Sõnavara moodustab uurijad arvestuste järgi 12000 sõna. Inimsööjate suguharu Mumbai Jumbo neegrite sõnavara koosneb 300-st sõnast. Kui vaadata Elletiskesztšuukina fotosid, mis ripuvad tema mehe insener, äärnest Pavlovi Žukini voodikohal üks amfašeline profiilis siis pole raske märgata meeldiva kõrguse kujuga lauk suuri niiskeid silmi Moskva kubermangu armsaimaten linnakest ja lõuga, millel ei puudu dušiga maalitud iludusmärk. Elatiskasv meeldis meestele. Ta oli pisike ja isegi kõige armetuvad mehikesed naised tema kõrval, suurte ja võimsatele. Mis puutub erilistesse tunnustesse, siis need tal puudusid. Ellutiscale polnud neid tarvis. Ta oli ilus. See 200 rubla, mis tema mees tehases elektril lühter iga kuu teenis, oli nagu solvamine. See ei suutnud kuidagi abistada selles grandioosse võitluses, mida ta pidas juba neli aastat sellest ajast peale, kui ta oli sattunud Žukini abikaasa ja koduperenaise ühiskondlikku seisundisse. Võitlusele olid pühendatud kõik jõupingutused, see neelas kõik ressursid Ärnest, Pavlovi töötas ka õhtuti, loobus teeniast, süütas priimust, kandis prügi välja ja praadis isegi kotlette. Kuid kõik oli asjata. Ohtlik vaenlane õõnestusmajapidamist iga aastaga üha rohkem. Neli aastat tagasi oli Ellots ka märganud, et tal on teisel pool ookeanivõistlejana. Õnnetus tabas Ellodiskatsel rõõmsal õhtul, kui ta passis endale selga väga armsat kreppides siin pluusikest. Ta näis sellest peaaegu jumalanna. Hüüatas ta väljendades selle inimsööjate hõiskega kõiki teda vallanud kohutavalt keerukaid tundeid. Lihtsustatult oleks võinud neid tundeid väljendada järgmiste sõnadega. Mehed satuvad vaimustusse, kui nad mind sellisena näevad. Nad hakkavad värisema. Nad tulevad mulle armusõnu kogeldes järele maailma puu, kuid ma jään külmaks, kas nad väärivad mind. Ma olen kõige ilusam. Nii elegantset pluusi pole kellelgi maailmas. Kuid sõnu oli kõigest 30. Ja Elletška valis neist välja kõige väljendusrikkamad. Sellest tema suhtes ajalooliselt tunnil külastustelda Fimkas Sobak. Juba esimesele leheküljele jäi pilk peatuma seal särav pilt, mis kujutas Ameerika miljardäri Von der Bildi tütart õhtukleidis. Seal olid karusnahku ja sulgi, siidi ja pärleid, ebatavaliselt elegantne lõige ja meeli segav soeng. See määras kõik. A. Ütles endamisi, see tähendas, kas mina võitlema. Juba järgmise päeva hommikul läks selles ka juuksuri juurde. Seal kaotas ta oma imeilusa musta patsi ja värvis juuksed punaseks. Seejärel õnnestus tõusta veel ühe pulga võrra kõrgemale seal redelil, mis viis teda lähemale säravale paradiisi, kus lonkisin miljardäride tütred, kes ei kõlvanud koduperenaisele isegi pool taldadeks. Tööliskrediidi abil osteti koera nahk, mis kujutas endast piisami imitatsiooni. Seid kasutati ära õhtukleidi karnituuriks. Jäi nüüd veidi kurvaks. Koeranahad ääristatud kleit andis upsakas pildile esimese valusa löögi. Seejärel sai kõrk ameeriklanna kolm lööki järjest. Ellutška omandes. Ihu kösnerilt tšintšilja boa. Tuula kubermangus tapetud vene jänese muretses Argentiina vildist helesinise kübara ja õmbles mehe uuest ülikonnast. Moodsa kostüümi. Miljardäri