Esimene kiri kaheksandal aprillil. Mu hindamatu Varvara Aleksejev, noh. Eile olin ma õnnelik, võimatult. Õnnelik kordki elus olite teie kiusupunn mind kuulanud. Te olite siis aru saanud, mida mu süda ihaldas? Vaatan kardina servake teie aknal on veidi kergitatud ja palsamiini poti külge kinnitatud. Täpipealt nõnda, nagu ma teile toona olin vihjanud. Tore, eks ju? Ükskõik, kas ma istun oma laua taga ja teen tööd, heidan magama või ärkan üles. Juba ma tean, et teie seal mõtlete minule ise, aga olete terve ja lõbus. Suudlen teie sõrmekese kallis. Ja jään teie alandlikuks teenriks ja ustavaks sõbraks. Makar, tee, Puškin. PS. Siinjuures saadan ma teile varjunka naela kompvekke. Nii et sööge neid terviseks. Ja oma varba Shira ja mis asja lännjelites ja Vaata siis. Selgub. Ka. Ja? O. Teine kiri kaheksandal aprillil. Armuline härra Makar Aleksejevi. Kas te ka teate, et teiega tuleb viimaks hoopis riidu minna? Vannun teile, muhje, Makar Aleksejevi dž. Et mul on isegi raske teie kingitusi vastu võtta. Kui mitu korda olen ma teile öelnud, et mul pole midagi tarvis? Et mul ei ole jõudu teile tagasi teha, neidki heategusid, millega te mind seni olete üle puistanud. Aga miks te ise meile kunagi sisse ei astu? Nüüd te olete ju lähedal ja teil jääb vahel mõni vaba hetk. Tulge palun. Teie Varvara Tobrosseolova. Kolmas kiri kaheksandal aprillil. Nukker on mul täna olla paarinka. Aga mis te ometi, kirjutajate, kallis laps. Kuidas ma teile tulen? Mis siis inimesed ütlevad, armas aeg. Sest näete, tuleb minna üle õue. Meie omad märkavad, hakkavad pärima. Kuulujutud lastakse lahti, asjale antakse teine mõte. Varvara Aleksejev, na olen teile lihaseks isaks. Teile kui õnnetule vaes lapsele. Olgu need asjad nagu nad on. Kuid mina olen teile küll kauge sugulane ja nüüd veel lähim sugulane ning hooldaja. Ei, kallis. Parem näen ma teid juba homme õhtusel jumalateenistusel. See oleks mõistlikum ja meile mõlemale kahjutum. Hüvasti. Hüvasti. Hoidku teid, jumal. Ilma omakasuta. Teie Macardievuzgin. Kohana. Haara. Neljas kiri üheksandal aprillil Armuline härra Macaraliksejevitš. Täna tunnen ma end üsna haiglasena. Mul on palavik ja külmavärinad vaheldumisi. Ilmaasjata häbeneta meie pool käia. Makar Aleksejevi. Mis see teiste asi on? Te olete meie tuttav ja asi tahe? Rohkem ei ole praegu millestki kirjutada. Ema ei suudagi? Tervis on koledasti käest ära. Teie Varvara Tubrossionova. Viies kiri 12. aprillil. Armuline neiu, Varvara Aleksejev na. Ahmu neiuke. Mis teiega ometi lahti on? Sest näete, iga kord ajate mulle hirmu peale. Igas kirjas kirjutan ma teile ette ennast, hoiaksite ennast kõvasti riiete sisse, mähiksite. Et ei läheks halva ilmaga välja ja oleksite igas tükis ettevaatlik. Aga teie, mu kullake, ei kuulegi mind. Kallis, nagu te mõni laps oleksite. Te olete ju nii nõrguke nagu õlekõrreke, ma tean seda teie pärast, kullake on mu süda valu täis. Teie alati ning ustav sõber Makardevuzgin. Jaa. Kuues kiri 25. aprillil. Armuline härra Makarolyksejevitš. Ma olen seda kõrvalt kuulnud, et Anna Fjodorovna aina kogub minu kohta teateid. Nähtavasti loobuda iial minu jälitamisest. Ta