmapilk said Tuhkatriinu kõige uhkemaks neiuks. Ta vanad halvad riided muutusid ilu ehteks, mis olid üsna siid ja samet ning kulla ja hõbedakarva läikesid. Kõige ilusam oli kuldpärg tema peas, mis kalliskivides läikis, nõnda et nii nagu tähed taevas hiilgasid. Nõianeitsike õpetas, sõida nüüd pidudele ja maitse teistega seltsis, kõik iludjal lustid, endiste piinapäevade mälestus sinu meelest kustuks ja rõõmsa südamele koitma hakkaks. Aga kui kukk keskööl kolmandat korda laulab, siis ei tohi sa silmapilkugi kauem viibida, vaid pead koju ruttama, nagu põleks sul tuluke taskus. Muidu lõpeb nõidusevägi, kaovad tõldhobused, kutsar teenrid ja sina ise saaksid jälle selleks, kes sa enne olid. Seepärast ära unusta minu õpetust, muidu langed sa hävi sisse ja kaotad oma õnne. Tuhkatriinu tõotas aeg-ajalt äraselt tähele panna, istus tõlda ja sõitis 1000 nelja kuninga pidule. Aga kui ta pidusaali astus, näis, nagu oleks päike tõusnud, nõnda et kõik teised neitsid tema kõrval lausa kahvatasid nagu kuu ja tähed koiduvalgel. Poolõed ei tundnud teda küll mitte selle uhkuse ja ilu sees, aga nende süda kippus kadedusest lõhkema. Kuningapojal ei olnud enam Silmega kõrva teisi tähele panna. Ta ei raatsinud silmapilkugi Tuhkatriinu kõrvalt lahkuda, kellega ta magusast liigut dub, vestis naljatas ja tantsis, otsekui ei oleks teise toas enam olemaski. Ka vana kuningas ja tema kaasa püüdsid neiule igatpidi au pakkuda sest nad miniat lootsid saada. Tuhkatriinu elas kui taevas, nõnda et lusti, ilu talle aega ei andnud midagi muud mõtelda, kui silmapilgu õnne maitsta. Peaaegu oleks taga nõia neitsikese õpetuse ära unustanud, kui kukelaul keskööl teda ei ole taga kihutanud kodu poole ruttama. Kui ta uksest välja läks, laulis kukk juba teist korda. Aga veel enne, kui ta tõlda jõudis istuda, oli kukekõri kolmandat korda hüüdnud. Sel silmapilgul kadusid tõldhobused. Tuhkatriinu tundis vanad tahmased, tolmused riided enda ümber olevat ja kihutas nüüd joostes jala kandadele tuld andes kodu poole, nii et pea otsas kihises ja higi palgeid mööda maha tilkus. Ta puges lee augu kõrvale asemele puhkama. Mõtles tüki aega ilule, mis temale kuningakojas oli näidatud ega saanud kaua aega und silma. Viimaks jäi ta magama ja puhkas teise hommikuni rahulikult. Ehk unenäod mitmel viisil õnnelikku ilupidu tema silme ette tagasi tõid. Poolõed ärkasid vast lõuna eelpidude väsimusest. Kui nad sängist välja tulid, pidi Tuhkatriinu neid pesema, riidesse panema ja nende päid sugema, kusjuures nad muust ei rääkinud kui eilsest pidust kuningakojas ja tundmata võõrast neiust, kelle ilu, uhkus ja viisakad kombed teiste üle nõnda olid hiilganud, et sellest silmapilgust, kus ta üle läve tuppa oli astunud, kuningapoja silmad enam tema pealt ära ei läinud. Oli see loodud inimese laps, siis ei võinud ta muud olla kui kõige rikkama kuningatütar Kungla maalt. Pärast tema lahkumist seisnud kuningapoeg norgus pole enam tantsinud ega kellegagi juttu teinud. Seda kuuldes hüppas Tuhkatriinu süda rõõmu pärast ning ta viitis poolõdesid ehtedes kolm korda pikemat aega ega hoolinud nende sõimust ja taplusest midagi, mis nagu hane selga kallatud vesid, temasse ei puutunud. Leeaugul ei olnud tal õhtuni muud mõtet kui eile maitstud ilu ja kuningapoeg, kes tema peale silma oli visanud. Kui nüüd poolajaid teisel õhtul jälle pidule läksid, jäi Tuhkatriinu rahulikult koju ega läinud ka enam pihlakapuud raputama. Vaid kõik pidin nõianeitsi hooleks jääma. Juba enne keskööd tulid poolõed kuninga pidult tagasi. Rääkisid koju tulles, kuidas kuningapoeg