preili hakkas kõikuma, kuid teda päästis. Nähtavasti armastab isa maandur, pilt. Moelehe järgmine number sisaldus neetud võistlejana neli pilti. Ja igaühel neist oli ta isemoodi riietatud. Esimesel hõberebaste teisel briljant Diadeemiga kolmandal lennukostüümis säärikud been, roheline pluuse kindad, mille kätised olid inkrosteeritud keskmise suurusega maraktidega. Neljandal ballikleidis tohutu hulk ehteid ja natuke siidi. Lots ka, kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Papastšuhhin võttis vastastikuse abistamise kassast laenu üle 30 rubla, talle ei antud. Uus võimas jõupingutus laostas kogu majapidamise. Tuli võidelda kõigil elualadel. Ka lõõts kalt tuli muretseda uus mööbel. Ta ostis oksjonilt kaks pehmet tooli. Õnnestunud ost seda juhust ei saanud kuidagi mööda lasta. Mehelt küsimata kulutas selleks ära lõunasöögirahad. 15.-ni oli jäänud 10 päeva ja ainult neli rubla. Ütle selles ka selgelt täheldas kõiki sõnu selgelt ja need hüppasid välja reipalt nagu herned. Tere, lennake, mis on, kust olid pärit, on, aga ei, ma küsin päris tõsiselt. Ega sa ometi ei ostnud neid, missuguse raha eest ometi majapidamisraha eest, ma olen ju sulle 1000 korda öelnud, ärgnes tullja ära, olen labanne. No kuidas võib nii teha, meil ei ole millegi eest toidupoodidest osta, mõtelda, see ajab lihtsalt vihale. Sa elad üle jõu, teen nalja, jätate ja, ja te elate üle jõu, ärge tulge mind õpetama. Räägime tõsiselt, ma saan 200 rubla palka. Süng ellugu, altkäemaksu ei võta, raha varastada ja valerahaga teha ei oska. Jube. Härrast Pavlovi Tsee vait. Teadmis ütles ta lõpuks, niimoodi enam elada ei saa. Ahaa, ütle sellelt ja istus uuele toolile. Meil tuleb lahku minna. Mõtelda meie iseloomud ei sobi kokku, ma paks ja ilus paisu. Kui palju kordi ma olen palunud, et sai, nimetataks mind poisiks, teen nalja, tahate? Ja kust sa oled võtnud? Läheme sõbralikult lahku. Haa. Sa ei suuda mulle midagi selgitada. See kõik see vaidlus, ma peksan sind nagu poisikest. Täiesti talumatu, sinu jutt ei saa mind sellest sammust tagasi hoida, mida ma olen sunnitud astuma, Modonvoorime, koe nael jätate mööbli pooleks. Jube. Sa saad mult 100 rubla kuus, isegi 120 tuba järsul ela nagu tahad, aga mina enam nii ei suuda. Ta sõitis suvilasse, jättis kogu suveks oma korteri mulle, võti on minu käes, ainult mööblit ei ole. Preima. See võtke ka kojamees. Ma võtan ühe neist kahest toolist endale, ma arvan, mul on selleks õigus. Pavloviga sidus oma asjad suurde pampu, keeras saapad ajalehepaberisse ja pöördus ukse poole. Sul on selga valge, ütles grammofoni häälega. Nägemiseni, keelena. Ta ootas, et naine loobub kas või praegusel silmapilgul oma tavalistest metailsetest sõnakestest. Kaelutska tundis käesoleva momendi tähtsust. Ta tegi jõupingutusi, et leida sobivaid lahkumissõnu. Ja leidiski need kähku. Sa sõidad taksoga priima. Insener veeres laviinina trepist alla. Ernest Palovitš Žukin hulkus tühjas korteris, mille talle sõber suveks armastusväärselt oli loovutanud ja lahendas küsimust, kas minna vanni võimit, et kolmetoaline korter asus just üheksakorruselise maja katuse