Kuidas tekkisid kassid? Oli aeg, millal lõvidel sündis korraga mitu poega. Kui Lõvi pojad omaette mängisid ja ühelegi hädaohule ei mõelnud, tormas lõvi äkitselt puude tagant nende poole. Pojad jooksid suuri hirmuga laiali. Ainult üks neist hüppas urinaga vanale lõvile vastu. Ta kasvas suureks ning temast sai tugev ja julge lõvi. Teised jäidega igaveseks väikesteks. Nendest saidki kassid. Ja sellest ajast peale sünnib lõvidel korraga ainult üks poeg. Miks eeslile on pikad kõrvad? Kui vanajumal loomadele sõrmi jaotus mõtlesised külmaalnes nendele inimestele annan, kui ma sardet saal maksan neli kuidagi kätte selle eest, et nad mind on nöökinud, maksan kätte nende raskete koormate eest, mida nad mu selg on ladunud. Siis nad mu käest alles saavad. Külla. Blooja sai eesli mõtetest teada, sest andis iislile sarvede asemel hoopis pikad kõrvad. Madu ja konn. Pulori konn hüppas toitu otsides rohu sees. Äkki ilmus tema juurde oma pikamustrilist keha õõtsutades vahvu madu. Maneelansu alla ütles madu. Eks vaatame, vastaskond, olen valmis sinuga võitlema. See jutt on naeruväärne, Polori. Kuidas saad sina minuga võidelda? No proovime ainult, et lähme siledama maa peale. Ja Puluri hüppas tee peale. Ta teadis, et mööda teed kõnnivad inimesed. Kui inimesed näevad tee peal madu, tapavad nad selle kohe. Konnal ei pööra keegi tähelepanu. Nii oligi. Sellest ajast peale hüppavad konnad madusid nähes alati tee peale. Kui näed, et Pulori hüppab mööda teed, hoia ennast. Läheduses on madu. Kull ja kilpkonn. Kunagi olid kulli ja kilpkonn suured sõbrad. Nende sõprus oli kestnud kaua, kuid ükskord ütles kull kilpkonnale. Küll on paha, et sa oled nii väiti aeglane. Mis siis saab, kui mu ema ära sureb? Sa ei jõua õigeks ajaks matustelegi. Kilpkonnaga vaidles vastu. Nutikus on elus palju tähtsam kui jõudja kasv. Kui su ema läheb esivanemate juurde, teata mulle, ilmun otsekohe sinu juurde. Kull muigas pudi, lausunud sõnagi. Kui aga tükk aega hiljem suri tema ema, saatiski ta raisakotkakilpkonnale sõna viima. Lendaski raisakotkas kilpkonna juurde ja andis edasi teate, mis mure tema sõpranda pannud. Lenda tagasi kulli juurde ja ütle talle, et olen varsti kohal. Siis tuli tagasi, vaatan selle vahepeal midagi kingituseks. Kui sa tagasi jõuad ja mindi, peaks kodus olema. Võta mu kott ja Linda kulli juurde kottima, kingitused paremgi. Raisakotkas lendas tagasi, jutustas, mida ta oli kilpkonnale kuulnud. Kull vangutas pead ja sõnas. Muidugi, jõuade vaeseke õigeks ajaks kohale. Kuigi ta räägib, et taibukas olevat elust tähtsam kui jõud ja suurus on need ainult tühjad sõnad. Aga siiski tahaksin hea meelega kätte saada lubatud kingitusi, nii et lenda tagasi ja too ärasi kott milleski con, rääkis. Jälle lendas raisakotkas kilpkonna juurde leidis tema koopast lubatud koti, võttis selle kaasa, lendas kulli juurde ja pani koti kulli jalge ette maha. No näed, ütles Kull nukra naeratusega. Kilpkonn oli ikka veel siia jõudnud, ma teadsin seda juba ette, et ega tema õigeks ajaks ei jõua. Vaevalt turi kull need sõnad lausunud, kui ta nägi kilpkonnakotist välja, ronivad. Ikkagi on nutikus elus kõige tähtsam. Lõvi ja hiir. Mööda metsa jooksis väikene Champarga hiir ja nägi auku, milles istus lõvi. Ta tahtis juba edasi joosta, kuid lõvi pöördus hiire poole palvega, et see aitaks