nukker olnud kellegagi pole tantsinud ega juttu teinud, vaid üksisilmi ukse poole vahtinud. Kas eilne neiu jälle sinna tuleb? Kuningas olevat seepärast ütelnud, et tema poeg olevat pool haiglane. Nõnda et kolmas pidude päev sel korral pidamata jäävalt. Tuhkatriinu oli kiirel põgenemisel pidude toast ühe oma kuldkingadest ukseläve ligidal ära kaotanud. Teisel hommikul leidis kuningapoeg kogemata kaotatud kinga ja lootis sellega tütarlapse jälgedele saada. Tema igatsemine ei andnud enam ööl ega päeval temale mahti. Ennemini oleks ta hauda läinud, kui tundmata võõrast neiust lahkunud. Aga kust võis ta armsamat leida? Mõne päeva pärast andis ta käsu linnas ja maal igas kohas kuulutada, et temal olevat kindel nõu see tütarlaps endale abikaasaks kosida, kelle jalg maha jäänud kuldkinga sisse mahub. Selle kutsumise peale ruttasid siis kõik noored tütarlapsed sinna õnne katsuma, kas jalg neid jõuaks kuningapoja abikaasaks kanda? Kuningakoja uhkemas toas seisis ilus kuldne king siidpadja peale. Sinna talutati ülemad ja alamad tütarlapsed üksteise järel, et igaüks võiks oma jalga kinga sisse passida. Aga ühele oli king pikk, teisele jälle lühike, kolmandale väga kitsas, nõnda kellelegi jalg sisse ei mahtunud. Küll pidi siis mõni varvas ehk jalaganud piina kannatama, mis ometi ei aidanud. Ühel päeval läksid ka Tuhkatriinu poolõed sinna oma õnne katsuma. Neil olid enda arvates nii pisikesed jalad, et peaaegu käokinga oleksid võinud mahtuda. Seepärast tõmbasid, kiskusid, vajutasid ja toppisid nad vägisi jalga kuldkinga siis nii, et veri küünte alla valgus. Aga kõik nende vaev läks nurja. Noorem poolude ütles nina kärssu tõmmates. See on üks Albi king kiuste pärast tehtud, kuhu sisse kellelegi jalg ei või mahtuda. Ligemal silmapilgul läks tema jutt valeks. Suur oli nende imestamine ja ehmatus, kui äkitselt toa uks lahti läks ja Tuhkatriinu tuppa astus oma igapäevases tuha tolmu ses ülikonnas, nagu ta harilikul kombel lee augu serval istus. Vihas andsid poolojaid käsud tahmane hilbakas kuningatoast välja visata. Aga enne, kui keegi nende käsku kuulda võttis, oli Tuhkatriinu oma jala kuldkinga pannud mis, nagu tema jala tarvis näis valatud olevat. Enne kui vaatajad aega saidi imestusest natuke puhata tõusis juba teine veelgi Insakam tükk nende silma ette. Tuba läks korraga paksu udupilve sisse, nii et sammu kaugusele ei võinud vaadata. Udust hiilgas äkitselt nagu tulevalgus, kust pisikese nõianeitsi särav kuju välja paistis. Ta puudutas kuldkepikesega Tuhkatriinu külge, kellest mõttekiirusel vana kuju maha langes. Ja nende ees seisis see hiilgav neitsi, kes esimese pidupäeva õhtul kuningapoja meelest kõige armsam oli olnud. Nüüd rutas kuningapoeg hõisates kauni neitsi poole, võttis tema kaela ümbert kinni ja ütles siis. See neiu on mulle abikaasaks loodud. Väike nõianeitsi või kes ta muu võis olla kinkis, Tuhkatriinuleib nii palju kaasavara, et seda voori pallinna veeti ja seal uhked pulmad peeti, mis terve kuu vältasid. Nõnda sai põlatud vaesest lapsest kuningapoja abikaasa. Tema poolõed tahtsid kadeduse pärast lõhkeda, ET Tuhkatriinu nii kõrgele nende üle oli tõusnud, keda nemad siia saadik halvemaks kui õue koeraalid pidanud. Aga Tuhkatriinuvaga süda ei läinud neile kurja kurjaga tasuma vaid andis kõik ülekohtu andeks ja tegi neile pealegi veel head. Kui ta ise pärast täia taadi surma kuninga kaasaks oli saanud. Ehk ta küll juba ammugi mätta all puhkab. Siiski elab mälestus temast rahvasuus kustumata. Teda kiidetakse kõige paremaks ja kõige kaunimaks kuningannaks, kes kunagi on elanud.