all. Peale kirjutuslaua. Peeglisse paistev päike lõikes silmi. Insener heitis kirjutuslauale, kuid kargas kohe püsti. Kõik oli hõõguvtuline. Lähen ja pesen ennast otsestest ta tõrjetus lahti, jahtus vaatas ennast peeglist ja läks vannituppa sinuni jahe taronis. Valasin ennast ele sinisest emailitud kruusiste veega üle ja seebikas hoolikalt sisse. Ta kattus üleni vahupisaratega ning muutus valgeks nagu näärivana. Küll on hea, ütles järjest Pavloviga. Kõik oli hästi, hakkas jahe. Naist ei olnud, ees ootas täielik vabadus. Insener kükitas. Ja hakkas aeglaselt lobisema, midagi arusaamatut. Vett ei tulnud. Arvest Paalovitš torkas väikese sõrmetraani avasse nirises korraks peenike Joake. Ja sellega oli kõigel lõpp. Hannes Poolamets, krimpsus nägu, ronis vahendist välja ning läks köögi kraani juurde. Kuid ka sellest ei õnnestunud midagi välja lüpsta. Pavloviga läks tuppa, jäi Peegiate seisma. Silmad kipitasid vahust selliks sügeles parketele pudenes seebisoomuseid. Respalvitš kuulates, kas vesi ei ole jooksma hakanud ja otsustas kutsuda kojamehe. Toogu või tema vett, otsustas insenere silmi hõõrudes ja aegamööda tigedaks minna. See on tõesti kurat teab mis. Ta vaatas aknast välja. Eemale, õues mängisid lapsed. Kajaväes Karjus ennast, Palovitš Kaja mees. Keegi ei vastanud. Siis tuli järjest Taalowitzile meelde, et kojamees elab paraadukse kõrval otse trepi all taastuskülmadele põrandakividele ja vaatas alla, hoides käega uksest kinni. Viimase korruse trepikojast läks uks ainult tema korterisse. Ja Ernest Paulubits ei kartnud, et teda võidakse näha selles veidras seebivahust kehakattes. Insener kaotas kannatuse Datsutades paljaste jalgadega külmal põrandal. Ta libastus ja laskis tasakaalu säilitamiseks lingi käest lahti. Uks lõi laksumas lepperlocowass keelega ja sulgus. Sein väratas. Ernest Pavlovi dž, kes ei taibanud veel kogu juhtunud parandamatust, sikutas linki ukse, ei andnud järele. Vapustatud insener raputas ust veel mõne korra ning jäi põksuma südamega. Kuulatama. Valitses hämar kiriku valgus. Eredat päikesevalgust, trepikoja kõrge akna värvilised klaasid läbi ei lasknud. No küll on lugu, mõtles järgnevast Pavlovi dž tõbras, ütles ta ukse poole pöördudes. All lõhkesid Kõmmatlasid paukherneste inimhääled. Nagu valju hääldajast, kostis toa koerakese haukumine. Trepist lükati üles lapsevankrit järjest, Paulovitš kõndis ukse ees pelglikult edasi-tagasi. Hulluks võib minna. Talle näis, et see kõik on liiga metsik selleks, et tegelikult juhtuda. Taastus uuesti ukse juurde ning jäi kuulatama. Ta kuulis mingeid uusi helisid. Algul paistis talle korteris, käid keegi. Võib-olla tuli keegi tagauksest sisse, mõtles ta, kuigi teadis, et tagauks on suletud ja keegi sealtkaudu korterisse tulla ei saa. Ühetooniline kohin jätkus. Insener pidas hinge kinni. Nähtavasti jooksis see kõigist korteri kraanidest. Häbudusetternest pahalovitsvaks ulguma hakanud. Olukord oli kohutav. Moskvas südalinnas üheksanda korruse trepikojas seisis täiskasvanud karvane kõrgema haridusega mees, kes oli absoluutselt alasti ja kaetud kihiseva seebivahuga. Tal polnud kuhugi