teda august välja. Usuminud. Vaidjutšhambargo moi, unusta sinu heategu iialgi. Hiir mõtles väheke, jooksis siis müüja järele, sidus selle puutüve ümber ja teise otsa laskis auku lõvi juurde. Lõvi haaras nöörist kinni, ronis august välja ja ütles. Hooaeg viis päeva istusin selles neetud augus. Nüüd olen näljale nagu viis lõvi ja võin praegu nahka pista kõik maailmahiired. Shinuma sööni igal juhul ära. Mis on nüüd, mis on nüüd, lugupeetud lõvi, kohkus? Hiir, ma olin sulle abiks ja lubasid olla mulle tänulik. No ja mis siis? Väitis lõvi vastu? Olen tõesti sulle tänu võlgu, aga kas sa tahad, siis ma nälga suren? Too tuli siia. Ei, ei, ei, austatud lõvi. Küsi kellelt tahes, igaüks ütleb sulle, et see pole õiglane. Maile siir vastu. Sel hetkel nägid nad lähenemas kavalat ämblikku. Mille üle te tülitsete siin küsis ämblik. Patarinarga. Hirmust ja solvamisest värisedes jutustas hiir. Aitasin lõviisanda august välja, aga nüüd tahab ta mind ära süüa. Kas see on õiglane? Mis hoopotrod muigas ämblik. Ma ei usu iialgi, et sinusugune väikeloomahakatis suudab aidata võimsat lõvi. No küsi tema enda käest, kas ma räägin tõtt. Ja see on õige, et aitas mul sellest püünise august välja saada. Kinnitas levik. Oo minu käskija, sinagi alandad ennast nii kaugele, et hakkad valetama. Raputas ämblik pead. Mina küll ei suuda uskuda, et hiir saab lõvi aidata. Aga see on tõsi, jumala eest, urises lõvi? Ei, ei, ei, mina ei usu. Kinnitas ämblik. Kui te just tahate madid, usuksin, näidake mulle, kuidas see käis. Ole lahke, lausus rumal lõvi ja hüppas auku. Noh, istungid seal kõikide rõõmuks. Rumal verejanuline loom. Hüüdis ämblik. Võid kindel olla, et nüüd ei taha sind päästa enam keegi. Ka seintel on kõrvad. P-le pealikule oli otse pealaele kasvanud suur muhk. Pealikul oli alati müts peas ja keegi polnud seda muhku näinud. Kord tahtis pealik, et ta juukseid lõigatakse ja laskis kutsuda habemeajaja. Kui see oli oma töö teinud, ütles pealik talle. Sa ei tohi kellelegi rääkida, mida nägid, kui välja lobised, jääd peast ilma peamilis abimaja ja tõotas suu pidada ja hoidis pealiku saladust kaua. Kuid see saladus piinas teda, püüdis temast välja pääseda, tahtis vägisi huultelt lipsata. Habemeajal oli paljude kuuseli saladuse hoidmisega, otsikuid paisus suus nii tahes, põsed pungi. Viimaks oli juba võimatu kauem vastu pidada ja abimaja ja leidis enda arvates olukorrast kavale väljapääsu. Ta läks metsa, kaevas maasse augu kummardu suuga augu ääreni ja sosistas. Aga meie pealikul on pealae peal tohutu suur muhk. Habemeajaja tundis otsekohe kergendust, ajas augu mulda täis ja läks koju. Möödus aasta selle koha peale, kus oli olnud auk, kasvas pilliroog. Nii pikk ja tugev, et üks karjapoiss märkas seda, lõikas ära ja meisterdas sellest pilliroost endale vilepill. Kuidagi hakkas vilepilli puhuma, kostsid pillimängu asemel sealt sõnad. Aga meie pealikul on pealae kohal tohutu suur muhk. Poiss pani seda väga imeks ja läksi linna pealiku lossist möödudes panile vilepilli huultele ja sealt kostis jälle. Aga meie pealikuna pealae peal tohutu suur muhk. Hääl kostis lossipealiku kõrvu. See laskis karjapoisi enda juurde kutsuda. No mängi nüüd, käskis ta. Poiss mängis. Aga meie pealikul on pealae peal tohutu suur muhk. Pealik vihastus ja kutsus enda juurde habemeajaja. Kuidas