Üks naine leidis kord pühapäeva hommikul metsast poisikese, kes umbes kaheaastane võis olla. Laps, nuttis kibedasti tühja kõhu pärast ega teadnud midagi sellest rääkida, kust või kuidas ta siia metsa oli saanud. Naine võttis lapse sülle, viis oma koju, andis temale süüa ja kuulas siis järele, kus leitud poisikese kodu võiks olla. Kui ta aga sel pühapäeval ega ka hiljem ümberkaudu lapsevanemaid ehk pärijaid kuskilt ei leidnud võttis ta mehega üheskoos nõuks poisikest endale kasvandikuks jätta. Neil oli jänestel küll juba kuus last, neli poega ja kaks tütart. Nõnda et kasvandik seitsmendaks leivarotiks majasse tuli. Aga neil oli põldu ja karja, nii et ihukatet ja päev toitu kõigile sai ja millestki puudust ei leitud. Kui kasvandik Noormehe ealiseks saanud, ütles ta ühel päeval omakasuvanematele. Ma tänan teid kõige armu jahe tegemise eest. Aga nüüd on mulle aeg tulnud maailma rändama minna. Ehk leian õnnejuhil kusagilt teenistust, mis mulle enam palka annab. Kui mu enda väikesed tarviduse nõuavad siis maksan ka teile kasvatamisel vaeva tagasi. Ehk mul küll iial võimalik ei ole teile teie armastust tasuda. Jättis siis head aega, võttis leivakoti selga ja tõttas teele. Kui ta juba mitu päeva lõuna poole teed oli tallanud, jõudis ta ühel päeval paksu metsa, kus raske oigamine tema kõrvu tungis. Ta kuulas natukene aega teraselt kustpoolt, oigamine tõuseb ja läks siis häälejuhil edasi. Paksu põõsa alt maast leidis ta haavatud vana rauga kelle pea ja silmad verised. Samuti olid ka samblad ja murutema ümber verega värvitud. Vanakese silmad olid kinni nõnda, et raske hingamine joigamine üksi märku andsid, et kehal veel eluvaimu sees oli. Noormees ruttas vett otsima. Ta leidis ühe allikas hoonekese selge külma veega, millega ta oma kübara täitis ja vana raugale keelekasteks ja keha karastuseks juua. Viis. Vana rauk neelas aplalt mõne lonksu pakutud jooki. Hakkas siis köhides läkastama ja minestas viimaks abimehe käte vahele ära. Noormees tõstis ta oma selga ja kandis allikale, kus ta Vano raugale nii kaua külma vett pähe valas, kuni see minestuse unest ärgates jälle toibuma hakkas. Vanakese lõhki pekstud pea köitis ta oma kaelarätikuga kinni, puhastas silmnäo juuksed ja riided verest, tegi siis sammaldest pehme aseme ja pani vanakese sinna puhkama. Vanaraud uinus sedamaid magama ja puhkas rohkem kui pool päeva haavamise väsimust. Noormees istus tema kõrval ja tõrjus lehtpuuoksaga kärbseid magajast eemale. Anamees ajas ühes ilma natuke lahti, ootas lahkelt oma abimehe peale ja ütles siis. Ma tänan sind kõiges südamest, sinu helde töö eest, mis sa mulle oled teinud selle heateo eest peanaga sulle küll põlgnikuks jääma, sest et röövlid minu kui kirikuroti paljaks on teinud. Aga edaspidi, kui meie ükskord jälle kokku peaksime juhtuma, loodan ma sulle su vaeva palka ära tasuda. Sinu teekond võib ehk sul kauem kesta, kui kodunt kaasa võetud leivakott ulatab. Sellepärast palun võta minu silgu karbikene, mis riisujad mulle üksi on alles jätnud. Noormees tõrkus tüki aega pakutud abi vastu võtmast, mis ehk vanarauale enesel palju tarvilikum võis olla. Siiski pidi ta viimaks järele andma, kui ta tähele pani, et vanamees tema tõrkumist pahaks paneb. Vana rauk pistis oma karbikese noormehel leivakoti ja ütles. Mulle ei ole kodu siit kaugel. Ühel teekäijal on aga nii mõndagi tuult talla alla. Kui ta minema hakkas, kli noormees tema kiirust imeks panema. Mida kaugemale Panadaat jõudis, seda lennukamaks läksid tema sammud nii et ta üürikese aja pärast, kui lendav lind noormehe silmist kadus. Et noormees siin rohkem kui poole päeva