minna, ta läheks pigem vangi, kui näitaks ennast kellelegi. Sellises olekus jäi üle vaid üks tee. Kõngeda. Vaht kuivas, kõrvetas selga, kätel ja näol oli see juba koorikuks tõmbunud ning kiskus nahka kokku nagu maarjajää. Nii möödus pool tundi. Insener nühkis ennast vastu krohvitud seina, oigas ja püüdis mitu korda ust sisse lüüa, kuid taga järjetult. Ta muutus räpaseks ja hirmuäratavaks. Chucky otsustas minna alla kojamehe juurde, ükskõik mis ka maksaks. Teist väljapääsu ei ole, ei ole ainult kojamehe juurde peitu pugeda. Tema kuju valgustasid aknad, mitmevärviliselt rombid ja ruudud. Ta sarnanes Colombiini ja pajatas jutuajamist pealtkuulav arlekiin iga. Ta alustas juba uut treppi jätku kui alumise korteri uks järsku plaksutas. Ja korterist astudes välja balleti kohvrikesega. Preili preili polnud jõudnud veel sammugi astuda, kui hernes Paluvits oli juba oma korrusel. Ta oli kohutavatest südamelöökidest peaaegu kurdiks jäänud. Insener toimus alles poole tunni pärast ja võis ettevõtte uue rünnaku. Kindlalt tormata täie hooga alla ja millelegi tähelepanu pööramata jõuda tõotatud maale kojamehe korterisse. Nii ta tegigi kuulmatult neli astet korraga hüpates ja tasahoiad sööstis inseneridel tehnikute sektsiooni büroo liige alla kuuendal korrusel jäide hetkeks peatuma. See oli tema hukatus, alt tuli keegi vastu. Paha poiss, kostis naise hääl, mida trepikoda valjuhääldajad mitmekordselt tugevdas. Kui palju ma talle olen rääkinud? Hernest Pavlovi, kes ei allunud enam mõistlusele, vaid instinktile lendas nagu koertest taga aetud kas üheksandale korrusele tagasi? Olles jälle omal märgadest jälgedest reostatud trepiplatvormil hakkas ta juukseid kiskudes konvulsiivselt tuikudes hääletult nutma põlavat pisarad lõikusid seebi koorikusse ja põletasid sellesse kaks lainelist vagu. Isse. Mu jumal elu oli läbi. Aga samal ajal kuulis ta selgesti tänaval möödasõitvad veoautomürinat. Tähendab, kuskil elati. Ta püüdis veel mitmel korral ennast sundida alla minema, kuid ei suutnud. Närvid ütlesid üles. Ta oli hauakambrisse sattunud. Näe, nagu sead oleksid jälgi teinud kuulist alumiselt korruselt vanaeide häält. Insener jooksis seina juurde ja puskis seda mitu korda peada. Kõige targem oleks olnud muidugi karjuda, kuni keegi tule ning ennast vangi anda. Kuid hernest Pavlovi dž oli kujutlusvõimet täielikult kaotanud ja keerles hingeldades trepikojas. Väljapääsu ei olnud. Kes ei saanud Pavlovi päeval kätte korteri uks oli lukus, peremees nähtavasti tööl otsustas tulla tema poole hiljem ja hulkusseni linnas ringi. Üldse oli tal säärane ilme, nagu oleks kogu Moskva oma monumentide trammide mossel proomi müüjanna kirikukest Vaksalit ja kuulutus tulpadega tema juurde Raudile tulnud. Ta käis võõraste hulgas ringi, vestles nendega armsasti ja leidis igaühe jaoks sooja sõnakese. Osutus suurele kombinaatrile veidi väsitavaks. Peale selle oli kell juba kuue peal ja tuli hakata insener Stšugini poole minema. Kuid saatus tahtis. Suur kombinaator sattus teatri väljakul hobuse alla. Talle tormas täitsa ootamatult peale kartlik valget karva elukas ja tõukas teda oma kondis