räägib, et teie pole minule kellegi sugulane, et teil polevat mingit õigust meie perekonnasuhetesse vahele segada. Ja et mul olevat häbistav ja sündsusetu elada teie almustest ja teie ülalpidamisel. Ma ei tea, mis nüüd minuga sünnib. Värisen, nutan, nuuksun seda kirja olen ma teile kaks tundi kirjutanud. Jumala pärast, ärge erutuge, mu sõber, minu ainus heasoovija v. Seitsmes kiri 12. juunil. Mu kallis Varvara Aleksejev na. Te kirjutate mulle mu kallis, et ma olevat hea inimene. Vagur, võimetu ligimesele kurja tegema. Kõik see on õige neiuke. Kõik see on sulatõsi. Kuid kuulake mind, neiuke, ma jutustan teile midagi, mu kallis. Olen küllaltki maailmas elanud. Nii et võin öelda, kord taheti mulle isegi ristike määrata. Teie võib-olla ei usu, aga mina teile Iluiska tõepoolest mitte. Mis seal ikka, neiuke tulid siin jälle kurjad inimesed vahele. Häbi on teile üteldagi, mis ta tegi, küsite, miks ta seda tegi. Aga sellepärast, et ma olen nii vagur, tasane hea südamega, ei olnud meele järgi, noh, ja siis hakkaski peale. Ja vähe sellest, et minu kohta vanasõna või peaaegu et sõimusõna tehti jõuti isegi minusse, haabasteni, mundrini, juusteni, minu kujuni. Miski pole nende meele järgi, kõik tuleb ümber teha. Ega ma sellest tahtnudki rääkida, aga läksin pisut ägedaks. On ikkagi kena vahetevahel enda vastu õiglane olla. Hüvasti, kallis mugula tükk, teie muu lahke lohu taia, teile südamest head soovides. Makar Devuzgin. Kuna kooliõhtu Kaheksas kiri 27. juunil. Armuline härra Macarlekseerits Fedora räägib, et kui ma tahaksin, aitaksid mõned inimesed hea meelega ja muretseksid mulle ühte majja väga hea Kuvernandi koha. Kuidas arvate teie, mu sõber, kas minna või mitte? Muidugi ei ole ma siis teile koormaks, kuid teiselt poolt on kuidagi õudne minna tundmatusse majja, hakkavad minu üle pärima, teateid hankima ja uudishimutsema. Noh, ja mis ma siis ütlen? Pealegi pelgama inimesi ei armasta, harjunud paigast lahkuda. Andke mulle nõu. Makar Aleksejevi ts. Fedora sai mulle raamatu tõlkini jutustused, mille saadan teile ainult, palun ärge määrige raja ärgi oma käes kaua. Pidage. See on võõras raamat. Puškini teos. Hüvasti. Hüvasti, mu sõber. Teie veetee. Üheksas kiri, esimesel juulil. Jamps, jamps, varenka lihtsalt jamps. Kui ma jätaksin teid niisama, siis ei tea, mida te seal oma peakesega veel välja ei mõtle. Milles teil küll puudus on, neiuke, ütelge nüüd ometi. Teid armastatakse, teie armastate meid, meie kõik oleme rahul ja õnnelikud, mida siis veel vaja. Noh, aga mida te seal võõraste inimeste hulgas peale hakkate? Ega teie vist ei teagi veel, mis on võõras inimene? Ah, demor, raasuke. Jumala pärast, visake oma peast kõik need ule mõtted välja ja ärge piinake mind ilmaasjata. Tehke mind vanameest oma sõnakuulmisega õnnelikuks. Siis tasub teile jumal ise, mu kallis. Tingimata tasub. Teie siiras sõber Makar Puškin. Kuigi. Ja ka. Monaadis. Ma ka ma 10. kiri kolmandal septembril. May lõpetanud eelmist kirja Macaradeksejevitš sest mul oli raske kirjutada. Vahel esineb mul hetki, kus mind rõõmustab üksindus. Üksildane ning jagamatu igatsemine. Mu mälestustes on midagi