puhunud oli, siis käis ta veel tüki maad õhtuajast, enne kui puhkama jäi. Kui ta maha istudes leiba võtma näis talle, nagu oleks leivakannikas täna kotis kasvanud. Ühtlasi ka leib värskemaks läinud. Kingitud karbike oli täis värsket soolasilku, mis mehele väga maitses. Hommikusuurust võttes leidis ta karbikese võiga lõunal aga sealihaga täidetud. Aitüma lahkele andjale. Hüüdis mees, kes mind selle külluse karbikesega on õnnistanud. Mis nüüd viga teed käia? Ühel päeval istus ta tee äärde jalgu puu. Seal tuli üks väike punane koer üle lageda joostes noormehe juurde lakkus tema käsi ja liputas sabaga. Võttis vahetevahel kuuehõlmast kinni, nagu tahaks ta meest üles tõusma meelitada ja kuhugi viia. Noormees vaatas natuke aega koera tembutamist ja tõusis püsti. Koer jooksis rõõmu pärast tema ümber. Hakkas siis jälle kuuehõlmast kinni ja püüdis meest enese järele vedada. Noormees mõistis koera sõnatu tahtmist ja läks koera jälil üle lageda metsa poole, mis võistlus eest ehk poole versta kaugusel olla. Metsas leidis noormees ühe naisterahva, kes tugeva köiega männitüve külg oli köidetud, nii et ta ennast liigutada ei võinud. Temal ei olnud muud kehakatet kui üx peenikesest lõuendist särk. Mees päästis ta sedamaid puu paelustusest ja kuulis, et röövlid ta paljaks olid riisunud ja puu külge sidunud. Mul ei ole küll võimalik, ütles noormees sulle naisterahvariideid anda, aga võta minu kuup seni oma kehale varjuks, kuni meie rahva hulka jõuame ja sealt paremaid riideid leiame. Neitsi mässis ennast tänuga tema kuue sisse ja läks siis noormehe seltsis edasi. Äike punane koer jooksis kui teejuht neile ees. Õhtul jõudsid nad ühe vana lossi ahervaremete juurde ja võtsid nõuks seal öömajale jääda, sest et ümberkaudu neile muud varjupaika silma ei ulatanud. Üks teekäija oli juba enne neid müüri kantside vahele asupaika võtnud. Noormees võttis oma leivakoti ja palus teised endale võõrsiks, nii et nad kõik kolmekesi kõhud täis said. Pärast õhtusööma rääkis võõras mees, kes üks õppinud sepasell oli, kuidas temal nõu olla kuningalinna minna, kus praegu seppasid väga tarvis olevat ja neile rohket öö palka makstavat neitsi rääkis, et ta ühe suurtsugu mehe tütar olevat, kes tädile tahtnud võõrsile minna, teelaga röövlite küüsi juhtunud, kestada, paljaks riisunud, puu külge sidunud ning siis tema tõlla ja hobustega oma teed läinud. Siis peeti üheskoos nõu, kuidas neitsile riideid muretseda, millega temal võimalik oleks jälle inimeste seltsi minna. Aga et kellelgi raha kopikad taskus ei olnud, tõusid kartus, kas kusagilt inimesi peaks leiduma, kes neile riideid laenaks. Magama minnes nägi noormees, et väike punane koer kadunud oli. Seepärast küsis ta neitsi käest, kuhu koer oli jäänud neitsi silmad laiali ja kostis. Mina ei ole sinu koera sest ajast enam silmagi näinud, kui siia saime. Nüüd imestas noormees niisamuti ja rääkis, kuidas ta koera jälil teed metsa oli leidnud ning sellepärast arvanud, et neitsi koerdada appi kutsunud. Teisel hommikul läksid noormees sepasel õnne katsuma, et neitsile kusagilt riideid laenuks saada. Aga nad pidid mõlemad pärast lõunat tühja käega tagasi tulema. Õhtul heideti koormatud südametega puhkama, sest et peetud nõu neil üsna tuulde oli läinud. Magades tuli neitsid lahke unenägu, tröösti maa. Ta nägi unes, et üks väike vanamees temale riideid raha lubas. Kui meestel küllalt julgust oleks teisel päeval katsetööd käsile võtta. Vanade müürigantsid all öeldi keldrid ja seal sees põhjatu palju rikkust olevat. Siiski pidavat meestel raske võitlemine ees olema, enne kui nad varavahtide tagant varanduse