erinaga. Bender kukkus maha ja läks üleni higiseks. Oli väga palav. Valge hobune palus valjusti vabandust. Ostab, tõuseb kähku püsti. Tema võimas polnud üldse viga saanud, seda enam oli põhjusi ja võimalusi skandaaliks. Külalislahked ja armastusväärset Moskva peremeest oli raske ära tunda. Merre, mehe sammul astus ta ehmunud voorimehe taadi juurde ja andis sellele rusikaga tublilt Tõmaka vastuvateeritud selga. Vanamees võttis karistuse alandlikult vastu. Kohale rutasime litsionäär. Seistes väikese teatri seina ääres sellel samal kohal, kuhu tulevikus suurele vene dramaturgi loostrovskile mälestussammas püstitatakse. Ikka veel valgehobuserünnakut üle elades ja hilinenud kahetsust tundes, et jõudnud voorimehega mööda kaela anda. Jooksis, ostab kah trepiastet korraga, võttes tšukini majas seitsmenda korruseni. Siis langes talle pähe raske tilk ülemiselt korruselt muulastele otse silma terve juga sopast vett. Niisuguste asjadest tuleb vastu lõugu anda, otsustas osttapp. Ta tormas trepist üles korteri ukse ees seljaga tema poole istus valge soomusega kaetud alasti mees. See istus otse kivipõrandal pead käte vahel hoides ja ise õõtsudes. Paljast meest ümbritses vesi, mis ukse alusest pilust välja voolas. Oigas õnnetu. Kuulge, teie valati Silvet, küsis, ostab ärritunud. Ega see pole kellegi supelrand, olete peast segi läinud? Alasti mees vaatas ost apile otse ja nuuksetes. Teate, kodanik selle asemel nutta läheksite ehk sauna, vaadake, missugune te olete justkui mõni pika toorvõti mõmmises insener, mis võeti, küsis, ostab. Korteri, võeti selle, kui see raha seisab. Alasti mees, luksus hämmastava kiirusega. Ta hakkas taipama ja kui ta lõpuks aru saanud, oleks ta hirmsast naeruhoos, mille vastu võidelda. Mõttetu, peaaegu üle trepi käsipuude alla kukkunud. Tähendab, te pääse korterisse sisse? See on ju nii lihtne, püüdes ennast alasti mehe vastu mitte määrida, astus, ostab ukse juurde. Torkas oma pika kollase pöidlaküünest neprile lukusse ja hakka seda ettevaatlikult keerama paremalt vasakule ja ülalt alla. Uks avanes hääletult ja rõõmsa ulgumisega tormas alasti mees põlevasse korterisse. Kraanid varisesid söögituppa tekkinud veekeeris. Magamistoas seisis vesi vaikse tiigina, kus luikede tasa ujusid öö tuhvlid. Suitsukonid olid unise kala parvena ühte nurka pugenud Vorobjaaninovi tuul seisis söögitoas, kus veevool oli kõige tugevam. Tema kõigi nelja jala juures olid moodustunud vahused, veekeerised, tool juba abises. Naiivsete kavatseb viivitamata oma jälitaja eest minema ujuda ostabistus toolile ja tõmbas jalad üles. Enesevalitsemise tagasi saanud Ernest Pavlovi dž sulges õieti pardoom pardoon saatel kraanid pesi ennast puhtaks ja ilmus Ostapi, et vööni paljana ning põlvedeni üles kääritud märgades pükstes. Lihtsalt päästsite mu elu. Hüüdis ta erutatult. Vabandage, ma ei saa teile kätt anda, sest olen üleni märg. Ma sattusin kohutavasse olukorda järgnest ballovitš, elades uuesti läbi õudse seikluse, kord süngestudes, kord närviliselt naerdes, jutustas suurele kombinaatorile teda tabanud õnnetuse üksikasju. Ma oleksin hukkunud, kui teie poleks