mulle seletamatut, mis paelub mind jäägitult. Mind valdab mingi nõrkus. Muunistamine kurnab mind, mu tervis halveneb niigi. Näe nüüd puhkesingi nutma, otsekui laps haaratuna oma mälestustest. Nii elavalt, nii väga elavalt oli mulle kõik meelde ja nii eredena kerkis mu etteminevik. Aga olevik on nii ähmane. Kas te teate mulle mingi veendumus, mingi usk, et ma tänavu sügisel suren? Ma olen väga-väga haige. Kõvasti, ma olen nii väsinud. Mitte ei saa aru, millest mõni nõrgaks jäänud. Kõige pisemgi tegevus võtab mul jõu ära. Juhtub tulema mõni töö. Kuidas sa töötad? See hävitabki mind? 11. kiri viiendal septembril. Vaarinica, mu kullake. Ahmu, kullake, mu sõber. Nii nagu teile mõtlen, hakkab süda kohe kipitama. Mispärast ta nii õnnetu olete, vaarinka, minu hindlike? Te olete hea südamega kaunise koolitatud, mis pärast siis teile nii kuri saatus osaks sai? Tõepoolest, mu kallis, tihti hävitad iseennast ilma igasuguse põhjuseta ei loe ennast krossigi vääriliseks. Nüüd aga hakkan ma teiega kõnelema näidete varal mõistu kõneliselt. Vahel tuleb ette, et kui ma varahommikul ametisse ruttan siis silmitsi linna ja seda, kuidas ta ärkab, tõuseb, suitseb, kihab ja mühab. Nüüd aga vaadake järele, mis nendes mustades Nõgistes majalobudikud Est toimub. Süvenegi sellesse. Ja siis te mõistate ise, kas oligi õige tegu end ilmaasjata sorteerima hakata? Hüvasti, niukene, teie tõeline sõber, Macardievuzgin. Mul oli tüli. Ei pea nii olema niikuinii-öelda oo. Tööjõu ja. Nii. Jaa? Jaa. Kaheteistkümnes kiri 23. septembril. Mu kallis sõber Makar Aleksejevi tunaeile käis minu pool vöökov. Olin üksi kodus, tegin ukse lahti ja kohkusin nii hirmsasti, kui teda nägin et ei suutnud paigastki liikuda. Ma tundsin, et olin kahvatunud. Ta istus mu juures terve tunni. Kõneles kaua, küsis ühte, kui teist selle peale teatas. Ta palub minu kätt. Kuna ta peab oma kohuseks mulle au tagastada. Et tema on rikas, et pärast pulmi viib ta mu oma stepikülasse. Ta ennustas mulle kindlat surma, kui ma veel kuuks ajaks siia jään. Ütles, et Peterburi korterid on vastikud, siis läks ta ära. Mõtlesin, kaua kaalusin paljusid asju, piinlesin nende mõtete käes. Ja viimaks jõudsin ma otsusele. Ma lähen talle. Ma pean tema ettepanekuga nõustuma. May küsida nõuannet. Ma tahtsin üksi läbi mõelda. Otsus, mida te praegu siin lugesite, on muutumatu. Ärge püüdke mind mu kavatsusest kõrvale kallutada. Tulebki põhkkov. Ma jätan kirja lõpetamata, tahtsin teile veel paljugi öelda. Volkov on juba siin. Viimane, 13. kiri. Neiukene Vaarenka, minu kullakallis, mu silmaterakene. Teid viiakse minema, Te, sõidate ära? Jah, parem juba kiskunud mu rinnast süda välja, kui teid minu käest ära võtta. Kuidas te ometi nõndaviisi? Teie ei tohi ju praegu ära sõita, see on täiesti võimatu. Te, vaadake ometi, vihma valab kui toobrist. Pealegi veel seda, et teil hakkab külmuindlikene. Aga kelle hoolde siis mina siin üksi jään? Ma sureninglikene tingimata suren. Mu süda ei talu niisugust annetust. Ma armastasin teid kui issanda valgust. Armastasin kui lihast tütart. Ainult teie jaoks maa elasingi. Minu kullake, kallis ohteid mu neiukest.