võiksid kätte saada. Neitsi rääkis hommikul oma unenägu ka meestele. See oli nii elavalt tema silma eest seisnud, et ta üles ärgates vanamehe veel enese kõrval arvas olevat. Mehed läksid viibimata keldrit otsima, mille nad üürikese aja pärast leidsid. Siiski näis sinna sisseminek nõnda pime, et seal ilma tuleta isegi jalgade ette näha ei võinud. Õnneks leiti üks tõrvane palgiots liiva ja lubjapuru seest seda lõhastatibeergudeks ja nüüd mindi tulevalgel õnne teed otsima. Tüki maad mööda kitsast urgas teed edasi minnes jõudsid nad ühe raudukse taha, mis nii kindel oli, et nende löögid ja kangutused seda liigutada ei võinud veel vähem lahti teha. Ladus tiibadega, tulid mehed tagasi ja rääkisid oma õnnetusest. Sepasel jutustas, kuidas tema tugevad vasara vapsud uksele mingit viga ei näinud, mis kaljuseinad tugevusel kõikumata seisnud. Kui nad nõnda kolmekesi parajasti lõunat võtsid, tuli väike vanake nende seltsi ja palus süüa, mida temale ka lahkelt anti. Pärast kõhu täitmist ütles vanake. Mul on neitsiga mõni sõnakese salajuttu rääkida, mis teised kõrvad ei tohi kuulda. Neitsi oli silmapilk ära tundnud, et vanake seesama oli, kellest ta öösel tähtsa tundoli näinud. Seepärast ei tõusnud tema südamesse mingit kartust, kui ta vanakesega teiste seltsist pidi ära minema. Kui nad müüride vahel üksiku koha olid leidnud, ütles vanamees. Te ei saa raudust enne lahti kangutada. Kui olete kolm kärnast konna tapnud ja nende verega kolm ristikest ukse peale teinud Läheb rauduks lahti, siis olgu mehed vahvad, et nad varavahtide üle võimust saaksid. Võitlemine ei ole neil mitte kerge, aga selle eest on ka palk põhjatu suur. Rohkem ei tohi ma sulle avaldada. Neitsi rääkis tagasi tulles, mida ta vanakese suust praegu oli kuulnud. Mehed läksid viivimata vanamehe õpetust mööda konnasid püüdma, mis siin niisketes keldrikoobastes ei võinud raske olla. Otsimine ei Viitnud meestel kuigi kaua aega. Seal oligi kolm kärnastkonna nendel käes. Sepasel võttis oma raske vasara noormees ühe tugeva tamme tüvikus tehtud Vämbla ja nõnda vaenu vastu valmistatud, mindi teist korda teele, et varanduse kambrit tühjendada. Niipea kui rauduks kärnkonna verega oli ristitatud, kargas iseenesest lahti, nõnda et mehed ilma vaevata võisid üle läve keldrisse astuda, mis tulevalgel tubli kirikusuurune paistis olevat. Silmapilk tuli üks suur must koer aukudes meeste peale ja tahtis noormehe kintsust, kinnisasi ta ometi oli sepasel kiiruse poolest koerast üle ja Rava sama suure väga temale nii osavalt pähe, et teist lööki enam tarvis ei olnud. Natukese aja pärast tuli teine must koer esimesest maatüki suurem. Sellel oli kas peaasja neli silma ehk küll sepp esimese vopsuga tal ühe pea maha rabas, siiski tungis ta teisega seda kurjemalt meestele peale. Noormehe vemmal läks lüües katki, aga koer ei saanud sellest midagi viga. Seal langutas sepp kõigest väest oma aga koerale kuklasse, nii et kuri elajas surnud tema jalgade ette maha langes. Ööd tuli kolmas veel suurem must koer, kellel oli kolm pead ja kuus silma. Krabas ühe pea maha natukese aja pärast teise tagantjärele siis pistis koer jooksu ja kadus vingudes oma kolmanda peada meeste silmist. Peale koera kadumist läks pime kelder korraga nõnda valgeks nagu oleks seal mitukümmend küünalt põlema süüdatud. Ehk küll silm siin kusagil küünote kallama või ei näinud. Kui mehed alles imestades Valgust vaatasid, astus tagaseinast üks noor naisterahvas välja kaunim kui kõige ilusam lilleke valges siidriides ja sõrmejämeduse kuldkeed kaela ümber. Ta pakkus lahkelt meestele kätte ja ütles. Ma tänan teid kõigest südamest, et