tulnud, lõpetasin insener ja ütles, ostab minuga, juhtus ka niisugune lugu, isegi natuke hullem. Inseneri huvitas praegu kõik, mis taolistesse juhtumites puutus, nii kangesti, et ta pani ämbri, millesse vett kogus kõrvale ja hakkas suure tähelepanuga kuulama. Eestlastel on sama nagu teiega, alustas Bender, ainult et seal oli talvel ja mitte Moskvas Mergoradis ühel lõbusal perioodil, mahlooja tüdiooniku päevil, 19. aastal. Ma elasin ühes perekonnas kurradi, Ohollid, tüüpilised eraomanikud, kahekordne maja ja maailmatu hulk igasugu rämpsu. Selgituseks olgu öeldud, et kanalisatsiooni ja teiste mugavuste alal olid Mer korralis olemas ainult solgiaugud. No ja nii ma siis hüppasin kiust, kord öösel pesu väel, otse lume peale. Külmutamist ei kartnud, silmapilgud, hüppasin välja, lõin ukse kogema, teda taga kinni. Külma oli paarkümmend kraadi. Ma koputan lahti, ei tehta, aga paigal seista ei saa, külm võtab ära. Koputan, jooksen, koputan ja jooksen, lahti ei tehta. Ja kõige hullem on see, et ükski kurat majas ei maga. Öö on Juve, koerad uluvad, kuskile paugutatakse, aga mina lippan aluspükstes mööda lumehangi terve tunni kolkisin, äärepealt oleksin tossu välja võtnud. Ja mis te arvate, miks nad ust ei avanud? Varandust peitsid raha, õmblesin padja sisse. Arvasid, tullakse läbi otsima. Vähe puudus, et ma läksin pärast maha löönud. Insenerile oli see kõik väga lähedane ja endas ostab. Nii et teie olete siinsed Ressjukin. Mina ainult, ärge palun kellelegi rääkige. Piinlik lugu, eks ole. Ooo, palun Andro noote datat nelja silma all, nagu ütlevad prantslased. Aga ma tulin teie juurde asja pärast, seltsimees, suu kinni. Ma olen suurima rõõmuga teie teenistuses, grandmersiin, tühine asi. Teie abikaasa palus mind teie juurde tulla ja teilt selle tooli ära tuua. Ta ütles, et tal on seda paari jaoks tarvis. Aga teile kavatseta saata tugitooli? Jah, palun hütis ennast pooleks. Ma olen väga rõõmus, ainult, milleks te endale tüli teete? Ma võin ise viia kohe täna, mis tarvis, see on mulle tühiasi, ma jõle kaugel saab olema raske. Insener hakkas askeldama. Saatis suure kombinaatori ukseni, mille läänest üle astuda. Dakartis. Ehkki võti oli juba ettenägelikult märgade pükste tasku pandud. Endisele üliõpilasele Ivan opolole kingiti veel üks tool. Selle riie oli küll veidi rikutud, kuid selle siiski väga kena tool. Ja pealegi täpselt samasugune nagu esimene. Ostapile ei teinud ebaõnn selle tooliga järjekorras neljandaga erilist meelehärmi. Ta tundis kõiki saatuse riukaid, tema loogiliste järelduste korrapärast. Süsteemi rikkus julmalt vaid see tool, mis kadus oktoobri vaksali kauba õues igavusse. Mõtted sellest toolist olid ebameeldivad ja kutsusid hinges esile rusuva kahtluse. Tuur kombinaator oli sellise ruletimängija olukorras, kes asetab panuse eranditult numbritele, mis lubavad võite korraga 36 korda rohkem, kui on ta enda panus. Olukord oli isegi hullem. Kontsessionäärid mängisid sellisel rulletil, kus null silm langes 11-le numbrile 12-st. Ja sealjuures oli XII number silmapiirilt kadunud sealsest tont teab kus. Ning peitis endas võib-olla hiilgavat võitu.