sina, lurjus julgesid minu saladusi välja lobiseda? Ma ju hoiatasin sind, lasen su hukata, kui sellest teada saadakse. Pealik anus abi majaja. Vannun sulle, et ma pole kellelegi sõnakestki öelnud. Ainult et. Ja habemeajaja jutustas, kuidas saladus oli teda tagant tõuganud, tema põsed punni ajanud. Kuidas tuli metsa läinud ja augu kaevanud, kuidas huultelt lipsanud saladuse sinna auku matnud. Pealik ei uskunud teda ja määraski talle surmanuhtluse. Kui tahad saladust hoida, pea meelis. Kõrva pole üksnes inimestel ja loomadel. Vaitka puudel, kividel ja majaseintel. Ämbliku kosjaskäik. Ühel ilusal tütarlapsel oli palju austajaid kuid ei tüdruk ise ega tema isa ei suutnud ühtki neist välja valida. Mõlemad nad olid väga uhked ja nõudlikud. Kord ütles isa, et ainult see saab tema tütre endale naiseks, kes sööb ära taldrikutäie kibedat pipart. Kuid seejuures ei ütle kordagi. Oi kui kibe. Paljud noormehed proovisid pipart süüa, kuid kõrvetasid oma suu ära ja hüüatusi tahtmatult. Oi kui kibe. Siis tuli ämblik ja teatas, et tüdrukuga sip, tema. Ta istus laua taha ja küsis peremeelt. Tähendab, sina siis ei luba söömise ajal öelda. Nüüd võttis ta pipart suhu ja lõpetas lause. Oi kui kibe. Ei, ei luba. Vastas pruudisa. Kas isegi päris tasa? Jälle võttis ämblik pipart suhu, ei tohi öelda. Oi kui kiibi ei tohi, vastas peremees. Ja valjusti ka ei tohi öelda. Oi kui kibe, küsis ämblik pipra söömist jätkates. Kavaljust ei tohi. Ja ega ei või kiiresti ega aeglaselt ka öelda. Oi kui kibe, küsis ämblik, pipart neelates. Ega tal polnudki väga raske süüa. Seda kogu aeg, rääkis kogu aeg tegi suu lahti ja puhus kibedat pipra õhku välja. Peremees aga ei märganudki ämblikukavalust. No näed, mina ei ütlegi, oi kui kibe. Ütles ämblik viimaseid pipratüki suhu pannes. Ja see on tõsi, oli pruudi isa nõus. Sa sõid ära kogu pipra, jäi Puhkinud kordagi duubli. Annan sulle oma tütre ämblik truupasema kavalusega kõik üle ja võttis ilusa tüdruku endale naiseks. Pois ja ämblik. Kõik teavad, et ämblikpatarei nõrga on väga tark kuid ükskord tuli tal tahtmine saada veelgi targemaks. Võtan inimestelt, nende tarkuse, saan ainukeseks, Tarb peaks kogu maa peal ja hakkan kõiki ninapidi vedama, mõtles ämblik. Mõeldud, tehtud. Ta võttis peenikese kaelaga kõrvitsakannu, toppis kõik inimeste tarkused sinna sisse, pani kannu suule korgi ette ja ronis puu otsa, et kannu inimeste eest ära peita. No nüüd ma, trump on kõik üle, rõõmustas ämblik. Aga üles puu otsa ronides ei taibanud ämblikkannu üle õla selja levisata, vaid hoidis seda enda ees. Kannaga segas teda ronimisel. Seda nägi üks väike poiss ja naeris hoog, paterinarga, Zareid muidu tark küll, aga mis sa nüüd teed, riputasid kannu rinnale, vihkas üle õla, siis on sul kergem ronida olevaid tobuke Karjus ämblikpoisile. Kuid püüdis siiski teha nii, nagu see oli soovitanud. Ja tuligi välja, et hõlpsamalt puu otsa ronida siis, kui kann on selja taga. Ämblik, vihastus, ta tuju läks pahaks ja ta libistas ennast puu otsast alla ja lõi suure meele pahaga kannu vastu kivini. Kan läks puruks. Kõik ämbliku korjatud tarkused lendasid igasse ilmakaarde laiali. Aga ega ämblikud sellest kahju polnudki. Ta sai aru, et kui isegi väikesel lapsel oli oskustele kasulikku nõu anda ei suuda kunagi keegi üksinda endale saada kogu rahvatarkust.