mind nõiduse paelust olete päästnud. Mis ka kuri nõid mind oli vangistanud. Siis tulid eine, nii sama kaunis naisterahvas tagaseinast välja, tänas nagu esimene ja lisas juurde nüüd päästkega meie varandus, mis nõiakeldris seisab. Mehed palusid teed juhatada ja läksid siis varanduse kambrit tühjendama. Neitsid, võtsid üksteisel kaela ümber kinni ja nutsid rõõmu pärast. Siis rääkisid neitsid meestele, et nad ühe rikk kuningatütred on, keda võõrasema, kes varandust oma lastele püüdnud saada nõia abiga siia vangi pannud ja neid koerteks moondanud, nõnda et vanem tütar kui ühe veaga ja noorem kui kahe peaga koer varanduse kambrid pidid valvama. Nõiduse sõlmed olnud nõnda kinnitatud, et alles siis, kui keegi inimene, koerad peaks tapma siis kuningatütred lahti pääsevad. Varandusekambris ütlesid nad kulda ja hõbedat, koorma kaupa olevat aga üks nõiduse väel karastatud karu olla uksevahiks pandud. Eestil oli julgust, kas seda koledat katsetööd ette võtta. Nad pidasid seepärast üheskoos nõu, et noormees vemlaga karule silma pidi torkama. Seni kui sepp selja taha kargab ja sealt vasaraga karu peab, hakkab virutama. Siiski oli see töö palju raskem, kui nad ette olid arvanud. Läks ehk tubli tund aega, enne kui nad vaenlase ülemvõimust said. Karu maalangemisel aga käis äkitselt kärgatus, nagu oleks maapind neil jalgade all lõhkenud. Tagaseinamüür langes maha ja nüüd seisid meestel silmade ees paranduse kirstud. Kõik kulla ja hõbedaga täidetud kirstule kõrval olid virna pandud õled ja hõbehelmed, millest mõni hea hobusekoorem võis saada. Üks noormees, uhkes riides, astus kirstu ta tagant välja, teretas ja tänas oma päästmise eest. Ka tema oli üks kuningapoeg, keda nõid karuks moondunud ja oma parandusele vahiks pannud. Vanataadile. Suur tänu, ütles kuningapoeg, kes teid siia on juhatanud. Vana nõid, kes ennast kolme peaga koeraks oli moondanud, ei saa meie üle enam võimust, sest et kaks pead temal otsast on raiutud, kus sees tema suurem nõidusevägi seisis. Nüüd tahame tema varandust isekeskis jagada, mida meile igaühele küllalt peaks saama. Siis hakkasid nad varandust jagama, mis rohkem kui nädalapäevad aega viitis jagamisel õpetusel tuli, väike vanake sinna rõõmustas, et asjad hästi korda olid läinud ja ütles. Nüüd tohin ma teile kõik saladused avaldada, mis tänini varjul seisid. Oled samuti kuningapoeg, nagu need teised siin kuninga lapsed on kurjad inimesed, varastasid siin lapsepõlves vanemate kojast, sest et sa nende ainukene laps olid. Nad lootsid seeläbi pärast vana kuninga surma riigivalitsemise enda kätte saada. Mina olin sündimisest saadik sinu varjaja ja kandsin ühtepuhku hoolt, et sul talurahvamajas midagi viga ei võiks sündida. Ehk küll sinu silm mind ei näinud. Siiski olin ma ööd ja päevad sinu ümber. Kui sa hiljem rändama läksid, tahtsin ma sinu südant läbi katsuda. Seepärast moondasin ma ennast haavatud meheks, kellele sa metsas appi tulid ja andsin sulle silgukarbikese, mis iial tühjaks ei saa. Pärast sõda juhatasin sulle teed riisutud naisterahva juurde koera kombel. Ja viimaks siia lossi kantsidesse, kust sa õnne pidid leidma? Nüüd valigu iga mees, nii kuidas süda ihaldab endale abikaasa, sest teil varandust enam kui küllalt käes on. Seal kosis karu moonduses pääsenud kuningapoeg ühe ja talumajas üles kasvanud kuningapoeg teise kuningatütre enesel abikaasaks ja rikka mehe tütar andis oma käe ja südamesepa sellile päriseks. Aga kasvandik kuningapoeg läkitas poole osa oma varandusest kasuvanematele, kes nüüd korraga rikkaks said ning lastele ja lastelastele suure varanduse päranduseks võisid jätta.